Sildiarhiiv: treening

Mati Alaver: ’96 aastal seisin ma teelahkmel. Niimoodi jätkata enam ei saanud

Nädalavahetusel taasavastasin enda vana Vimeo kontot, kuhu polnud aastaid midagi laadinud. Tuli samasugune nostalgiline tunne nagu vana pildialbumit lahti võttes, kus on pildid retkedest, kus ma lapsena vanaemaga koos käisin. Vanal Vimeo konto ei petnud mu ootusi, sest leidsin sealt kahtlemata kullafondi kuuluva teose.  Mati Alaveri tunniajane ettekanne aastast 2010 täispikkuses. Ebareaalne, kuidas ma selle olin unustanud? Milliseid teadmisi meie suusakindral aastal 2010 jagas, sellest oli mul ülimalt hägune mälestus. Aga mis seal ikka, vaatame siis üle.

Lasin mikrouunis paki popcorni paisuda, tegin tassikese teed ning sättisin end kuulama ettekannet, mille pidas oma võimete tipul olev treener, kes oli valitud mitmel korral Eesti parimaks ning saanud riikliku teenetemärgi. Ta rääkis spordist, mis oli tema kirg ja pühendumus ja millele ta oli pühendanud aastakümneid oma elust ning viinud oma sportlased selles maailma tippu. Ettekande toimumise päeval, 24. septembril 2010, oli ta mees oma võimete tipul. 4 kuud ja 5 päeva hiljem, kui Andrus Veerpalult võeti positiivseks osutunud dopinguproov, algas tema jaoks ilmselt õuduste unenägu. Aga see oli juba järgmises elus.

Rahvusvaheline Kepikõnni Liit Otepääl

Miks siis kindral Alaver, keda toona pigem suusaprofessoriks kutsuti, selle ettekande tol päeval pidas? Eestis toimus Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu treenerite konverents ja mina olin selle korraldajaks ning Alaveri ühe võtmeesinejana rääkima kutsunud. Võiks isegi ausalt öelda, et olin üsna veendunud, et ta on kogu ettevõtmise peaesinejana. Kogu ülejäänud värk, mis oli kahtlemata kasulik ja praktiline oli ikkagi nagu ansambel Bokassa kontsert Tartus enne Metallica lavale astumist. Olite te enne midagi kuulnud ansamblist Bokassa? Mäletate, et nad eelmisel aastal Metallicale sooja tegid? Vot mina ka täna ei mäleta mitte ühtegi teist ettekannet tollest seminarist.

Mati Alaver 24. septembril 2010 Otepääl esinemas

Igatahes Alaver oli nõus esinema ja isegi väikese avantüürina võrdlema suusatajate imitatsiooni treeningut kepikõnni treeninguga, kuigi ta rõhutas ausalt, et teab suusatamisest peaaegu kõike ja kepikõnnist peaaegu mitte midagi. Eriboonusena oli meil pärast loengut plaanis praktilises osas ka suusatajate imitatsioonitreening Väikesel-Munamäel, mida aitasid läbi viia kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu ja olümpiapronks Jaak Mae. Ühesõnaga see spordipäev tundus mulle toona veel palju parem kui juustukook maasikate ja šokolaadikastmega. Olin ise sellise programmi kokkusaamise üle vähemalt sama uhke kui mu kass, kui ta mulle järjekordse surnud linnupoja kabineti laua kõrvale on tassinud.

Eesti suusatajate edulugu Alaveri esituses

Mati Alaver alustas oma ettekannet pealkirjaga “Suusatamisest, kepikõnnist ja julgetest mõtetest” Eesti suusatajate eduloost ja see oli uhke. Kui võtta murdmaasuusatamise tavadistantsid, siis oli Eesti viimase üheteist aasta jooksul (1999-2010) maailma võidetud medalite arvult koguni viies riik. Eespool Saksmaad ja Soomet. Ebareaalne! Miks see oli nii läinud? Sellele oli tunnustatud treeneri peamine selgitus – tehtud oli väga kõvasti tööd ja targalt oli tehtud. Ettekande käigus sai selgeks, et Alaveri lemmik juhtimisteoreetik on Peter Drucker, kelle juhtimisfilosoofiat tsiteeris ta oma ettekandes mitmeid korda. Illustreeriv ja mõjukas oli ka Edisoni tsitaat, mis oli kuvatud Kristina Šmiguni pildi kõrvale: “Enamik inimesi ei tunne võimalust ära, sest see on riietatud tunkedesse ja näeb välja nagu töö”. Šmigun polnud pildil küll tunkedesse riietatud vaid säras fotol olümpiamedaliga, aga eks me saime aru, et tegu oli palgapäeval tehtud pildiga ja tunkedes pilte Alaveril võtta polnud.

