Keskealise mehe kaitseks ehk Sildarude juhtumist korra veel

Miks sellest oli vaja rääkida, see on pere siseasi? Muidugi pidi sellest rääkima, sest vägivald ei pea olema pere siseasi. Pealtnägija tegi väga ebaeetilise loo. Mida te ise ajakirjanikuna teeksite, kui selline lugu teile pakutakse, ka jätaksite sinnapaika? Ilma Tõnis Sildaruta poleks Kelly tipus. Sportlase talent kuulub ainuüksi talle endale.

Sellised on erinevad killukesed erinevatest arvamustest, mis on nädala jagu ringelnud.

Veidike ka konkreetsemalt ja nimeliselt, aga mitte täpselt tsiteerides, vaid panen ise umbkaudsed tsitaadid ütlejate suhu.

Peep Pahv: „See on absurdne, et Tõnis Sildaru tööd ei tunnustata ja vara jagamisel jäetakse talle tühjad pihud.“

Rein Lang: „Pealtnägijast me ei räägi, sest see on nüüd uus ajakirjanduslik madalpunkt.“

Erki Nool: „Sellised asjad aetakse pereringis korda, mitte ei tulda nendega avalikkuse ette.“

Rivo Vesik, minu FB kommentaariumi seinal: „Äkki teeks nii, et igaüks elab oma elu.“

Aga on ka sellised:

Ott Järvela: „Sportlase talent on ja oskused kuuluvad sportlasele. Üldiselt, kui suhted on head, ei jäta sportlane ka oma treenerit ja taustajõudusid ilma.“

Sass Henno: „Kelly Sildaru on eeskuju kõigile perevägivalla ohvritele.“

Kõik, keda ma tsiteerisin on laias laastus keskealised Eesti mehed, kuigi vanuse diapasooniga ca 25 aastat. Kõigil neil on ka omamoodi õigus, või vähemalt ma saan aru, miks nad niimoodi arvavad.

Kas peaks üldse midagi arvama?

Miks kõik midagi arvavad? Kas tõesti poleks targem oma asjadega tegeleda? Eks arvatakse suuresti seepärast, et see lugu on oma algusest peale kõike muud kui tavaline. Isa veab oma kahte last suusalaagreid pidi maailma tippu spordialal, mida eesti sisuliselt keegi varem ei harrastanud. Kellyst saab oma ala maailma superstaar, Eesti parim noorsportlane aastateks. Iga peatükk, mida selles on kirjutatud on eriline ja kaasahaarav. Muidugi on inimestel arvamus ja muidugi ei suuda nad seda ainult endale jätta.

Väga suures joones tundub aga, et ainsad, kes mingil määral suudavad Tõnis Sildarust aru saada ja kes teda täiesti mutta ei soovi lüüa on just keskealised mehed. Naised blokeerivad oma mõtlemise kiiresti argumendiga, et ta on käitunud vägivaldselt ja mida siin üldse enam arutada on. Meestel tuleb ikka lihtsamalt see: „Jah, aga ta aitas oma tütre maailma tipu ja ilma temata seda kõike ei oleks.“

Miks keskealine mees mõistab paremini?

Esiteks sotsiaalpsühholoogia uurimused näitavad meile selgelt, et me mõistame paremini neid, kes on meile sarnasemad. Selge, et keskealisel mehel on ennast Tõnis Sildaruga samastada palju lihtsam, kui nooremal naisel ja sestap on ka mõistetav, et just keskealised mehed on need, kes mingeid argumente Tõnis Sildaru kaitseks esitavad ja naistel ja noorematel on märksa lihtsam leida ühiseid jooni Kellyga ja isa täielikult mutta lüüa. See on mingis mõttes loomulik.

Lisaks on aga keskealisel mehel ka isiklik ajalooline mälu. Asjad, mida täna enam normaalseks ei peeta, olid vene ajal üsna tavalised. Mõnigi oli ülimas šokis sellest helilõigust, kus Kelly oma isalt võtta sai ja muidugi see polnud ilus. Aga oleme ausad, ma olen viiendas klassis oma matemaatika õpetajalt hullemini sõimata saanud ja seitsmendas klassis oma kooli direktorilt ja õppealajuhatajalt ja kehalise õpetaja on mind kõrvust tirinud ja eks ma olen oma sigaduste eest nii vanemate kui vanavanemate käest ka ihunuhtluse välja teeninud. Ja oleme ausad, kui ma mõtlen nendele jamadele, mis ma korda saatsin, siis enamasti ei juhtunud need asjad mitte millegi eest. Antud juhul näeme ka väga pahase lapsevanema ja treeneri reaktsiooni, aga täiesti teadmata jääb, mis oli see põhjus, miks suur mees endast nii välja läks.

