Rubriigiarhiiv: Sport

Kuhu liigub maailma sport? Me vist ei taha seal olla.

Fotol: Mida totalitaarsed riigid arvavad ülejäänud maailmast? Seda illustreerib suurepärast see pilt 2018. aasta jalgpalli MM autasustamiselt, kus tseremoonia ajal hakkas vihma sadama. Vihmavarju jagus kohaliku diktaator Putini pea kohale, küll aga mitte külla tulnud FIFA ja Prantsusmaa presidentide kohale.

Kohe on algamas järjekordne jalgpalli MM. Suurvõistlus, mida olen igal suvel, kui ta on toimunud, jälginud juba 1986 aastast. Toonane võitja ja minu tookordne lemmik Argentiina on üle aastate taas üks suursoosikutest. Paraku on suurvõistlusest vaimustust jäänud viimastel aastatel üha vähemaks. Olen juba ette kindel, et sel aastal elan turniiri sportlikule poolele kaasa üsna episoodiliselt.

Oma rolli selles mängib kindlasti suurturniiriks harjumatu aeg. Meil siin on just lumi maha tulnud. Sügis-talvel enne jõulu on palju tööalaseid eesmärke, millele tuleb keskenduda rohkem ja 6 tundi päevas jalgpalli vaadata lihtsalt pole aega, mis keset suurt suve olnuks täitsa tehtav.

Indu jalgpallile kaasa elada vähendas oma lapsiku kõnega G20 tippkohtumisel FIFA president Gianni Infantino, kes nagu Mart Helmegi, pole ei Ukraina ega venemaa, vaid rahu poolt. Vähemalt jalgpalli MM ajaks võiks tema arvates Ukraina oma verejanulise pealetungi vene vägedele peatada, et sportlased saaksid palli veeretada.

Korruptsioon spordimaailmas vohab. Aus mäng my ass

Üha suurem on mure kogu spordimaailmas üha suureneva korruptsiooni pärast. Tänavu mängitaksegi finaalturniiri ebaharilikul ajal peamiselt põhjusel, et keset suve on Kataris 40-50 kraadi sooja, nüüd kõigest 30-35 kandis.

Palju on räägitud sellest, et Katar on ebademokraatlik riik. Räägitud sellest, et naiste ja võõrtööliste elu pole seal sugugi lihtne ja inimväärne. Palju on sahistatud ka sellest, et meetodid, kuidas see turniir nii keerulisse kohta saadi, ei olnud kaugeltki mitte eetilised.

No hea küll, vähemalt sportlikult on need nagu kõik varasemad võistlused, ütleb tunnustatud spordiajakirjanik ja jalgpallispets Ott Järvela. Aga võta näpust, kaks päeva enne turniiri algust lahvatab ka sportliku poole pealt äärmiselt ebameeldiv lugu, kus kahtlustatakse turniiri avamängus võõrustajate vastasmeeskonna Ecudaori mängijate äraostmist. Igaüks, kes natukene jalgpalli jälginud, saab aru, et Katar ei ole selle mängu soosik. Kui nad nüüd peaksid võitma, siis millise pitseri see selle turniiri sportlikule poolele jätab? Eks ma küsin Ott Järvelalt, kui nii peaks minema.

Katar on niigi oma sportlaste ja spordivõistluste ülesostmisega kaotanud läänemaailma spordisõbra silmis igasuguse tõsiseltvõetavuse. Paraku kaotavad tõsiseltvõetavust ka suured rahvusvahelised spordiorganisatsioonid ja eriti silmatorkavalt just suurimad neist – Rahvusvaheline Jalgpalli Liit (FIFA) ja Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK). Koos sellega devalveerivad nad ausa spordi põhimõtteid ja spordivõistluste mainet.

Miks järjest antakse võistlused korraldada diktatuurlikele suurriikidele, nagu Hiina, Venemaa ja Katar? Lisaks sellele, et nad maksavad kinni hääletajaid, korraldavad nad võistlusi ka ülivõimsalt, ütleks isegi pompöösselt.

Palun teeme normaalsed suurvõistlused

Milleks on sellist raiskamist vaja? Olümpiaküla ehitamine sportlasdelegatsioonide majutamiseks on ilmselt mõistetav, kui olümpiakülast saavad hiljem korterid või hotellid, siis ei ole nende ehitamine vähemalt mõttetu kulu. Miks aga peab ehitama uhiuued suured spordirajatised, et seal kaks nädalat sporti teha ja siis jätta need rohtu kasvama, nagu mitmel pool on juhtunud? Miks ei või pidada neid võistlusi ja mänge juba olemasolevatel staadionitel?

Kataris on jalgpalli MM-iks ehitatud suured staadionid ja fännide asemel hakkavad neid täitma hoopis kohalikud klaköörid, kes maskeeritakse fännideks. See on tavaline praktika ka Hiinas, et saaks näidata kogu maailma suurt huvi võistluste vastu ja seda, et korraldus on olnud maksimaalselt edukas. Kellele kogu seda tobedat showd vaja on? Kas jalgpallifännile või FIFA-le, et näidata kui suur ja äge neil on?

Head spordiorganisatsioonid, teil on niigi pappi jalaga segada. Kas oleks väga halvasti, kui oleks raha natukene vähem? Oleks alles nii au, südametunnistus kui spordisõprade siiras huvi võistluste vastu. Palun tõmmake selle räige pompöösse laristamisega väheke tagasi. Spordiväljakul selgub parim ka siis, kui riietusruumis ei ole kuldset vetsupotti. Kui suured spordijuhid tõmbavad oma ootuseid pilvedest väheke maa peale tagasi, siis äkki on ka täiesti normaalsed ja demokraatlikud riigid valmis kandideerima nende suurvõistluste korradajateks. Spordisõbradena saaksime nautida sporti harjumuspärasel ajal ning mõtlemata sellele, kas oma huviga kiidame heaks mõne järjekordse diktatuurirežiimi tegutsemise või uue sõja alguse, nagu juhtus pärast Sotši olümpiat.

Loodan, et spordijuhid võtavad spordisõbra muret kuulda ning siiski loodan ka, et Inglismaa ja Argentiina veerandfinaal tuleb seekord taas ja tuleb sama äge, nagu Mehhikos 36 aastat tagasi.

Kultuuriminister tembutab jälle

Samal ajal kui Eesti progressiivne spordiüldsus püüab aru saada, mis asi ja kuidas täpselt Team Estonia EOK juhtimisel toimima hakkab, kes tulevad aasta sportlasteks ning mitu medalit saab Eesti Pekingist, on ka meie riiklik “spordiministeerium”, uue ministri toimetamisel, asunud täie hooga sporti korraldama. Nädala jooksul põrutatakse Kultuuriministeeriumi majast välja üks huvitav uudis teise järel.


Alustame viimasest ehk täna Delfis ilmunud teatest, et Tallinna Ironmani korraldajatelt soovitakse tagasi saada, õigemini küll ilmselt maksmata jätta, 204 555 eurot toetusraha, mis neile oli lubatud. Põhjusena tuuakse välja, et ürituse majanduslik mõju polevat selline, nagu olid riiklikud ootused.


Selle selgituse peale tahaks tõesti küsida, et kas ministeerium on äkki kuulnud üht-teist koroonaviirusest ja selle kaasa toodud reisipiirangutest ning ka lihtsalt inimeste väiksemast valmisolekust reisima minna? Kas see tuleb ministeeriumile suure üllatusena? Kui ürituse korraldajad on, kõiki piiranguid ja võimalusi arvestades, teinud endast parima, et suurepärane üritus ka katku ajal kenasti läbi viia ning teinud kulusid ja soovivad nüüd arveid tasuda, siis mille eest seda peaks tehtama?


Igasugu sporti korraldavatel MTÜ-del on omavahenditega alati nagu selles anekdoodis, kus reamehelt küsitakse, kas väeosas ikka korralikult toidetakse. Reamees, kes on kohalikult ülemuselt saanud selge instruktaaži, kuidas vastata tuleb, ütleb, et toidetakse hästi ja jääb ülegi. Küsimusele, et mida ülejäägiga siis peale hakatakse, vastab, et ülejääk süüakse ära ja tuleb puudugi. Sama seis on paraku kõigil sporti korraldavatel MTÜ-del ka eelarves. Sellise summa ükskõik milliselt spordiorganisatsioonilt omavahenditest ära võtmine on väga valus hoop ja peaks olema väga hästi põhjendatud. Ajal mil ministeerium peaks mõtlema, kuidas ürituste korraldajatele rohkem toetusi maksta, küsitakse juba lubatud toetused tagasi. Selle kohta on olemas üks prantsuse keelne sõna, mis mul hetkel meelde ei tule. Jääb vägisi mulje, et Kultuuriministeerium ei võta ürituse korraldajaid enda heade partneritena, kellega ka tulevikus soovitakse head koostööd teha. Tihti on just selline suhtumine otsustavaks asjaoluks, miks mõnigi tore ja traditsiooniline ettevõtmine lõpuks läbi saab.


Rally Estonia tabas Kultuuriministeeriumi üllatusena

Nädala tagasi selgus, et Kultuuriministeeriumile tuli eelarvet koostades Rally Estonia suure üllatusena. Nimelt selgus tõsiasi, et Eesti rallisõbrad saaksid kodust rallit nautida, tuleb maha võtta 2,5M euro eest metsa. Riigikogu Rahanduskomisjon otsustas häältega 5:4, et rallitoetuseks vajalik summa saadakse RMK-lt. Korraldus olevat tulnud Rahandusministeeriumist, kuid vaevalt, et proua minister Keit Pentus-Rosimannus selle initsiatiivi ise välja mõtles. Võib oletada, et see toimus mingi järjekordse lehmakauplemise käigus, kus ministeeriumi eelarve vähendamise üle läbi räägiti. Nõnda saab ministeerium oma nõutavad kärped tehtud ja saab ka ralli siiski toimuda.