Andrus Veerpalu ja Jaak Mae poseerimas kepikõnni juhendajatega Brasiiliast

  Edeva inimesena (tema sõnad) rääkis Alaver seejärel pisut iseendast. Kiirelt käis ta üle ülikooliaja, TÜ-s veedetud õppejõu aja ning aastad 1976-1992, mille tunnustatud suusatreener veetis treenides Eesti (NS)V suusanaiskonda. Sealt edasi, aga suusameeskonda. Saabus ka mõningane edu, mida Alaver küll ei maininud, aga mina, toonase suusahuvilisena, lasin enda peast läbi: verinoore Andrus Veerpalu 21. koht Albertville taliolümpial, Elmo Kassini MK etapi 5. koht Thunder Bay 1992. Kas need tulemused tulid juba tänu Alaverile või mitte?

Ettekande kõige huvitavam koht oli 1996. aastal. Selle aasta kohta kirjeldas Alaver, et TÜ pani ta murrangulistel aegadel valiku ette, kas täiskohaga või üldse mitte. Selle peale otsustas Alaver, et hakkab täiskohaga suusameeskonna treeneriks. 

Mati Alaver 24. septembril 2010 Otepääl praktilist suusaimitatsiooni tundi juhendamas

 Vahemärkus. Mina astusin TÜ kehakultuuri õppima 1996. aastal ja olin esimeses talvelaagris 1997. Seega Alaveri kuldsed õpetussõnad kehakultuuriteaduskonnas jäid mul napilt saamata. Meie suusatehnikat lihvis legendaarne Arne Kivistik ning hilisem Tartu abilinnapea aga toonane noor suusaõppejõud Tiia Teppan. Kasvuhormooni ega muid dopingaineid üliõpilastele toona ei soovitatud ja verd meil ei vahetatud, aga kuna 10 km klassikalises sõiduviisis suusavõistlus oli siiski kahenädalase laagri kavas, siis pidime iseseisvalt välja mõtlema, kuidas olla seal maksimaalselt edukas. Koos toakaaslase Ilmar Mõttusega, kes on täna Türi valla võrkpalliboss, olime kuulnud, et kofeiin on hea erguti, tegime endale enne laagri suusavõistluse starti hea kange musta tee ja startisime suurte lootustega rajale. Mina sain hea kursavenna Kristo Kangro järel teise koha, mille auhinnaks Kivistik ulatas Kääriku söökla õhtusöögilauas A5 suuruses õhukese diplomi koos sooja käepigistusega. Seda, et minu suhteline edu polnud kange tee teene, tõestas Mõttus-poiss, kes jõudis ka kuidagi läbi häda finišisse, venna käest saadud Soomest toodud sinine Karhu suusamüts uljalt peas viltu nagu Harri Kirvesniemil ning koht kuskil tagumises viisikus, kus edestas paari kursaõde, kes samuti suusatamisele aupaklikult Teie ütlesid. Kas Alaver oleks minust ja Mõttusest tõsisemad suusamehed voolinud jäi meil teada saamata.

 Tänase teadmisega, mis kõik hiljem on juhtunud, oli väga huvitav kuulata, kuidas Alaver kirjeldas oma toonast dilemmat umbes selliselt:

“Ma olin siis teelahkmel ja püüdsin välja mõelda, et mida ma olen saavutanud ja olin enda vastu aus, et ega ma midagi saavutanud ei ole. Ja ma olin aastal ’96 juba 42 aastane. Edasi mõtlesin ma, mida ma tahaksin saavutada ja kas mul on oskuseid ja andeid, et seda teha. Toona mulle tundus, et ma tean suusatamisest kõike. Olin läbi käinud kõik Nõukogude Liidus toimunud seminarid ja aastast 90 ka kõik Soomes toimunud seminarid, mis rääkisid tippsuusatamisest. Siis ma mõtlesin, et miks ma seda teadmist ei näita, miks ma ei vii ühtegi Eesti suusatajat maailma tippu. Oli aeg seista silmitsi reaalsusega.”

