Rubriigiarhiiv: Stebby

Disci-jooksust ausalt

Kuna disci-jooksu võistlus on ülivärske, siis ei soovi ma selle loost teha mingit pikka heietust, vaid võtab appi lugu jutustama võistluse fotograafid Tarmo Haua ja Gregor Kiini. See blogipostitus on meie ühislooming.

Lühike eellugu selline, et disc-jooks on minu väljamõeldud ja ellu kutsustud spordiala, mida katsetasime esimest korda möödunud aastal ja tegime sel aastal uuesti. Võistluse toimumise aeg oli 1. mai 2021, kuna Viljandi järve ümber joosta ei saanud ning toimumise koht Tartu linn, stardi ja finišiga minu aiast. Delfis on kenasti kokku võetud võistluste käik. nii, et sellega saab tutvuda seal.

Ise võistlema

Esmalt on spordimehele võistluse juures oluline see, et tahaks ise võistleda. Milleks muidu kaunid punased Nike tossud on ostetud, kui nendega mööda Veeriku hoove ringi ei saa tuisata. Nii ka mina ei saanud oma talenti ja isetormavaid susse vaka all hoida. Ilmselgelt mul võiduvõimalused nimekate konkurentide vastu puudusid, aga kaotusemõtetega starti minna pole pointi. Ikkagi olümpia-aasta ja kui sa kodusel suurvõistlusel stardis ei ole, kus siis üldse. Nii vedasin minagi võistlusvarustuse selga, kuid paratamatult jäi taas soojendus tegemata, sest enne võistluse algust hakkas meil ülekande tehnika jukerdama, mistõttu võistluse algus venis. Lõplikult korda me seda ei saanudki, aga see on teine lugu.

Jooksurajal ma sel aastal päriselt soojaks ei saanudki, sest ilm oli väga jahe, kuigi päikeseline.

Disci-tiirus külmade kätega tundsin end ebakindlalt. Visked ei maandunud tihti seal kuhu ma need enda arvates suunasin ja ketas lendas käest umbes nagu külmutatud tursk, kuid lõpuks selgus, et koduväljaku eelis tõi mulle siiski tiirus päeva paremuselt teise tulemuse. Selle eest paraku medaleid ei jagatud. Lõpuaeg oli mul paar minutit kehvem, kui eelmisel aastal, jooksuvorm on laias laastus sama, nii et põhjuseks oli pigem vabatahtlikult valitud tagasihoidlik jooksutempo ning sel aastal lisatud 5 lisaviset.

Eesti meister Rain Seepõld

Kui tuleb valida disci-jooksu kaanepilt, siis see on see. Millise elegantsiga siseneb suurmeister kurvi, samal ajal sundimatu liigutusega haarates seljas olevast kettakotist oma väärt abivahendid. Milline voolujooneline liibuv kostüüm. Mille keskendumine eesootavaks tiiruks. Millised elegantsed kollase raamiga päikeseprillid. Sel aastal polnud mitte kellelgi Rain Seepõllule mitte midagi vastu panna.

Eks ajalugu jääb meenutama selles sekundite heitlusest võitjana väljunud Raini viimast disci-tiiru ja viimast viset, millega tabas oma peamist rivaali Martin Himmat kettaga pähe. Kohtunikud lugesid selle sisseläinud viskeks. Kas nad tegid õigesti või jääb see nende südametunnistusele igaveseks? Spordiajaloos teine analoogne sündmus on ehk ainult Maradona veerandfinaalis käega löödud värav Inglismaale 86 aastal. Kas jumala käsi aitas kullale ka Seepõllu, eks see jääb spordiajaloolastele tulevikus mõtisklemiseks.

Eesti meister Kelly Nevolihhin

Kelly jooksutalent on ammu teada ja tuntud. Selles, et ta rajal kiiremaid jalgu näitab, võis stardinimekirjaga põgusalt tutvunud asjahuviline olla kindel. Kuidas läheb aga tiirudes? Rohkem viskeid läks sedakorda küll mööda kui neid sisse läks, kuid sama mure kimbutas ka konkurente. Trahviringide läbimisel aga konkurendid samuti Kellyga võistleda ei suutnud, seega võit oli tõsiasi. Kui palju oleks see võistlus olnud põnevam, kui stardis oleks olnud möödunudkordne tšempion Laura Maasik? Eelmise aasta aegadest suuri järeldusi teha ei saa, sest kõigile kogunes sel aastal möödaviskeid oluliselt rohkem.

Martin Himma

Fotol piidleb meie suusalootust selja tagant tema tuliseim rivaal ja hilisem võidumees. Võimalik, et juba ka kavandas enne mainitud manöövrit kettaga vastu pead visata? Himma esitas aga väga südika võistluse, valides algusest peale kiireima jooksutempo. Pisut rohkem õnne tiirudes oleks võinud selle võistluse selgelt tema kasuks pöörata. Väikeseks võidurõõmuks saavutas Himma võidu laskesuusaässa Kalev Ermitsa üle. Äkki tuleb kaaluda alavahetust?

Johanna Talihärm

Eesti viimaste aastate parimaid laskesuusatajaid oli stardis teistkordselt. Kui jooksuvorm tundus olevat paranenud, arvestades ühel ringil tehtud korralikku spurti, kus ta püsis pool ringi Kelly Nevolihhini tempos. Tiirus polnud asi aastaga sugugi paranenud. Ilmselt tasub Talihärmal tõsiselt kaaluda discitreeneri palkamist, sest ühe käega alt visatud saianaise stiilis visked kippusid maanduma aias vaarikate vahel ja mõne ketta korvi sattumist võis pidada pigem juhuseks. Jooksukiirus oli siiski piisav, et võtta sellel võistlused auväärne teine koht naiste arvestuses.

Kalev Ermits

Kalev Ermits, kes saavutas võistlused tubli kolmanda koha jooksis rapsimata ja targalt ning viskas pigem hästi, konkurentidega võrreldes. Mees ei läinud rapsima sinna teise masinaklassi meestega, aga oma lähemad konkurendid suutis kenasti selja taga hoida. Kui vaatate tema spetsiaalselt kõhukotti, siis näete, et korraliku ettevalmistuse heaks soorituseks on teinud temagi. Eks nüüd on mõtteainet, kuidas pigistada endast tulevikus välja veelgi enam, et sekkuda kõige kirkamasse medalimängu.

Margus Pirksaar

Vanameistri särtsakas jooksusamm ja taktikaliselt küps sooritus annab tunnistust, et korüfee staatuses olev jooksumees laagerdub mõnusalt ja läheb aastatega paremaks nagu vana hea vein. Eelmise aasta viies koht õnnestus nüüd vahetada neljanda koha vastu ning ka möödaviskeid ei maandunud sel aastal naabriaias rohkem kui mullu. Vanameistri arengukõver olümpia-aastal on spetsialistid pannud imestama ja on selge, et järgmisel aastal võitmiseks peab iga mees alistama esmalt just Pirksaare.

