Sildiarhiiv: labrador

Kolm kõige pisemat sõjapõgenikku Ukrainast

Mariupol on Ukrainas toimuvas sõjas ilma kahtluseta kõige õnnetum linn. Päris kindel, et 400 000 elanikuga rusuhunnikuks muudetud linnas on surma saanud kümneid tuhandeid inimesi ja linn on tänaseks kaardilt põhimõtteliselt pühitud.


Olena pääses linnast tulema aprilli alguses ja kuna ta elas linna läbiva jõe idakaldal, linna kolm silda olid aga õhku lastud, siis ei olnud tal põgenemiseks muud alternatiivi kui liikuda Venemaa poolt okupeeritud nn. Donetski Rahvavabariigi territooriumile. Lahkudes haaras Olena kaasa seljas olevad riided ja ühe käekotitäie asju ning jättis maha oma kalli kodu ja lahkus koos varsti pooleteiseaastaseks saava labradori retriiveri Džiniga. Nende seltskonnaga liitus ka sõbralik ja varasematel jalutuskäikudel tuttavaks saanud paariaastane ja sama tõugu kutsa Gina.


Gina peremeest, keda Olena põgusalt tundis, tal telefoni teel tabada ei õnnestunud. Samuti pole tänaseni ta vastanud suhtlusvõrgustikus Vkontakte, kuhu ta pole juba enam kui kuu aega sisse loginud. Mis saatus võis Gina peremeest tabada, seda ei tea ilmselt keegi. Maha sadavate pommide ja rusuhunnukute keskele Olena süda koera jätta ei tihanud ja nii ta loomakese kaasa võttis ja algas nende ühine seiklus läbi Venemaa Eesti suunas. Ukraina passi Donetski RV ja Venemaa piirivalvurid õnneks Olenalt ei võtnud. Piirivalvur oli Gina kõhualust märgates hoopis naljatanud, et kui kutsikad tulevad, siis võtaks hea meelega ühe endale. “Tal juba olid kutsikad, need tissid pole tal veel ära kadunud,” oli Olena piirivalvurile vastanud, sest teadis tõepoolest, et Ginal olid eelmisel aastal kutsikad olnud ja seetõttu ei osanud kahtlustada, et koer uuesti “ootel” võiks olla.


Kaks päeva, mis Olena ootas koos koertega ühes Peterburis lühiajaliselt renditud korteris tõi aga neli üllatust. Koerad olid 7. aprillil tuppa jäänud, kui perenaine oli läinud linna bussipileteid ja süüa ostma ning koju jõudes kuulis hämaras toas vaikset viginat. Esiti arvas, et tal on rott kuidagi tuppa pääsenud, kuid tule põlema pannes avastas, et kaasa võetud koer Gina oli parasjagu poegimas ja üks väike “pakike” oli juba kõhust välja vupsanud ja neid “kingipakke” tuli mõne aja jooksul kolm tükki veel. Üks pisikestest kahjuks hingama ei hakanud, nii et kokku sai Olena ühe päevaga ootamatult kolm koera lisaks.


Kuidas Olena koos koertega Tartusse sattus? Mul oli väike maja paar kuud kinnisvara portaalides rendis olnud ja kuigi 3-4 korda oli juba uute üürilistega diil justkui tehtud, jäi see viimasel hetkel erinevatel põhjustel ikka pooleli. Ühel päeval maakler helistas ja küsis, et kas on okei, kui tuleb Ukraina sõjapõgenik koos kahe koeraga. Ta mainis ka, et küsib üle ja enne näitama ei hakkagi inimesele, sest üldiselt põgenikke ei taheta ja loomi ka mitte, seega on neil justkui eriti raske üüripinda otsida. Kuigi tavalisel päeval muidugi minagi eelistaks seda, kui loomad ei ole su diivanit ära rüüstanud sellele, et nad seda teevad, siis viimased paar kuud ei ole olnud tavalised päevad. Nii ei leidnud ma ühtki põhjust, miks peaksin ütlema sõja eest tulnud inimesele ei.


Ja niimoodi siis umbes kümmekond päeva tagasi saabus Olena esimest korda elus Tartusse ja Veerikule. Käe otsas kaks pampu, milles ühes isiklikud asjad ja teised vääksuvad kutsikad ning rihma otsas kaks koera Džini ja Gina. Nüüd on nad juba vaikselt Tartusse sisse elanud ja Olena kiidab Tartut, kui väga ilusat linna. Käib koertega iga päev pikkadel jalutuskäikudel Emajõe ääres kui ka lühematel otsadel Veeriku linnaosa pargis.


Pühapäeval oli õigeusklike ülestõusmispühad ja Olena kutsus mind ja Rebekkat teed jooma, samuti teda suurepäraselt sisse elada aidanud Ilmet ja Aaret. Kui kell 14 seltskonnaga kohale saabusime, siis selgus muidugi, et mingist lihtsalt teejoomisest ja kutsikatele pai tegemisest ei olnud juttugi. Kaetud oli pesuehtne pidulaud – grill, salatid, kalamarja võileivad, veini, võileibu, puuvilju ja mida kõike veel. Kuna me olime näidanud eestlaste külalislahkust ja varustanud vajamineva kraamiga alates lauanõudest ja voodipesust kuni ühe seisma jänud läpakani, siis ei saanud ka Ukraina külalislahkus alla jääda, leidis Olena.


Igatahes tore “teejoomine” oli väliterrasil, kuigi kõige soojem ilm just polnud. Esimest korda elus tähistasin õigeusklike ülestõusmispüha. Päeva nael oli kahtlemata see, kui läksime Rebekkaga väikestele kutsudele pai tegema. Neile olid just silmad pähe hakanud tulema ja üks natukene suurem ukerdas ka juba üsna tegusalt värisevate jalgade peal ringi ja kukkus selle käigus ka voodi pealt maha. Kuna mina olin just parasjagu läinud kardinat eest tõmbama samal hetkel, et saaks lisavalgust, et ilusamat pilti teha, siis olin muidugi mina peasüüdlane selles. Rebekka, kes parajasti ülejäänud kahte nunnutas, oli veendunud, et kui tema alles beebi oli, siis ma kindlasti lasin ka temal voodi pealt maha kukkuda. Päris kindlasti ma selliseid hetki ei mäleta, aga ei julgenud enam ka välistada.


Keskmine ja pisem numpsik eelistasid ringi sahmimisele üldiselt rohkem silmad kinni asendis vigiseda ja aeg ajalt vääksatada. Kui nende emme tuli neile lõpuks süüa andma, siis kaks suuremat poissi muidugi trügisid kõige magusamate kohtade peale ja kõige väiksem, tüdruk, pidi kõigest jõust endale läbi selle meestekarja teed rajama, et ka oma jagu välja teenida. Sellest tegi Rebekka järelduse, et tüdrukutel ongi siin elus kõik raskem ja raske oli sellega sel hetkel vaielda.


Mis kutsadest tulevikus saab see plaan veel lõpuni paigas ei ole. Eks näis, mõned kuud on veel aega nuputada ja küllap head peremehed leitakse. Praegu on väikestel sõjapõgenikel eeskätt ema lähedust ja palju rahulikke unetunde vaja, et kasvus kosuda. Eks hoiame silma peal, mis edasi saama hakkab.