Edasi sukeldus Alaver pühendumuse arendamisse. Kurioosumina tsiteeris ta selle slaidi lõpus ei kedagi teist kui Donald Trumpi, keda toona nimetas “vastuoluliseks Ameerika ärimeheks ja multimiljonäriks”: “Kõige visam võidab.”

Käesoleval hetkel demonstreerib Trump seda visadust Ameerika kohtusüsteemi proovile pannes, kaevates  ja uuesti kaevatas erinevates osariikides valimistulemuste üle, mis teda presidendivalimiste võitjaks ei tunnista. Karta on, et lüüasaamisega peab jõuluks leppima temagi ning visa mees võib telekast vaadata filmi Visa Hing (ning kui soovi, siis ka Üksinda Kodus, kus Trump oma rolli sai tehtud).

Täna teame, mis juhtus edasi. Mati Alaveri täieliku pühendumise tagajärjel hakkasid suusatulemused paranema kiiremini kui Gunnar Hololei jõuaks öelda “Jüri Vips”. Jaak Mae Nagano 10 km klassikas OM kuues koht, Andrus Veerpalu kaheksas, Veerpalu aasta hiljem Ramsau MM maratonil hõbemedalil. 2001 Lahti MM – 30 km klassikas Veerpalu võidab 0,2 sekundiga Frode Estilit ja tuleb esimest korda maailmameistriks. Aasta hiljem Salt Lake City taliolümpial 15 km klassikat Eesti kõigi aegade triumf, Veerpalu võitja ja Jaak Mae kolmas. Ja see jada jätkus veelgi. Teame ja mäletame neid hetki.

Vastupidavuse treeningu A&O

Ilmselt ei ole mitte keegi mitte kunagi, sealhulgas Aivar Rehemaa, kelle telefonis teadupärast on Alaveri number kiirvalik number 1, seadnud küsimuse alla Mati Alaveri pädevust vastupidavuse alase treeningplaani koostamise osas. Õnneks pühendas Alaver suure osa oma toonasest ettekandest vastupidavusspordialade treeningu ülesehitamisest rääkides. Põhilised punktid vastupidavustreeningu gurmaanidele kaasa võtmiseks sellest loengust olid sellised:

  • 80-85% oma treeningajast treeni madalal intensiivsusel, milleks võiks lugeda ca 10 pulsilööki alla oma aeroobse läve. See ehitab üles korraliku lihasvastupidavuse baasi, aitab efektiivselt töötada südame-vereringe süsteemil ning efektiivselt toimima panna laktaadi eemaldamise mehhanismid.
  • 7-9% treeningute kogumahust on sportlane valmis maksimaalse intensiivsusega tööks. Pange tähele kui väike ja täpne vahemik – 7-9%. Keskmine apteeker viskab sulle sellest laiema käega ükskõik millist retseptiravimit!
  • Mida see siis praktikas tähendab? Alates juulist kuni märtsini kaks tugevat tempotreeningut nädalas vahemikus 1-2 tundi. Juulis minnakse kuni laktaadini 3 mmol/l, oktoobrist alates hooaja lõpuni 4-8 mmol/l.
  • Kuna suusatamises on mass-stardi osatähtsus kasvanud (NB! jutt oli aastal 2010), siis tuleb päris palju ettevalmistust panna ka jõusaalitreeningule. Enamasti oma keharaskusega või väikeste lisaraskustega. 

Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja seminaril osalejad liikumas mööda Tartu Maratoni rada Väikese-Munamäe tõusu suunas

Suusa-imitatsioon ja kepikõnd

Pisut ettekandest pühendas Alaver ka suusa-imitatsiooni ja kepikõnni võrdlusele. Imitatsiooni eesmärk on suvel keppe kasutades teha võimalikult suusatamise lähedast liigutust. Kasutakse nii aste-, jooksu- kui hüppesammu ning koormus võib ka astesammu kasutades minna vägagi suureks ning laktaat tõusta 4-10 mmol/l, kui raja reljeef on raske.

