Sildiarhiiv: stebby

Disci-jooksust ausalt

Kuna disci-jooksu võistlus on ülivärske, siis ei soovi ma selle loost teha mingit pikka heietust, vaid võtab appi lugu jutustama võistluse fotograafid Tarmo Haua ja Gregor Kiini. See blogipostitus on meie ühislooming.

Lühike eellugu selline, et disc-jooks on minu väljamõeldud ja ellu kutsustud spordiala, mida katsetasime esimest korda möödunud aastal ja tegime sel aastal uuesti. Võistluse toimumise aeg oli 1. mai 2021, kuna Viljandi järve ümber joosta ei saanud ning toimumise koht Tartu linn, stardi ja finišiga minu aiast. Delfis on kenasti kokku võetud võistluste käik. nii, et sellega saab tutvuda seal.

Ise võistlema

Esmalt on spordimehele võistluse juures oluline see, et tahaks ise võistleda. Milleks muidu kaunid punased Nike tossud on ostetud, kui nendega mööda Veeriku hoove ringi ei saa tuisata. Nii ka mina ei saanud oma talenti ja isetormavaid susse vaka all hoida. Ilmselgelt mul võiduvõimalused nimekate konkurentide vastu puudusid, aga kaotusemõtetega starti minna pole pointi. Ikkagi olümpia-aasta ja kui sa kodusel suurvõistlusel stardis ei ole, kus siis üldse. Nii vedasin minagi võistlusvarustuse selga, kuid paratamatult jäi taas soojendus tegemata, sest enne võistluse algust hakkas meil ülekande tehnika jukerdama, mistõttu võistluse algus venis. Lõplikult korda me seda ei saanudki, aga see on teine lugu.

Jooksurajal ma sel aastal päriselt soojaks ei saanudki, sest ilm oli väga jahe, kuigi päikeseline.

Disci-tiirus külmade kätega tundsin end ebakindlalt. Visked ei maandunud tihti seal kuhu ma need enda arvates suunasin ja ketas lendas käest umbes nagu külmutatud tursk, kuid lõpuks selgus, et koduväljaku eelis tõi mulle siiski tiirus päeva paremuselt teise tulemuse. Selle eest paraku medaleid ei jagatud. Lõpuaeg oli mul paar minutit kehvem, kui eelmisel aastal, jooksuvorm on laias laastus sama, nii et põhjuseks oli pigem vabatahtlikult valitud tagasihoidlik jooksutempo ning sel aastal lisatud 5 lisaviset.

Eesti meister Rain Seepõld

Kui tuleb valida disci-jooksu kaanepilt, siis see on see. Millise elegantsiga siseneb suurmeister kurvi, samal ajal sundimatu liigutusega haarates seljas olevast kettakotist oma väärt abivahendid. Milline voolujooneline liibuv kostüüm. Mille keskendumine eesootavaks tiiruks. Millised elegantsed kollase raamiga päikeseprillid. Sel aastal polnud mitte kellelgi Rain Seepõllule mitte midagi vastu panna.

Eks ajalugu jääb meenutama selles sekundite heitlusest võitjana väljunud Raini viimast disci-tiiru ja viimast viset, millega tabas oma peamist rivaali Martin Himmat kettaga pähe. Kohtunikud lugesid selle sisseläinud viskeks. Kas nad tegid õigesti või jääb see nende südametunnistusele igaveseks? Spordiajaloos teine analoogne sündmus on ehk ainult Maradona veerandfinaalis käega löödud värav Inglismaale 86 aastal. Kas jumala käsi aitas kullale ka Seepõllu, eks see jääb spordiajaloolastele tulevikus mõtisklemiseks.

Eesti meister Kelly Nevolihhin

Kelly jooksutalent on ammu teada ja tuntud. Selles, et ta rajal kiiremaid jalgu näitab, võis stardinimekirjaga põgusalt tutvunud asjahuviline olla kindel. Kuidas läheb aga tiirudes? Rohkem viskeid läks sedakorda küll mööda kui neid sisse läks, kuid sama mure kimbutas ka konkurente. Trahviringide läbimisel aga konkurendid samuti Kellyga võistleda ei suutnud, seega võit oli tõsiasi. Kui palju oleks see võistlus olnud põnevam, kui stardis oleks olnud möödunudkordne tšempion Laura Maasik? Eelmise aasta aegadest suuri järeldusi teha ei saa, sest kõigile kogunes sel aastal möödaviskeid oluliselt rohkem.