Karel Viigipuu

Nagu Eesti sportlaselt Jaanuselt Tujurikkujas küsiti, tahaks Viigipuult teada, et kuhu kadusid sel aastal need tunnid? Tiitlikaitsjana kõrgete lootustega rajale läinud mees kõrvetas end sel aastal läbi ja tulemus jäi parimate päevade tasemele kõvasti alla. Võistlusjärgsel kergel grillbanketil mees end veel minevikutäheks ei tunnistanud ja andis märku, et järgmisel hooajal loodab juba oluliselt teravamale minekule. Kas selle saavutamiseks ka treeningtunde kulutatakse ja higi valatakse, seda näitavad juba lähikuud, kuid disci-jooksu ekspertkomisjonil on Viigipuud maha kanda veel ilmselgelt vara.

Maris Tamm

10 aasta tagune aeroobikakuninganna Maris Tamm näitas, mida on võimalik saavutada, kui vaikselt ja kindlalt ajada oma asja. Eelmisel aastal tehtud pöörane kogus möödaviskeid oli vaja enda jaoks lihtsalt unustada ja selle kogemuse pealt teada, et tuleb liikuda omas tempos ja mitte alla anda. See tark liikumistaktika tõi talle 7 sekundilise edumaaga poodiumikoha jalgrattur Janelle Uibokandi ees. Kas see on Maris Tamme elu tippsaavutus? Julgen kahelda, sest siia annab veel ehitada küll ja veel ning järgmisel aastal räägime me võib olla hoopis uuest tasemest.

Ingrid Kiisk

Eesti võrkpallikoondislane ja TÜ/Bigbank nurgaründaja Ingrid Kiisk kiirustas meie võistlusele Tallinnast bussiga. Buss jõudis kohale napid minutid enne Ingridi starti, kuid kogenud sportlane ei heitnud meelt ja sekkus kirglikult võistlustulle. Võrkpallurile omaselt ei hiilanud ta just jooksukiirusega, ent tahtejõudu ja nutikust oli piisavalt. Just Kiisk leiutas meie võistlusel kuulsa üleastumistehnika, kus astus väljavisatavale kettale üle joone pika sammu järele. Palju tabamusi see tema kontole ei toonud, kuid valvsad konkurendid panid siit nii mõndagi kõrva taha. Kas Kiiski üleastumistehnikat ootab sama saatus, mis teivashüppes mööda teivast ronimist või kaugushüppes saltoga hüpet või odaviskes kettapöördega viset ehk siis ärakeelamine? Aga võib olla läheb nagu Dick Fosbury leitatud flopiga kõrgushüppes või Jan Boklövi leitatud V-stiiliga suusahüpetes, et varsti disci-jooksus enam teist visketehnikat ei kasutata kui ainult Ingrid Kiiski üleastumistehnikat? Aeg annab arutust, ütles vanarahvas.

Pöörane visketehnika uuendus Ingrid Kiiski esituses, mille käigus tuleb visatavale kettale järgi hüpata

Albert “Bazooka” Tamm

Vana hea Bazooka tõestas, miks ta on omal Eesti parim. Jooksukiiruses tal küll konkurendid puudusid – eespoololijad näitasid kindlalt kandu ning tagapool olnud Viilu võistles omas kaalukategoorias. Aga tiirus tegi Bazooka oma ära. Keerulistes ilmaoludes taipas ta, et palju kindlam kui putteritega rajale minna, on valida driverid.

Eesti spordiajalugu teab siiski ka ühte analoogset geniaalset võistlustaktika valikut, millega kõik konkurendid seljatati. See juhtus 2009. aastal Libereci MM-il kui 15 km klassikarajal valitsesid sellised olud, millest tõmbas kõige pikema kõrre vanameister Andrus Veerpalu, valides ainsana oma konkurentidest määrdeta suusad. See otsus tõi talle toona tiitli nagu Albert Tamme targad otsused võivad tedagi elus ja disci-jooksus tulevikus kaugele viia.

Janelle Uibokand

See, et Tartu rattamaratoni võita on kordades lihtsam, kui disci-jooksu Eesti meistrivõistlusi, tõestab kõige paremini Janelle Uibokand. Esimese ülesandega on ta mänglevalt mitu korda hakkama saanud, teisest saavutusest jäi omajagu puudu. Kuhu kadusid need 7 sekundit, mis poodiumist lahutasid, selle üle peab Janelle veel pikalt aru. Kui vaid üks mööda läinud vise oleks maandunud sentimeetri jagu teises kohas ja oleks tulnud üks trahviring vähem teha? Oleks, oleks, oleks. Vigade paranduseks on võimalus alles aasta pärast ja soovitav on närvide rahustuseks vahepeal mõni rattamaraton võita, et kõikuma löönud enesekindlus uuesti taastada.

Karlotta Kattai

Eesti noortekoondislane võrkpallis oosutus rajal parimaks juunioriks. Tõtt öelda, oli ta ka ainuke juunior sedakorda, kui see ei peaks tema tähesära sugugi tuhmistama. Karlotta hüppeliigesevigastust põdev sõbranna/trennikaaslane Rebekka saab sel aastal ainult näppude pealt kokku arvutada, kas ta oleks tabanud rohkem viskeid või jooksnud kiiremini, et oma trennikaaslast edestada.

Meie stuudiointervjuus tunnistas Karlotta, et see oli tal teist korda elus kettaid käes hoida ning esimene kordki olevat olnud minu KÄSUL suvespartakiaadil.

Kuna lootustandva juuniori tiitel on loodetavasti innustav, siis ei olnud need viimased disci visked. Ei saa ju kindel olla, et järgmisel aastal juunioride tiitel sama kindlalt tuleb kui seekord.

Viilu

Mõtteainet on kõvasti. Miks läks seekord nii, et ei täitunud ka võistleja aboluutselt kõige madalaim eesmärk, läbida distants kiiremini kui ühe tunniga?

Palju siin võis kaarte segada keerutav tuul? Kas võis sekundeid kaduda trahviringi kurve võttes? Kas oli altminek spordijoogi valikul? Miks? Miks? Miks?

Need ja paljud teised küsimused jäävad elu lõpuni kummitama meie lootustandvat aerusurfarit DJ Marti Viilut ning kogu tema meeskonda. Hooldetiim, massöörid, psühholoog, kokk, nõia-Ints. Kõik jõud olid toodud mängu, et see tiitel koju tuua. Mida nüüd rääkida sponsoritele järgmise hooaja eesmärke tutvustades?

Aga läks nagu läks, isegi kõige mustemal päeval ei lasknud Viilu end välja lükata esikümnest. See on siiski omaette kvaliteedimärk.

