Rubriigiarhiiv: Stebby

Kuidas ma MTÜ Spordiseltsiga tühjalt kohalt “tülli läksin”

Üleeile ilmus Geeniuses lugu, mille pealkirjaks oli “Stebby asutaja Marti Soosaar kahtlustab, et ettevõtjad hiilivad MTÜ kaudu maksudest kõrvale.”

Selle loo peale on küsinud minult kommentaari isegi mu kolleegid Stebbyst ja üks neist küsis isegi, et kas meil maksab teisi maha teha. Samuti oli lugu Geeniuse uudiskirjas, kus oli lisatud väide, et Spordiselts lükkas mu väited ümber.

Mul on tunne, et vähemalt enda tuttavate jaoks ma võiksin selle asja oma blogis veidi selgemalt lahti rääkida. Paljudel ei pruugi olla ka Geeniuse digitellimust, nii et nad loo sisu nad ehk ei näinudki.

Kuidas see lugu Geeniusse sai?

Alguse sai asi sellest, et rääkisin Geeniuse ajakirjanikuga Stebby nimevahetuse teemadest ja ka meie uuest koduste videotreeningute platvormist FitQ.

See lugu ilmus siin.

Muu hulgas uuris ajakirjanik Stebby konkurentide kohta ja kuna Stebbyl on erinevat tüüpi konkurente, siis seal mainisin ka Spordiseltsi ja mainisin, et mu meelest see ärimudel, millega nad toimetavad ei ole tänases kontekstis mu meelest juriidiliselt korrektne ja läbipaistev. Täpsustan seda mõtet hiljem, miks ta pole korrektne, hetkel mainin, et Spordiselts ise ei tee tegelikult midagi valesti ega riku ühtegi seadust.

Ajakirjanikul tekkis selle lühikese viite peale huvi teemat edasi kaevata ja ta kirjutas mulle järgmisel päeval uuesti ja küsis lisakommentaari sellele lausele, et sellest eraldi lugu teha.

Mis materjali ma ajakirjanikule andsin?

Andsin edasi maksuameti vastuse nendega peetud kirjavahetusest ning samuti info, et tegelikult on Äripäev sellel teemal loo kirjutanud ning tegelikult see lugu mingit erilist resonantsi ei saanud ehk võib olla pole ka täna lugejatele suurt huvi pakkuv.

Lisasin ka täpsustava kommentaari, et minu hinnangul Spordiselts midagi valesti ei tee. Tsiteerin lõiku oma kirjast:

Muide, tegelikult pole absoluutse kindlusega võimalik öelda, et kas keegi rikub seadust või ei. Nimelt, kui ettevõtted teevad Spordiseltsile annetuse ja maksavad sellelt maksud, siis on seaduse ees kõik puhas. Spordiselts on põhikirja järgi tegelikult tavaline spordiühing ja kui ta saab annetusi firmadelt ja oma liikmete sportimise eest maksab, siis nemad seadust ei riku.

Seaduse rikkumine toimubki selle koha peal, kus suur ettevõte (Selver, Coop jt kliendid) kannab teadlikult Spordiseltsile raha, mitte annetusena vaid tegelikult oma töötajate ja nende pereliikmete sportimise toetamise eest juhul kui nad jätavad maksud tasumata. Aga seda mina väita ei saa, et nad jätavad need tasumata, sest ma ei tea. Loogiline oleks arvata, et miks nad muidu seda skeemi kasutavad, aga kindel selles olla ei saa ja kontrollida ei saa vist ka muud moodi kui helistada kuskile raamatupidamisse ja kuulata, mida sellele küsimusele vastatakse.

