Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…

EKRE esimees Martin Helme esines ETV „Esimeses Stuudios“ ülimalt enesekindlate väidetega, et kliimakriisi ei eksisteeri ja planeedil pole häda midagi. Tuhanded teadlased on küll väitnud vastupidist. Mõistlikul inimesel tekib muidugi kiiresti küsimus, et kuidas Martin Helme teab midagi, mida teised ei tea? Laiemale üldsusele teadaolevalt pole mees viimasel ajal teadusega tegelenud, on poliitikat teinud ja siis veel ühte räusklevas kõneviisis peetavat raadiosaadet. Ülikooliski ei õppinud mees füüsikat ega loodusteadusi, vaid ajalugu. Ometi ei olnud tema väide selline pehmemat sorti, et „kliimasoojenemises on veel palju segast ja raskesti tõendatavat“, vaid väga kindel ja resoluutne probleemi eitamine. Kust tuleb selline enesekindlus?

Vastus on väga lihtne. Helme teab, et paljudele inimestele meeldib sellist juttu kuulata ja veel enam teab ta seda, et ta ei pea nende sõnade eest mitte kunagi vastutama. Vastutavad ikkagi valdkonna asekantslerid, kui nüüd parafraseerida Helmet õigustamas „Esimeses Stuudios“ asjaolu, et tema juhitud ministeerium ei osanud eelarve numbreid õigesti kokku arvutada. Helme, kes on nähtavasti targem kui teadlased, võiks ometi oma kullipilguga läbi näha selle, kui ametnik on exceli tabelis vea teinud. Aga eks arvutustabel ongi natukene keerukam asi kui planeedi ökosüsteem. Igatahes loodame, et juhuks kui kliimakatastroof peaks siiski tulema, et Keskkonnaministeeriumi asekantsleril on lahkumisavaldus lauasahtlisse juba valmis kirjutatud ning valmidus vastutust võtta on olemas.

Me kõik ju sooviksime, et Helmel oleks õigus ning tõesti oli täna väljas meeldivalt jahe ilm. Tuulgi polnud kuigi tugev, nii et isegi kaabud püsisid kenasti peas. Kliima on muutunud erinevate lainetena juba miljardeid aastaid, nii et oletame korraks, et eksisteerib mingi  nanomeetri suurune võimalus, et Igor Mang sosistas Martin Helmele õige vastuse kõrva sisse ja tal ongi õigus ning teadlased eksivad.

Sel juhul me teeme asjatult kõiki neid pingutusi, et leida energiaallikaid, mis ei tossuta õhku täis. Arendame oma teadmisi ja oskusi selleks, et teha elektrit tuulest, päikesest, vesinikust. Viia uuele ja keskkonnaohutule tasemele tuumaenergeetika. Võtame vähem metsa maha ja ei aja seda graanulitena ahju või ei istuta hävitatud metsa asemele palmiõli põldu. Tarbime vähem kiirmoodi. Toome diiselmootorite asemele elektrimootorid, mis ei tee müra ega mille heitgaasid pole inimestele ja muule loodusele mürgised. Kujutate nüüd ette, et kogu see suur töö teaduses ja tootearenduses ja inimeste pingutused oleksid tehtud mitte millegi nimel? Mõtleme korra veel. Kas see kõik oleks siiski nii paha? Raha kindlasti läheb ja iga ühiskonna liige kindlasti panustab, aga tulemuse üle rõõmustaksime ikkagi peaaegu kõik.

Aga tuleme nüüd märksa tõenäolisema stsenaariumi juurde, kus Martin Helme ajas stuudios meile lihtsalt populistlikku jama suust välja, mida paljud lihtsalt uskuda sooviksid. Nagu ikka, siis mitte millegi eest vastutades ega mitte kunagi vabandades. Kui see stsenaarium peaks tõeks osutuma ja piisavalt palju inimesi teda usuvad, millised on siis tagajärjed? Võimalusi on väga palju ja eranditult kõik halvad, väga halvad või katastroofilised. Boonusena planeedi hävitamise eest oleme saanud vastu süsinikukvoodi võrra odavama elektri ja aktsiisitõusu võrra odavama diisli. Ravina üleujutustes surnutele soovitaks Helme oma isa ja suure mentori eeskujul hanerasva. Kui koroona vastu aitab, miks siis kliimakatastroofi vastu ei aita?

Tuline kahju on, et inimesi pole võimalik alati veenda faktidega. Tihti otsustavad inimesed enne, millised on nende veendumused ning seejärel valivad nad neile veendumustele sobivad „faktid“. See, et Martin Helme ütles, et kliimakriisi pole olemas on ju fakt. See, et kliimakriisi päriselt pole olemas aga pole fakt. Lihtsamal inimesel on teinekord keeruline sellistel peenetel nüanssidel vahet teha. Kas tasub neid süüdistada, et lihtne inimene võtab uskuda seda, mis talle endale kasulikum tundub? Ilmselt sellisele veenmisele kuluva aja asemel oleks otstarbekam Virtsu kandis kive merre loopida ja loota, et neist saab lõpuks sild Muhumaale.

Ainukene päriselt töötav lahendus, mis kliimakatastroofi aitaks ära hoida, on Helme koos oma jüngritega saata poliitilisele sundasumisele igavesse opositsiooni, kus mitte keegi mitte kuskil nendega koostööd ei tee. Seda nii riigi tasandil, kui  kohalikul tasandil, sest väga paljud kliimapööret soodustavad algatused tulevad just rohujuuretasandilt ja kohalikest omavalitsustest. Muidugi tuleb seejuures loota, et ka teised riigid oma populistidega sama teevad.

Kui EKRE kongiukselt lõpuks kostab seestpoolt koputus ja küsimus, et kas koalitsiooni saaks, siis tuleb esmalt küsida kontrollküsimus kliimakriisi ja planeedi tervise kohta. Kui vastuseks tuleb taas enesekindel teadmistele mittepõhinev jauramine, siis tuleb kongiuks nende nina ees uuesti kõva pauguga kinni lüüa ning ansambel Propeller saab võtta üles uue salmi laulust Helinälg: „Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…“

Lõpetada võiks aga taaskord parafraseerides Martin Helmet: Me oleme nii väikesed, et pole mingit vahet, kas Eesti teeb midagi või mitte midagi. Selle lause soovitan EKRE-l panna oma lipukirjaks ja miks juhinduda sellest pelgalt kliimateemadel, miks mitte näiteks riigikaitses, majanduses, keele ja kultuuri säilitamises. Me oleme ju ikka nii väikesed, keda siis ikka kotib?

Lisa kommentaar