Martin Himma

Fotol piidleb meie suusalootust selja tagant tema tuliseim rivaal ja hilisem võidumees. Võimalik, et juba ka kavandas enne mainitud manöövrit kettaga vastu pead visata? Himma esitas aga väga südika võistluse, valides algusest peale kiireima jooksutempo. Pisut rohkem õnne tiirudes oleks võinud selle võistluse selgelt tema kasuks pöörata. Väikeseks võidurõõmuks saavutas Himma võidu laskesuusaässa Kalev Ermitsa üle. Äkki tuleb kaaluda alavahetust?

Johanna Talihärm

Eesti viimaste aastate parimaid laskesuusatajaid oli stardis teistkordselt. Kui jooksuvorm tundus olevat paranenud, arvestades ühel ringil tehtud korralikku spurti, kus ta püsis pool ringi Kelly Nevolihhini tempos. Tiirus polnud asi aastaga sugugi paranenud. Ilmselt tasub Talihärmal tõsiselt kaaluda discitreeneri palkamist, sest ühe käega alt visatud saianaise stiilis visked kippusid maanduma aias vaarikate vahel ja mõne ketta korvi sattumist võis pidada pigem juhuseks. Jooksukiirus oli siiski piisav, et võtta sellel võistlused auväärne teine koht naiste arvestuses.

Kalev Ermits

Kalev Ermits, kes saavutas võistlused tubli kolmanda koha jooksis rapsimata ja targalt ning viskas pigem hästi, konkurentidega võrreldes. Mees ei läinud rapsima sinna teise masinaklassi meestega, aga oma lähemad konkurendid suutis kenasti selja taga hoida. Kui vaatate tema spetsiaalselt kõhukotti, siis näete, et korraliku ettevalmistuse heaks soorituseks on teinud temagi. Eks nüüd on mõtteainet, kuidas pigistada endast tulevikus välja veelgi enam, et sekkuda kõige kirkamasse medalimängu.

Margus Pirksaar

Vanameistri särtsakas jooksusamm ja taktikaliselt küps sooritus annab tunnistust, et korüfee staatuses olev jooksumees laagerdub mõnusalt ja läheb aastatega paremaks nagu vana hea vein. Eelmise aasta viies koht õnnestus nüüd vahetada neljanda koha vastu ning ka möödaviskeid ei maandunud sel aastal naabriaias rohkem kui mullu. Vanameistri arengukõver olümpia-aastal on spetsialistid pannud imestama ja on selge, et järgmisel aastal võitmiseks peab iga mees alistama esmalt just Pirksaare.

Karel Viigipuu

Nagu Eesti sportlaselt Jaanuselt Tujurikkujas küsiti, tahaks Viigipuult teada, et kuhu kadusid sel aastal need tunnid? Tiitlikaitsjana kõrgete lootustega rajale läinud mees kõrvetas end sel aastal läbi ja tulemus jäi parimate päevade tasemele kõvasti alla. Võistlusjärgsel kergel grillbanketil mees end veel minevikutäheks ei tunnistanud ja andis märku, et järgmisel hooajal loodab juba oluliselt teravamale minekule. Kas selle saavutamiseks ka treeningtunde kulutatakse ja higi valatakse, seda näitavad juba lähikuud, kuid disci-jooksu ekspertkomisjonil on Viigipuud maha kanda veel ilmselgelt vara.

Maris Tamm

10 aasta tagune aeroobikakuninganna Maris Tamm näitas, mida on võimalik saavutada, kui vaikselt ja kindlalt ajada oma asja. Eelmisel aastal tehtud pöörane kogus möödaviskeid oli vaja enda jaoks lihtsalt unustada ja selle kogemuse pealt teada, et tuleb liikuda omas tempos ja mitte alla anda. See tark liikumistaktika tõi talle 7 sekundilise edumaaga poodiumikoha jalgrattur Janelle Uibokandi ees. Kas see on Maris Tamme elu tippsaavutus? Julgen kahelda, sest siia annab veel ehitada küll ja veel ning järgmisel aastal räägime me võib olla hoopis uuest tasemest.