Tundub, et Kultuuriminister härra Tiit Terik, kes väga teraselt teadis, et Rally Estonia toimub meil eeskätt tänu kahele inimesele – Urmo Aavale ja Tarmo Hõbele – saab nüüd oma nimekirja pikendada viie rahanduskomisjoni liikme ja proua Pentus-Rosimannuse võrra, kes ralli toimumise päästsid.


Spordisõbrana olen muidugi rõõmus, et ralli MK-etapp Eestis siiski toimub. Mind jäävad huvitama nüüd veel kaks asja. Esiteks, mida tähendab see, et RMK-le tõsteti dividendiootust, aga raiemahtusid ei tõstetud. Kas see tähendab seda, et RMK müügiosakond peab mahavõetud puidu kellelegi kallimalt maha müüma kui senine plaan ette nägi või äkki tuleb raha teenida hoopis karusnahkade müügist? Teiseks, kas sellised ühe ministeeriumi või riigiasutuse haldusala tulude sihtotstarbeliselt otse teise ministeeriumi haldusalasse toimetamine, nagu Rahandusministeerium seda praegu korraldab, saab meil mingiks traditsiooniks. Praegu kultuuriminister rõõmustab, et saab metsa mahavõtmise rahaga rallit korraldada, aga kui järgmiseks tuleb korraldus erakorralist pensionitõusu rahastada Eesti Kunstimuuseumi varade müügist?

Vaata lisaks

Kas võidab Hamilton, Verstappen või rohepööre? Autospordiliidu vastutusest ja jätkusuutlikkusest

Eesti on autovõidusõidu maa. Ott Tänakusse usub meil kordades rohkem inimesi kui ükskõik millisesse jumalasse. Sorry, Urmas Viilma. Kirikuid Tänaku auks veel püsitama pole hakatud, aga film tehti juba ära. Jüri Vipsi nime teab samuti iga teine eestlane ning tema läbilöök vormelivõidusõidu kõige teravamas tipus on loodetavasti väikese aja küsimus. “Kui seda ebaõnne sel hooajal Tänakul ja Vipsil vaid pisut vähem oleks,” ohkab paadunud kodumaine spordisõber.


Tänane autode võidusõidu maailm ja selle fännamine on rohelise mõttemaailmaga inimestele muidugi väga vastuoluline teema. Sisepõlemismootorite jätkuv fetišeerimine, mida tänane autovõidusõit suures osas on, on kahtlemata kurb. Ma ei räägi siin ainult 50 autost, kes WRC sarjas 300 km ralli läbimise järel väikese koguse naftat ära põletavad, vaid eeskujus, mida see annab kogu maailmale.


FIA ehk rahvusvaheline autospordiliit väidab oma avalehel, et nad on jätkusuutliku mootorispordi arendajad. Paraku sel nädalal Jaan Martinsoni poolt Delfis välismaterjalide põhjal refereeritud lugu, kuidas elektrivormelite võidusõit hääbub näitab küllaltki vastupidist suunda (“Elektrimootoritele lüüakase hingekella” Jaan Martinson Delfi 28. september 2021 https://sport.delfi.ee/artikkel/94651937/elektrivormelitele-luuakse-hingekella) . FIA ei suuda elektriautode võistlusi kuidagi publikule maha müüa ning suured autotootjad eelistavad jätkuvalt F1 sarja. Aga mind ja teisi rohelisemalt mõtlevaid spordihuvilisi jääb painama küsimus, et kas nad tegelikult püüavdki seda teha?


Mina ei vaata F1 sarja telekast juba aastaid, kui just kuskil kohvikus või pubis see parasjagu ekraanil pole. Punktiseisudega olen kursis uudiste vahendusel, kuna kõik meediakanalid neid uudiseid kajastavad. Põhjuseks pole niivõrd see, et see on juba aastaid Eesti teleekraanilt kadunud meelelahutus. Ma ei vaata neid võidusõite lihtsalt sellepärast, et minu meelest ei toimu seal pärast esimest kahte ringi mitte midagi huvitavat. Suures plaanis loksuvad kohad paika stardijärgselt ja autod tiirutavad mitu tundi enam-vähem samadel kohtadel ning tehakse vaid üksikud möödasõidud. Eeldusel, et mõni soosikutest pole mingil põhjusel kvalifikatsioonis ebaõnnestunud ja alustanud võistlejaterivi lõpust. Sellisest autode ringrajal tiirutamisest huvitavam ja sündmusterohkem on isegi keskmine Tour de France’i sile etapp.


Kuna ma elektrivormelitest midagi ei teadnud, siis Martinsoni artikli lugemise järel võtsin Youtube lahti ja vaatasin natukene neid masinaid ja nende sõitmist. Oleme ausad, see on väga täpselt samasugune nagu F1. Telekast näevad autod üsna sarnased välja, sõidujoonis, boksipeatused. Kõik on üsna täpselt visuaalselt sama. Ainuke vahe on ilmselt selles, et olles F1 etapi ajal kuskil linnas, kus see toimub, siis lähema 2-3 km kaugusel kuuled sa nende mootorite möirgamist ja kiunumist, isegi kui sa sinna ringrajale ise kohale läinud pole. Elektrivormelite ringisõitmist sa tõenäoliselt nii kaugele ei kuule.

Miks elektrivormelitega ei sõida maailma parimad piloodid?


Maailmas on olemas minu jaoks veider kildkond inimesi, kes suudavad aru saada ja jälgida kreeka-rooma maadluse nüansse ning neid nautida. Kui keskmine spordisõber näeb matil kahte tursket meest üksteisest kinni hoidmas ja ringiratast tammumas, siis maadlusgurmaan vaatab maadlejate käteasendit, elab innukalt kaasa sellele, kuidas nad otsivad haaret higist (või mõnest kreemist) libedast vastast ning innustub sellest kuis jalad töötavad otsides vastase nõrkusi ja kaitstes enda omi. Spetsialistile võib see kõik olla meeletult põnev, mis keskmise televaataja jaoks surmigav. Kui ma nüüd samuti oletan, et maailmas on miljoneid vormelifänne, kes naudivad vormelisõidu nüansse peensusteni ja kes on valmis ringide kaupa jälgima, kuidas Verstappen püüab Hamiltoni tuulest väljuda ja lõpuks see üks möödasõit kahe tunni jooksul ära teha, siis need nüansid on täpselt sama põnevad, kui mainitud maailma tippsõitjad sõidavad sisepõlemis- või elektrimootoriga vormelis.


Elektrivormeli tänase eksistentsi probleem ongi tegelikult see, et FIA läheneb selle propageerimiselt valest otsast. Seda sarja tehakse selleks, et näidata, et oleme justkui midagi teinud ja maailm muutub rohelisemaks, aga tegelikult neid päriselt ei koti. Kõik saavad aru, et F1 on suur kaubamärk ja seal sõidavad maailma parimad sõitjad. Selle vastu on elektrivormelil võimatu võistelda. Miks peaks publik huvituma teisejärgulisest sarjast kui maailma tipud sõidavad F1-s? Miks kedagi peaks huvitama mingi uus vormelisari, kui F1 on kaubamärk, mis on turul olnud üle 70 aasta? Seni kuni FIA ei tee pingutusi, et reformida F1 ja kasvõi samm-sammult liikuda selles suunas, et see muutuks lõpuks elektriautode sarjaks, seni elektrivormelite võidusõit tõepoolest kedagi huvitama ei hakka.


Heaks eeskujuks vormelitele võiks olla “tänavasõidu” autode võidusõidusari WRC, mis tulevast hooajast läheb sisepõlemismootoritelt lõpuks üle hübriidajamitele. Seda sammu ei teinud FIA kahtlemata seepärast, et neid huvitab jätkusuutlik mootorisport, vaid seetõttu, et need vähesedki autotehased, kes hetkel võistlustules on, oleks muidu sellest mängust lõplikult välja astunud, sest sisepõlemismootoriga masinat ei ole mõtet enam edasi arendada. Turg nõuab juba midagi muud.


Samm õiges suunas, kuigi terve mõistus tõrgub aru saamast, miks ei tehtud kohe suuremat sammu ja ei minda üle elektriautodele? Kas selleks, et saaks osalevatele tiimidele 3-5 aasta pärast jälle megasuured arenduskulud kaela ajada? Rallisõbrad samal ajal kurvastavad, et tiitlile konkureerivaid võistkondi on WRC-s ainult kaks ja andekatele sõidumeestele pakkuda vaid suurusjärgus 10 töökohta kogu sarja peale.
Olles ise spordimaailma toimetamist ja selle juhtimist kõrvalt aastaid näinud ei pane mind ühest küljest imestama see, et spordiorganisatsioone saab tihtilugu võrrelda autodega, kus on kaks piduripedaali ja gaasi ning rooli polegi. Sõita suudavad sellised organisatsioonid vaid mäest alla ja ühes suunas. Teisest küljest paneb see mind ikka ja jälle imestama, kust ikka ja jälle tulevad idiootsete ja ahnete reformide ideed, aga vajalikke asju ei suudeta teha. Võtame näiteks FIFA. Selle asemel, et mõelda, kui palju suuremalt ja ägedamalt välja tuua naiste MM-i, tahavad FIFA bossid meeste suurima tiitlivõistluse intervalli tuua 4 aasta pealt 2 peale, marginaliseerides sellega regionaalsed ning naiste tiitlivõistlused, justkui saaks ühte lehma kaks korda järjest lüpstes temalt kaks korda rohkem piima. Selle projekti taga on puhas spordijuhtide ahnus, aga mida me räägime spordialaliidust, mis on just hiljuti maailma suurimad tiitlivõistlused andnud korraldada Venemaale ja Katarile.


