Rubriigiarhiiv: Sport

Disci-jooksust ausalt

Kuna disci-jooksu võistlus on ülivärske, siis ei soovi ma selle loost teha mingit pikka heietust, vaid võtab appi lugu jutustama võistluse fotograafid Tarmo Haua ja Gregor Kiini. See blogipostitus on meie ühislooming.

Lühike eellugu selline, et disc-jooks on minu väljamõeldud ja ellu kutsustud spordiala, mida katsetasime esimest korda möödunud aastal ja tegime sel aastal uuesti. Võistluse toimumise aeg oli 1. mai 2021, kuna Viljandi järve ümber joosta ei saanud ning toimumise koht Tartu linn, stardi ja finišiga minu aiast. Delfis on kenasti kokku võetud võistluste käik. nii, et sellega saab tutvuda seal.

Ise võistlema

Esmalt on spordimehele võistluse juures oluline see, et tahaks ise võistleda. Milleks muidu kaunid punased Nike tossud on ostetud, kui nendega mööda Veeriku hoove ringi ei saa tuisata. Nii ka mina ei saanud oma talenti ja isetormavaid susse vaka all hoida. Ilmselgelt mul võiduvõimalused nimekate konkurentide vastu puudusid, aga kaotusemõtetega starti minna pole pointi. Ikkagi olümpia-aasta ja kui sa kodusel suurvõistlusel stardis ei ole, kus siis üldse. Nii vedasin minagi võistlusvarustuse selga, kuid paratamatult jäi taas soojendus tegemata, sest enne võistluse algust hakkas meil ülekande tehnika jukerdama, mistõttu võistluse algus venis. Lõplikult korda me seda ei saanudki, aga see on teine lugu.

Jooksurajal ma sel aastal päriselt soojaks ei saanudki, sest ilm oli väga jahe, kuigi päikeseline.

Disci-tiirus külmade kätega tundsin end ebakindlalt. Visked ei maandunud tihti seal kuhu ma need enda arvates suunasin ja ketas lendas käest umbes nagu külmutatud tursk, kuid lõpuks selgus, et koduväljaku eelis tõi mulle siiski tiirus päeva paremuselt teise tulemuse. Selle eest paraku medaleid ei jagatud. Lõpuaeg oli mul paar minutit kehvem, kui eelmisel aastal, jooksuvorm on laias laastus sama, nii et põhjuseks oli pigem vabatahtlikult valitud tagasihoidlik jooksutempo ning sel aastal lisatud 5 lisaviset.

Eesti meister Rain Seepõld

Kui tuleb valida disci-jooksu kaanepilt, siis see on see. Millise elegantsiga siseneb suurmeister kurvi, samal ajal sundimatu liigutusega haarates seljas olevast kettakotist oma väärt abivahendid. Milline voolujooneline liibuv kostüüm. Mille keskendumine eesootavaks tiiruks. Millised elegantsed kollase raamiga päikeseprillid. Sel aastal polnud mitte kellelgi Rain Seepõllule mitte midagi vastu panna.

Eks ajalugu jääb meenutama selles sekundite heitlusest võitjana väljunud Raini viimast disci-tiiru ja viimast viset, millega tabas oma peamist rivaali Martin Himmat kettaga pähe. Kohtunikud lugesid selle sisseläinud viskeks. Kas nad tegid õigesti või jääb see nende südametunnistusele igaveseks? Spordiajaloos teine analoogne sündmus on ehk ainult Maradona veerandfinaalis käega löödud värav Inglismaale 86 aastal. Kas jumala käsi aitas kullale ka Seepõllu, eks see jääb spordiajaloolastele tulevikus mõtisklemiseks.

Eesti meister Kelly Nevolihhin

Kelly jooksutalent on ammu teada ja tuntud. Selles, et ta rajal kiiremaid jalgu näitab, võis stardinimekirjaga põgusalt tutvunud asjahuviline olla kindel. Kuidas läheb aga tiirudes? Rohkem viskeid läks sedakorda küll mööda kui neid sisse läks, kuid sama mure kimbutas ka konkurente. Trahviringide läbimisel aga konkurendid samuti Kellyga võistleda ei suutnud, seega võit oli tõsiasi. Kui palju oleks see võistlus olnud põnevam, kui stardis oleks olnud möödunudkordne tšempion Laura Maasik? Eelmise aasta aegadest suuri järeldusi teha ei saa, sest kõigile kogunes sel aastal möödaviskeid oluliselt rohkem.

Martin Himma

Fotol piidleb meie suusalootust selja tagant tema tuliseim rivaal ja hilisem võidumees. Võimalik, et juba ka kavandas enne mainitud manöövrit kettaga vastu pead visata? Himma esitas aga väga südika võistluse, valides algusest peale kiireima jooksutempo. Pisut rohkem õnne tiirudes oleks võinud selle võistluse selgelt tema kasuks pöörata. Väikeseks võidurõõmuks saavutas Himma võidu laskesuusaässa Kalev Ermitsa üle. Äkki tuleb kaaluda alavahetust?

Johanna Talihärm

Eesti viimaste aastate parimaid laskesuusatajaid oli stardis teistkordselt. Kui jooksuvorm tundus olevat paranenud, arvestades ühel ringil tehtud korralikku spurti, kus ta püsis pool ringi Kelly Nevolihhini tempos. Tiirus polnud asi aastaga sugugi paranenud. Ilmselt tasub Talihärmal tõsiselt kaaluda discitreeneri palkamist, sest ühe käega alt visatud saianaise stiilis visked kippusid maanduma aias vaarikate vahel ja mõne ketta korvi sattumist võis pidada pigem juhuseks. Jooksukiirus oli siiski piisav, et võtta sellel võistlused auväärne teine koht naiste arvestuses.