Ingrid Kiisk

Eesti võrkpallikoondislane ja TÜ/Bigbank nurgaründaja Ingrid Kiisk kiirustas meie võistlusele Tallinnast bussiga. Buss jõudis kohale napid minutid enne Ingridi starti, kuid kogenud sportlane ei heitnud meelt ja sekkus kirglikult võistlustulle. Võrkpallurile omaselt ei hiilanud ta just jooksukiirusega, ent tahtejõudu ja nutikust oli piisavalt. Just Kiisk leiutas meie võistlusel kuulsa üleastumistehnika, kus astus väljavisatavale kettale üle joone pika sammu järele. Palju tabamusi see tema kontole ei toonud, kuid valvsad konkurendid panid siit nii mõndagi kõrva taha. Kas Kiiski üleastumistehnikat ootab sama saatus, mis teivashüppes mööda teivast ronimist või kaugushüppes saltoga hüpet või odaviskes kettapöördega viset ehk siis ärakeelamine? Aga võib olla läheb nagu Dick Fosbury leitatud flopiga kõrgushüppes või Jan Boklövi leitatud V-stiiliga suusahüpetes, et varsti disci-jooksus enam teist visketehnikat ei kasutata kui ainult Ingrid Kiiski üleastumistehnikat? Aeg annab arutust, ütles vanarahvas.

Pöörane visketehnika uuendus Ingrid Kiiski esituses, mille käigus tuleb visatavale kettale järgi hüpata

Albert “Bazooka” Tamm

Vana hea Bazooka tõestas, miks ta on omal Eesti parim. Jooksukiiruses tal küll konkurendid puudusid – eespoololijad näitasid kindlalt kandu ning tagapool olnud Viilu võistles omas kaalukategoorias. Aga tiirus tegi Bazooka oma ära. Keerulistes ilmaoludes taipas ta, et palju kindlam kui putteritega rajale minna, on valida driverid.

Eesti spordiajalugu teab siiski ka ühte analoogset geniaalset võistlustaktika valikut, millega kõik konkurendid seljatati. See juhtus 2009. aastal Libereci MM-il kui 15 km klassikarajal valitsesid sellised olud, millest tõmbas kõige pikema kõrre vanameister Andrus Veerpalu, valides ainsana oma konkurentidest määrdeta suusad. See otsus tõi talle toona tiitli nagu Albert Tamme targad otsused võivad tedagi elus ja disci-jooksus tulevikus kaugele viia.

Janelle Uibokand

See, et Tartu rattamaratoni võita on kordades lihtsam, kui disci-jooksu Eesti meistrivõistlusi, tõestab kõige paremini Janelle Uibokand. Esimese ülesandega on ta mänglevalt mitu korda hakkama saanud, teisest saavutusest jäi omajagu puudu. Kuhu kadusid need 7 sekundit, mis poodiumist lahutasid, selle üle peab Janelle veel pikalt aru. Kui vaid üks mööda läinud vise oleks maandunud sentimeetri jagu teises kohas ja oleks tulnud üks trahviring vähem teha? Oleks, oleks, oleks. Vigade paranduseks on võimalus alles aasta pärast ja soovitav on närvide rahustuseks vahepeal mõni rattamaraton võita, et kõikuma löönud enesekindlus uuesti taastada.

Karlotta Kattai

Eesti noortekoondislane võrkpallis oosutus rajal parimaks juunioriks. Tõtt öelda, oli ta ka ainuke juunior sedakorda, kui see ei peaks tema tähesära sugugi tuhmistama. Karlotta hüppeliigesevigastust põdev sõbranna/trennikaaslane Rebekka saab sel aastal ainult näppude pealt kokku arvutada, kas ta oleks tabanud rohkem viskeid või jooksnud kiiremini, et oma trennikaaslast edestada.

Meie stuudiointervjuus tunnistas Karlotta, et see oli tal teist korda elus kettaid käes hoida ning esimene kordki olevat olnud minu KÄSUL suvespartakiaadil.

Kuna lootustandva juuniori tiitel on loodetavasti innustav, siis ei olnud need viimased disci visked. Ei saa ju kindel olla, et järgmisel aastal juunioride tiitel sama kindlalt tuleb kui seekord.

Viilu

Mõtteainet on kõvasti. Miks läks seekord nii, et ei täitunud ka võistleja aboluutselt kõige madalaim eesmärk, läbida distants kiiremini kui ühe tunniga?

Palju siin võis kaarte segada keerutav tuul? Kas võis sekundeid kaduda trahviringi kurve võttes? Kas oli altminek spordijoogi valikul? Miks? Miks? Miks?