F1 on FIA jaoks kahtlemata sari, mis on nagu muinasjutu eesel, kes igaks hommikuks talli kuldmünte täis toob. Kallid sõbrad autospordis, ärge siiski kullasäras unustage oma eeslile süüa panna, muidu ühel hommikul on teil tallis kulla asemel hoopis surnud eesel, kelle nahast saab heal juhul veel ainult kasuka teha, ei enamat. See on ju tore, et teie autospordi sari on täna populaarne ja köidab rahvast, aga sama moodi köidaksid inimesi rüütliturniirid või gladiaatorite võitlus. Kõigile arusaadavatel põhjustel neid võistlusi tänapäeval meile enam ei pakuta. Lihtsalt sellepärast, et see ei ole eetiline.

“Elektriautod saastavad ju sama palju, lihtsalt saaste tekib teises kohas?”


Ahjaa, mul on ka hulk sõpru, kes alati, kui jutt on elektriautodest hakkavad rääkima sellest, kuidas need ei ole üldse keskkonnasõbralikud tegelikult. Kuidas laadimiseks saadavat energiat toodetakase põlevkivist ja maagaasist ja kuidas lapsorjade vilkad näpud kuskil Kongo DV-s koobaltit kaevandavad, et elektriautodele akusid toota. Järelikult kogu see elektriautode asjandus on tegelikult sama räpane kui diislipõletamine? Miks siis seda peaks üldse propageerima.


Ma toon teile ühe robustse näite. Kujutage ette, et teil on üks vaimselt ebastabiilne sugulane. Ütleme, et ta on onu Anton. Tal on mania roosa värvi suhtes. Ühel suuremal sugulaste kokkusaamisel teie juures otsustab onu Anton sugulasi üllatada sellega, et on kaasa võtnud suure poti roosat värvi ja kallab nüüd selle kest pidu teie elamisse laiali. Pole just kuigi meeldiv ja ilmselt te onu Antonit edaspidi koosistumistele ei kutsu. Aga kujutage nüüd ette, kahte alternatiivi. Esimeses neist kallab onu Anton need 5 liitrit värvi esikuvaibale. Teise juhul jookseb mööda korterit ringi värvipüstoliga ja pritsib selle igale poole mööda elamist laiali: lakke, seintele, vaipadele, diivanile, külaliste peale, voodilinadele, isegi koera värvib roosaks. Millisel juhul on sul lihtsam ootamatult tekkinud ebameeldivale värviprobleemile lahendus leida ja kogu elamine uuesti puhtaks saada?


Seega, soovitan vaadata kogu seda elektriautode kontseptsiooni edendamist selles võtmes, et sisepõlemismootorite kadumisel tulevikus, mis täna piltlikult öeldes sinu elutoa ja köögi täis tossutasid ning kõigi naabrite oma kah, võtame me napaka onu Antoni käest värvipüstoli ära ning edaspidi on meil juba palju lihtsam tema laga ära koristada. Probleem on palju paremini piiritletud ja seega ka hõlpsamini lahendatav.


Minu üleskutse autospordi eestvedajatele on olla rohelise pöörde tõeline eestvedaja ja aidake suunata tulevikku. Selle asemel, et täna oma rahalehma lüpsta ja mõelda, kas lüpsimasinale, saaks kuidagi turbokäigu installeerida, mõelge, kuidas enda sarja tuntust ära kasutada selleks, et maailmas midagi positiivsemaks muuta. Aitab juba sajandat aastat järjest panustamast legendaarset Ilfi ja Petrovi Kuldvasikast tuttavasse “gnuu antiloopidega” võiduajamise edendamisse. See on lihtsalt nii 1920. Palun arendage tuleviku autosporti.


Ceterum censeo, head F1-st kirjutavad ajakirjanikud, tuleb lõpetada massiline uudiste tootmine sellest, kuidas Michael Schumacheri seisund on jätkuvalt kõigile teadmata. Me oleme seda juba kuulnud.


PS Full disclosure. Kahjuks sõidan ka ise veel täna 5 aastat vana Škodaga, mis on keskmisest üsna palju ökonoomsem, kuid sõidab siiski diisliga. Ilmselt peate mu juttu lugema natukene selles võtmes, et “tehke nagu ma ütlen, mitte tehke nagu ma teen”. Elektriauto ostmine pole täna mulle isikulikult olnud piisavalt ökonoomne lahendus, aga igal juhul tervitan ma häälekalt kõiki initsiatiive, mis liigutavad maailma selles suunas, et mitte ainult minul, vaid kõigil teistel mugavatel inimestel oleks mõistlikum loobuda isiklikust sõiduautost või osta elektriauto. Eesmärk peab olema mugavus ja ökonoomsus teha võimalikult loodussõbralikuks.

Palju Õnne, Vehklejad!

Epee naiskonna olümpiakuld on hea näide sellest, kuidas suured saavutused on suure töö ja suure kannatlikkuse, kuid mõõdukas koguses ka hea õnne vili.

Keegi ei kahtle, et olümpiakulla võitmiseks peab sportlane tegema meeletult tööd ja ajastama oma hetkevormi ideaalselt. Eesti epee naiskond oli olümpial supervormis nii vaimselt kui füüsiliselt.

Nad olid ka kannatlikud ja jõudsid oma tähetunni ära oodata. Kogu Eesti mäletab üldrahvalikku pettumust, mis valdas meid kõiki kui Rio olümpia pronksimatšis jäädi Venemaa naiskonnale alla. Võime arvata, et kõige rohkem pettunud olid sportlased ise. Neljas koht on tõesti jama, nagu ütles pea 30 aastat tagasi Barcelonas naiskonna tänane peatreener Kaido Kaaberma, millest on saanud Eesti üks legendaarseimaid sporditsitaate. Uut võimalust tuli naistel viis aastat kannatlikult oodata.

Kannatlikkust ja eneseusku oli väga vaja ka selle olümpiaturniiril. Poola ja Lõuna-Korea võistkondade alistamine oli taas suurepärane näide sellest, kuidas tuleb osata olla kannatlik ja mitte minna närvi väikesesse kaotusseisu jäämisest. Tuleb olla enesekindel ja oma võimalused matši võita tuleb üles otsida.

Eriline kannatlikkuse etalon on muidugi Irina Embrich. Vanuses 41 treenida ennast suurepärasesse olümpiavormi, et mahtuda maailma parimasse naiskonda, teha siis veel finaalis hiilgav etteaste ning tõusta olümpiavõiduga Eesti kõigi aegade edukaimaks sportlaseks. Hämmastav saavutus. Võimas elutöö.

Kannatlik on olnud ka kogu vehklemisrahvas. Hoolimata sellest, et vehklemine on olnud Eestile üks enim medaleid toonud spordiala, siis sini-must-valge lipu all võideti alles esimesed olümpiamedalid. Nende medalite eellugu on meile kõigile lahti räägitud filmis „Vehkleja“. Tundub, et sellele filmile saab nüüd teha järje „Vehklejad“ (ja äkki siis jõuab ka Eesti filmirahvas oma Oscari lõpuks ära oodata).

Alahinnata ei saa ka õnnefaktorit. Seda oli meie vehklejatel seekord omajagu. Hakatuseks oleme kõik õnnelikud, et need mängud üldse ära ei jäänud. Kamaluga oli naiskonnal aga õnne ka märtsikuisel olümpia kvalifikatsioonivõistlusel, kus Eesti pidi edastama Ukraina ja Prantsusmaa naiskondi ning lootma, et Egiptus ootamatult enda kohta nii head turniiri ei tee, et tõuseks maailma reitingu 16 esimese tiimi hulka. Ukrainlastega saadi tookord ise hakkama, prantslaste edestamise eest toonasel turniiril, tuleb aga tänada olümpial neljandaks tulnud Hiina naiskonda. Seega, õnne on natukene vaja, aga kui kuskilt saab veel paremini tõestust palju ekspluateeritud ütlusele „õnn soosib tugevaid“, siis seda just Eesti naiste imelisest olümpiaturniirist.

Võib öelda, et see olümpiatsükkel tabas vehklejaid tõeline „Ideaalne Torm“, kus langes kokku sportlik vorm, vaimne valmisolek ja kannatlikkus ning natuke rohkem kui väike kübeke sportlikku õnne.

Eesti epeenaiskonna olümpialugu on kindlasti õppetund mulle ja kõigile teistele, kes oma elus tahavad midagi tõeliselt suurt korda saata. Tee selle nimel palju tööd, ole kannatlik ja hoia pea selge, et suudaksid oma õnnelikud hetked ära näha, nendeks valmis olla ja need võiduks realiseerida.

Kuigi kõik soovivad täna vehklejatele palju õnne, siis õnne ei saa kunagi olla liiga palju. Palju õnne ka minu poolt kuldsed Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich ning kõik taustajõud ja poolehoidjad!

Massaažist ja relvalubadest

Täna avaldas Elu24.ee loo sellest, kuidas Stebbys saab tööandja raha eest maksuvabalt osta relvaluba, kuid ei saa massaaži. Kuna see massaaži maksuvabastuse kadumine on teema, millele ma olen ise põhimõtteliselt vastu, siis mul on tunne, et ma tahan selle loo kommentaariks omalt poolt mõne sõna öelda.

Kas laskmine on sport?