Kalev Ermits

Kalev Ermits, kes saavutas võistlused tubli kolmanda koha jooksis rapsimata ja targalt ning viskas pigem hästi, konkurentidega võrreldes. Mees ei läinud rapsima sinna teise masinaklassi meestega, aga oma lähemad konkurendid suutis kenasti selja taga hoida. Kui vaatate tema spetsiaalselt kõhukotti, siis näete, et korraliku ettevalmistuse heaks soorituseks on teinud temagi. Eks nüüd on mõtteainet, kuidas pigistada endast tulevikus välja veelgi enam, et sekkuda kõige kirkamasse medalimängu.

Margus Pirksaar

Vanameistri särtsakas jooksusamm ja taktikaliselt küps sooritus annab tunnistust, et korüfee staatuses olev jooksumees laagerdub mõnusalt ja läheb aastatega paremaks nagu vana hea vein. Eelmise aasta viies koht õnnestus nüüd vahetada neljanda koha vastu ning ka möödaviskeid ei maandunud sel aastal naabriaias rohkem kui mullu. Vanameistri arengukõver olümpia-aastal on spetsialistid pannud imestama ja on selge, et järgmisel aastal võitmiseks peab iga mees alistama esmalt just Pirksaare.

Karel Viigipuu

Nagu Eesti sportlaselt Jaanuselt Tujurikkujas küsiti, tahaks Viigipuult teada, et kuhu kadusid sel aastal need tunnid? Tiitlikaitsjana kõrgete lootustega rajale läinud mees kõrvetas end sel aastal läbi ja tulemus jäi parimate päevade tasemele kõvasti alla. Võistlusjärgsel kergel grillbanketil mees end veel minevikutäheks ei tunnistanud ja andis märku, et järgmisel hooajal loodab juba oluliselt teravamale minekule. Kas selle saavutamiseks ka treeningtunde kulutatakse ja higi valatakse, seda näitavad juba lähikuud, kuid disci-jooksu ekspertkomisjonil on Viigipuud maha kanda veel ilmselgelt vara.

Maris Tamm

10 aasta tagune aeroobikakuninganna Maris Tamm näitas, mida on võimalik saavutada, kui vaikselt ja kindlalt ajada oma asja. Eelmisel aastal tehtud pöörane kogus möödaviskeid oli vaja enda jaoks lihtsalt unustada ja selle kogemuse pealt teada, et tuleb liikuda omas tempos ja mitte alla anda. See tark liikumistaktika tõi talle 7 sekundilise edumaaga poodiumikoha jalgrattur Janelle Uibokandi ees. Kas see on Maris Tamme elu tippsaavutus? Julgen kahelda, sest siia annab veel ehitada küll ja veel ning järgmisel aastal räägime me võib olla hoopis uuest tasemest.

Ingrid Kiisk

Eesti võrkpallikoondislane ja TÜ/Bigbank nurgaründaja Ingrid Kiisk kiirustas meie võistlusele Tallinnast bussiga. Buss jõudis kohale napid minutid enne Ingridi starti, kuid kogenud sportlane ei heitnud meelt ja sekkus kirglikult võistlustulle. Võrkpallurile omaselt ei hiilanud ta just jooksukiirusega, ent tahtejõudu ja nutikust oli piisavalt. Just Kiisk leiutas meie võistlusel kuulsa üleastumistehnika, kus astus väljavisatavale kettale üle joone pika sammu järele. Palju tabamusi see tema kontole ei toonud, kuid valvsad konkurendid panid siit nii mõndagi kõrva taha. Kas Kiiski üleastumistehnikat ootab sama saatus, mis teivashüppes mööda teivast ronimist või kaugushüppes saltoga hüpet või odaviskes kettapöördega viset ehk siis ärakeelamine? Aga võib olla läheb nagu Dick Fosbury leitatud flopiga kõrgushüppes või Jan Boklövi leitatud V-stiiliga suusahüpetes, et varsti disci-jooksus enam teist visketehnikat ei kasutata kui ainult Ingrid Kiiski üleastumistehnikat? Aeg annab arutust, ütles vanarahvas.

Pöörane visketehnika uuendus Ingrid Kiiski esituses, mille käigus tuleb visatavale kettale järgi hüpata

Albert “Bazooka” Tamm

Vana hea Bazooka tõestas, miks ta on omal Eesti parim. Jooksukiiruses tal küll konkurendid puudusid – eespoololijad näitasid kindlalt kandu ning tagapool olnud Viilu võistles omas kaalukategoorias. Aga tiirus tegi Bazooka oma ära. Keerulistes ilmaoludes taipas ta, et palju kindlam kui putteritega rajale minna, on valida driverid.

Eesti spordiajalugu teab siiski ka ühte analoogset geniaalset võistlustaktika valikut, millega kõik konkurendid seljatati. See juhtus 2009. aastal Libereci MM-il kui 15 km klassikarajal valitsesid sellised olud, millest tõmbas kõige pikema kõrre vanameister Andrus Veerpalu, valides ainsana oma konkurentidest määrdeta suusad. See otsus tõi talle toona tiitli nagu Albert Tamme targad otsused võivad tedagi elus ja disci-jooksus tulevikus kaugele viia.

Janelle Uibokand

See, et Tartu rattamaratoni võita on kordades lihtsam, kui disci-jooksu Eesti meistrivõistlusi, tõestab kõige paremini Janelle Uibokand. Esimese ülesandega on ta mänglevalt mitu korda hakkama saanud, teisest saavutusest jäi omajagu puudu. Kuhu kadusid need 7 sekundit, mis poodiumist lahutasid, selle üle peab Janelle veel pikalt aru. Kui vaid üks mööda läinud vise oleks maandunud sentimeetri jagu teises kohas ja oleks tulnud üks trahviring vähem teha? Oleks, oleks, oleks. Vigade paranduseks on võimalus alles aasta pärast ja soovitav on närvide rahustuseks vahepeal mõni rattamaraton võita, et kõikuma löönud enesekindlus uuesti taastada.