Need ja paljud teised küsimused jäävad elu lõpuni kummitama meie lootustandvat aerusurfarit DJ Marti Viilut ning kogu tema meeskonda. Hooldetiim, massöörid, psühholoog, kokk, nõia-Ints. Kõik jõud olid toodud mängu, et see tiitel koju tuua. Mida nüüd rääkida sponsoritele järgmise hooaja eesmärke tutvustades?

Aga läks nagu läks, isegi kõige mustemal päeval ei lasknud Viilu end välja lükata esikümnest. See on siiski omaette kvaliteedimärk.

Väike mõttevahetus Viilu teemadel

Kahtlemata huvitas Viilu juhtum ka Eesti spordiajakirjanduse koorekihti. Sellega analoogset pettumust võis ühiskonnas viimati tunda 10 aastat tagasi, kui Eesti kaotas Iirimaa jalgpallikoondisele EM-ile pääsemist otsustanud play-offi kodumängus koguni 0:4. Arvestades varasemaid tulemusi, oli selline kaotus toona meeletu pettumus ja mõistagi tekitas nüüdne Viilu analoogne krahh meeletult spekulatsioone. Toome Facebookis toimunud arutelu ka teieni.

Stuudiojutud

Kindlasti ei ole disci-jooksu võistlus puhtalt jooksmine ja ketaste loopimine. Tegemist on kindlasti ka meediaprojektiga. Sel aastal oli kohal taas Eesti füsioterapeutide koorekihti kuuluv Risto Jamnese vähem tuntud vend Aare Jamnes, kes saab siiski kiidelda sellega, et kuulub Eesti 3×3 korvpalli teadustajate eliiti.

Eesti on väike riik, aga meie pind on kandnud erakordset talenti. Alustame Gunnar Hololei, Toomas Uba ja Lembitu Kuusega ning jõuame tänapäeva Kalev Kruusi ja Anu Sääritsani. Nüüd on nende kõrval pead tõstmas uus mees – Aare Jamnes.

Aare asjatundlikud kommentaarid oleksid teinud distantsilt üle interneti kaasaelamise erakordselt nauditavaks, kui meid poleks tabanud mingi sõnulseletamatu tarkvaradriverite probleem arvutis, mis kogu meie pildi ja heli lõpuks ära hakkis nagu Joel Ostrat hakib sibulat. Selles ei ole vastutus mõistagi Aare kanda, nii et publiku poolt tema peale langenud pöörane pahameel on muidugi ebaõiglane. Aare talub seda aga nagu tõeline mees ning järgmisel aastal kõik kordub.

Võistluskeskus

Selline oli võistluskeskus linnulennult ehk õuenurgas oleva kuuse otsast vaadatuna
Möödunud aasta hõbemedalist Aivo Kaljumäe oli õigustatult korraldajatele pahane. Mis see siis olgu, et korvi liigutati meetri jagu kaugemale. Eelmise aasta 3 möödaviske asemel tuli Aivol neid sel aastal seetõttu koguni 16.
Andres Hellerma jooksusamm Veeriku hoovide vahel oli lennukas. Medalivõitmiseks vajalikku visketäpsust kippus ehk nappima.
Autasustamisel ajastu vaimus.
Pirksaar leidis tee Veeriku kuuride vahel üles hoolimata kohalikust kalevipojast, kes meie teetähistusviitasid varastas
See vise vist küll sisse ei läinud
Veel kauneid Veeriku ümbruskonna vaateid
Stebby pani üritusele õla alla. Kelly lendab trahviringe nagu pistrik.

Täitsa pekkis

“Ema, ma olen telekas!”

“Kas nüüd ma olen 10x kuulsam”

Need on mõned laused, millega sobiks alustada postitust sellest, et mind kutsuti külla Mihkel Vetemaa ja Katrin Hinrikus-Karu poolt veetavasse podcasti “Täitsa pekkis”.

Full disclosure. Asi sai aluguse sellest, et ma kirjutasin enda kunagisele kolleegile alguspäevade SportID-st ehk siis ühele saate eestvedajale Mihkel Vetemaale, et millal siis minu saade tuleb, millele tuli mõned päevad hiljem eriti elav videotervitus/kutse saatejuhtide poolt ehk siis minu provokatsioon õnnestus ja leppisime kiirelt salvestuse aja kokku.