Väike mõttevahetus Viilu teemadel

Kahtlemata huvitas Viilu juhtum ka Eesti spordiajakirjanduse koorekihti. Sellega analoogset pettumust võis ühiskonnas viimati tunda 10 aastat tagasi, kui Eesti kaotas Iirimaa jalgpallikoondisele EM-ile pääsemist otsustanud play-offi kodumängus koguni 0:4. Arvestades varasemaid tulemusi, oli selline kaotus toona meeletu pettumus ja mõistagi tekitas nüüdne Viilu analoogne krahh meeletult spekulatsioone. Toome Facebookis toimunud arutelu ka teieni.

Stuudiojutud

Kindlasti ei ole disci-jooksu võistlus puhtalt jooksmine ja ketaste loopimine. Tegemist on kindlasti ka meediaprojektiga. Sel aastal oli kohal taas Eesti füsioterapeutide koorekihti kuuluv Risto Jamnese vähem tuntud vend Aare Jamnes, kes saab siiski kiidelda sellega, et kuulub Eesti 3×3 korvpalli teadustajate eliiti.

Eesti on väike riik, aga meie pind on kandnud erakordset talenti. Alustame Gunnar Hololei, Toomas Uba ja Lembitu Kuusega ning jõuame tänapäeva Kalev Kruusi ja Anu Sääritsani. Nüüd on nende kõrval pead tõstmas uus mees – Aare Jamnes.

Aare asjatundlikud kommentaarid oleksid teinud distantsilt üle interneti kaasaelamise erakordselt nauditavaks, kui meid poleks tabanud mingi sõnulseletamatu tarkvaradriverite probleem arvutis, mis kogu meie pildi ja heli lõpuks ära hakkis nagu Joel Ostrat hakib sibulat. Selles ei ole vastutus mõistagi Aare kanda, nii et publiku poolt tema peale langenud pöörane pahameel on muidugi ebaõiglane. Aare talub seda aga nagu tõeline mees ning järgmisel aastal kõik kordub.

Võistluskeskus

Selline oli võistluskeskus linnulennult ehk õuenurgas oleva kuuse otsast vaadatuna
Möödunud aasta hõbemedalist Aivo Kaljumäe oli õigustatult korraldajatele pahane. Mis see siis olgu, et korvi liigutati meetri jagu kaugemale. Eelmise aasta 3 möödaviske asemel tuli Aivol neid sel aastal seetõttu koguni 16.
Andres Hellerma jooksusamm Veeriku hoovide vahel oli lennukas. Medalivõitmiseks vajalikku visketäpsust kippus ehk nappima.
Autasustamisel ajastu vaimus.
Pirksaar leidis tee Veeriku kuuride vahel üles hoolimata kohalikust kalevipojast, kes meie teetähistusviitasid varastas
See vise vist küll sisse ei läinud
Veel kauneid Veeriku ümbruskonna vaateid
Stebby pani üritusele õla alla. Kelly lendab trahviringe nagu pistrik.

Miks FitQ?

Mu käest on mitu korda küsitud, et mida tähendab FitQ? Tõde on see, et ei tähenda otseselt midagi. Mõtlesime selle nime koos mu tütre Rebekkaga väikese ajurünnaku käigus, kui olime passilaua ootejärjekorras, et tema ID-kaarti kätte saada. Need järjekorrad teadupärast ei ole lühikesed, seega aega meil oli. Meie draftis oli igasugu toredaid mõtteid nagu FitFlix ja FitTube. FitQ teiste toredate seas. Pärast väikest kodutööd googliga, otsustasime teised mõtted kõrvale jätta ja just sellega edasi minna. Hiljem olen kuulnud selle nime kohta nii seda, et see ei ütle eriti midagi, kui ka seda, et see on hea lühike ja meeldejääv. Seega, see on lihtsalt nimi.

Aga tegelikult ei tahtnud ma pikalt kirjutada nimest, vaid sellest, miks ma ise otsustasin FitQ-ga liituda, sellest päris teenus teha ning enda 9 aastat tagasi asutatud ettevõtte tegevjuhi kohalt lahkuda.

Ma olen treener

Kui alustada algusest, nagu Agu Sihvka alati tegi, siisi seda lugu tuleb alustada sellest, et 1996. aastal läksin ma Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda treeneriks õppima. Tahtsin hirmsasti juurasse minna ja ajaloo ning inglise keele eksami järel olin ka sissesaamise kursil, aga emakeele kirjand jättis mind ainult punkti jagu joone alla. Komade panemisega olen ma elu otsa võidelnud ja arusaadav, jurist ei saa komasid valesse kohta panna. Kui sellest muutub lause tähendus, siis see koma otsustab, kas sa võidad või kaotad.

Sport ja liikumine olid mulle siis ja on ka täna väga hingelähedased, seega ma pikalt ei kurvastanud, et tuli kehakultuurlasena 8 tundi päevas Ujula ja Laia tänava vahel pendeldada. Pallimängud, võimlemine, kergejõustik, ujumine, maadlus, võimlemine, maadlus, kergejõustik, pallimängud ja otsast peale ja niimoodi mitu aastat järjest. Sekka biokeemia, biomeetria, bioloogia ja peo panemine, nagu tudengitel ikka.

Pildil on kolm koolitatud treenerit, kes startisid 96-ndal ja jõudsid lõpetamisele 2002. aastal. Triin töötab õpetajana, Toomas treenerina, aga pildil oleva vasakpoolse tegelase koolitamise raha viskas Eesti riik kahjuks maha. Juba ülikooli ajal hakkas ta raha teenima hoopiski veebilehtede arendamisega ning liikus sealt üle kivide ja kändude ettevõtluse poole.

Treeneri ja õpetaja elukutse tundus muidu tore. Kooli lõpusirgel oli ainult üks segav asjaolu mõtteis – ühiskonnas seda toona ilmselgelt ei väärtustatud. Ja ega nüüd siin 15-20 aastat hiljem asjad liiga palju paremaks muutunud pole. Eeskätt pean väärtustamise all silmas just rahalist poolt, aga eks sellest tulenevalt ka muud suhtumist. Kujutate ette siukest klassikokkutuleku filmi laadset kokkusaamist oma klassikaaslastega. Kes on ärimees, kes jurist, mõni on arst, mõned, kellel nii hästi ei lähe, on ehk teadlased ja päris põhjamudas siplevad õpetajad ja treenerid. Vaesekesed, loodame, et prügikastist ikka midagi söödavat leida on.

See kirjeldus on ühest küljest koomiline, aga kurb on see, et ta on tõsi, kuigi ei peaks olema. Just selline on teatud mõttes õpetaja ja treeneri ühiskondlik positsioon. Samas, me ju tahame, et treenerid ja õpetajad, kes meid ja meie lapsi treenivad oleks haritud ja targad inimesed. Rahaliselt me sinna panustada aga ei soovi/suuda.

