Tartu Debati võitsid Lukas ja Tõugu

Kui pärast valimisdebatte on tavaks hinnata, kes võitis, siis pärast Tartu valimisdebatti tuleb tunnistada, et võidu võttis kogemus ja parim kandidaat debatis oli Tõnis Lukas. Väärikas ja väljapeetud esinemine, konkreetne ja sundimatu jutt, vahepeal viskas naljagi, mis näitas, et erilisi pingeid peal polnud. Kuskil kinni ei jooksnud ega ämbrisse ei astunud. Suutis muude asjade juures kenasti oma jutupunktid nagu Kivisilla taastamise sisse tuua. Kohe näha, et kogenud poliitik.


Teiseks suurimaks võitjaks selles debatis oli kahtlemata Roheliste kandidaat Johanna Maria Tõugu. See areng, mis on noorel inimesel olnud sellel perioodil, kui talle see suur vastutus on pandnud on muljetavaldav ja areng debatist debatti on väga suur. Kui esimene kord hääl kuuldavalt värises, siis seekord kaugeltki enam mitte. Oma jutupunktid tulid väga kenasti, enesekindlalt ja konkreetselt. Võib olla oleks tahtnud rohkem näha seda, et mingites küsimustes oleks olnud mängulist ja sundimatut reaktsiooni sellele, mida poliitilised oponendid ütlesid või enam viidatud teiste puudujäämistele. Kui aga keegi tahab viidata tema noorusele ja kogenematusele poliitikas, siis tuleb meenutada, et Tõnis Lukas 30+ aastat tagasi polnud ju ka teab, mis vana ja kogenud poliitik. Roheliste võit oli kindlasti ka see, et lõppude lõpuks oli üks debatt, kuhu ka osalema kutsuti, sest mitmes teises kanalis eetrit ei antud.


Oma tegid debatil kenasti ära Kristina Kallas ja Lemmit Kaplinski. Hindeks 5-. Saate võib olla kõige nutikam vastus tuli ka Kaplinskilt, kui saatejuhid transpordi teema blokis uurisid, et milliseid ühendusi sotsid eelisarendaksid, siis vastus oli: “Eeskätt vaimseid ühendusi.” Kui mingil põhjusel ja valijate soovil peaksid reform ja sotsid Tartus uuesti jätkama, siis tuleks Kaplinski Klaasi asemel linnapeaks panna.


Mis Kallast puudutab, siis ma ei saa üle sellest, et minu jaoks on E200 lihtsalt aruka inimese protestipartei. Protestiparteisid oleme näinud küllalt ja nende saatuseks on ikka olnud hääbumine, sest oma nägu on lihtsalt puudu. Kuigi programmis on nad olnud erinevad, siis minu jaoks läheb E200 lihtsalt samasse jadasse, kus on ees juba 90-ndate erakond Parempoolsed, Res Publica ja Vabaerakond. Nad tulevad korraks, lehvitavad rahvale ja lähevad uuesti minema. E200 peab kõvasti vaeva nägema, et sama saatus ei tabaks 5-6 aasta pärast ka neid.


Jaan Toots ja Keskerakond. Kogu tema olekust ja jutust on aru saada, et ta on vähese jutu ja suuremate tegude mees. Ma arvan, et paljudel poliitikutel võiks sellest olla õppida. Aga mul on tunne, et see ei ole see poliitiline stiil, mida Tartu valija, või üldse valija, kes koguneb hääletuskasti taha oma sedelit kasti panema, näha soovib. Valija tahab ilmselt enam selgitusi, miks mingit asja teha, mitte ainult konkreetset, võib olla küll õiget, juttu, mida teha tuleb. Ma poleks üllatunud, kui Keskpartei jääb sel korral Taaralinnas alla 5%.


Loone Ots ja EKRE. Loone tundub muidu nii tore vanaproua ja ta ei ajanudki väga hullu suust välja. Isegi teele pandud miinist mošee ehitamise kohta Tartus suutis arukalt välja ujuda, lubades rahvahääletust (kuigi ma ei tea kui keegi sooviks oma kulu ja kirjadega sellise asja ehitada Tartusse, kas rahvahääletus oleks ühe planeeringu kinnitamise jaoks mõistlik lahendus. Isegi palju olulisemas teemas, nagu Keskpargi küsimus seda ei ole tehtud). Aga olgu proua Ots milline ta on ja keskmisest EKRE poliitikust lõpmatuid kordi asjalikum – teadupärast matemaatikas midagi on mitte millestki lõpmatuid kordi suurem suurus – aga tema ei ole tegelikult EKRE nägu. Sestap on keeruline kujutada, et EKRE ükskõik millise realistliku tulemuse korral Tartus võimule saab.


Aga mida me siis arvata praegusest linnapeast Urmas Klaasist ja Reformierakonnast? Väljapeetud ja sorava jutuga poliitik. Puistab arve ja muid fakte varrukast nagu külvimasin viljateri. Aga mitte kuidagi ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta oli ainuke mees kogu seltskonnas, kes oli nö. ilmeksimatu ja teadis kõiki vastuseid, hoolimata sellest, mida rahvas arvab. Plaan on paigas ja Reformierakonna plaan on alati õige plaan. Rahvast kuulata pole vaja. Väga seda moodi Klaasi kõik esinemised on, kus ta klaasistunud näoga selgitab kõigile, kuidas rahvas ja teised parteid on eksinud, kuid Reformierakond tuleb taas ja päästab päeva. Reformierakonnal oleks ammu aeg teha ka oma juhtnägude hulgas vangerdus ja edutada oma ridades abilinnapea Raimond Tamm, kes kuulab inimesi märksa rohkem ja vähemalt ei ürita teistest jätta muljet nagu rumalatest inimestest.


Kogu debatti kokku võttes ja olles kuulanud ka Pärnu ja Narva debatte ERR-ist ning uudistest Tallinna valimistralli näinuna, ütleksin, et Tartu linna seis ei ole väga hull ja meil on palju mõistlikke valikuid. Võib olla isegi rohkem kui ülejäänud mainitud linnades kokku. Piinlik ei hakanud seekordset poliitilist debatti kuulates ja iga kord seda lauset kahjuks Eestis viimastel aastatel öelda ei saa.


Aga teie minge valima, kui veel käinud ei ole. Näitame, et Eesti on jätkuvalt e-riik ja teeme selle e-hääletuse rekordi ära.

Link “Valimisstuudio” Tartu debatile

Lisa kommentaar