Seda, et see nii on saime toona omal nahal tunda, sest Alaveri loengule järgnes praktiline imitatsioonitund Väike-Munamäel, kus tehnikat aitasid sättida ja osalejaid inspireerida ka meie olümpiamedalimehed. Oleme ausad, see trenn oli tõesti megaraske ja on mul tänaseni meeles. Kui keegi, kes selle meenutuse siiani on läbi lugenud tahaks proovida, siis ma olen valmis iga kell meenutama seda ja munakale ronima minema. Lihtsalt kirjuta mulle ja teeme ära, saab ikka väga korraliku treeningu lihastesse.

Ettekande järelkajad

Kui sportlik nädalavahetus kepikõndijatel Otepääl oli möödunud, siis tagasiside oli muidugi positiivne. Eks paljuski on alati sellist rõõmu sellest, et üle maailma oli kokku tuldud ja õhtul koos mõni klaas veini joodud ja spordi- ja lobajuttu aetud. Seminari parima osana toodi mõistagi välja just Alaveri ettekanne ja hilisem praktiline workshop, kus osalejad said Mae ja Veerpaluga koos pilti teha ja end hingetuks ronida. Ise olen ka täheldanud, et iga raske trenni järel oled sa õnnelik, et sa sellega hakkama said ja praktiliselt mitte kunagi ei kahetse, et trenn sai ette võetud.

Natukene küll sain tõreleda rahvusvahelise alaliidu juhatuselt, sest viimasel hetkel pidin Alaveri ettekandele tellima sünkroontõlke. Ma täiesti ausalt ei tulnud selle peale, et isegi küsida Alaverilt, et mis keeles ta kavatseb rääkida. Ikkagi rahvusvaheliselt tuntud suusatreener. Olin väga veendunud, et ettekanne rahvusvahelisel koolitusel tuleb inglise keelne. Mõni päev enne ettekannet, kui eestikeelsed slaidid tulid ja ma tegin märkuse, et need võiks olla ka osalejatele arusaadavas keeles, tunnistas Alaver, et tema on arvestanud sellega, et ta räägib eesti keeles. Oli vajadusel valmis soome või vene keeles tegema ettekande, millele ma ei saanud alla kirjutada. Nii need eurod lõpuks kulusid tõlkimisele ja masinatele, mida tõlke kuulamiseks vaja ja MTÜ-del nagu Kepikõnni Liit ei ole kunagi neid eurosid kontol ülemäära palju. Aga väikesest finantsilisest tagasilöögist hoolimata sai minu meelest kokkuvõttes siiski väga uhke asja.
Pool aastat hiljem, kui Veerpalu dopingukeiss tuli avalikuks kirjutasid mõned osalejad mulle selle kohta, et kas ja mida ma tean. Aga mina toona uskusin Andrus Veerpalu (kuigi mitte niipalju, et FB kommuuniga liituda) või tahtsin lihtsalt Eesti spordi au kaitsta ning kirjutasin vastuseks, et teemad on edasi kaevatud  ja küll tõde lõpuks selgub. Eks tõde CASi otsus selguski, õigus vist pigem mitte.

Täna on mul aga ülihea meel, et selline ettekanne on täies mahus säilinud ja sellega saab kaasa mõelda. Mingis mõttes on Alaver ju geenius ja mingis mõttes kurjategija (ikkagi kohtus karistatud). Tema ettekannet kuulates on aga üheselt selge, et tema jaoks ei tundu, et ta on üldse midagi kunagi valesti teinud. 

Eks siis nautigem seda geeniust ja õpime sellest. Teisalt, oleme ettevaatlikud ja püüame ära tunda need kohad, kus meie mõtlemine võib minna nii valesti, et me hakkame suure mastaabiga sigadusi enda jaoks õigustama ja ise seda kõike siiralt uskuma. Mul ei ole täna kahtlust, et Mati Alaver oli toona ja on täna veendunud, et ta on käitunud absoluutselt õigesti ja teisiti polekski saanud nende tulemusteni jõuda. Kurb on siinjuures see, et me ei tea ja ei saa kunagi teada, kas tal on selles õigus.

Igatahes tänud Mati Alaverile veel täna selle loengu eest, mis oli kõike: huvitav, mõtlemapanev, õpetlik.

Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu konverentsil osalejad Otepääl. Kepikõnnitreenereid Uus-Meremaalt, USAst, Suurbritanniast, Jaapanist, Sloveeniast, Lõuna-Koreast ja igalt poolt mujalt. 24. september 2010 Otepää.