Nii ta läks, et minu soov kuhugi kooli või spordiklubisse tööle minna pärast ülikooli lõpetamist kahanes olematuks ja nii muutusin minagi üheks neist tuhandetest, keda riik on omal kulul asjatult harinud. Tegelema hakkasin ma hoopis teiste asjadega.

Eesti Spordiseltsis Kalev rahvaspordiüritusi tehes, sai korraldada ürituse algusest lõpuni. Alustades sellest, et kutsusid sõbrad pildile, tegid ise pildi, mingi suht suvalise disaini ja lõpuks korraldasid ka ürituse enda ära.

Sport jäi siiski südamelähendane, seega spordijuhina Eesti Spordiseltsi Kalev minek oli loogiline samm. See, et ma üsna varsti sain ka aru, et ma soovin rohkem vabadust otsustamisel ja iseseisvalt toimetada ja nii sai iseseisvalt spordiüritusi korraldama asutud. Sealt edasi muidugi sekkus juhus ja tekkis SportID, mis oli sisuliselt teenus spordi ja IT piiril.

Kui oma esimese spordiüritusi korraldava ettevõtmise Firmasport OÜ suutsin ma majanduskriisi ajal pankrotti majandada ja sealt edasi Firmaspordi Liit MTÜ suutis kuidagi ots otsaga kokku tulla ja toimetab kenasti tänaseni, siis kolmas katsetus SportID International OÜ jõudis aastate möödudes juba mõõdukasse kasumisse ja jätkab kenasti kasvamist. Nüüd on käes aeg teha midagi tõeliselt edukat.

Algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool

SportID-s sain ma ikka hindamatuid kogemusi. Alates kiirenditest läbitulemisest, mis oli minu lasteaed ja algkool ärimaailma.

2013. kevad-talvel Tallinnas Arengufondi kontoris. Kiirendis Startup Wise Guys. Mike Reiner õpetab SportID tiimi. Miina kuulab õpetussõnu ja Mihkel näitab keelt.

Kiirendist väljalennanuna ja rahvarahastust kaasates olime sama isemajandavad nagu IME aegne Eesti 1987.-1991. aastal ehk saime hakkama, arenesime kiiresti ja gümnaasium sai läbitud. Õppisin siis veel kolm aastat ülikoolis psühholoogiat, et tunda end pädevama inimeste mõtlemise tundjana.

2017-2020 otsisin turgusid, käisin mööda maailma, lugesin kümneid ja kümneid raamatuid müügist, turundusest, tootearendusest, kliendikogemusest, ärist, efektiivsusest ja paljust muust ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et nüüd on ka esimene elu ülikool läbitud ja aeg midagi päriselt suurt ja kasulikku teha nii, et on hästi tehtud. Omamoodi sümboolne, et teatud mõttes olen ma nüüd selle ringiga tagasi alguses ehk selle juures, mida ma ülikoolis õppisin.

Artur, Mehis ja Ermo. koos SportID asutajaga nö. põhikooli päevil. Pilt aastast 2016 mingilt seminarilt.

Enne algust ehk sai selgeks, mis mured treeneritel on

Kui COVID hakkas 2020 märtsis, selgus paljudele fitnesstreeneritele üks kurb tõsiasi, tänu oma töövormile, kus keegi polnud ametlikult klubides tööl, vaid esitasid sinna ettevõtjatena oma töö eest arveid, polnud neil riigiabile võimalik loota. Klubid võtsid nad palgalt maha nagu nipsti, et enda kulusid kokku hoida. Eks neistki peab aru saama.

Algas netitrennide võidukäik, kus iga treener lõi enda FB grupi või Youtube’i kanali ning kutsus oma fänne endaga seal kaasa harjutama ning raha pangakontole üle kandma. Stebby hakkas samuti netitrenni pileteid müüma ja treeningute ajakavasid koostama ning sealt jõudsime ka järgmise sammuni, kus hakkasime treeninguid FB-st ja Youtube’ist Stebby saidi sees kuvama.

Olles nende asjade sees ja suheldes treeneritega igapäevaselt hakkas tekkima arusaam, mis on nende tänased probleemid. Paljud neist jooksevad normaalse palgaraha teenimiseks mitme klubi vahet. Mõni annab 7 trenni päevas. Kas sa kujutad ette ennast 7 tundi päevas trenni tegemas? Kõhulihased võivad niimoodi paistma hakata, aga hapnikuvõlavaba elu kindlasti mitte. Vastu tahtmist seda vast ei tehta, aga kerge töö ei ole see kindlasti.

Tihti on rühma- ja personaaltreenerid sõltuvuses sellest, kui palju ja mis ajal klubi peatreener neile trenniaegu leiab või kliente pakub. Ise nad pahatihti lõpuni otsustada ei saa oma trenniaegade üle. Otsutad ainult, kas võtad või jätad.

Üks mu tuttav treener rääkis loo, kuidas ta avas suures klubis töötamise kõrval ka oma erapraksise, et ise saaks tegeleda müügi ja turundusega ja oma kaubamärgi kujundamisega ja kaotas seejärel kõik oma tunnid Eesti ühes juhtivas fitnessketis. Seejuures ei öelnud keegi talle mitte midagi. Lihtsalt ühel päeval, kui ta tuli klubisse kliendile personaaltrenni andma, avastas, et tema kaart ei ava enam turnikeed ja kuulis siis adminnilt, et tema ligipääsuõigused on ära võetud ja ta enam ei tööta klubis.

Suurel klubil on suur võim ja õigus otsustada, kes tema majas toimetab ja kes mitte. Treenerid on sellest sõltuvad või peavad ise Hunt Kriimsilmana hakkama 9 ametit pidama. Lisaks treenerile ka turundaja, sisulooja, müügimees, kodulehe haldaja ja disainer jne.

Mis on lahendus?

Kõike seda teades ning hinges end ka natukene treenerina tundes, hakkasin mõtlema, et mul on olemas oskused ja palju paremad teadmised neis valdkondades ja ma suudaks treenereid tegelikult päriselt aidata, luues neile tööriistad, millega nad järk-järgult saavad tagasi iseenda peremeesteks. Personaaltreenereid on maailmas aga miljoneid. Ainuüksi USA-s on neid 340 000.

Kuna Stebby suurimaks fookuseks on terve töötaja ja tööpõld on seal ees suur ja lai, siis sai üsna kiiresti selgeks, et Stebby all seda projekti jätkata ei saa ning sündiski otsus luua eraldi firma ja sealt edasi tuli juba nimevaliku lugu, mille alguses ära rääkisin, hulk arendust, et MVP (minimum viable product) välja tuua ning esimesed treenerid ja kasutajad platvormile saada.