Kogu ettevalmistus oli meeldivalt professionaalne ja juba eelmise päeva poole tunnine jutuajamine saatejuhtidega tekitas meeldiva õhkkonna ja usu, et tuleb tore ja kasulik jutuajamine. Ja sellisena vedasid nad oma podcasti lõpuni. Kõik detailid läbimõeldud juba eelmisel õhtul, kaasa arvatud, et mida ma saates juua soovin. Huvitav, kui oleksin valinud konjaki mullivee asemel, kas siis oleks ka seda leitud?

Muide, see oleks täiesti loogiline, kui Katrin ja Mihkel saaksid selle eest palka. Aga nad ei saa. “Täitsa pekkis” on puhta entuka pealt tehtud juba üle 100 episoodi.

Pugemisest küllalt, nüüd asjast ehk millest rääkisime.

Läbi sai käidud päris palju teemasid, kus on asju pekki läinud. Miks minust ei saanud päris professionaalselt sportlast? Kuidas läksid mu esimeses päris töökohas, Eesti Spordiseltsis Kalev, bossidega suusad risti ja sündis Firmaspordi Liit. Kuidas sellest kasvas välja iduettvõte SportID. Kuidas kiirendis olles olid päevad nii pingelised, et tuli magada Arengufondis diivani peal. Kuidas mul tuli 2014. aastal MyFitnessile arve äramaksmise pärast panti panna oma maja. Kuidas meil Stebby nimega turule tulek pekki läks. Miks ma ei soovita isadel kunagi oma laste hooldusõiguste pärast kohtusse minna. Lugusid oli väga-väga palju ja juba kuulsin ka ühelt sõbralt, kellega ehk paar korda aastas trehvab, et tema jaoks oli saates ikka väga palju uut, mida ta ei teadnudki minu elust. Ma arvasin, et ma pidevalt räägin liiga palju oma asjadest, aga vahel tuleb üllatusena, et see võib olla alati päris nii ei olegi.

Kui sa mingil põhjusel loed minu blogi ja oled siiani jõudnud, siis ma kindlasti soovitan sul see Täitsa Pekkis episood üle kuulata.

Kuula Spotifys

Kuula “Täitsa pekkis” enda kodulehel

PS produktiivsuse soovitus: kuula podcaste kiirendusega. Jõuad kuulata rohkem vähema ajaga.

Kas tervist tuleks hoida või kindlustada?

See lugu sai kirjutatud Delfisse arvamusloona, aga pika mõtlemise järel Delfi toimetus seda siiski ei avaldanud. Ilmselt on liiga reklaamimaiguline või siis äkki halvasti kirjutatud? Mine tea. Igatahes, mina kirjutasin selle siiski kantuna siirast murest, et inimesed teeksid vahet, mis on erinevus tervise tugevdamisel ja kindlustuse ostmisel.

Kindlustusfirmad väitsid Ärilehe artiklis, kindlas kõneviisis, et tööandjad eelistavad viimasel ajal ravikindlustust tervise- ja sporditoetusele. Mingil põhjusel neid kahte vastandades jääb kohati mulje, et kindlustamine on millegi poolest parem, kui tervise eest igapäevaselt hoolt kandmine. Hoidkem siiski korraks hobuseid.

Kujutagem ette teistsugust lugu, mis räägib töökeskkonnast ettevõttes. „Meie firmas on tulekustutid iga nurga peal. Viimasel ajal üleüldse eelistame ettevõttega panustamist tulekahjude kustutamisse, mitte ehitamisesse või remonti. Kuna meie firmas on iga töötajal kolm tulekustutit käeulatuses ja põlemiskahjud on meil minimaalsed, siis kontoris remonti tegema ei pea.“ Tundub absurdne, kas pole?

Tulekustuti on tulekahju korral hindamatu abimees nagu ravikindlustus tõsisema tervisemure korral, aga tulekustutitega siiski maja ei ehita ja vaid ravikindlustuse pakkumisega töötajat tervena ei hoia. Need lihtsalt on täiesti erinevad asjad ja mõlemasse tuleb panustada oma jagu.