Mind aeg ajalt paneb üllatuma mingite inimeste arusaamine, et sport ja treening saab olla ainult see, mis neile tundub, et on sport. Ikka ja jälle olen sattunud debateerima inimestega, kes räägivad, et nende meelest pole bowling sport, sest nad on näinud, et keegi joob bowlingusaalis õlut. (Siis pole äkki ka jooksmine sport, sest ma olen näinud Youtube’is videot õllemiili jooksust) Kellegi arvates pole kardisõit sport, sest sa ju lihtsalt istud autos. EMS polevat treening, sest sa ei liiguta seal piisava intensiivsusega. Ühe ettevõtte spordiklubi juhiga olen korduvalt debateerinud ka teemadel, et maadlus ja rahvatants võiksid olla Stebbyst välja jäetud, sest tegu olevat nišialadega. Kui liiga palju inimesi saavad võimalusi omas nišis endale huvitavadel aladel tegutseda, siis minevat ettevõttel töötajate sportimise arved suureks. See on midagi, millele ma olen põhimõtteliselt vastu ja kui keegi tahab, et Stebbyst need alad välja jäetakse, siis ma usun, et on võimalik paluda oma töötajatel, mitte osaleda nendel aladel. Miks peaksid kõik teised kaotama võimaluse neid spordialasid harrastada?

Laskmine on igal juhul sport ja laskmise harjutamine on treening. Seega selle üle imestada ei ole mõtet, nagu Elu24 lugu kohati tegi.

Kas relvaloa tegemine on treening või mitte, sellele ma ei oska adekvaatset hinnangut anda, kuna ei ole ise relvaluba veel taotlenud. Kui see on põhimõtteliselt tasu laskmiskoolituse eest, siis võib seda ka nii võtta, kuigi ma usun, et artiklis Roman Gnibida vastas Stebby poolt sellele küsimusele väga täpselt, et mul seda üle korrata pole mõtet.

Miks massaaž pole maksuvaba teenus?

Aga miks massaaž ei ole maksuvaba, kui tööandja seda kompenseerida soovib, välja arvatud juhul, kui see on ette kirjutatud töötervishoiu arsti poolt?

Maksuamet on võtnud mingil põhjusel sellise hoiaku ja kummalisel kombel toetab seda lähenemist ka füsioterapeutide liit. Ma olin füsiode arvamuse peale väga üllatunud, sest mu meelest peaks liit tegutsema suunal, et nende liikmetel oleks võimalikult palju tööd, mitte nende tööpõldu piirama. Seetõttu küsisin ka oma kursavennalt Indrek Tustitilt arvamust. Paljud Eesti tippsportlased peavad teda Eesti parimaks füsioterapeudiks, kuid ise ta selle liidu liige pole.

Füsioterapeutide liidu lähenemist ei pea Tustit mõistlikuks. Tema sõnul on olulise taastava efektiga nii ravimassaaž, spordimassaaž kui mitmed teised massaažiliigid ja kui oskaja füsioterapeut neid teenuseid pakub, siis nad ei ei ole millegipoolest kehvemad kui muu füsioteraapiateenus.

Seaduses pole muidugi öeldud, et massaaži maksuvaba teenusena ei saa pakkuda. Seadus ütleb hoopiski, et maksuvaba on füsioteraapia teenus, mida osutab kutsetunnistusega füsioterapeut. Massaaž on aga tegelikult üks füsioteraapia võimalikke viise ning kui kutset omav füsioterapeut pärast kliendi seisundi hindamist ütleb, et kliendi muret rahuldab kõige paremini massaaž, siis ta võib seda teenust kliendile ka osutada ja EMTA-l ei ole sellega probleemi. Ainult arvel peab olema sel juhul kirjas füsioteraapia teenus, mitte massaaž.

Füsioterapeudid sooviksid rahvast harida

Mikk Pärn, kes on füsioterapeutide liidu juhatuse liige ütles, et nende liidu juhatus toetab EMTA “massaažikeeldu” põhjusel, et nende hinnagul tuleks püüda inimesi harida sel teemal, et oma tervise edendamisel ei ei pruugi neil olla vaja massaaži, vaid mõnda muud füsioteraapia teenust. Näiteks seisundi hindamist, mõnda harjutuskava vms. Füsioterapeutide liidu soov oleks, et inimesed saaksid teadlikumaks oma pärisvajadustest.

Minu arvamus on siin selline, et sellisel kujul see meede ei ole edukas, kuna selles puudub plaan, kuidas inimesteni jõuda. Kliendid lihtsalt ei jõuagi selle füsioterapeudi juurde, kes neid hariks, kuna nad otsivad Stebbyst massaaži ja vaatavad, et seda ei saa osta ning lähevad selle asemel hoopis lasketiiru. Nii jäävad hea füsioterapeudi võimalused klienti harida ahtamaks, sest nad lihtsalt ei kohtu kunagi.

JOKK skeem on olemas

Kui nüüd aga 2 ja 2 kokku panna, siis mida ma soovitaks füsioterapeutidele. Pange oma teenuse nimeks Stebbys “füsioteraapia / massaažiteenus 30/60 minutit” vms See peaks olema lahendus, mis on JOKK. Hundid saavad söönuks ehk EMTA näeb arvel, et tegu võib olla füsioteraapia teenusega ja kui küsida pädevalt teenuseandjalt üle, siis teenuseandja osutas just seda füsioteraapia teenust, mida klient vajas. Lambad saavad samuti söönuks, sest piletid on Stebbys leitavad sõnaga massaaž ning nad on ka maksuvabalt ostetavad.

Disci-jooksust ausalt

Kuna disci-jooksu võistlus on ülivärske, siis ei soovi ma selle loost teha mingit pikka heietust, vaid võtab appi lugu jutustama võistluse fotograafid Tarmo Haua ja Gregor Kiini. See blogipostitus on meie ühislooming.

Lühike eellugu selline, et disc-jooks on minu väljamõeldud ja ellu kutsustud spordiala, mida katsetasime esimest korda möödunud aastal ja tegime sel aastal uuesti. Võistluse toimumise aeg oli 1. mai 2021, kuna Viljandi järve ümber joosta ei saanud ning toimumise koht Tartu linn, stardi ja finišiga minu aiast. Delfis on kenasti kokku võetud võistluste käik. nii, et sellega saab tutvuda seal.

Ise võistlema

Esmalt on spordimehele võistluse juures oluline see, et tahaks ise võistleda. Milleks muidu kaunid punased Nike tossud on ostetud, kui nendega mööda Veeriku hoove ringi ei saa tuisata. Nii ka mina ei saanud oma talenti ja isetormavaid susse vaka all hoida. Ilmselgelt mul võiduvõimalused nimekate konkurentide vastu puudusid, aga kaotusemõtetega starti minna pole pointi. Ikkagi olümpia-aasta ja kui sa kodusel suurvõistlusel stardis ei ole, kus siis üldse. Nii vedasin minagi võistlusvarustuse selga, kuid paratamatult jäi taas soojendus tegemata, sest enne võistluse algust hakkas meil ülekande tehnika jukerdama, mistõttu võistluse algus venis. Lõplikult korda me seda ei saanudki, aga see on teine lugu.

Jooksurajal ma sel aastal päriselt soojaks ei saanudki, sest ilm oli väga jahe, kuigi päikeseline.

Disci-tiirus külmade kätega tundsin end ebakindlalt. Visked ei maandunud tihti seal kuhu ma need enda arvates suunasin ja ketas lendas käest umbes nagu külmutatud tursk, kuid lõpuks selgus, et koduväljaku eelis tõi mulle siiski tiirus päeva paremuselt teise tulemuse. Selle eest paraku medaleid ei jagatud. Lõpuaeg oli mul paar minutit kehvem, kui eelmisel aastal, jooksuvorm on laias laastus sama, nii et põhjuseks oli pigem vabatahtlikult valitud tagasihoidlik jooksutempo ning sel aastal lisatud 5 lisaviset.

Eesti meister Rain Seepõld

Kui tuleb valida disci-jooksu kaanepilt, siis see on see. Millise elegantsiga siseneb suurmeister kurvi, samal ajal sundimatu liigutusega haarates seljas olevast kettakotist oma väärt abivahendid. Milline voolujooneline liibuv kostüüm. Mille keskendumine eesootavaks tiiruks. Millised elegantsed kollase raamiga päikeseprillid. Sel aastal polnud mitte kellelgi Rain Seepõllule mitte midagi vastu panna.

Eks ajalugu jääb meenutama selles sekundite heitlusest võitjana väljunud Raini viimast disci-tiiru ja viimast viset, millega tabas oma peamist rivaali Martin Himmat kettaga pähe. Kohtunikud lugesid selle sisseläinud viskeks. Kas nad tegid õigesti või jääb see nende südametunnistusele igaveseks? Spordiajaloos teine analoogne sündmus on ehk ainult Maradona veerandfinaalis käega löödud värav Inglismaale 86 aastal. Kas jumala käsi aitas kullale ka Seepõllu, eks see jääb spordiajaloolastele tulevikus mõtisklemiseks.

Eesti meister Kelly Nevolihhin

Kelly jooksutalent on ammu teada ja tuntud. Selles, et ta rajal kiiremaid jalgu näitab, võis stardinimekirjaga põgusalt tutvunud asjahuviline olla kindel. Kuidas läheb aga tiirudes? Rohkem viskeid läks sedakorda küll mööda kui neid sisse läks, kuid sama mure kimbutas ka konkurente. Trahviringide läbimisel aga konkurendid samuti Kellyga võistleda ei suutnud, seega võit oli tõsiasi. Kui palju oleks see võistlus olnud põnevam, kui stardis oleks olnud möödunudkordne tšempion Laura Maasik? Eelmise aasta aegadest suuri järeldusi teha ei saa, sest kõigile kogunes sel aastal möödaviskeid oluliselt rohkem.