Miks aga oli vajalik mu lahkumine Stebby tegevjuhi kohalt? Seda, et kahte jumalat teenida on üsna keeruline sain aru siis kui lugesin meie tiimi anonüümse tagasiside vormist sellist mõtet.

“FitQ osas. Me ei võta seda omaks, sest see pole meie ettevõtte, kuigi see kuulub Stebby alla. Kui meid oleks kaasatud algusest peale kõikidesse protsessidesse, siis me ilmselt võtaksime selle projekti omaks.”

Kes meie töötajatest selle kirjutas, pagan seda teab ja pole olulinegi. Selles anonüümse tagasiside mõte ongi, et inimesed saavad julgelt kirjutada, mida mõtlevad. Stebbys oli kokku pandud suurepärane tiim, kes oli tulnud just seda tegema, mida nad parajasti tegid ning tegid seda pühendunult. Kui ma neid tööle kutsusin, siis ma polnud midagi rääkinud sellest, et hakkame nüüd treenerite jaoks tarkvara ehitama ja me polnud ka mingi esimese aasta startup, et hakata mingit suurt pivotit tegema. Arusaadavalt oli segadust uue asjaga tiimi sees palju. Samas, kui see mingi kõrvalprojektina tiksuma jätta, siis on ka selge, et see ei jõua kuskile.

Stebby tiim novembris 2020 Startup rannavollel. Meil on kokku pandud suurepärane tiim, kelle südameasjaks on tuua sport kõigisse ettevõtetesse.

Kahel rindel toimetades oligi nii, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigiga rääkida. Polnud parata. See pani mõtlema ja mõned kuud veel kahel kohal toimetades sain aru, et mul tuleb valik teha ja lähtudes põhimõttest, et kõik rasked otsused tuleb ellu viia kiiresti, siis nädal pärast enda sees otsusele jõudmist ja oma juhatusega läbi rääkimist saigi lahkumisavaldus lauale pandud.

Nüüd on siis ees tõsine tuleproov taas nullist pihta hakata uue asjaga. Kindlasti võidab sellest ka Stebby, kes ehk viimased pool aastat oli tänu FitQ projektile olnud natukene justkui tõmbetuules ja juhtimisvaakumis. Sellest välja tulles, tuleb aga kindlasti uskumatu kiirendus. Ma ju tean, mis asjad maja sees on ette valmistatud, mis diilid on meil müügitorus ja mis tarkvara uuendusi tulemas on. Samuti tean millise mõtlemisega juht on Kestutis ning kui hästi Roman on suutnud meie majasiseseid protsesse juba praegu parandada ja ma olen väga kindel, et meil on Stebbyga ees mitu suurt arenguhüpet. Panete tähele, et kasutan ikka meie vormi. Olen ju siiski ka ise selle tiimi liige ja ettevõtte asutaja, seega Stebbyst rääkides kasutan ja jään ka edasi kasutama meie vormi.

FitQ-ga aga ehitame valmis kõigile tublidele treeneritele väärt tööriistad, millega nad saavad oma oskusi parimal moel kogu maailmaga jagada ning olles omal alal hea saada seeläbi ka kasutajate/ostjate/fännide tunnustus ja seeläbi ka vääriline rahaline sissetulek, mis ei sõltu suurtest fitnesskettidest.

Nagu mainitud, siis MVP on valmis tehtud, aga nii palju on veel teha. Täna saavad treenerid müüa oma trenni videosid ja kuupileteid. Aga puudu on nõustamine, personaaltreeningud, treeningkavad, oma kalendri haldamine jnejne. Töid ja toimetamisi, mis ees seisab on väga palju. Tööpõld on otsatu ja ootab asjalikke kaasteelisi. Kui sul on tunne, et sul on mõtteid ja soovi minuga sellele teele kaasa tulla, siis kirjuta, joonista, helista ja arutame asja.

1. septembril 2012 juhtus minu elus kaks murdelist asja. Mu tütar läks kooli ja ma tegin oma elu esimese Instagrami postituse. Selle pildiga on mõlemad murrangulised sündmused jäädvustatud. Vaevalt kuu aega varem oli SportID teenus esimeste klientidega live’i läinud. Nüüd on taas aeg uuteks algusteks.

Täitsa pekkis

“Ema, ma olen telekas!”

“Kas nüüd ma olen 10x kuulsam”

Need on mõned laused, millega sobiks alustada postitust sellest, et mind kutsuti külla Mihkel Vetemaa ja Katrin Hinrikus-Karu poolt veetavasse podcasti “Täitsa pekkis”.

Full disclosure. Asi sai aluguse sellest, et ma kirjutasin enda kunagisele kolleegile alguspäevade SportID-st ehk siis ühele saate eestvedajale Mihkel Vetemaale, et millal siis minu saade tuleb, millele tuli mõned päevad hiljem eriti elav videotervitus/kutse saatejuhtide poolt ehk siis minu provokatsioon õnnestus ja leppisime kiirelt salvestuse aja kokku.

Kogu ettevalmistus oli meeldivalt professionaalne ja juba eelmise päeva poole tunnine jutuajamine saatejuhtidega tekitas meeldiva õhkkonna ja usu, et tuleb tore ja kasulik jutuajamine. Ja sellisena vedasid nad oma podcasti lõpuni. Kõik detailid läbimõeldud juba eelmisel õhtul, kaasa arvatud, et mida ma saates juua soovin. Huvitav, kui oleksin valinud konjaki mullivee asemel, kas siis oleks ka seda leitud?

Muide, see oleks täiesti loogiline, kui Katrin ja Mihkel saaksid selle eest palka. Aga nad ei saa. “Täitsa pekkis” on puhta entuka pealt tehtud juba üle 100 episoodi.

Pugemisest küllalt, nüüd asjast ehk millest rääkisime.

Läbi sai käidud päris palju teemasid, kus on asju pekki läinud. Miks minust ei saanud päris professionaalselt sportlast? Kuidas läksid mu esimeses päris töökohas, Eesti Spordiseltsis Kalev, bossidega suusad risti ja sündis Firmaspordi Liit. Kuidas sellest kasvas välja iduettvõte SportID. Kuidas kiirendis olles olid päevad nii pingelised, et tuli magada Arengufondis diivani peal. Kuidas mul tuli 2014. aastal MyFitnessile arve äramaksmise pärast panti panna oma maja. Kuidas meil Stebby nimega turule tulek pekki läks. Miks ma ei soovita isadel kunagi oma laste hooldusõiguste pärast kohtusse minna. Lugusid oli väga-väga palju ja juba kuulsin ka ühelt sõbralt, kellega ehk paar korda aastas trehvab, et tema jaoks oli saates ikka väga palju uut, mida ta ei teadnudki minu elust. Ma arvasin, et ma pidevalt räägin liiga palju oma asjadest, aga vahel tuleb üllatusena, et see võib olla alati päris nii ei olegi.