Tekkiv mulje, et ravikindlustus on tervisetoetusest popim ei vasta tõele

Kindlustusfirmad loevad kokku 9000 ravikindlustuslepinguga kindlustatut ja 242 kindlustuslepingu sõlminud firmat. Kasvukõver praegusel Covid-19 perioodil on muidugi muljetavaldav ja arusaadav, aga õnneks neid, kes töötajatele tervisetoetust pakuvad, on palju rohkem. Ainuüksi Stebby (endise SportID) platvormil, on enam kui 60 000 tervisetoetuse saajat ja rohkem kui 1100 ettevõtet, kes tervisetoetust oma töötajatele maksavad. Hoolimata raskest ajast on nende number samas ajavahemikus kasvanud rohkem kui ravikindlustust pakkuvate ettevõtete arv. Tõsi, kasvukõver pole olnud nii terav, sest lähtebaas on oluliselt kõrgemal. See tuleneb sellest, et Eestis on traditsioon olnud toetada pigem tervist ja sporti.

Oleme selle mentaliteedi üle võtnud oma põhjanaabritelt Soomest. Meie lõunanaabrite juures on olukord olnud aastaid vastupidine ja seal on töötajate ravikindlustus olnud nö. „hüvede kuningas“. Trend on seal tänaseks vastupidine, spordi- ja tervisetoetuse osakaal kasvab viimastel aastatel hüppeliselt. Võime oletada, et mingil hetkel liiguvad nemad ja ka meie mingisuguse tasakaalupunkti suunas, kus mõned ettevõtted pakuvad üht ja teised teist ning mingi hulk tipptööandjaid mõlemat võimalust.

Sporditoetus jääb kasutamata! Aga ravikindlustus?

Tahaks olulise asjaoluna tähelepanu juhtida väitele, et Covid-19 tõttu väldivad inimesed rohkem spordisaale ja toetus jääb kasutamata ning kaldutakse nüüd hoopis ravikindlustuse kasuks. See, et inimesed avalikus spordisaalis vähem käivad on kindlasti õige, kuid sellist väidet esitades peab teadma, et kindlustuse ärimudel on selline, et paljudel jääb see (õnneks) kasutamata. Kindlustus töötabki nii, et paljud maksavad, vähesed aga saavad lõpuks hüvitise. Kindlustajad saavad rõhuda „meelerahu kaardile“, mille saavad kõik kindlustatud. Sporditoetuse maksjad on aga rõõmsad, et neile jääb toetuse kasutamata jätmise korral raha kontole alles. Kumb on tugevam argument, sõltub ilmselt juba tööandjast.

Kuidas inimestele olematu palgalisa anti

Väga huvitav mõte avanes mulle ühe tööandja peas, kes kirjeldas töötajatele tehtavat ravikindlustust kui palgalisa, öeldes, et palku tõsta on praegu raske. Pange tähele, palgalisaks ei nimetanud ta mitte neid mõndakümmet eurot, mis tal kindlustusmakseks kuluvad töötaja kohta igas kuus, vaid neid tuhandeid, mis nad saavad hüvitisena juhul kui asjad halvasti peaks minema.

Jürgen Ligi kunagi rahandusministrina võitles selle vastu, et tervisekuludelt erisoodustusmaks kaoks. Tema põhitees oli, et ettevõtjad hakkavad seda ära kasutama ja käsitlema toetust palgalisana. Eksminister pidas silmas, et töötajatele hakatakse palka maksma spordiklubipääsmetes, jooksutossudes või jalgratastes.  Sellist ajugümnastikat, mida päriselu meile pakub, ei suutnud ilmselt kogenud poliitikki toona ette kujutada. Loodetavasti töötajad siiski nii rumalad ei ole, et nad tööandja sellist kavaldamist läbi ei hammusta. Nagu poliitikutele meenutatakse, et nad valijat rumalaks ei peaks, ei peaks ükski tööandja ka oma töötajaid rumalaks pidama.

Ravikindlustus on tegelikult väga vajalik

Informeeritum lugeja on ehk juba mitu korda mõelnud: „Kuule mees, kas sa oled üldse objektiivne oma arvamuses. Sinu juhitav firma tegeleb ju tervisetoetuste haldamisega ettevõtetes.“

Tõsi, Stebby platvormil hallatakse tervisetoetusi enam kui 10% Eesti töötajatel ning kontod on samuti ca 10% eestlastest. Usun siiski, et suudan olla mõistlikult objektiivne. Nimelt on Stebbys kõigil tööandjatel soovi korral võimalik lubada oma töötajatele ka ravikindlustustoote ostmine meie partnerite juurest. Meie firma rahakoti pihta see ei käi, kui kliendid otsustavad ravikindlustuse kasuks.  Mind tõmbab käima hoopis teine sellest artiklist läbikumav mõtteviis, mida meedias ja ühiskonnas ei peaks propageerima – mõtteviis, et parem tagajärjed kui ennetus.