Vaata Mati Alaveri ettekande videot täispikkuses

Mati Alaveri ettekanne from Marti Soosaar on Vimeo.

Endomondo paneb putka kinni. Kuhu edasi?

 3. novembril saatis fitness äpp Endomondo kõigile kasutajatele uudiskirja, et uuest aastast lähevad putka uksed pauguga kinni. Kuna minu hinnangul on tegemist olnud ühe kõige mugavama ja mis peamine tasuta vastupidavustreeningu jälgimise äpiga ja kindlasti ühe eestlaste lemmikuga selles kategoorias, siis kahtlemata tuli see uudis nagu külm dušš. Selle vahega, et külm dušš on üldiselt tervislik ja meeldiv, pärast kui oled end hommikul kuiva karedaga rätikuga üle hõõrunud, aga see uudis polnud. TASUTA on muide päris oluline argument, sest nagu eesti rahva vanasõna ütleb, siis iga eestlase lemmikjook on tasuta jook.

Endomondo ametlik teadaanne sulgemise kohta 

Mulle see päris maailma lõpp ei olnud, sest eks see Endomondo oli mingis mõttes nagu ta oli. Kord läks meelest see õigel ajal käima panna, kord kinni panna, mõnikord sai telefonil akut tühjaks. Minu isiklik lemmikjuhtum oli sel suvel, kui telefoniaku sai tühjaks virtuaalse rulluisumaratoni distantsi läbimisel 300 m enne finišit.

Meenutus kuidas mu telefoniaku lõppes 300 m enne Tartu Maratoni rulluisu virtuaalmaratonidistantsi täitumist.

Õnneks mõtlesin lahenduse siiski välja. Kui jõudsin koju, siis laadisin telefoni, käivitasin uuesti Endomondo ja tegin oma puuduvad 300 m ära. Maratonimedal auga välja teenitud ja ka Endomondole siin tänud, sest mu trenn “jooksis” ikka edasi kui telefon uuesti käima sai pandud.

Ise olen erinevaid aktiivsusmonitore katsetanud ja nüüd kuu aega jooksnud kasutades elus esimest korda Apple Watchi. Valisin kõige uuema 6 seeria kella, aga puhtalt jooksutrenni registreerimise mõttes tundub palju kiidetud õunafirma kell mulle tasuta telefonis olev Endomondo äpiga umbes võrreldavalt hea asi.

Telefoniäppide kindlaks miinuseks on see, et kui päriselt võistlema või lõike jooksma lähed, siis sa telefoni ju taskusse ei pane, seega mu nobedamate jooksude tulemused seal nagunii kunagi ei kajastunud, enamasti ainult trenni löntsimised. Ants Nurmekivi oleks TÜ kehakultuuripäevadel nimetanud neid aeroobse võimekuse tõstmise treeninguteks. Samas tasuta asjana vastupidavusalade sõbrale-jooksuharrastajale igapäevase treeningu mõõtmisel on Endomondo hindamatu abimees. 

Lõppude lõpuks teeme ju trenni ikkagi enda pärast ja minu jaoks nende andmete kaotus kindlasti tsunamina trennimotivatsiooni minema ei pühiks. Samas, saan aru kõigist, kes on järjepidevalt juba pea 10 aastat seal trennipäevikut pidanud, et see kindlasti ei ole neile meeldiv uudis ja paneb küsima, mis edasi.

Endomondo on surnud, mis saab edasi?

 Möödunud nädalal sattusin koos trennis jooksma poolmaratoni distantsi koos kunagise ülikoolipäevade sõbra Erkki Toriga, keda polnud ammu näinud ja kes on aastaid oma jooksutreeningute logi hoidnud just Endomondos ja otsis nüüd lahendust, et mis ja kus edasi saab. Ta pole päris kindlasti ainuke, kes mõtleb nii.

Under Armour, kellele Endomondo kuulub, soovitab ümber kolida enda teisele platvormile MapMyRun. Paneb muidugi küsima, et miks kasutajana peaksime nüüd Under Armourit tulevikus usaldama? Äkki aasta pärast tuleb uus uudis, et paneme selle ka kinni ja keskendume korvpalliketside või iluvõimlemisekurikate tootmisele? Lisaks, kui teil on kaks samasugust keskkonda, kas oleks keeruline olnud neil endil viia need keskkonnad vaikselt-vaikselt kokku, selle asemel, et võrdlemisi kalli raha eest ostetud platvorm lihtsalt kinni panna ja kasutajad kebabi sööma saata?  