Kui sa mingil põhjusel loed minu blogi ja oled siiani jõudnud, siis ma kindlasti soovitan sul see Täitsa Pekkis episood üle kuulata.

Kuula Spotifys

Kuula “Täitsa pekkis” enda kodulehel

PS produktiivsuse soovitus: kuula podcaste kiirendusega. Jõuad kuulata rohkem vähema ajaga.

Kuidas ma MTÜ Spordiseltsiga tühjalt kohalt “tülli läksin”

Üleeile ilmus Geeniuses lugu, mille pealkirjaks oli “Stebby asutaja Marti Soosaar kahtlustab, et ettevõtjad hiilivad MTÜ kaudu maksudest kõrvale.”

Selle loo peale on küsinud minult kommentaari isegi mu kolleegid Stebbyst ja üks neist küsis isegi, et kas meil maksab teisi maha teha. Samuti oli lugu Geeniuse uudiskirjas, kus oli lisatud väide, et Spordiselts lükkas mu väited ümber.

Mul on tunne, et vähemalt enda tuttavate jaoks ma võiksin selle asja oma blogis veidi selgemalt lahti rääkida. Paljudel ei pruugi olla ka Geeniuse digitellimust, nii et nad loo sisu nad ehk ei näinudki.

Kuidas see lugu Geeniusse sai?

Alguse sai asi sellest, et rääkisin Geeniuse ajakirjanikuga Stebby nimevahetuse teemadest ja ka meie uuest koduste videotreeningute platvormist FitQ.

See lugu ilmus siin.

Muu hulgas uuris ajakirjanik Stebby konkurentide kohta ja kuna Stebbyl on erinevat tüüpi konkurente, siis seal mainisin ka Spordiseltsi ja mainisin, et mu meelest see ärimudel, millega nad toimetavad ei ole tänases kontekstis mu meelest juriidiliselt korrektne ja läbipaistev. Täpsustan seda mõtet hiljem, miks ta pole korrektne, hetkel mainin, et Spordiselts ise ei tee tegelikult midagi valesti ega riku ühtegi seadust.

Ajakirjanikul tekkis selle lühikese viite peale huvi teemat edasi kaevata ja ta kirjutas mulle järgmisel päeval uuesti ja küsis lisakommentaari sellele lausele, et sellest eraldi lugu teha.

Mis materjali ma ajakirjanikule andsin?

Andsin edasi maksuameti vastuse nendega peetud kirjavahetusest ning samuti info, et tegelikult on Äripäev sellel teemal loo kirjutanud ning tegelikult see lugu mingit erilist resonantsi ei saanud ehk võib olla pole ka täna lugejatele suurt huvi pakkuv.

Lisasin ka täpsustava kommentaari, et minu hinnangul Spordiselts midagi valesti ei tee. Tsiteerin lõiku oma kirjast:

Muide, tegelikult pole absoluutse kindlusega võimalik öelda, et kas keegi rikub seadust või ei. Nimelt, kui ettevõtted teevad Spordiseltsile annetuse ja maksavad sellelt maksud, siis on seaduse ees kõik puhas. Spordiselts on põhikirja järgi tegelikult tavaline spordiühing ja kui ta saab annetusi firmadelt ja oma liikmete sportimise eest maksab, siis nemad seadust ei riku.

Seaduse rikkumine toimubki selle koha peal, kus suur ettevõte (Selver, Coop jt kliendid) kannab teadlikult Spordiseltsile raha, mitte annetusena vaid tegelikult oma töötajate ja nende pereliikmete sportimise toetamise eest juhul kui nad jätavad maksud tasumata. Aga seda mina väita ei saa, et nad jätavad need tasumata, sest ma ei tea. Loogiline oleks arvata, et miks nad muidu seda skeemi kasutavad, aga kindel selles olla ei saa ja kontrollida ei saa vist ka muud moodi kui helistada kuskile raamatupidamisse ja kuulata, mida sellele küsimusele vastatakse.

Maksuameti arvamus

Maksuamet on arvanud Stebby küsimisele, mille ma ise esitasin nii:

“Kui firma kannab MTÜ-le töötajate sportimiseks mõeldud raha, siis on samuti 100 eurot maksuvaba, kui MTÜ peab arvestust kasutamiste kohta ehk arvestuse pidamine on edasi delegeeritud. Ei ole mingit varianti, kus võiks toetust pakkuda maksuvabalt ilma Tulumaksuseadusest tulenevaid reegleid täitmata. Töötajate laste heaks tehtud kulutused on maksustatavad erisoodustusmaksuga. Töötajate sportimiseks mõeldud raha annetamine MTÜ-le ei vabasta tööandjat erisoodustusmaksu arvestuse pidamisest ega maksu tasumisest, kui piirmäärasid ületatakse.”

Soosaare väited on väiklased?

Nii vastas Spordiseltsi juhataja Andres Roosma, kes on tegelikult väga mõistlik ja spordisõbralik inimene. Võtan siis enda väited hästi lühidalt kokku:

  1. Annetuste üle, mis on tehtud tegelikult oma töötajate spordikulude katteks peab arvestust pidama.
  2. Kulude eest, mis ei käi maksuvabastuse alla või on tehtud töötajate laste sportimise toetamiseks peab ettevõte makse tasuma.
  3. Spordiselts oma tegevustes ei riku kuidagi seadust. Võimalik seaduse riive tekib ainult juhul kui Spordiseltsi kliendid ei tasu makse kuludelt, millelt neid tuleks tasuda.

Ongi kõik mu väited. Kas need on väiklased? Kui jah, siis on ka maksuameti väited väiklased. Selle koha peal muidugi paljud inimesed kiiresti nõustuksid, sest maksude tasumine ei ole paljudele lemmiktegevus.

Tsiteerime Geeniuses ilmunud lugu:

MTÜ Spordiselts pakub oma liikmetele ja nende lastele tasuta või soodsamaid sporditingimusi. “Meie mittetulundusühing toetab noorte sportimist ja meie organiseerime oma liikmetele spordivõimalusi, sealhulgas ka erinevaid üritusi,” ütles MTÜ Spordiselts juhatuse liige ja asutaja Andres Roosma. 

Nende annetajate hulka kuuluvad sellised ettevõtted nagu Selver, Coop, Balbiino, Benu apteek jne. Roosma tõdes, et Stebby jaoks on nad justkui konkurendid, sest on tegutsenud juba aastakümneid. “Mis mure Stebbyl meie suhtes on, sellest ma aru ei saa,” ütles Roosma.  