Martin Himma

Fotol piidleb meie suusalootust selja tagant tema tuliseim rivaal ja hilisem võidumees. Võimalik, et juba ka kavandas enne mainitud manöövrit kettaga vastu pead visata? Himma esitas aga väga südika võistluse, valides algusest peale kiireima jooksutempo. Pisut rohkem õnne tiirudes oleks võinud selle võistluse selgelt tema kasuks pöörata. Väikeseks võidurõõmuks saavutas Himma võidu laskesuusaässa Kalev Ermitsa üle. Äkki tuleb kaaluda alavahetust?

Johanna Talihärm

Eesti viimaste aastate parimaid laskesuusatajaid oli stardis teistkordselt. Kui jooksuvorm tundus olevat paranenud, arvestades ühel ringil tehtud korralikku spurti, kus ta püsis pool ringi Kelly Nevolihhini tempos. Tiirus polnud asi aastaga sugugi paranenud. Ilmselt tasub Talihärmal tõsiselt kaaluda discitreeneri palkamist, sest ühe käega alt visatud saianaise stiilis visked kippusid maanduma aias vaarikate vahel ja mõne ketta korvi sattumist võis pidada pigem juhuseks. Jooksukiirus oli siiski piisav, et võtta sellel võistlused auväärne teine koht naiste arvestuses.

Kalev Ermits

Kalev Ermits, kes saavutas võistlused tubli kolmanda koha jooksis rapsimata ja targalt ning viskas pigem hästi, konkurentidega võrreldes. Mees ei läinud rapsima sinna teise masinaklassi meestega, aga oma lähemad konkurendid suutis kenasti selja taga hoida. Kui vaatate tema spetsiaalselt kõhukotti, siis näete, et korraliku ettevalmistuse heaks soorituseks on teinud temagi. Eks nüüd on mõtteainet, kuidas pigistada endast tulevikus välja veelgi enam, et sekkuda kõige kirkamasse medalimängu.

Margus Pirksaar

Vanameistri särtsakas jooksusamm ja taktikaliselt küps sooritus annab tunnistust, et korüfee staatuses olev jooksumees laagerdub mõnusalt ja läheb aastatega paremaks nagu vana hea vein. Eelmise aasta viies koht õnnestus nüüd vahetada neljanda koha vastu ning ka möödaviskeid ei maandunud sel aastal naabriaias rohkem kui mullu. Vanameistri arengukõver olümpia-aastal on spetsialistid pannud imestama ja on selge, et järgmisel aastal võitmiseks peab iga mees alistama esmalt just Pirksaare.

Karel Viigipuu

Nagu Eesti sportlaselt Jaanuselt Tujurikkujas küsiti, tahaks Viigipuult teada, et kuhu kadusid sel aastal need tunnid? Tiitlikaitsjana kõrgete lootustega rajale läinud mees kõrvetas end sel aastal läbi ja tulemus jäi parimate päevade tasemele kõvasti alla. Võistlusjärgsel kergel grillbanketil mees end veel minevikutäheks ei tunnistanud ja andis märku, et järgmisel hooajal loodab juba oluliselt teravamale minekule. Kas selle saavutamiseks ka treeningtunde kulutatakse ja higi valatakse, seda näitavad juba lähikuud, kuid disci-jooksu ekspertkomisjonil on Viigipuud maha kanda veel ilmselgelt vara.

Maris Tamm

10 aasta tagune aeroobikakuninganna Maris Tamm näitas, mida on võimalik saavutada, kui vaikselt ja kindlalt ajada oma asja. Eelmisel aastal tehtud pöörane kogus möödaviskeid oli vaja enda jaoks lihtsalt unustada ja selle kogemuse pealt teada, et tuleb liikuda omas tempos ja mitte alla anda. See tark liikumistaktika tõi talle 7 sekundilise edumaaga poodiumikoha jalgrattur Janelle Uibokandi ees. Kas see on Maris Tamme elu tippsaavutus? Julgen kahelda, sest siia annab veel ehitada küll ja veel ning järgmisel aastal räägime me võib olla hoopis uuest tasemest.

Ingrid Kiisk

Eesti võrkpallikoondislane ja TÜ/Bigbank nurgaründaja Ingrid Kiisk kiirustas meie võistlusele Tallinnast bussiga. Buss jõudis kohale napid minutid enne Ingridi starti, kuid kogenud sportlane ei heitnud meelt ja sekkus kirglikult võistlustulle. Võrkpallurile omaselt ei hiilanud ta just jooksukiirusega, ent tahtejõudu ja nutikust oli piisavalt. Just Kiisk leiutas meie võistlusel kuulsa üleastumistehnika, kus astus väljavisatavale kettale üle joone pika sammu järele. Palju tabamusi see tema kontole ei toonud, kuid valvsad konkurendid panid siit nii mõndagi kõrva taha. Kas Kiiski üleastumistehnikat ootab sama saatus, mis teivashüppes mööda teivast ronimist või kaugushüppes saltoga hüpet või odaviskes kettapöördega viset ehk siis ärakeelamine? Aga võib olla läheb nagu Dick Fosbury leitatud flopiga kõrgushüppes või Jan Boklövi leitatud V-stiiliga suusahüpetes, et varsti disci-jooksus enam teist visketehnikat ei kasutata kui ainult Ingrid Kiiski üleastumistehnikat? Aeg annab arutust, ütles vanarahvas.

Pöörane visketehnika uuendus Ingrid Kiiski esituses, mille käigus tuleb visatavale kettale järgi hüpata

Albert “Bazooka” Tamm

Vana hea Bazooka tõestas, miks ta on omal Eesti parim. Jooksukiiruses tal küll konkurendid puudusid – eespoololijad näitasid kindlalt kandu ning tagapool olnud Viilu võistles omas kaalukategoorias. Aga tiirus tegi Bazooka oma ära. Keerulistes ilmaoludes taipas ta, et palju kindlam kui putteritega rajale minna, on valida driverid.

Eesti spordiajalugu teab siiski ka ühte analoogset geniaalset võistlustaktika valikut, millega kõik konkurendid seljatati. See juhtus 2009. aastal Libereci MM-il kui 15 km klassikarajal valitsesid sellised olud, millest tõmbas kõige pikema kõrre vanameister Andrus Veerpalu, valides ainsana oma konkurentidest määrdeta suusad. See otsus tõi talle toona tiitli nagu Albert Tamme targad otsused võivad tedagi elus ja disci-jooksus tulevikus kaugele viia.

Janelle Uibokand

See, et Tartu rattamaratoni võita on kordades lihtsam, kui disci-jooksu Eesti meistrivõistlusi, tõestab kõige paremini Janelle Uibokand. Esimese ülesandega on ta mänglevalt mitu korda hakkama saanud, teisest saavutusest jäi omajagu puudu. Kuhu kadusid need 7 sekundit, mis poodiumist lahutasid, selle üle peab Janelle veel pikalt aru. Kui vaid üks mööda läinud vise oleks maandunud sentimeetri jagu teises kohas ja oleks tulnud üks trahviring vähem teha? Oleks, oleks, oleks. Vigade paranduseks on võimalus alles aasta pärast ja soovitav on närvide rahustuseks vahepeal mõni rattamaraton võita, et kõikuma löönud enesekindlus uuesti taastada.

Karlotta Kattai

Eesti noortekoondislane võrkpallis oosutus rajal parimaks juunioriks. Tõtt öelda, oli ta ka ainuke juunior sedakorda, kui see ei peaks tema tähesära sugugi tuhmistama. Karlotta hüppeliigesevigastust põdev sõbranna/trennikaaslane Rebekka saab sel aastal ainult näppude pealt kokku arvutada, kas ta oleks tabanud rohkem viskeid või jooksnud kiiremini, et oma trennikaaslast edestada.

Meie stuudiointervjuus tunnistas Karlotta, et see oli tal teist korda elus kettaid käes hoida ning esimene kordki olevat olnud minu KÄSUL suvespartakiaadil.

Kuna lootustandva juuniori tiitel on loodetavasti innustav, siis ei olnud need viimased disci visked. Ei saa ju kindel olla, et järgmisel aastal juunioride tiitel sama kindlalt tuleb kui seekord.

Viilu

Mõtteainet on kõvasti. Miks läks seekord nii, et ei täitunud ka võistleja aboluutselt kõige madalaim eesmärk, läbida distants kiiremini kui ühe tunniga?

Palju siin võis kaarte segada keerutav tuul? Kas võis sekundeid kaduda trahviringi kurve võttes? Kas oli altminek spordijoogi valikul? Miks? Miks? Miks?

Need ja paljud teised küsimused jäävad elu lõpuni kummitama meie lootustandvat aerusurfarit DJ Marti Viilut ning kogu tema meeskonda. Hooldetiim, massöörid, psühholoog, kokk, nõia-Ints. Kõik jõud olid toodud mängu, et see tiitel koju tuua. Mida nüüd rääkida sponsoritele järgmise hooaja eesmärke tutvustades?

Aga läks nagu läks, isegi kõige mustemal päeval ei lasknud Viilu end välja lükata esikümnest. See on siiski omaette kvaliteedimärk.