Karlotta Kattai

Eesti noortekoondislane võrkpallis oosutus rajal parimaks juunioriks. Tõtt öelda, oli ta ka ainuke juunior sedakorda, kui see ei peaks tema tähesära sugugi tuhmistama. Karlotta hüppeliigesevigastust põdev sõbranna/trennikaaslane Rebekka saab sel aastal ainult näppude pealt kokku arvutada, kas ta oleks tabanud rohkem viskeid või jooksnud kiiremini, et oma trennikaaslast edestada.

Meie stuudiointervjuus tunnistas Karlotta, et see oli tal teist korda elus kettaid käes hoida ning esimene kordki olevat olnud minu KÄSUL suvespartakiaadil.

Kuna lootustandva juuniori tiitel on loodetavasti innustav, siis ei olnud need viimased disci visked. Ei saa ju kindel olla, et järgmisel aastal juunioride tiitel sama kindlalt tuleb kui seekord.

Viilu

Mõtteainet on kõvasti. Miks läks seekord nii, et ei täitunud ka võistleja aboluutselt kõige madalaim eesmärk, läbida distants kiiremini kui ühe tunniga?

Palju siin võis kaarte segada keerutav tuul? Kas võis sekundeid kaduda trahviringi kurve võttes? Kas oli altminek spordijoogi valikul? Miks? Miks? Miks?

Need ja paljud teised küsimused jäävad elu lõpuni kummitama meie lootustandvat aerusurfarit DJ Marti Viilut ning kogu tema meeskonda. Hooldetiim, massöörid, psühholoog, kokk, nõia-Ints. Kõik jõud olid toodud mängu, et see tiitel koju tuua. Mida nüüd rääkida sponsoritele järgmise hooaja eesmärke tutvustades?

Aga läks nagu läks, isegi kõige mustemal päeval ei lasknud Viilu end välja lükata esikümnest. See on siiski omaette kvaliteedimärk.

Väike mõttevahetus Viilu teemadel

Kahtlemata huvitas Viilu juhtum ka Eesti spordiajakirjanduse koorekihti. Sellega analoogset pettumust võis ühiskonnas viimati tunda 10 aastat tagasi, kui Eesti kaotas Iirimaa jalgpallikoondisele EM-ile pääsemist otsustanud play-offi kodumängus koguni 0:4. Arvestades varasemaid tulemusi, oli selline kaotus toona meeletu pettumus ja mõistagi tekitas nüüdne Viilu analoogne krahh meeletult spekulatsioone. Toome Facebookis toimunud arutelu ka teieni.

Stuudiojutud

Kindlasti ei ole disci-jooksu võistlus puhtalt jooksmine ja ketaste loopimine. Tegemist on kindlasti ka meediaprojektiga. Sel aastal oli kohal taas Eesti füsioterapeutide koorekihti kuuluv Risto Jamnese vähem tuntud vend Aare Jamnes, kes saab siiski kiidelda sellega, et kuulub Eesti 3×3 korvpalli teadustajate eliiti.

Eesti on väike riik, aga meie pind on kandnud erakordset talenti. Alustame Gunnar Hololei, Toomas Uba ja Lembitu Kuusega ning jõuame tänapäeva Kalev Kruusi ja Anu Sääritsani. Nüüd on nende kõrval pead tõstmas uus mees – Aare Jamnes.

Aare asjatundlikud kommentaarid oleksid teinud distantsilt üle interneti kaasaelamise erakordselt nauditavaks, kui meid poleks tabanud mingi sõnulseletamatu tarkvaradriverite probleem arvutis, mis kogu meie pildi ja heli lõpuks ära hakkis nagu Joel Ostrat hakib sibulat. Selles ei ole vastutus mõistagi Aare kanda, nii et publiku poolt tema peale langenud pöörane pahameel on muidugi ebaõiglane. Aare talub seda aga nagu tõeline mees ning järgmisel aastal kõik kordub.

Võistluskeskus

Selline oli võistluskeskus linnulennult ehk õuenurgas oleva kuuse otsast vaadatuna
Möödunud aasta hõbemedalist Aivo Kaljumäe oli õigustatult korraldajatele pahane. Mis see siis olgu, et korvi liigutati meetri jagu kaugemale. Eelmise aasta 3 möödaviske asemel tuli Aivol neid sel aastal seetõttu koguni 16.
Andres Hellerma jooksusamm Veeriku hoovide vahel oli lennukas. Medalivõitmiseks vajalikku visketäpsust kippus ehk nappima.
Autasustamisel ajastu vaimus.
Pirksaar leidis tee Veeriku kuuride vahel üles hoolimata kohalikust kalevipojast, kes meie teetähistusviitasid varastas
See vise vist küll sisse ei läinud
Veel kauneid Veeriku ümbruskonna vaateid
Stebby pani üritusele õla alla. Kelly lendab trahviringe nagu pistrik.

Miks FitQ?

Mu käest on mitu korda küsitud, et mida tähendab FitQ? Tõde on see, et ei tähenda otseselt midagi. Mõtlesime selle nime koos mu tütre Rebekkaga väikese ajurünnaku käigus, kui olime passilaua ootejärjekorras, et tema ID-kaarti kätte saada. Need järjekorrad teadupärast ei ole lühikesed, seega aega meil oli. Meie draftis oli igasugu toredaid mõtteid nagu FitFlix ja FitTube. FitQ teiste toredate seas. Pärast väikest kodutööd googliga, otsustasime teised mõtted kõrvale jätta ja just sellega edasi minna. Hiljem olen kuulnud selle nime kohta nii seda, et see ei ütle eriti midagi, kui ka seda, et see on hea lühike ja meeldejääv. Seega, see on lihtsalt nimi.

Aga tegelikult ei tahtnud ma pikalt kirjutada nimest, vaid sellest, miks ma ise otsustasin FitQ-ga liituda, sellest päris teenus teha ning enda 9 aastat tagasi asutatud ettevõtte tegevjuhi kohalt lahkuda.