Ta tõi välja, et maksuamet on seda teemat juba mitu korda kommenteerinud ning neile pole ühtegi etteheidet tehtud. “Toetajad on meiega väga rahul ja meie kulud liikme kohta jäävad tublisti alla kvartalis lubatud 100 euro. Meie summad on keskmiselt 150 eurot aastas,” kinnitas Roosma. “Ma näe mingit tõepõhja all nende väidetel, mis Stebby on. Miks selline väiklane suhtumine, kui nad nii suured tegijad on.” 

Kas Andres Roosma lükkas midagi ümber, nagu artikkel väidab? Hea oleks nüüd öelda, et ta ei kinnitanud ega lükanud ümber, aga kui peaks ühe neist valima, siis pigem ta kinnitas neid. Just sellega, et mainis oma annetajatena suuri ettevõtteid, kelle töötajad ja pereliikmed on ka nende liikmed.

Nagu minulgi, puudub ka Andres Roosmal tegelikult sissevaade oma klient-ettevõtete raamatupidamisse. Ta ei väitnud, et kliendid maksavad Spordiseltsi annetuselt erisoodustusmaksu ega ka seda, et nad seda ei tee. Samuti pole ta maininud midagi selle kohta, kas ettevõtted peavad läbi Spordiseltsi tehtud spordikulude maksuarvestust.

Andres, lepime ära!

Ma pole küll Spordiseltsiga tüli soovinud ja ütlen, et nende tegevus on igati tänuväärne ja kogu raha, mille nad sporditegevuse edendamisse ja liikumisse panustavad läheb õigesse kohta.

Ma saan aru Andres Roosma solvumisest, kui ta sai valesti aru, et ma olen Spordiseltsi süüdistanud maksupettuses, aga nagu eelnevast tekstist lugeda, siis ma seda pole kunagi teinud. Mu väited on samuti must-valgel kirjas ja nende juurde jään ma seni kuni kehtib selline maksuseadus.

Tõele vastab ka Andres Roosma väide, et olen pakkunud võimalust Spordiseltsi “ära osta”. See oli vist umbes aastal 2017 ja kuna faktiliselt MTÜ-l pole, seadusest tulenevalt, osanikke vaid on liikmed ja MTÜ-d ei saa osta ega müüa, siis pigem oli mõte selles, et võiks Spordiseltsi kliendid tuua Stebbysse (SportID-sse siis toona) ja Andres võiks siis liituda meie tiimiga või pakuksime talle mingi muu kompensatsiooni. Liiga suurelt detaile arutada ei jõudnudki, sest tema ei oli kohe kindel.

Kass Leopold ütles tuntud vene multifilmis: “Lapsed, elagem sõbralikult,” ja nii ütlen ka mina lihtsalt veel kord lõpetuseks, et Andres Roosma ega Spordiseltsi peale ma pahane ei ole ja maksupettuses neid süüdistanud pole.

Kas tervist tuleks hoida või kindlustada?

See lugu sai kirjutatud Delfisse arvamusloona, aga pika mõtlemise järel Delfi toimetus seda siiski ei avaldanud. Ilmselt on liiga reklaamimaiguline või siis äkki halvasti kirjutatud? Mine tea. Igatahes, mina kirjutasin selle siiski kantuna siirast murest, et inimesed teeksid vahet, mis on erinevus tervise tugevdamisel ja kindlustuse ostmisel.

Kindlustusfirmad väitsid Ärilehe artiklis, kindlas kõneviisis, et tööandjad eelistavad viimasel ajal ravikindlustust tervise- ja sporditoetusele. Mingil põhjusel neid kahte vastandades jääb kohati mulje, et kindlustamine on millegi poolest parem, kui tervise eest igapäevaselt hoolt kandmine. Hoidkem siiski korraks hobuseid.

Kujutagem ette teistsugust lugu, mis räägib töökeskkonnast ettevõttes. „Meie firmas on tulekustutid iga nurga peal. Viimasel ajal üleüldse eelistame ettevõttega panustamist tulekahjude kustutamisse, mitte ehitamisesse või remonti. Kuna meie firmas on iga töötajal kolm tulekustutit käeulatuses ja põlemiskahjud on meil minimaalsed, siis kontoris remonti tegema ei pea.“ Tundub absurdne, kas pole?

Tulekustuti on tulekahju korral hindamatu abimees nagu ravikindlustus tõsisema tervisemure korral, aga tulekustutitega siiski maja ei ehita ja vaid ravikindlustuse pakkumisega töötajat tervena ei hoia. Need lihtsalt on täiesti erinevad asjad ja mõlemasse tuleb panustada oma jagu.

Tekkiv mulje, et ravikindlustus on tervisetoetusest popim ei vasta tõele

Kindlustusfirmad loevad kokku 9000 ravikindlustuslepinguga kindlustatut ja 242 kindlustuslepingu sõlminud firmat. Kasvukõver praegusel Covid-19 perioodil on muidugi muljetavaldav ja arusaadav, aga õnneks neid, kes töötajatele tervisetoetust pakuvad, on palju rohkem. Ainuüksi Stebby (endise SportID) platvormil, on enam kui 60 000 tervisetoetuse saajat ja rohkem kui 1100 ettevõtet, kes tervisetoetust oma töötajatele maksavad. Hoolimata raskest ajast on nende number samas ajavahemikus kasvanud rohkem kui ravikindlustust pakkuvate ettevõtete arv. Tõsi, kasvukõver pole olnud nii terav, sest lähtebaas on oluliselt kõrgemal. See tuleneb sellest, et Eestis on traditsioon olnud toetada pigem tervist ja sporti.

Oleme selle mentaliteedi üle võtnud oma põhjanaabritelt Soomest. Meie lõunanaabrite juures on olukord olnud aastaid vastupidine ja seal on töötajate ravikindlustus olnud nö. „hüvede kuningas“. Trend on seal tänaseks vastupidine, spordi- ja tervisetoetuse osakaal kasvab viimastel aastatel hüppeliselt. Võime oletada, et mingil hetkel liiguvad nemad ja ka meie mingisuguse tasakaalupunkti suunas, kus mõned ettevõtted pakuvad üht ja teised teist ning mingi hulk tipptööandjaid mõlemat võimalust.

Sporditoetus jääb kasutamata! Aga ravikindlustus?

Tahaks olulise asjaoluna tähelepanu juhtida väitele, et Covid-19 tõttu väldivad inimesed rohkem spordisaale ja toetus jääb kasutamata ning kaldutakse nüüd hoopis ravikindlustuse kasuks. See, et inimesed avalikus spordisaalis vähem käivad on kindlasti õige, kuid sellist väidet esitades peab teadma, et kindlustuse ärimudel on selline, et paljudel jääb see (õnneks) kasutamata. Kindlustus töötabki nii, et paljud maksavad, vähesed aga saavad lõpuks hüvitise. Kindlustajad saavad rõhuda „meelerahu kaardile“, mille saavad kõik kindlustatud. Sporditoetuse maksjad on aga rõõmsad, et neile jääb toetuse kasutamata jätmise korral raha kontole alles. Kumb on tugevam argument, sõltub ilmselt juba tööandjast.