Mõni ütleb, et pole vahet. Selliselt käitumine pole õigustatud. Ja muidugi on tal seejuures õigus. Vaimult suur on ikka ainult see inimene, kes suudab ennast kontrollida ja mõelda nii, et ilmselt on endal jäänud midagi tegemata või selgitamata, kui tütar pole asjadest aru saanud, mitte last Liidu hokikoondise treeneri Viktor Tihhonovi stiilis sõimama hakata.

Sellest hoolimata saab keskmine keskealine aru ka isast, sest ta on seda kõike ise näinud ja kogenud. Küllap on mõnigi lapsena  oma endistelt treenerilt, õpetajatelt, naabritelt aga võimalik, et ka vanematelt palju hullemini võtta saanud kui Kelly selles õnnetus videos.

Lõpuks otsustab muidugi kohus

Muidugi on vägivald vale ja kas oli vägivalda või mitte, seda otsustab kohus. Veskid juba jahvatavad ja veskikivide hõõrdumist on siiani kuulda. Samuti on lugu varade jagamisega.

Kõik on nõus, et nii isa kui tütar on panustanud, aga minu arvamus kipub ka vaikselt sinnapoole, et lõpuks on Kelly otsus kuidas ta oma auhinna- ja sponsorraha jagab. Isa/treener on ise süüdi, kui on suhted nii ära rikkunud, et midagi talle ei jää.

Aga keskealine mees, nagu Tõnis Sildaru teab ka seda, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Elu ei ole veel läbi, vaid palju sellest alles ees. Lisaks on tasuks ka väärt kogemus tippsportlase treenerina. Kui olla nüüd asjalik ja väga soovida, siis ehk on võimalik lappida ka suhted oma tütrega. Saan aru, et mured hakkasid kuhjuma siis kui tulid esimesed suuremad tagasilöögid. Enne seda, kui asjad laabusid, siis suuri probleeme polnud. Tagasilöökidega toimetulemine ongi kõigile raske. Äkki tasuks öelda oma tütrele ausalt, et ka mul oli raske ja ma ei tulnud enda kontrollimisega lihtsalt toime ning vabandada. Äkki sellest on kasu?

Aga on ka plaan B. Senine kogemus on Tõnis Sildarust teinud hinnatud treeneri ja tal on suurepärane võimalus jätkata karjääri treenides oma poega aga miks mitte ka teisi sportlasi ja oma elu kenasti uuesti jalgadele sättida. Seda ka siis, kui nüüd kohtus selgub, et pärast aastate pikkust tööd oma tütrega, kuulubki talle lõpuks ainult see suusajope, mis tal parajasti selga on jäänud.

Esimene samm selleks, et sellest jamast välja tulla, võiks olla see, et edaspidi mitte paluda oma alaealisel pojal allkirjastada erinevaid petitsioone ja avalikke kaebekirju oma õe ja ema vastu. Isegi kui poiss peaks ise väga paluma.

Kelly on ikka ülikõva

Kas Kelly karjäär sportlasena on läbi või ei? Ka siin on arvamusi erinevaid. Tõe kriteeriumiks on lõpuks ikka ainult praktika, nagu ütlevad klassikud. Minu siiras usk on, et Kelly suuremad saavutused on alles ees.

Vaimselt nii tugevaid sportlasi, kes suudavad ennast ületavalt end otsustavaks soorituseks kokku võtta ei tea ma eestlaste seast väga palju. Teise sellisena meenub just Sydney olümpiavõitja kümnevõistluses, keda selle loo alguses korra mainisin ehk Erki Nool. Ilmselt pole Tartu linna elanikel kamba peale nii palju sõrmi, et kokku lugeda neid kordi, kui Nool end keerulisest seisust viimase katsega välja võitles.

Kelly kõvadust rõhutab seda enam asjaolu, et me teame nüüd, et taustal ei olnud kõik sugugi ideaalselt toimimas. Kõigest hoolimata suutis Kelly end ikka ja jälle otsustavaks soorituseks koguda ja võistleda ja võita. Vaevalt mõni eesootav kohtulahing teda enam nii lihtsalt murrab. Go, Kelly!

Teismelise tütre isana hoian ka pöialt, et Kellyl oleks ka suuremeelsust andestada isale, kui too siiralt vabandust tuleb paluma.

PS Artiklit illustreerival pildil pole Kelly Sildaru, nagu te lumelauast aru saite, vaid see on lihtsalt tore ja positiivne ja tasuta foto talvel sportimisest

PPS Kas ma tõesti pean midagi arvama? Mis sellest kasu on? Kas mu enda eluga on ideaalselt korras kõik? Jaa, muidugi on teiste vigu palju lihtsam märgata kui omasid. Kasu on nii palju, et iga arvamus kujundab mingil määral suunda ja hoiakuid ühiskonnas. Kui on tunne, et need on õiged hoiakud, siis tasub ikkagi arvata igast asjast midagi, isegi kui tead, et asjaosalised ise ei pruugi su arvamisest kasu saada.

Lisa kommentaar