Vahemärkus: 2015 aastal maksis UA Endomondo eest 85 miljonit USD ja toonasel shoppingutuuril osteti veel üks maailma suuremaid toitumise jälgimisäppe MyFitnessPal 475 M USD eest.

Valetaksin, kui ütleksin, et ma olen hullult aktiivselt oma treeninguid Endomondos registreerinud. Vahelduva eduga tubli jooksuharrastajana olin Endomondosse märkinud treeninguid alates 2011 aastast, seda samuti vahelduva eduga. Vahepeal kasutasin teisi seadmeid, vahepeal unustasin, aga siiski oli seal kokku ca sadakond erinevad jooksu-, ratta-, suusa- ja kepikõnnitreeningut. Kui nüüd Endomondo uksed kinni paneb, siis nagu polekski neid teinud? Otsustasin siiski otsida varianti oma treeningute andmed alles hoida.

Kaalusin kiirelt peas erinevaid variante ja otsustasin, et proovin oma Endomondo trennid importida Stravasse, mis on teine mu sõprade seas enim kasutatud tasuta trennide regamise äpp. Mida olen ka väga pisteliselt varem testinud. Konto on mul seal juba ka ligi 5 aastat olnud, aga trenne ehk registreeritud kümmekond. Kerge Google päring ütles, et asi on tehtav, kuid kui tegema hakkasin siis leidsin, et liiga kerge see siiski pole.

Esmalt on muidugi see mõte, et manuaalid on lollidele. Lendan lihtsalt peale ja vajutan kuskil menüüs suurelt olevat nuppu “impordi mu Endomondo treeningud”. Nii lihtsalt see siiski ei käinud ja pidin ikkagi päriselt Strava poolt kirjutatud juhendit lugema hakkama.

Strava ametlik juhend, kuidas Endomondost kogu mant Stravasse saada

Juhendit lugedes sai mulle selgeks, et kui sooviksin kogu oma Endomondo ajaloo Stravasse tõmmata, siis tuleb seda teha selliselt, et kõik Endomondo treeningute GPX failid ükshaaval alla laadida ja siis need Stravasse üles laadida. Üles laadida saaks ka 25 faili korraga, aga Endomondost kahjuks mingit kõigi trennide korraga allalaadimise võimalust ei ole. Sellest igavam töö oleks ilmselt ainult konservivabrikus kilude karpi panemine või mõne Helmena Riigikogus umbusalushääletusel osaleda.

Pääsetee siiski on olemas

Õnneks avastasin aga kasuliku abilise, millest võiks sullegi kasu olla. Selline teenus nagu tapiriik.com lubas, et suudab syncida treeninguid erinevate keskkondade vahel ja teiste seas on olemas nii Endomondo kui ka Strava. Lisaks väikese aastatasu eest (2$ aastas lubab tegija, et suudab pakkuda ka automaatse sünkroniseerimise võimalust.

 Tapiriik.com lubab sul oma treeninguid sünkida erinevate treeningplatvormide vahel

Sidusin oma Endomondo ja Strava kontod tapiriik.comiga ja vajutasin sünkroniseerimise nuppu. See näitas, et minu sünkimise töö läks järjekorda. See järjekord oli küll pikem kui taarpunkti saba 1986. aastal Tartus Veeriku poe taga, sest see syncing oli Tapiriikis ees õige mitu tundi, kui ma sinna tagasi läksin. Lõpuks juba enam ei viitsinud refreshida ja tuin tagasi teenusesse järgmisel päeval. Nüüd tundus, et sünkimine on lõppenud ja õnnestunud. Tõepoolest, hulk uut materjali oli ka Stravasse tekkinud, teiste seas näiteks mu jõuluõhtul 2011 joostud 16 km treening.

Tundub nii, et saame Endomondo saata väärikalt igavesele unele ja oma 10 aasta tagused trennimaterjalid siiski alles hoida. Panin Strava nüüd täna väärikale proovile ja tegin viimase aasta pikima jooksutrenni Strava abi kasutades. Töötab küll ja nagu näete, siis sain uue rekordi kohe kirja.