Ma olen treener

Kui alustada algusest, nagu Agu Sihvka alati tegi, siisi seda lugu tuleb alustada sellest, et 1996. aastal läksin ma Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda treeneriks õppima. Tahtsin hirmsasti juurasse minna ja ajaloo ning inglise keele eksami järel olin ka sissesaamise kursil, aga emakeele kirjand jättis mind ainult punkti jagu joone alla. Komade panemisega olen ma elu otsa võidelnud ja arusaadav, jurist ei saa komasid valesse kohta panna. Kui sellest muutub lause tähendus, siis see koma otsustab, kas sa võidad või kaotad.

Sport ja liikumine olid mulle siis ja on ka täna väga hingelähedased, seega ma pikalt ei kurvastanud, et tuli kehakultuurlasena 8 tundi päevas Ujula ja Laia tänava vahel pendeldada. Pallimängud, võimlemine, kergejõustik, ujumine, maadlus, võimlemine, maadlus, kergejõustik, pallimängud ja otsast peale ja niimoodi mitu aastat järjest. Sekka biokeemia, biomeetria, bioloogia ja peo panemine, nagu tudengitel ikka.

Pildil on kolm koolitatud treenerit, kes startisid 96-ndal ja jõudsid lõpetamisele 2002. aastal. Triin töötab õpetajana, Toomas treenerina, aga pildil oleva vasakpoolse tegelase koolitamise raha viskas Eesti riik kahjuks maha. Juba ülikooli ajal hakkas ta raha teenima hoopiski veebilehtede arendamisega ning liikus sealt üle kivide ja kändude ettevõtluse poole.

Treeneri ja õpetaja elukutse tundus muidu tore. Kooli lõpusirgel oli ainult üks segav asjaolu mõtteis – ühiskonnas seda toona ilmselgelt ei väärtustatud. Ja ega nüüd siin 15-20 aastat hiljem asjad liiga palju paremaks muutunud pole. Eeskätt pean väärtustamise all silmas just rahalist poolt, aga eks sellest tulenevalt ka muud suhtumist. Kujutate ette siukest klassikokkutuleku filmi laadset kokkusaamist oma klassikaaslastega. Kes on ärimees, kes jurist, mõni on arst, mõned, kellel nii hästi ei lähe, on ehk teadlased ja päris põhjamudas siplevad õpetajad ja treenerid. Vaesekesed, loodame, et prügikastist ikka midagi söödavat leida on.

See kirjeldus on ühest küljest koomiline, aga kurb on see, et ta on tõsi, kuigi ei peaks olema. Just selline on teatud mõttes õpetaja ja treeneri ühiskondlik positsioon. Samas, me ju tahame, et treenerid ja õpetajad, kes meid ja meie lapsi treenivad oleks haritud ja targad inimesed. Rahaliselt me sinna panustada aga ei soovi/suuda.

Nii ta läks, et minu soov kuhugi kooli või spordiklubisse tööle minna pärast ülikooli lõpetamist kahanes olematuks ja nii muutusin minagi üheks neist tuhandetest, keda riik on omal kulul asjatult harinud. Tegelema hakkasin ma hoopis teiste asjadega.

Eesti Spordiseltsis Kalev rahvaspordiüritusi tehes, sai korraldada ürituse algusest lõpuni. Alustades sellest, et kutsusid sõbrad pildile, tegid ise pildi, mingi suht suvalise disaini ja lõpuks korraldasid ka ürituse enda ära.

Sport jäi siiski südamelähendane, seega spordijuhina Eesti Spordiseltsi Kalev minek oli loogiline samm. See, et ma üsna varsti sain ka aru, et ma soovin rohkem vabadust otsustamisel ja iseseisvalt toimetada ja nii sai iseseisvalt spordiüritusi korraldama asutud. Sealt edasi muidugi sekkus juhus ja tekkis SportID, mis oli sisuliselt teenus spordi ja IT piiril.

Kui oma esimese spordiüritusi korraldava ettevõtmise Firmasport OÜ suutsin ma majanduskriisi ajal pankrotti majandada ja sealt edasi Firmaspordi Liit MTÜ suutis kuidagi ots otsaga kokku tulla ja toimetab kenasti tänaseni, siis kolmas katsetus SportID International OÜ jõudis aastate möödudes juba mõõdukasse kasumisse ja jätkab kenasti kasvamist. Nüüd on käes aeg teha midagi tõeliselt edukat.

Algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool

SportID-s sain ma ikka hindamatuid kogemusi. Alates kiirenditest läbitulemisest, mis oli minu lasteaed ja algkool ärimaailma.

2013. kevad-talvel Tallinnas Arengufondi kontoris. Kiirendis Startup Wise Guys. Mike Reiner õpetab SportID tiimi. Miina kuulab õpetussõnu ja Mihkel näitab keelt.

Kiirendist väljalennanuna ja rahvarahastust kaasates olime sama isemajandavad nagu IME aegne Eesti 1987.-1991. aastal ehk saime hakkama, arenesime kiiresti ja gümnaasium sai läbitud. Õppisin siis veel kolm aastat ülikoolis psühholoogiat, et tunda end pädevama inimeste mõtlemise tundjana.

2017-2020 otsisin turgusid, käisin mööda maailma, lugesin kümneid ja kümneid raamatuid müügist, turundusest, tootearendusest, kliendikogemusest, ärist, efektiivsusest ja paljust muust ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et nüüd on ka esimene elu ülikool läbitud ja aeg midagi päriselt suurt ja kasulikku teha nii, et on hästi tehtud. Omamoodi sümboolne, et teatud mõttes olen ma nüüd selle ringiga tagasi alguses ehk selle juures, mida ma ülikoolis õppisin.