Väike mõttevahetus Viilu teemadel

Kahtlemata huvitas Viilu juhtum ka Eesti spordiajakirjanduse koorekihti. Sellega analoogset pettumust võis ühiskonnas viimati tunda 10 aastat tagasi, kui Eesti kaotas Iirimaa jalgpallikoondisele EM-ile pääsemist otsustanud play-offi kodumängus koguni 0:4. Arvestades varasemaid tulemusi, oli selline kaotus toona meeletu pettumus ja mõistagi tekitas nüüdne Viilu analoogne krahh meeletult spekulatsioone. Toome Facebookis toimunud arutelu ka teieni.

Stuudiojutud

Kindlasti ei ole disci-jooksu võistlus puhtalt jooksmine ja ketaste loopimine. Tegemist on kindlasti ka meediaprojektiga. Sel aastal oli kohal taas Eesti füsioterapeutide koorekihti kuuluv Risto Jamnese vähem tuntud vend Aare Jamnes, kes saab siiski kiidelda sellega, et kuulub Eesti 3×3 korvpalli teadustajate eliiti.

Eesti on väike riik, aga meie pind on kandnud erakordset talenti. Alustame Gunnar Hololei, Toomas Uba ja Lembitu Kuusega ning jõuame tänapäeva Kalev Kruusi ja Anu Sääritsani. Nüüd on nende kõrval pead tõstmas uus mees – Aare Jamnes.

Aare asjatundlikud kommentaarid oleksid teinud distantsilt üle interneti kaasaelamise erakordselt nauditavaks, kui meid poleks tabanud mingi sõnulseletamatu tarkvaradriverite probleem arvutis, mis kogu meie pildi ja heli lõpuks ära hakkis nagu Joel Ostrat hakib sibulat. Selles ei ole vastutus mõistagi Aare kanda, nii et publiku poolt tema peale langenud pöörane pahameel on muidugi ebaõiglane. Aare talub seda aga nagu tõeline mees ning järgmisel aastal kõik kordub.

Võistluskeskus

Selline oli võistluskeskus linnulennult ehk õuenurgas oleva kuuse otsast vaadatuna
Möödunud aasta hõbemedalist Aivo Kaljumäe oli õigustatult korraldajatele pahane. Mis see siis olgu, et korvi liigutati meetri jagu kaugemale. Eelmise aasta 3 möödaviske asemel tuli Aivol neid sel aastal seetõttu koguni 16.
Andres Hellerma jooksusamm Veeriku hoovide vahel oli lennukas. Medalivõitmiseks vajalikku visketäpsust kippus ehk nappima.
Autasustamisel ajastu vaimus.
Pirksaar leidis tee Veeriku kuuride vahel üles hoolimata kohalikust kalevipojast, kes meie teetähistusviitasid varastas
See vise vist küll sisse ei läinud
Veel kauneid Veeriku ümbruskonna vaateid
Stebby pani üritusele õla alla. Kelly lendab trahviringe nagu pistrik.

Miks FitQ?

Mu käest on mitu korda küsitud, et mida tähendab FitQ? Tõde on see, et ei tähenda otseselt midagi. Mõtlesime selle nime koos mu tütre Rebekkaga väikese ajurünnaku käigus, kui olime passilaua ootejärjekorras, et tema ID-kaarti kätte saada. Need järjekorrad teadupärast ei ole lühikesed, seega aega meil oli. Meie draftis oli igasugu toredaid mõtteid nagu FitFlix ja FitTube. FitQ teiste toredate seas. Pärast väikest kodutööd googliga, otsustasime teised mõtted kõrvale jätta ja just sellega edasi minna. Hiljem olen kuulnud selle nime kohta nii seda, et see ei ütle eriti midagi, kui ka seda, et see on hea lühike ja meeldejääv. Seega, see on lihtsalt nimi.

Aga tegelikult ei tahtnud ma pikalt kirjutada nimest, vaid sellest, miks ma ise otsustasin FitQ-ga liituda, sellest päris teenus teha ning enda 9 aastat tagasi asutatud ettevõtte tegevjuhi kohalt lahkuda.

Ma olen treener

Kui alustada algusest, nagu Agu Sihvka alati tegi, siisi seda lugu tuleb alustada sellest, et 1996. aastal läksin ma Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda treeneriks õppima. Tahtsin hirmsasti juurasse minna ja ajaloo ning inglise keele eksami järel olin ka sissesaamise kursil, aga emakeele kirjand jättis mind ainult punkti jagu joone alla. Komade panemisega olen ma elu otsa võidelnud ja arusaadav, jurist ei saa komasid valesse kohta panna. Kui sellest muutub lause tähendus, siis see koma otsustab, kas sa võidad või kaotad.

Sport ja liikumine olid mulle siis ja on ka täna väga hingelähedased, seega ma pikalt ei kurvastanud, et tuli kehakultuurlasena 8 tundi päevas Ujula ja Laia tänava vahel pendeldada. Pallimängud, võimlemine, kergejõustik, ujumine, maadlus, võimlemine, maadlus, kergejõustik, pallimängud ja otsast peale ja niimoodi mitu aastat järjest. Sekka biokeemia, biomeetria, bioloogia ja peo panemine, nagu tudengitel ikka.

Pildil on kolm koolitatud treenerit, kes startisid 96-ndal ja jõudsid lõpetamisele 2002. aastal. Triin töötab õpetajana, Toomas treenerina, aga pildil oleva vasakpoolse tegelase koolitamise raha viskas Eesti riik kahjuks maha. Juba ülikooli ajal hakkas ta raha teenima hoopiski veebilehtede arendamisega ning liikus sealt üle kivide ja kändude ettevõtluse poole.

Treeneri ja õpetaja elukutse tundus muidu tore. Kooli lõpusirgel oli ainult üks segav asjaolu mõtteis – ühiskonnas seda toona ilmselgelt ei väärtustatud. Ja ega nüüd siin 15-20 aastat hiljem asjad liiga palju paremaks muutunud pole. Eeskätt pean väärtustamise all silmas just rahalist poolt, aga eks sellest tulenevalt ka muud suhtumist. Kujutate ette siukest klassikokkutuleku filmi laadset kokkusaamist oma klassikaaslastega. Kes on ärimees, kes jurist, mõni on arst, mõned, kellel nii hästi ei lähe, on ehk teadlased ja päris põhjamudas siplevad õpetajad ja treenerid. Vaesekesed, loodame, et prügikastist ikka midagi söödavat leida on.

See kirjeldus on ühest küljest koomiline, aga kurb on see, et ta on tõsi, kuigi ei peaks olema. Just selline on teatud mõttes õpetaja ja treeneri ühiskondlik positsioon. Samas, me ju tahame, et treenerid ja õpetajad, kes meid ja meie lapsi treenivad oleks haritud ja targad inimesed. Rahaliselt me sinna panustada aga ei soovi/suuda.

Nii ta läks, et minu soov kuhugi kooli või spordiklubisse tööle minna pärast ülikooli lõpetamist kahanes olematuks ja nii muutusin minagi üheks neist tuhandetest, keda riik on omal kulul asjatult harinud. Tegelema hakkasin ma hoopis teiste asjadega.

Eesti Spordiseltsis Kalev rahvaspordiüritusi tehes, sai korraldada ürituse algusest lõpuni. Alustades sellest, et kutsusid sõbrad pildile, tegid ise pildi, mingi suht suvalise disaini ja lõpuks korraldasid ka ürituse enda ära.

Sport jäi siiski südamelähendane, seega spordijuhina Eesti Spordiseltsi Kalev minek oli loogiline samm. See, et ma üsna varsti sain ka aru, et ma soovin rohkem vabadust otsustamisel ja iseseisvalt toimetada ja nii sai iseseisvalt spordiüritusi korraldama asutud. Sealt edasi muidugi sekkus juhus ja tekkis SportID, mis oli sisuliselt teenus spordi ja IT piiril.

Kui oma esimese spordiüritusi korraldava ettevõtmise Firmasport OÜ suutsin ma majanduskriisi ajal pankrotti majandada ja sealt edasi Firmaspordi Liit MTÜ suutis kuidagi ots otsaga kokku tulla ja toimetab kenasti tänaseni, siis kolmas katsetus SportID International OÜ jõudis aastate möödudes juba mõõdukasse kasumisse ja jätkab kenasti kasvamist. Nüüd on käes aeg teha midagi tõeliselt edukat.

Algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool

SportID-s sain ma ikka hindamatuid kogemusi. Alates kiirenditest läbitulemisest, mis oli minu lasteaed ja algkool ärimaailma.

2013. kevad-talvel Tallinnas Arengufondi kontoris. Kiirendis Startup Wise Guys. Mike Reiner õpetab SportID tiimi. Miina kuulab õpetussõnu ja Mihkel näitab keelt.

Kiirendist väljalennanuna ja rahvarahastust kaasates olime sama isemajandavad nagu IME aegne Eesti 1987.-1991. aastal ehk saime hakkama, arenesime kiiresti ja gümnaasium sai läbitud. Õppisin siis veel kolm aastat ülikoolis psühholoogiat, et tunda end pädevama inimeste mõtlemise tundjana.

2017-2020 otsisin turgusid, käisin mööda maailma, lugesin kümneid ja kümneid raamatuid müügist, turundusest, tootearendusest, kliendikogemusest, ärist, efektiivsusest ja paljust muust ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et nüüd on ka esimene elu ülikool läbitud ja aeg midagi päriselt suurt ja kasulikku teha nii, et on hästi tehtud. Omamoodi sümboolne, et teatud mõttes olen ma nüüd selle ringiga tagasi alguses ehk selle juures, mida ma ülikoolis õppisin.

Artur, Mehis ja Ermo. koos SportID asutajaga nö. põhikooli päevil. Pilt aastast 2016 mingilt seminarilt.