Maksuameti arvamus

Maksuamet on arvanud Stebby küsimisele, mille ma ise esitasin nii:

“Kui firma kannab MTÜ-le töötajate sportimiseks mõeldud raha, siis on samuti 100 eurot maksuvaba, kui MTÜ peab arvestust kasutamiste kohta ehk arvestuse pidamine on edasi delegeeritud. Ei ole mingit varianti, kus võiks toetust pakkuda maksuvabalt ilma Tulumaksuseadusest tulenevaid reegleid täitmata. Töötajate laste heaks tehtud kulutused on maksustatavad erisoodustusmaksuga. Töötajate sportimiseks mõeldud raha annetamine MTÜ-le ei vabasta tööandjat erisoodustusmaksu arvestuse pidamisest ega maksu tasumisest, kui piirmäärasid ületatakse.”

Soosaare väited on väiklased?

Nii vastas Spordiseltsi juhataja Andres Roosma, kes on tegelikult väga mõistlik ja spordisõbralik inimene. Võtan siis enda väited hästi lühidalt kokku:

  1. Annetuste üle, mis on tehtud tegelikult oma töötajate spordikulude katteks peab arvestust pidama.
  2. Kulude eest, mis ei käi maksuvabastuse alla või on tehtud töötajate laste sportimise toetamiseks peab ettevõte makse tasuma.
  3. Spordiselts oma tegevustes ei riku kuidagi seadust. Võimalik seaduse riive tekib ainult juhul kui Spordiseltsi kliendid ei tasu makse kuludelt, millelt neid tuleks tasuda.

Ongi kõik mu väited. Kas need on väiklased? Kui jah, siis on ka maksuameti väited väiklased. Selle koha peal muidugi paljud inimesed kiiresti nõustuksid, sest maksude tasumine ei ole paljudele lemmiktegevus.

Tsiteerime Geeniuses ilmunud lugu:

MTÜ Spordiselts pakub oma liikmetele ja nende lastele tasuta või soodsamaid sporditingimusi. “Meie mittetulundusühing toetab noorte sportimist ja meie organiseerime oma liikmetele spordivõimalusi, sealhulgas ka erinevaid üritusi,” ütles MTÜ Spordiselts juhatuse liige ja asutaja Andres Roosma. 

Nende annetajate hulka kuuluvad sellised ettevõtted nagu Selver, Coop, Balbiino, Benu apteek jne. Roosma tõdes, et Stebby jaoks on nad justkui konkurendid, sest on tegutsenud juba aastakümneid. “Mis mure Stebbyl meie suhtes on, sellest ma aru ei saa,” ütles Roosma.  

Ta tõi välja, et maksuamet on seda teemat juba mitu korda kommenteerinud ning neile pole ühtegi etteheidet tehtud. “Toetajad on meiega väga rahul ja meie kulud liikme kohta jäävad tublisti alla kvartalis lubatud 100 euro. Meie summad on keskmiselt 150 eurot aastas,” kinnitas Roosma. “Ma näe mingit tõepõhja all nende väidetel, mis Stebby on. Miks selline väiklane suhtumine, kui nad nii suured tegijad on.” 

Kas Andres Roosma lükkas midagi ümber, nagu artikkel väidab? Hea oleks nüüd öelda, et ta ei kinnitanud ega lükanud ümber, aga kui peaks ühe neist valima, siis pigem ta kinnitas neid. Just sellega, et mainis oma annetajatena suuri ettevõtteid, kelle töötajad ja pereliikmed on ka nende liikmed.

Nagu minulgi, puudub ka Andres Roosmal tegelikult sissevaade oma klient-ettevõtete raamatupidamisse. Ta ei väitnud, et kliendid maksavad Spordiseltsi annetuselt erisoodustusmaksu ega ka seda, et nad seda ei tee. Samuti pole ta maininud midagi selle kohta, kas ettevõtted peavad läbi Spordiseltsi tehtud spordikulude maksuarvestust.

Andres, lepime ära!

Ma pole küll Spordiseltsiga tüli soovinud ja ütlen, et nende tegevus on igati tänuväärne ja kogu raha, mille nad sporditegevuse edendamisse ja liikumisse panustavad läheb õigesse kohta.