Artur, Mehis ja Ermo. koos SportID asutajaga nö. põhikooli päevil. Pilt aastast 2016 mingilt seminarilt.

Enne algust ehk sai selgeks, mis mured treeneritel on

Kui COVID hakkas 2020 märtsis, selgus paljudele fitnesstreeneritele üks kurb tõsiasi, tänu oma töövormile, kus keegi polnud ametlikult klubides tööl, vaid esitasid sinna ettevõtjatena oma töö eest arveid, polnud neil riigiabile võimalik loota. Klubid võtsid nad palgalt maha nagu nipsti, et enda kulusid kokku hoida. Eks neistki peab aru saama.

Algas netitrennide võidukäik, kus iga treener lõi enda FB grupi või Youtube’i kanali ning kutsus oma fänne endaga seal kaasa harjutama ning raha pangakontole üle kandma. Stebby hakkas samuti netitrenni pileteid müüma ja treeningute ajakavasid koostama ning sealt jõudsime ka järgmise sammuni, kus hakkasime treeninguid FB-st ja Youtube’ist Stebby saidi sees kuvama.

Olles nende asjade sees ja suheldes treeneritega igapäevaselt hakkas tekkima arusaam, mis on nende tänased probleemid. Paljud neist jooksevad normaalse palgaraha teenimiseks mitme klubi vahet. Mõni annab 7 trenni päevas. Kas sa kujutad ette ennast 7 tundi päevas trenni tegemas? Kõhulihased võivad niimoodi paistma hakata, aga hapnikuvõlavaba elu kindlasti mitte. Vastu tahtmist seda vast ei tehta, aga kerge töö ei ole see kindlasti.

Tihti on rühma- ja personaaltreenerid sõltuvuses sellest, kui palju ja mis ajal klubi peatreener neile trenniaegu leiab või kliente pakub. Ise nad pahatihti lõpuni otsustada ei saa oma trenniaegade üle. Otsutad ainult, kas võtad või jätad.

Üks mu tuttav treener rääkis loo, kuidas ta avas suures klubis töötamise kõrval ka oma erapraksise, et ise saaks tegeleda müügi ja turundusega ja oma kaubamärgi kujundamisega ja kaotas seejärel kõik oma tunnid Eesti ühes juhtivas fitnessketis. Seejuures ei öelnud keegi talle mitte midagi. Lihtsalt ühel päeval, kui ta tuli klubisse kliendile personaaltrenni andma, avastas, et tema kaart ei ava enam turnikeed ja kuulis siis adminnilt, et tema ligipääsuõigused on ära võetud ja ta enam ei tööta klubis.

Suurel klubil on suur võim ja õigus otsustada, kes tema majas toimetab ja kes mitte. Treenerid on sellest sõltuvad või peavad ise Hunt Kriimsilmana hakkama 9 ametit pidama. Lisaks treenerile ka turundaja, sisulooja, müügimees, kodulehe haldaja ja disainer jne.

Mis on lahendus?

Kõike seda teades ning hinges end ka natukene treenerina tundes, hakkasin mõtlema, et mul on olemas oskused ja palju paremad teadmised neis valdkondades ja ma suudaks treenereid tegelikult päriselt aidata, luues neile tööriistad, millega nad järk-järgult saavad tagasi iseenda peremeesteks. Personaaltreenereid on maailmas aga miljoneid. Ainuüksi USA-s on neid 340 000.

Kuna Stebby suurimaks fookuseks on terve töötaja ja tööpõld on seal ees suur ja lai, siis sai üsna kiiresti selgeks, et Stebby all seda projekti jätkata ei saa ning sündiski otsus luua eraldi firma ja sealt edasi tuli juba nimevaliku lugu, mille alguses ära rääkisin, hulk arendust, et MVP (minimum viable product) välja tuua ning esimesed treenerid ja kasutajad platvormile saada.

Miks aga oli vajalik mu lahkumine Stebby tegevjuhi kohalt? Seda, et kahte jumalat teenida on üsna keeruline sain aru siis kui lugesin meie tiimi anonüümse tagasiside vormist sellist mõtet.

“FitQ osas. Me ei võta seda omaks, sest see pole meie ettevõtte, kuigi see kuulub Stebby alla. Kui meid oleks kaasatud algusest peale kõikidesse protsessidesse, siis me ilmselt võtaksime selle projekti omaks.”

Kes meie töötajatest selle kirjutas, pagan seda teab ja pole olulinegi. Selles anonüümse tagasiside mõte ongi, et inimesed saavad julgelt kirjutada, mida mõtlevad. Stebbys oli kokku pandud suurepärane tiim, kes oli tulnud just seda tegema, mida nad parajasti tegid ning tegid seda pühendunult. Kui ma neid tööle kutsusin, siis ma polnud midagi rääkinud sellest, et hakkame nüüd treenerite jaoks tarkvara ehitama ja me polnud ka mingi esimese aasta startup, et hakata mingit suurt pivotit tegema. Arusaadavalt oli segadust uue asjaga tiimi sees palju. Samas, kui see mingi kõrvalprojektina tiksuma jätta, siis on ka selge, et see ei jõua kuskile.

Stebby tiim novembris 2020 Startup rannavollel. Meil on kokku pandud suurepärane tiim, kelle südameasjaks on tuua sport kõigisse ettevõtetesse.

Kahel rindel toimetades oligi nii, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigiga rääkida. Polnud parata. See pani mõtlema ja mõned kuud veel kahel kohal toimetades sain aru, et mul tuleb valik teha ja lähtudes põhimõttest, et kõik rasked otsused tuleb ellu viia kiiresti, siis nädal pärast enda sees otsusele jõudmist ja oma juhatusega läbi rääkimist saigi lahkumisavaldus lauale pandud.