Enne algust ehk sai selgeks, mis mured treeneritel on

Kui COVID hakkas 2020 märtsis, selgus paljudele fitnesstreeneritele üks kurb tõsiasi, tänu oma töövormile, kus keegi polnud ametlikult klubides tööl, vaid esitasid sinna ettevõtjatena oma töö eest arveid, polnud neil riigiabile võimalik loota. Klubid võtsid nad palgalt maha nagu nipsti, et enda kulusid kokku hoida. Eks neistki peab aru saama.

Algas netitrennide võidukäik, kus iga treener lõi enda FB grupi või Youtube’i kanali ning kutsus oma fänne endaga seal kaasa harjutama ning raha pangakontole üle kandma. Stebby hakkas samuti netitrenni pileteid müüma ja treeningute ajakavasid koostama ning sealt jõudsime ka järgmise sammuni, kus hakkasime treeninguid FB-st ja Youtube’ist Stebby saidi sees kuvama.

Olles nende asjade sees ja suheldes treeneritega igapäevaselt hakkas tekkima arusaam, mis on nende tänased probleemid. Paljud neist jooksevad normaalse palgaraha teenimiseks mitme klubi vahet. Mõni annab 7 trenni päevas. Kas sa kujutad ette ennast 7 tundi päevas trenni tegemas? Kõhulihased võivad niimoodi paistma hakata, aga hapnikuvõlavaba elu kindlasti mitte. Vastu tahtmist seda vast ei tehta, aga kerge töö ei ole see kindlasti.

Tihti on rühma- ja personaaltreenerid sõltuvuses sellest, kui palju ja mis ajal klubi peatreener neile trenniaegu leiab või kliente pakub. Ise nad pahatihti lõpuni otsustada ei saa oma trenniaegade üle. Otsutad ainult, kas võtad või jätad.

Üks mu tuttav treener rääkis loo, kuidas ta avas suures klubis töötamise kõrval ka oma erapraksise, et ise saaks tegeleda müügi ja turundusega ja oma kaubamärgi kujundamisega ja kaotas seejärel kõik oma tunnid Eesti ühes juhtivas fitnessketis. Seejuures ei öelnud keegi talle mitte midagi. Lihtsalt ühel päeval, kui ta tuli klubisse kliendile personaaltrenni andma, avastas, et tema kaart ei ava enam turnikeed ja kuulis siis adminnilt, et tema ligipääsuõigused on ära võetud ja ta enam ei tööta klubis.

Suurel klubil on suur võim ja õigus otsustada, kes tema majas toimetab ja kes mitte. Treenerid on sellest sõltuvad või peavad ise Hunt Kriimsilmana hakkama 9 ametit pidama. Lisaks treenerile ka turundaja, sisulooja, müügimees, kodulehe haldaja ja disainer jne.

Mis on lahendus?

Kõike seda teades ning hinges end ka natukene treenerina tundes, hakkasin mõtlema, et mul on olemas oskused ja palju paremad teadmised neis valdkondades ja ma suudaks treenereid tegelikult päriselt aidata, luues neile tööriistad, millega nad järk-järgult saavad tagasi iseenda peremeesteks. Personaaltreenereid on maailmas aga miljoneid. Ainuüksi USA-s on neid 340 000.

Kuna Stebby suurimaks fookuseks on terve töötaja ja tööpõld on seal ees suur ja lai, siis sai üsna kiiresti selgeks, et Stebby all seda projekti jätkata ei saa ning sündiski otsus luua eraldi firma ja sealt edasi tuli juba nimevaliku lugu, mille alguses ära rääkisin, hulk arendust, et MVP (minimum viable product) välja tuua ning esimesed treenerid ja kasutajad platvormile saada.

Miks aga oli vajalik mu lahkumine Stebby tegevjuhi kohalt? Seda, et kahte jumalat teenida on üsna keeruline sain aru siis kui lugesin meie tiimi anonüümse tagasiside vormist sellist mõtet.

“FitQ osas. Me ei võta seda omaks, sest see pole meie ettevõtte, kuigi see kuulub Stebby alla. Kui meid oleks kaasatud algusest peale kõikidesse protsessidesse, siis me ilmselt võtaksime selle projekti omaks.”

Kes meie töötajatest selle kirjutas, pagan seda teab ja pole olulinegi. Selles anonüümse tagasiside mõte ongi, et inimesed saavad julgelt kirjutada, mida mõtlevad. Stebbys oli kokku pandud suurepärane tiim, kes oli tulnud just seda tegema, mida nad parajasti tegid ning tegid seda pühendunult. Kui ma neid tööle kutsusin, siis ma polnud midagi rääkinud sellest, et hakkame nüüd treenerite jaoks tarkvara ehitama ja me polnud ka mingi esimese aasta startup, et hakata mingit suurt pivotit tegema. Arusaadavalt oli segadust uue asjaga tiimi sees palju. Samas, kui see mingi kõrvalprojektina tiksuma jätta, siis on ka selge, et see ei jõua kuskile.

Stebby tiim novembris 2020 Startup rannavollel. Meil on kokku pandud suurepärane tiim, kelle südameasjaks on tuua sport kõigisse ettevõtetesse.

Kahel rindel toimetades oligi nii, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigiga rääkida. Polnud parata. See pani mõtlema ja mõned kuud veel kahel kohal toimetades sain aru, et mul tuleb valik teha ja lähtudes põhimõttest, et kõik rasked otsused tuleb ellu viia kiiresti, siis nädal pärast enda sees otsusele jõudmist ja oma juhatusega läbi rääkimist saigi lahkumisavaldus lauale pandud.

Nüüd on siis ees tõsine tuleproov taas nullist pihta hakata uue asjaga. Kindlasti võidab sellest ka Stebby, kes ehk viimased pool aastat oli tänu FitQ projektile olnud natukene justkui tõmbetuules ja juhtimisvaakumis. Sellest välja tulles, tuleb aga kindlasti uskumatu kiirendus. Ma ju tean, mis asjad maja sees on ette valmistatud, mis diilid on meil müügitorus ja mis tarkvara uuendusi tulemas on. Samuti tean millise mõtlemisega juht on Kestutis ning kui hästi Roman on suutnud meie majasiseseid protsesse juba praegu parandada ja ma olen väga kindel, et meil on Stebbyga ees mitu suurt arenguhüpet. Panete tähele, et kasutan ikka meie vormi. Olen ju siiski ka ise selle tiimi liige ja ettevõtte asutaja, seega Stebbyst rääkides kasutan ja jään ka edasi kasutama meie vormi.

FitQ-ga aga ehitame valmis kõigile tublidele treeneritele väärt tööriistad, millega nad saavad oma oskusi parimal moel kogu maailmaga jagada ning olles omal alal hea saada seeläbi ka kasutajate/ostjate/fännide tunnustus ja seeläbi ka vääriline rahaline sissetulek, mis ei sõltu suurtest fitnesskettidest.

Nagu mainitud, siis MVP on valmis tehtud, aga nii palju on veel teha. Täna saavad treenerid müüa oma trenni videosid ja kuupileteid. Aga puudu on nõustamine, personaaltreeningud, treeningkavad, oma kalendri haldamine jnejne. Töid ja toimetamisi, mis ees seisab on väga palju. Tööpõld on otsatu ja ootab asjalikke kaasteelisi. Kui sul on tunne, et sul on mõtteid ja soovi minuga sellele teele kaasa tulla, siis kirjuta, joonista, helista ja arutame asja.

1. septembril 2012 juhtus minu elus kaks murdelist asja. Mu tütar läks kooli ja ma tegin oma elu esimese Instagrami postituse. Selle pildiga on mõlemad murrangulised sündmused jäädvustatud. Vaevalt kuu aega varem oli SportID teenus esimeste klientidega live’i läinud. Nüüd on taas aeg uuteks algusteks.

In Memory of Luis Fernando Gonzalo Torres

It is a really weird and sad feeling to read more than a hundred of your friends remembering their memories about you in Facebook. I am far from knowing you very well. I do not even know what happened. The reason why you are not here any more.

We met only a couple of times in our lives, but still, I can say that I felt you were a friend. Estonians are kind of cold people, so we never say that too easily. When I read your Facebook friends writing about you I can feel that you made friends easily. Seems You could easily connect with everyone.

The first time we met was maybe in summer 2006 (or maybe +-1 year) in Tartu. It was a funny and lucky coincidence. I remember that after some event on a summer evening we were sitting in my yard with Triin Kuusk. We started playing a really silly game with our mobile phones. We swapped our mobile phones and agreed that we could SMS to anyone we wanted. It was just summer night fun and we are not the most normal people with Triin. SMS was the main form of communication then.

Luis, You were one of the last ones who had messaged Triin and I chose to send a message to you. I thought that I was making a really good joke when I wrote: “Hey, can I come over tonight”. You answered something like “Yeah, sure.” I thought that Triin was so busted, but instead, she said something like: “Oh, actually that’s a really good idea. Let’s visit Luis.” And we did.

You did not live far away from me in Tartu, maybe 1 kilometre or so. You were living in Estonia at that time with your girlfriend (whom I also know but I am not 100% confident that it is ok to mention her name). We were sitting outside in your yard and I have no memory of what we were eating and drinking (sure that we were) but I remember sitting at the fireplace and talking about volleyball, sports, world music (you had a weird hobby of knowing the pop music of almost every country of the world) and life in general for the whole night. And I felt we connected really well. We talked until morning came. Those summer mornings in Estonia are the best.

The next time we met was in Pärnu in the University World Championships of beach volleyball in 2016. 10 years had passed. You were not living in Estonia for a long time anymore. You had gained some kilos, but you had still the same smile and you were still acting like I was your best friend of all times. I understand that this is just the way how you were throughout your life. Sometimes I think that more people should be like this and the world would be a much happier place.