Ma saan aru Andres Roosma solvumisest, kui ta sai valesti aru, et ma olen Spordiseltsi süüdistanud maksupettuses, aga nagu eelnevast tekstist lugeda, siis ma seda pole kunagi teinud. Mu väited on samuti must-valgel kirjas ja nende juurde jään ma seni kuni kehtib selline maksuseadus.

Tõele vastab ka Andres Roosma väide, et olen pakkunud võimalust Spordiseltsi “ära osta”. See oli vist umbes aastal 2017 ja kuna faktiliselt MTÜ-l pole, seadusest tulenevalt, osanikke vaid on liikmed ja MTÜ-d ei saa osta ega müüa, siis pigem oli mõte selles, et võiks Spordiseltsi kliendid tuua Stebbysse (SportID-sse siis toona) ja Andres võiks siis liituda meie tiimiga või pakuksime talle mingi muu kompensatsiooni. Liiga suurelt detaile arutada ei jõudnudki, sest tema ei oli kohe kindel.

Kass Leopold ütles tuntud vene multifilmis: “Lapsed, elagem sõbralikult,” ja nii ütlen ka mina lihtsalt veel kord lõpetuseks, et Andres Roosma ega Spordiseltsi peale ma pahane ei ole ja maksupettuses neid süüdistanud pole.

Kas tervist tuleks hoida või kindlustada?

See lugu sai kirjutatud Delfisse arvamusloona, aga pika mõtlemise järel Delfi toimetus seda siiski ei avaldanud. Ilmselt on liiga reklaamimaiguline või siis äkki halvasti kirjutatud? Mine tea. Igatahes, mina kirjutasin selle siiski kantuna siirast murest, et inimesed teeksid vahet, mis on erinevus tervise tugevdamisel ja kindlustuse ostmisel.

Kindlustusfirmad väitsid Ärilehe artiklis, kindlas kõneviisis, et tööandjad eelistavad viimasel ajal ravikindlustust tervise- ja sporditoetusele. Mingil põhjusel neid kahte vastandades jääb kohati mulje, et kindlustamine on millegi poolest parem, kui tervise eest igapäevaselt hoolt kandmine. Hoidkem siiski korraks hobuseid.

Kujutagem ette teistsugust lugu, mis räägib töökeskkonnast ettevõttes. „Meie firmas on tulekustutid iga nurga peal. Viimasel ajal üleüldse eelistame ettevõttega panustamist tulekahjude kustutamisse, mitte ehitamisesse või remonti. Kuna meie firmas on iga töötajal kolm tulekustutit käeulatuses ja põlemiskahjud on meil minimaalsed, siis kontoris remonti tegema ei pea.“ Tundub absurdne, kas pole?

Tulekustuti on tulekahju korral hindamatu abimees nagu ravikindlustus tõsisema tervisemure korral, aga tulekustutitega siiski maja ei ehita ja vaid ravikindlustuse pakkumisega töötajat tervena ei hoia. Need lihtsalt on täiesti erinevad asjad ja mõlemasse tuleb panustada oma jagu.

Tekkiv mulje, et ravikindlustus on tervisetoetusest popim ei vasta tõele

Kindlustusfirmad loevad kokku 9000 ravikindlustuslepinguga kindlustatut ja 242 kindlustuslepingu sõlminud firmat. Kasvukõver praegusel Covid-19 perioodil on muidugi muljetavaldav ja arusaadav, aga õnneks neid, kes töötajatele tervisetoetust pakuvad, on palju rohkem. Ainuüksi Stebby (endise SportID) platvormil, on enam kui 60 000 tervisetoetuse saajat ja rohkem kui 1100 ettevõtet, kes tervisetoetust oma töötajatele maksavad. Hoolimata raskest ajast on nende number samas ajavahemikus kasvanud rohkem kui ravikindlustust pakkuvate ettevõtete arv. Tõsi, kasvukõver pole olnud nii terav, sest lähtebaas on oluliselt kõrgemal. See tuleneb sellest, et Eestis on traditsioon olnud toetada pigem tervist ja sporti.