Nüüd on siis ees tõsine tuleproov taas nullist pihta hakata uue asjaga. Kindlasti võidab sellest ka Stebby, kes ehk viimased pool aastat oli tänu FitQ projektile olnud natukene justkui tõmbetuules ja juhtimisvaakumis. Sellest välja tulles, tuleb aga kindlasti uskumatu kiirendus. Ma ju tean, mis asjad maja sees on ette valmistatud, mis diilid on meil müügitorus ja mis tarkvara uuendusi tulemas on. Samuti tean millise mõtlemisega juht on Kestutis ning kui hästi Roman on suutnud meie majasiseseid protsesse juba praegu parandada ja ma olen väga kindel, et meil on Stebbyga ees mitu suurt arenguhüpet. Panete tähele, et kasutan ikka meie vormi. Olen ju siiski ka ise selle tiimi liige ja ettevõtte asutaja, seega Stebbyst rääkides kasutan ja jään ka edasi kasutama meie vormi.

FitQ-ga aga ehitame valmis kõigile tublidele treeneritele väärt tööriistad, millega nad saavad oma oskusi parimal moel kogu maailmaga jagada ning olles omal alal hea saada seeläbi ka kasutajate/ostjate/fännide tunnustus ja seeläbi ka vääriline rahaline sissetulek, mis ei sõltu suurtest fitnesskettidest.

Nagu mainitud, siis MVP on valmis tehtud, aga nii palju on veel teha. Täna saavad treenerid müüa oma trenni videosid ja kuupileteid. Aga puudu on nõustamine, personaaltreeningud, treeningkavad, oma kalendri haldamine jnejne. Töid ja toimetamisi, mis ees seisab on väga palju. Tööpõld on otsatu ja ootab asjalikke kaasteelisi. Kui sul on tunne, et sul on mõtteid ja soovi minuga sellele teele kaasa tulla, siis kirjuta, joonista, helista ja arutame asja.

1. septembril 2012 juhtus minu elus kaks murdelist asja. Mu tütar läks kooli ja ma tegin oma elu esimese Instagrami postituse. Selle pildiga on mõlemad murrangulised sündmused jäädvustatud. Vaevalt kuu aega varem oli SportID teenus esimeste klientidega live’i läinud. Nüüd on taas aeg uuteks algusteks.

In Memory of Luis Fernando Gonzalo Torres

It is a really weird and sad feeling to read more than a hundred of your friends remembering their memories about you in Facebook. I am far from knowing you very well. I do not even know what happened. The reason why you are not here any more.

We met only a couple of times in our lives, but still, I can say that I felt you were a friend. Estonians are kind of cold people, so we never say that too easily. When I read your Facebook friends writing about you I can feel that you made friends easily. Seems You could easily connect with everyone.

The first time we met was maybe in summer 2006 (or maybe +-1 year) in Tartu. It was a funny and lucky coincidence. I remember that after some event on a summer evening we were sitting in my yard with Triin Kuusk. We started playing a really silly game with our mobile phones. We swapped our mobile phones and agreed that we could SMS to anyone we wanted. It was just summer night fun and we are not the most normal people with Triin. SMS was the main form of communication then.

Luis, You were one of the last ones who had messaged Triin and I chose to send a message to you. I thought that I was making a really good joke when I wrote: “Hey, can I come over tonight”. You answered something like “Yeah, sure.” I thought that Triin was so busted, but instead, she said something like: “Oh, actually that’s a really good idea. Let’s visit Luis.” And we did.

You did not live far away from me in Tartu, maybe 1 kilometre or so. You were living in Estonia at that time with your girlfriend (whom I also know but I am not 100% confident that it is ok to mention her name). We were sitting outside in your yard and I have no memory of what we were eating and drinking (sure that we were) but I remember sitting at the fireplace and talking about volleyball, sports, world music (you had a weird hobby of knowing the pop music of almost every country of the world) and life in general for the whole night. And I felt we connected really well. We talked until morning came. Those summer mornings in Estonia are the best.

The next time we met was in Pärnu in the University World Championships of beach volleyball in 2016. 10 years had passed. You were not living in Estonia for a long time anymore. You had gained some kilos, but you had still the same smile and you were still acting like I was your best friend of all times. I understand that this is just the way how you were throughout your life. Sometimes I think that more people should be like this and the world would be a much happier place.

Thank you, Luis, for being the person that you were. When I read your friends writing to you it makes me sad. Sad that we can never in this world have another fireside chat with you. Rest in peace, my friend.

Täitsa pekkis

“Ema, ma olen telekas!”

“Kas nüüd ma olen 10x kuulsam”

Need on mõned laused, millega sobiks alustada postitust sellest, et mind kutsuti külla Mihkel Vetemaa ja Katrin Hinrikus-Karu poolt veetavasse podcasti “Täitsa pekkis”.

Full disclosure. Asi sai aluguse sellest, et ma kirjutasin enda kunagisele kolleegile alguspäevade SportID-st ehk siis ühele saate eestvedajale Mihkel Vetemaale, et millal siis minu saade tuleb, millele tuli mõned päevad hiljem eriti elav videotervitus/kutse saatejuhtide poolt ehk siis minu provokatsioon õnnestus ja leppisime kiirelt salvestuse aja kokku.

Kogu ettevalmistus oli meeldivalt professionaalne ja juba eelmise päeva poole tunnine jutuajamine saatejuhtidega tekitas meeldiva õhkkonna ja usu, et tuleb tore ja kasulik jutuajamine. Ja sellisena vedasid nad oma podcasti lõpuni. Kõik detailid läbimõeldud juba eelmisel õhtul, kaasa arvatud, et mida ma saates juua soovin. Huvitav, kui oleksin valinud konjaki mullivee asemel, kas siis oleks ka seda leitud?

Muide, see oleks täiesti loogiline, kui Katrin ja Mihkel saaksid selle eest palka. Aga nad ei saa. “Täitsa pekkis” on puhta entuka pealt tehtud juba üle 100 episoodi.

Pugemisest küllalt, nüüd asjast ehk millest rääkisime.

