EKRE on eestlaste populaarseim valik. Kas nii siis jääbki?

Lõpuks juhtus see, mille hingust oli õhus juba kevadest saati. Ajad asja, mis ammu on aetud, nagu laulis Tanel Padar. Eesti valijate uueks lemmikerakonnaks on EKRE. Palju õnne! See on kindlasti märgiline teetähis partei ajaloos ja tööd on selle saavutamiseks tehtud kindlasti mehemoodi.

Tuleb tõele au anda, et suurem osa eestastest on täna siiski hämmingus. Kuidas on see võimalik? Ausalt öeldes ei osanud minagi kunagi arvata, et sellise stiiliga nagu Donald Trump on võimalik poliitikas läbi lüüa. Täna oleme seda juba Ameerikas näinud korra ja ka teisel korral oli Trump presidendivalimistel tugevas konkurentsis, kuigi iga mõtlev inimene nägi kui segast juttu see härra suust välja ajas ja ei kohanud tagasi ka lausa valetamast.

Meie õnneks olid Ameerikas olid presidendivalimised siiski ainult kahe tõsiseltvõetava kandidaadiga ning üsna kindlasti see asjaolu ja vabariiklaste ajalooline valijatebaas andis teatava võimenduse Trumpile. Eestis on erakondade maastik kõigi mõistlike valijate jaoks õnneks kirevam ja siin EKRE-l 51% võimalust jõuda pole.

Paljud poliitikavaatlejad on juba mitmeid kordi oma sõnu sööma pidanud. Mõned uskusid, et EKRE klaaslagi on 10%, teised, et 16% peal. Üle 20% ja Eesti kõige populaarsem erakond, see ometi pole võimalik!? Tuleb välja, et on. Aga klaaslagi tuleb varem või hiljem kindlasti vastu. Vaadates eestlaste seniseid varasemaid lemmikerakondi läbi ajaloo – Isamaa, Koonderakond, Res Publica, Keskerakond, Reformierakond – siis mõistlik oletus on, et see tuleb kõige hiljemalt umbes ⅓ toetuse juures. Valitsuse moodustamiseks ei piisa neile sel juhul ka Helir-Valdor Seedri jäägitust toetusest, kes täna ilmselt haub juba järgmisteks Riigikogu valimisteks, milliseid reforme, peale pensionireformi, Eestis saaks veel tagasi keerata. Äkki omandireformi? 

Tänane EKRE toetaja on protestivalija ehk valdavalt inimene, kes ei taha ise ilmtingimata paremini elada. Teda rõõmustab ka see kui ka teistel kehvasti läheb. See mentaliteet meenutab paljuski Savisaare Keskerakonna toetaja profiili kümne aasta tagant. Arukamate inimeste protestihääled on täna meie uue Res Publica ehk Eesti 200 tagataskus.

Hulk EKRE toetajatest on vaesed ja õnnetud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Vaesus mõistagi ei ole patt. Paraku on paljud neist ka rumalad ja väiklased inimesed, see aga on patt. Selles veendumiseks piisab kui lugeda, millise kvaliteediga sisu toodab EKRE uudisteportaal Uued Uudised oma lugejale ehk keskmisele EKRE valijale ja millist debati kvaliteeti EKRE toetajad sotsiaalmeedias ja uudisteportaalide kommentaariumides pakuvad – labast, mõttetut ja sisutut sõimu. 

Paljuski peavad tänased valitsuserakonnad tunnistama, et nad on ise palli EKREle jala peale söötnud. Seni kuni Reformierakond ja Keskerakonnad ei suuda teha otsust Tanel Kiige tagasiastumise osas või ei esitle rahvale plaani, kuidas kohe kiiresti ja jõuliselt hakatakse rohepööret ellu viima, saab EKRE lärmi lüüa kõrge elektrihinna teemal ning flirtida koguni vaktsiinivastastega. Nendel viimastel on küll pool aju, aga üks hääl on neil ikkagi. Peaminister käib samal ajal ETV “Esimeses Stuudios” rahvale udu ajamas, kuidas Reformierakond päästab rahva “EKRE plaanitud aktsiisitõusust”. Seda juttu ei usu ta ka ise ning jalgpallimängus oleks selle koha peal protokolli kantud lihtsalt omavärav.

EKRE juhid on kahtlemata ära teinud suure töö ning julgelt võib ennustada, et nende üleriigiline populaarsus võib veelgi kasvada kuni 2023 Riigikogu valimisteni. Täna ilmselt ei ole Eestis kedagi, kes oleks nõus võtma kanget mürki väite peale, et EKRE-l pole võimalusi kunagi valimisi võita. Väiksemas koguses lahjemat kraami olen nõus võtma, kui EKRE peaks 2023 valimiste järel valitsuse moodustama või kui nad sel korral lõpetavad võimukoalitsioonis Tallinnas või Tartus. Selleks peaks palju asju muutuma, eeskätt EKRE ise.

Lisa kommentaar