Oleme selle mentaliteedi üle võtnud oma põhjanaabritelt Soomest. Meie lõunanaabrite juures on olukord olnud aastaid vastupidine ja seal on töötajate ravikindlustus olnud nö. „hüvede kuningas“. Trend on seal tänaseks vastupidine, spordi- ja tervisetoetuse osakaal kasvab viimastel aastatel hüppeliselt. Võime oletada, et mingil hetkel liiguvad nemad ja ka meie mingisuguse tasakaalupunkti suunas, kus mõned ettevõtted pakuvad üht ja teised teist ning mingi hulk tipptööandjaid mõlemat võimalust.

Sporditoetus jääb kasutamata! Aga ravikindlustus?

Tahaks olulise asjaoluna tähelepanu juhtida väitele, et Covid-19 tõttu väldivad inimesed rohkem spordisaale ja toetus jääb kasutamata ning kaldutakse nüüd hoopis ravikindlustuse kasuks. See, et inimesed avalikus spordisaalis vähem käivad on kindlasti õige, kuid sellist väidet esitades peab teadma, et kindlustuse ärimudel on selline, et paljudel jääb see (õnneks) kasutamata. Kindlustus töötabki nii, et paljud maksavad, vähesed aga saavad lõpuks hüvitise. Kindlustajad saavad rõhuda „meelerahu kaardile“, mille saavad kõik kindlustatud. Sporditoetuse maksjad on aga rõõmsad, et neile jääb toetuse kasutamata jätmise korral raha kontole alles. Kumb on tugevam argument, sõltub ilmselt juba tööandjast.

Kuidas inimestele olematu palgalisa anti

Väga huvitav mõte avanes mulle ühe tööandja peas, kes kirjeldas töötajatele tehtavat ravikindlustust kui palgalisa, öeldes, et palku tõsta on praegu raske. Pange tähele, palgalisaks ei nimetanud ta mitte neid mõndakümmet eurot, mis tal kindlustusmakseks kuluvad töötaja kohta igas kuus, vaid neid tuhandeid, mis nad saavad hüvitisena juhul kui asjad halvasti peaks minema.

Jürgen Ligi kunagi rahandusministrina võitles selle vastu, et tervisekuludelt erisoodustusmaks kaoks. Tema põhitees oli, et ettevõtjad hakkavad seda ära kasutama ja käsitlema toetust palgalisana. Eksminister pidas silmas, et töötajatele hakatakse palka maksma spordiklubipääsmetes, jooksutossudes või jalgratastes.  Sellist ajugümnastikat, mida päriselu meile pakub, ei suutnud ilmselt kogenud poliitikki toona ette kujutada. Loodetavasti töötajad siiski nii rumalad ei ole, et nad tööandja sellist kavaldamist läbi ei hammusta. Nagu poliitikutele meenutatakse, et nad valijat rumalaks ei peaks, ei peaks ükski tööandja ka oma töötajaid rumalaks pidama.

Ravikindlustus on tegelikult väga vajalik

Informeeritum lugeja on ehk juba mitu korda mõelnud: „Kuule mees, kas sa oled üldse objektiivne oma arvamuses. Sinu juhitav firma tegeleb ju tervisetoetuste haldamisega ettevõtetes.“

Tõsi, Stebby platvormil hallatakse tervisetoetusi enam kui 10% Eesti töötajatel ning kontod on samuti ca 10% eestlastest. Usun siiski, et suudan olla mõistlikult objektiivne. Nimelt on Stebbys kõigil tööandjatel soovi korral võimalik lubada oma töötajatele ka ravikindlustustoote ostmine meie partnerite juurest. Meie firma rahakoti pihta see ei käi, kui kliendid otsustavad ravikindlustuse kasuks.  Mind tõmbab käima hoopis teine sellest artiklist läbikumav mõtteviis, mida meedias ja ühiskonnas ei peaks propageerima – mõtteviis, et parem tagajärjed kui ennetus.