Kuidas inimestele olematu palgalisa anti

Väga huvitav mõte avanes mulle ühe tööandja peas, kes kirjeldas töötajatele tehtavat ravikindlustust kui palgalisa, öeldes, et palku tõsta on praegu raske. Pange tähele, palgalisaks ei nimetanud ta mitte neid mõndakümmet eurot, mis tal kindlustusmakseks kuluvad töötaja kohta igas kuus, vaid neid tuhandeid, mis nad saavad hüvitisena juhul kui asjad halvasti peaks minema.

Jürgen Ligi kunagi rahandusministrina võitles selle vastu, et tervisekuludelt erisoodustusmaks kaoks. Tema põhitees oli, et ettevõtjad hakkavad seda ära kasutama ja käsitlema toetust palgalisana. Eksminister pidas silmas, et töötajatele hakatakse palka maksma spordiklubipääsmetes, jooksutossudes või jalgratastes.  Sellist ajugümnastikat, mida päriselu meile pakub, ei suutnud ilmselt kogenud poliitikki toona ette kujutada. Loodetavasti töötajad siiski nii rumalad ei ole, et nad tööandja sellist kavaldamist läbi ei hammusta. Nagu poliitikutele meenutatakse, et nad valijat rumalaks ei peaks, ei peaks ükski tööandja ka oma töötajaid rumalaks pidama.

Ravikindlustus on tegelikult väga vajalik

Informeeritum lugeja on ehk juba mitu korda mõelnud: „Kuule mees, kas sa oled üldse objektiivne oma arvamuses. Sinu juhitav firma tegeleb ju tervisetoetuste haldamisega ettevõtetes.“

Tõsi, Stebby platvormil hallatakse tervisetoetusi enam kui 10% Eesti töötajatel ning kontod on samuti ca 10% eestlastest. Usun siiski, et suudan olla mõistlikult objektiivne. Nimelt on Stebbys kõigil tööandjatel soovi korral võimalik lubada oma töötajatele ka ravikindlustustoote ostmine meie partnerite juurest. Meie firma rahakoti pihta see ei käi, kui kliendid otsustavad ravikindlustuse kasuks.  Mind tõmbab käima hoopis teine sellest artiklist läbikumav mõtteviis, mida meedias ja ühiskonnas ei peaks propageerima – mõtteviis, et parem tagajärjed kui ennetus.

Ega vabatahtlikul ravikindlustusel polegi ju midagi viga. Selle plussid on mõistetavad. Kui me sotsiaalmaksu tähtedeni tõsta ei taha, siis ei õnnestu meil Haigekassa eelarvet lähitulevikus märkimisväärselt suurendada. See, et sealt on pigem puudu kui üle, on kõigile selge, kui ravijärjekordi vaadata. Seega, on loogiline, et omaosalused meditsiiniteenustel hakkavad vaikselt suurenema. Ravimine on kallis ja enda lisakindlustamine seega igal juhul mõistlik.

Õnnetus ei hüüa tulles ja ka tööandja vaates on palju parem, kui inimene saab ravile või konsultatsioonile kohe, kui tal seda on vaja. Kui inimesel on tõsine tervisemure, vaevalt ta siis tööasjadeski on ülimalt efektiivne. Tark ning töötajast hooliv tööandja mõistab seda. Kindlustamist ja tervise edendamiseks tehtavaid kulusid ja põhimõtteid ei tohiks aga segamini ajada, et kui teed ühte, siis teist pole vaja.”

Alati saab paremini

Steve Jobs oli tihti öelnud alluvatele, kes tulid temalt mingile tööle hinnangut küsima, kui tal väga kiire oli: „Alati saab paremini“. Olen ametist tulenevalt rääkinud mitmete tööandjatega teemal, kuidas riik võiks seda väga head asja,  tervisekulude erisoodustusmaksu süsteemi, veelgi parandada. Hetkel oleks mul selleks üks konkreetne ettepanek. Erisoodustusmaksu arvestus võiks minna kvartalipõhiselt kuupõhiseks. Kui 100 eurot kvartalis töötaja kohta asemel pakkuda kuupõhist toetust ja tõsta 40 euroni kuus, siis potentsiaalne kulu tööandjale suureneks 400 eurolt aastas 480 euroni, praktiliselt oleks see ülimalt mõistlik kõigile. Riigitulud ei väheneks praktiliselt üldse, sest maksuvabast piirist üle tervisetoetuse maksjaid täna kuigi palju pole. Asjaajamises tekiks mingi selgem loogika, sest üldiselt kogu ülejäänud erisoodustuse (autod jms) deklareerivad ettevõtted koos TSD-ga iga kuu.

Põhiline võit oleks aga see, et tervise edendamisel kaoks ära selline „hoogtöö vorm“, mida täheldame praegu iga kvartali lõpus. Töötajatel, kellel on maksuvaba osa selleks ajaks kasutamata, tärkab vastupandamatu „terviseedendamise tung“ ja siis käiakse kampaania korras trennis ja massaažis. Kui uus kvartal algab, siis see tung väheneb hüppeliselt, et korduda taas kolme kuu pärast.

Riigile ja tööandjatele võiks seega kõige kasulikum olla, kui erisoodustusmaksu vabastus oleks nädalapõhine, sellega ergutaksime inimeste liikumisaktiivsuse regulaarsust veelgi, aga see muudaks maksuarvestuse meeletult keerulisemaks. Seega kõige mõistlikum oleks teha tervisekulude erisoodustuse arvestus kuupõhiseks, näiteks 40€ kuus.

Jevgeni Ossinovski, tervise- ja tööminister, perioodil kui maksumuudatus tekkis, ütles 2016 aastal nii:  „Tegemist on põhimõttelise tähendusega poliitikamuutusega, kus riik soodustab tööandja panust oma töötajatesse. Selle poliitika aluseks on arusaam, et Eesti inimvara arendamine on kolme osapoole – töötaja, tööandja ja riigi – jagatud huvi ja kohustus.“

Tänase tervisekriisi taustal ja kolme aastase kogemuse taustal, saame mõelda, kuidas tänast süsteemi kõigi osapoolte jaoks veelgi paremaks teha ja võimalusi selleks on.

Lõpetuseks oleks aga sobiv meenutada, et ei ravikindlustus ega tervisetoetus ei tee teie tervise heaks iseenesest mitte midagi. Ükskõik kui suur tööandja poolt makstav tervisetoetus ei edenda teie tervist, kui te ise seda ei tee.