Ega vabatahtlikul ravikindlustusel polegi ju midagi viga. Selle plussid on mõistetavad. Kui me sotsiaalmaksu tähtedeni tõsta ei taha, siis ei õnnestu meil Haigekassa eelarvet lähitulevikus märkimisväärselt suurendada. See, et sealt on pigem puudu kui üle, on kõigile selge, kui ravijärjekordi vaadata. Seega, on loogiline, et omaosalused meditsiiniteenustel hakkavad vaikselt suurenema. Ravimine on kallis ja enda lisakindlustamine seega igal juhul mõistlik.

Õnnetus ei hüüa tulles ja ka tööandja vaates on palju parem, kui inimene saab ravile või konsultatsioonile kohe, kui tal seda on vaja. Kui inimesel on tõsine tervisemure, vaevalt ta siis tööasjadeski on ülimalt efektiivne. Tark ning töötajast hooliv tööandja mõistab seda. Kindlustamist ja tervise edendamiseks tehtavaid kulusid ja põhimõtteid ei tohiks aga segamini ajada, et kui teed ühte, siis teist pole vaja.”

Alati saab paremini

Steve Jobs oli tihti öelnud alluvatele, kes tulid temalt mingile tööle hinnangut küsima, kui tal väga kiire oli: „Alati saab paremini“. Olen ametist tulenevalt rääkinud mitmete tööandjatega teemal, kuidas riik võiks seda väga head asja,  tervisekulude erisoodustusmaksu süsteemi, veelgi parandada. Hetkel oleks mul selleks üks konkreetne ettepanek. Erisoodustusmaksu arvestus võiks minna kvartalipõhiselt kuupõhiseks. Kui 100 eurot kvartalis töötaja kohta asemel pakkuda kuupõhist toetust ja tõsta 40 euroni kuus, siis potentsiaalne kulu tööandjale suureneks 400 eurolt aastas 480 euroni, praktiliselt oleks see ülimalt mõistlik kõigile. Riigitulud ei väheneks praktiliselt üldse, sest maksuvabast piirist üle tervisetoetuse maksjaid täna kuigi palju pole. Asjaajamises tekiks mingi selgem loogika, sest üldiselt kogu ülejäänud erisoodustuse (autod jms) deklareerivad ettevõtted koos TSD-ga iga kuu.

Põhiline võit oleks aga see, et tervise edendamisel kaoks ära selline „hoogtöö vorm“, mida täheldame praegu iga kvartali lõpus. Töötajatel, kellel on maksuvaba osa selleks ajaks kasutamata, tärkab vastupandamatu „terviseedendamise tung“ ja siis käiakse kampaania korras trennis ja massaažis. Kui uus kvartal algab, siis see tung väheneb hüppeliselt, et korduda taas kolme kuu pärast.

Riigile ja tööandjatele võiks seega kõige kasulikum olla, kui erisoodustusmaksu vabastus oleks nädalapõhine, sellega ergutaksime inimeste liikumisaktiivsuse regulaarsust veelgi, aga see muudaks maksuarvestuse meeletult keerulisemaks. Seega kõige mõistlikum oleks teha tervisekulude erisoodustuse arvestus kuupõhiseks, näiteks 40€ kuus.

Jevgeni Ossinovski, tervise- ja tööminister, perioodil kui maksumuudatus tekkis, ütles 2016 aastal nii:  „Tegemist on põhimõttelise tähendusega poliitikamuutusega, kus riik soodustab tööandja panust oma töötajatesse. Selle poliitika aluseks on arusaam, et Eesti inimvara arendamine on kolme osapoole – töötaja, tööandja ja riigi – jagatud huvi ja kohustus.“

Tänase tervisekriisi taustal ja kolme aastase kogemuse taustal, saame mõelda, kuidas tänast süsteemi kõigi osapoolte jaoks veelgi paremaks teha ja võimalusi selleks on.

Lõpetuseks oleks aga sobiv meenutada, et ei ravikindlustus ega tervisetoetus ei tee teie tervise heaks iseenesest mitte midagi. Ükskõik kui suur tööandja poolt makstav tervisetoetus ei edenda teie tervist, kui te ise seda ei tee.