Ega vabatahtlikul ravikindlustusel polegi ju midagi viga. Selle plussid on mõistetavad. Kui me sotsiaalmaksu tähtedeni tõsta ei taha, siis ei õnnestu meil Haigekassa eelarvet lähitulevikus märkimisväärselt suurendada. See, et sealt on pigem puudu kui üle, on kõigile selge, kui ravijärjekordi vaadata. Seega, on loogiline, et omaosalused meditsiiniteenustel hakkavad vaikselt suurenema. Ravimine on kallis ja enda lisakindlustamine seega igal juhul mõistlik.

Õnnetus ei hüüa tulles ja ka tööandja vaates on palju parem, kui inimene saab ravile või konsultatsioonile kohe, kui tal seda on vaja. Kui inimesel on tõsine tervisemure, vaevalt ta siis tööasjadeski on ülimalt efektiivne. Tark ning töötajast hooliv tööandja mõistab seda. Kindlustamist ja tervise edendamiseks tehtavaid kulusid ja põhimõtteid ei tohiks aga segamini ajada, et kui teed ühte, siis teist pole vaja.”

Alati saab paremini

Steve Jobs oli tihti öelnud alluvatele, kes tulid temalt mingile tööle hinnangut küsima, kui tal väga kiire oli: „Alati saab paremini“. Olen ametist tulenevalt rääkinud mitmete tööandjatega teemal, kuidas riik võiks seda väga head asja,  tervisekulude erisoodustusmaksu süsteemi, veelgi parandada. Hetkel oleks mul selleks üks konkreetne ettepanek. Erisoodustusmaksu arvestus võiks minna kvartalipõhiselt kuupõhiseks. Kui 100 eurot kvartalis töötaja kohta asemel pakkuda kuupõhist toetust ja tõsta 40 euroni kuus, siis potentsiaalne kulu tööandjale suureneks 400 eurolt aastas 480 euroni, praktiliselt oleks see ülimalt mõistlik kõigile. Riigitulud ei väheneks praktiliselt üldse, sest maksuvabast piirist üle tervisetoetuse maksjaid täna kuigi palju pole. Asjaajamises tekiks mingi selgem loogika, sest üldiselt kogu ülejäänud erisoodustuse (autod jms) deklareerivad ettevõtted koos TSD-ga iga kuu.

Põhiline võit oleks aga see, et tervise edendamisel kaoks ära selline „hoogtöö vorm“, mida täheldame praegu iga kvartali lõpus. Töötajatel, kellel on maksuvaba osa selleks ajaks kasutamata, tärkab vastupandamatu „terviseedendamise tung“ ja siis käiakse kampaania korras trennis ja massaažis. Kui uus kvartal algab, siis see tung väheneb hüppeliselt, et korduda taas kolme kuu pärast.

Riigile ja tööandjatele võiks seega kõige kasulikum olla, kui erisoodustusmaksu vabastus oleks nädalapõhine, sellega ergutaksime inimeste liikumisaktiivsuse regulaarsust veelgi, aga see muudaks maksuarvestuse meeletult keerulisemaks. Seega kõige mõistlikum oleks teha tervisekulude erisoodustuse arvestus kuupõhiseks, näiteks 40€ kuus.

Jevgeni Ossinovski, tervise- ja tööminister, perioodil kui maksumuudatus tekkis, ütles 2016 aastal nii:  „Tegemist on põhimõttelise tähendusega poliitikamuutusega, kus riik soodustab tööandja panust oma töötajatesse. Selle poliitika aluseks on arusaam, et Eesti inimvara arendamine on kolme osapoole – töötaja, tööandja ja riigi – jagatud huvi ja kohustus.“

Tänase tervisekriisi taustal ja kolme aastase kogemuse taustal, saame mõelda, kuidas tänast süsteemi kõigi osapoolte jaoks veelgi paremaks teha ja võimalusi selleks on.

Lõpetuseks oleks aga sobiv meenutada, et ei ravikindlustus ega tervisetoetus ei tee teie tervise heaks iseenesest mitte midagi. Ükskõik kui suur tööandja poolt makstav tervisetoetus ei edenda teie tervist, kui te ise seda ei tee.