Läbi sai käidud päris palju teemasid, kus on asju pekki läinud. Miks minust ei saanud päris professionaalselt sportlast? Kuidas läksid mu esimeses päris töökohas, Eesti Spordiseltsis Kalev, bossidega suusad risti ja sündis Firmaspordi Liit. Kuidas sellest kasvas välja iduettvõte SportID. Kuidas kiirendis olles olid päevad nii pingelised, et tuli magada Arengufondis diivani peal. Kuidas mul tuli 2014. aastal MyFitnessile arve äramaksmise pärast panti panna oma maja. Kuidas meil Stebby nimega turule tulek pekki läks. Miks ma ei soovita isadel kunagi oma laste hooldusõiguste pärast kohtusse minna. Lugusid oli väga-väga palju ja juba kuulsin ka ühelt sõbralt, kellega ehk paar korda aastas trehvab, et tema jaoks oli saates ikka väga palju uut, mida ta ei teadnudki minu elust. Ma arvasin, et ma pidevalt räägin liiga palju oma asjadest, aga vahel tuleb üllatusena, et see võib olla alati päris nii ei olegi.

Kui sa mingil põhjusel loed minu blogi ja oled siiani jõudnud, siis ma kindlasti soovitan sul see Täitsa Pekkis episood üle kuulata.

Kuula Spotifys

Kuula “Täitsa pekkis” enda kodulehel

PS produktiivsuse soovitus: kuula podcaste kiirendusega. Jõuad kuulata rohkem vähema ajaga.

5 AM Väljakutse. LIITU sinagi!

Lõpetasin sel nädalal Robin Sharma raamatu. “5AM Club: Own Your Morning. Elevate Your Life.” Raamatuid loeme ikka selleks, et saada targemaks ja oma peas uusi mõtteid liikuma panna. Nüüd hakkas minugi peas liikuma mõte uuest väljakutsest. Eelmise aasta lõpu väljakutsest 100 päevaga joosta 1000 km, kirjutasin ühes eelmises loos ja lubasin seal ka uut väljakutset.

UUS VÄLJAKUTSE

13 nädalat järjest hommikul kell 5 üles ärgata ja teha 20 minutiline hommikutrenn ja sinna otsa 20 minutiline hommikuvenitus. Selleks, et mul poleks võimalik ebaõnnestuda, kutsun sind endaga FitQ-s kaasa tegema ehk kõik trennid lähevad otse-eetrisse.

Sina saad valida, kas tahad teha kaasa kogu väljakutse või ainult nädala või kuu. Saad teha endale väljakutse ka ainult üheks päevaks, et saada maitse suhu. Või teed lihtsalt minu hommikutrennid endale sobival ajal hiljem järgi.

Millest Sharma raamat rääkis?

Miks just sellise väljakutse mõte tekkis? Hakatuseks tuleks kiiresti kokku võtta, millest Sharma raamat rääkis. Raamatu kõige põhilisem idee seisnes ülivarases ärkamises ja endale positiivse hommikurutiini tekitamises. Varast ärkamist palun mitte segi ajada vähese uneajaga, sest kella viiene ärkamine eeldab ka varast magama minekut ehk 21-22 kandis.

Positiivse hommikurutiini aluseks pakkus Sharma 20x20x20 mudelit, mis väga lühidalt kokkuvõetuna on selline. Võta hommikul kolm 20-minutilist blokki ja tee enda heaks kolm olulist asja kohe hommikul:

  1. Tee trenn, mis ajab sind higistama.
  2. Mõtle oma päevast rahulikult, mediteeri.
  3. Õpi midagi uut.

Raamat oli kirjutatud sellises omapärases võtmes, kus müstiline miljardär saab endale “hoolealusteks” kunstniku ja ettevõtja ning rändab nendega ühest kohast teise ja jagab oma elufilosoofiat. Selle käigus juhtub nendega igasugu asju ja kahtlemata võtab nende juhtumiste jutustamine raamatus oma ruumi ja aja. Muidugi on need juhtumised kohati ebarealistlikud. Kui vaatad Goodreads’is raamatu arvustusi, siis on väga palju inimesi, kellele see lähenemine ja nende aja ja paberipuude “raiskamine” on alarmikella tööle pannud ja nad on raamatut hinnanud 1/5. Keskmine hinne lugejatelt on siiski tubli 4/5. Mulle küll selline teistsugune lähenemine oma filosoofia edastamisel oli oma vaheldusrikkuselt meeldiv, nii et soovitan lugeda.

Nüüd on sulle kahtlemata selge, et miks ma just sellise väljakutse valisin ja mitte peaga palli kõksimise, mille võtan võib olla ette kunagi kaugemas tulevikus.

Hommikutrenni ja -venituse challenge

Mis siis juhtuma hakkab? Plaan on igal tööpäeva hommikul kell 5 ärgata ja juba 5:05 alustada kerge hommikuse treeninguga. Just täpselt nii palju, et saaks naha kergelt märjaks ja keha liikuma. Esimese trenni plaan on võtta ette 6 harjutust ja teha need 3 korda ringtreeninguna läbi, kas tulevikus jääb sama formaat või varieerin, see selgub. Jätan endale vabad käed.

hommikutrenn
FitQ-s hommikutrenni kaasategemiseks kliki pildil, mis viib sind õigesse kohta

Kui hommikutrenn on tehtud, siis tuleb väga väike paus, kus saab võtta lonksu vett ja otsaesist kuivatada ning uue live trenni käima panna. Venitusetreeningu loodan endale kirja panna selle järgmise rahuliku 20 minutina päevast. Esimesel korral on plaan teha 15+5 formaat ehk 15 minutit venitust ja 5 minutit lõõgastust ja hingamisharjutusi.

Venitustreening on FitQ-s kavas eraldi treeninguna, sest siis saad otsustada, kas tahad kaasa teha mõlemad hommikused väljakutsed või valid endale lemmiku.