Thank you, Luis, for being the person that you were. When I read your friends writing to you it makes me sad. Sad that we can never in this world have another fireside chat with you. Rest in peace, my friend.

Täitsa pekkis

“Ema, ma olen telekas!”

“Kas nüüd ma olen 10x kuulsam”

Need on mõned laused, millega sobiks alustada postitust sellest, et mind kutsuti külla Mihkel Vetemaa ja Katrin Hinrikus-Karu poolt veetavasse podcasti “Täitsa pekkis”.

Full disclosure. Asi sai aluguse sellest, et ma kirjutasin enda kunagisele kolleegile alguspäevade SportID-st ehk siis ühele saate eestvedajale Mihkel Vetemaale, et millal siis minu saade tuleb, millele tuli mõned päevad hiljem eriti elav videotervitus/kutse saatejuhtide poolt ehk siis minu provokatsioon õnnestus ja leppisime kiirelt salvestuse aja kokku.

Kogu ettevalmistus oli meeldivalt professionaalne ja juba eelmise päeva poole tunnine jutuajamine saatejuhtidega tekitas meeldiva õhkkonna ja usu, et tuleb tore ja kasulik jutuajamine. Ja sellisena vedasid nad oma podcasti lõpuni. Kõik detailid läbimõeldud juba eelmisel õhtul, kaasa arvatud, et mida ma saates juua soovin. Huvitav, kui oleksin valinud konjaki mullivee asemel, kas siis oleks ka seda leitud?

Muide, see oleks täiesti loogiline, kui Katrin ja Mihkel saaksid selle eest palka. Aga nad ei saa. “Täitsa pekkis” on puhta entuka pealt tehtud juba üle 100 episoodi.

Pugemisest küllalt, nüüd asjast ehk millest rääkisime.

Läbi sai käidud päris palju teemasid, kus on asju pekki läinud. Miks minust ei saanud päris professionaalselt sportlast? Kuidas läksid mu esimeses päris töökohas, Eesti Spordiseltsis Kalev, bossidega suusad risti ja sündis Firmaspordi Liit. Kuidas sellest kasvas välja iduettvõte SportID. Kuidas kiirendis olles olid päevad nii pingelised, et tuli magada Arengufondis diivani peal. Kuidas mul tuli 2014. aastal MyFitnessile arve äramaksmise pärast panti panna oma maja. Kuidas meil Stebby nimega turule tulek pekki läks. Miks ma ei soovita isadel kunagi oma laste hooldusõiguste pärast kohtusse minna. Lugusid oli väga-väga palju ja juba kuulsin ka ühelt sõbralt, kellega ehk paar korda aastas trehvab, et tema jaoks oli saates ikka väga palju uut, mida ta ei teadnudki minu elust. Ma arvasin, et ma pidevalt räägin liiga palju oma asjadest, aga vahel tuleb üllatusena, et see võib olla alati päris nii ei olegi.

Kui sa mingil põhjusel loed minu blogi ja oled siiani jõudnud, siis ma kindlasti soovitan sul see Täitsa Pekkis episood üle kuulata.

Kuula Spotifys

Kuula “Täitsa pekkis” enda kodulehel

PS produktiivsuse soovitus: kuula podcaste kiirendusega. Jõuad kuulata rohkem vähema ajaga.

5 AM Väljakutse. LIITU sinagi!

Lõpetasin sel nädalal Robin Sharma raamatu. “5AM Club: Own Your Morning. Elevate Your Life.” Raamatuid loeme ikka selleks, et saada targemaks ja oma peas uusi mõtteid liikuma panna. Nüüd hakkas minugi peas liikuma mõte uuest väljakutsest. Eelmise aasta lõpu väljakutsest 100 päevaga joosta 1000 km, kirjutasin ühes eelmises loos ja lubasin seal ka uut väljakutset.

UUS VÄLJAKUTSE

13 nädalat järjest hommikul kell 5 üles ärgata ja teha 20 minutiline hommikutrenn ja sinna otsa 20 minutiline hommikuvenitus. Selleks, et mul poleks võimalik ebaõnnestuda, kutsun sind endaga FitQ-s kaasa tegema ehk kõik trennid lähevad otse-eetrisse.

Sina saad valida, kas tahad teha kaasa kogu väljakutse või ainult nädala või kuu. Saad teha endale väljakutse ka ainult üheks päevaks, et saada maitse suhu. Või teed lihtsalt minu hommikutrennid endale sobival ajal hiljem järgi.

Millest Sharma raamat rääkis?

Miks just sellise väljakutse mõte tekkis? Hakatuseks tuleks kiiresti kokku võtta, millest Sharma raamat rääkis. Raamatu kõige põhilisem idee seisnes ülivarases ärkamises ja endale positiivse hommikurutiini tekitamises. Varast ärkamist palun mitte segi ajada vähese uneajaga, sest kella viiene ärkamine eeldab ka varast magama minekut ehk 21-22 kandis.

Positiivse hommikurutiini aluseks pakkus Sharma 20x20x20 mudelit, mis väga lühidalt kokkuvõetuna on selline. Võta hommikul kolm 20-minutilist blokki ja tee enda heaks kolm olulist asja kohe hommikul:

  1. Tee trenn, mis ajab sind higistama.
  2. Mõtle oma päevast rahulikult, mediteeri.
  3. Õpi midagi uut.

Raamat oli kirjutatud sellises omapärases võtmes, kus müstiline miljardär saab endale “hoolealusteks” kunstniku ja ettevõtja ning rändab nendega ühest kohast teise ja jagab oma elufilosoofiat. Selle käigus juhtub nendega igasugu asju ja kahtlemata võtab nende juhtumiste jutustamine raamatus oma ruumi ja aja. Muidugi on need juhtumised kohati ebarealistlikud. Kui vaatad Goodreads’is raamatu arvustusi, siis on väga palju inimesi, kellele see lähenemine ja nende aja ja paberipuude “raiskamine” on alarmikella tööle pannud ja nad on raamatut hinnanud 1/5. Keskmine hinne lugejatelt on siiski tubli 4/5. Mulle küll selline teistsugune lähenemine oma filosoofia edastamisel oli oma vaheldusrikkuselt meeldiv, nii et soovitan lugeda.

Nüüd on sulle kahtlemata selge, et miks ma just sellise väljakutse valisin ja mitte peaga palli kõksimise, mille võtan võib olla ette kunagi kaugemas tulevikus.

Hommikutrenni ja -venituse challenge

Mis siis juhtuma hakkab? Plaan on igal tööpäeva hommikul kell 5 ärgata ja juba 5:05 alustada kerge hommikuse treeninguga. Just täpselt nii palju, et saaks naha kergelt märjaks ja keha liikuma. Esimese trenni plaan on võtta ette 6 harjutust ja teha need 3 korda ringtreeninguna läbi, kas tulevikus jääb sama formaat või varieerin, see selgub. Jätan endale vabad käed.

hommikutrenn
FitQ-s hommikutrenni kaasategemiseks kliki pildil, mis viib sind õigesse kohta

Kui hommikutrenn on tehtud, siis tuleb väga väike paus, kus saab võtta lonksu vett ja otsaesist kuivatada ning uue live trenni käima panna. Venitusetreeningu loodan endale kirja panna selle järgmise rahuliku 20 minutina päevast. Esimesel korral on plaan teha 15+5 formaat ehk 15 minutit venitust ja 5 minutit lõõgastust ja hingamisharjutusi.

Venitustreening on FitQ-s kavas eraldi treeninguna, sest siis saad otsustada, kas tahad kaasa teha mõlemad hommikused väljakutsed või valid endale lemmiku.

Miks 13 nädalat?

Sharma väidab oma raamatus, et harjumuse kinnistamiseks kulub 66 kordust. On teisi autoreid, kes pakuvad teistsuguseid numbreid, aga kui väljakutse põhineb sellel raamatul, siis võtan aluseks ka selle numbri. 13 nädala tööpäevad E-R teeb kokku 65 korda, täna hommikul tegin proovitrenni, mis teebki minu jaoks kokku 66 kordust.

Kuna kell 5 on tõesti varane ärkamine ja kuskile stuudiosse filmima aega minna pole, siis tuleb live trenn loomulikult mul teha ja eetrisse anda oma kodust, nagu ka paljud teised FitQ treenerid seda teevad.

Aga mis juhtub siis kui ma mõni päev ei ole kodus ja ei saa live’i teha? Eks see siis paistab. Videod jäävad järgi vaatamiseks. Nii neile, kes ei taha neid teha koos minuga kell 5, aga ka järgmisteks päevadeks. Seega, kui sina tahad väljakutse kaasa teha, aga mul peaks puuduma võimalus live ülekannet teha või ma lihtlabaselt magan sisse ja ei tule õigel ajal eetrisse, siis on sul võimalus mõne varasema päeva trenn ette võtta ja mulle kirjutada, et ma ei ole oma väljakutsel õnnestunud 🙂

Aga hakkame siis otsast pihta ja vaatame, kuhu 13 nädala pärast välja jõuame.

PS Kust ma need pildid sain, mis siin illustratsiooniks kasutatud? See juhtus suvel, kui läksime kell 5 koos kahe noore võrkpallurist suunamudija Rebekka ja Karlottaga Saadjärvele hommikut pildistama. Kaasa võtsime fotoka, DJI drooni, aerulaua ja vana katkise läpaka. Selline huvitav varane start andis tookord päevaks palju energiat ja nagu näha, siis ka rutiinivaba pildimaterjali.