Miks 13 nädalat?

Sharma väidab oma raamatus, et harjumuse kinnistamiseks kulub 66 kordust. On teisi autoreid, kes pakuvad teistsuguseid numbreid, aga kui väljakutse põhineb sellel raamatul, siis võtan aluseks ka selle numbri. 13 nädala tööpäevad E-R teeb kokku 65 korda, täna hommikul tegin proovitrenni, mis teebki minu jaoks kokku 66 kordust.

Kuna kell 5 on tõesti varane ärkamine ja kuskile stuudiosse filmima aega minna pole, siis tuleb live trenn loomulikult mul teha ja eetrisse anda oma kodust, nagu ka paljud teised FitQ treenerid seda teevad.

Aga mis juhtub siis kui ma mõni päev ei ole kodus ja ei saa live’i teha? Eks see siis paistab. Videod jäävad järgi vaatamiseks. Nii neile, kes ei taha neid teha koos minuga kell 5, aga ka järgmisteks päevadeks. Seega, kui sina tahad väljakutse kaasa teha, aga mul peaks puuduma võimalus live ülekannet teha või ma lihtlabaselt magan sisse ja ei tule õigel ajal eetrisse, siis on sul võimalus mõne varasema päeva trenn ette võtta ja mulle kirjutada, et ma ei ole oma väljakutsel õnnestunud 🙂

Aga hakkame siis otsast pihta ja vaatame, kuhu 13 nädala pärast välja jõuame.

PS Kust ma need pildid sain, mis siin illustratsiooniks kasutatud? See juhtus suvel, kui läksime kell 5 koos kahe noore võrkpallurist suunamudija Rebekka ja Karlottaga Saadjärvele hommikut pildistama. Kaasa võtsime fotoka, DJI drooni, aerulaua ja vana katkise läpaka. Selline huvitav varane start andis tookord päevaks palju energiat ja nagu näha, siis ka rutiinivaba pildimaterjali.

Kuidas 100 päevaga tõusta elu jooksuvormi?

Kuna avastasin, et Bloggerist on hunnik minu kirjutatud materjali ära kadunud, pärast seda, kui me Firmaspordi meiliserveri Google’ist välja kolisime, siis pidin 2021. aasta alguse väljakutsena vastu võtma otsuse teha endale lõpuks oma koht internetis, kuhu oma asju üles saan panna ja mida keegi suvaliselt kustutada ei saa. Boonusena sain endale nüüd WordPressi installida, mida tegelikult juba varem Spordi-Matti jms blogidega tahtsin teha, aga kahjuks ei teinud.

Aadressina oleks võinud kaaluda sossupajatused.com või aatomikujututuba.com, mis oleks tulenenud mu mingil eluperioodil kasutusel olnud hüüdnimedest, aga nagu öeldakse igaühes on peidus killuke konservatiivi ja nii tuligi aadressiks lihtsaks martisoosaar.com. Äkki jääb kuidagi meelde see raske aadress?

Igatahes, tere tulemast tagasi aastasse 2005 ehk Orkuti eelsesse aega, kui sotsiaalmeedia asemel olid inimestel oma kodulehed.

Väljakutse kui liikumapanev jõud

See, et ma võtan ette mingi väljakutse, et hoida end motiveerituna ja liikumises, pole väga haruldane. Eks siin saab teha päris pika nimekirja neist:

  • Ironman Arctic Spordiklubi 2014 1. jaanuaril
  • 2017 punktini rannavõrkpallimäng 2017. aasta alguses
  • Puusuuskadel Tartu Maratoni originaaltrassil Tartu Maratoni 50. aastapäeval
  • Suusamatk Tallinnast Tartusse ja sealt Otepääle Tartu Maratonile
  • 100 km Elamusretk Lüllemäelt Elvasse
  • Meeste iluvõimlemise meistrivõistlused

Need olid sellised keerulisemad, mis kiiresti meelde tulid, ilmselt mitte täielik nimekiri. On ka kõvasti lihtsamaid, nagu näiteks eelmisel aastal esimest korda toimunud disci-jooksu Eesti meistrivõistlused. Selliste ettevõtmistega on seotud palju toredaid emotsioone ja mälestusi ja minu soe soovitus, et kui ma järgmine kord sind mingile sellisele seiklusele kaasa kutsun, siis kindlasti tule. Või paku ise midagi rutiinivaba välja.

Aga nüüd koroona-aasta lõpust ehk 2020 aastalõpu väljakutsetest.

Jooksu väljakutse ehk 100 päeva ja 1000 km

2020 karantiiniaeg oli mul möödunud paljuski koduste videotreeningute tähe all, millest hakkas välja kasvama koduste videotreeningute programm FitQ Studio. Tegin palju ise kaasa ja sain sõna otses mõttes kodus vormi ehk ÜKE vorm oli elu parim.

Paraku jäid sellega seoses unarusse jooksutreeningud. Kui peaksin panustama sellele, kas ma märtsist septembrini 100 km jooksin kokku, siis teeksin turvaliselt panuse pigem variandile “Ei”. Selgelt oli tunda, et vastupidavus hakkas kannatama ja tuleb jooksutreeningud päevaplaani tagasi tuua.

Kuna sõber Kunnar Karu matkas maikuus 1000 km, siis hakkas see number mindki painama. Mul polnud küll aega võtta tervet kuud, et mööda Eestimaa kauneid paikasid ringi matkata, kuigi see oleks kindlasti lahe. Isiklikku 1000 km väljakutset tahtsin sellest hoolimata ja parem kui see poleks autoga. Jalgrattaga oleks ka veel liiga lihtne.

Septembri keskpaigas hakkasin mõtlema, et aasta lõpuni on jäänud ümmargused 100 päeva ja mõte hakkas keerlema selle ümber, et kui teha nüüd iga päev 10 km, siis tuleks 1000 kokku.

Iseenesest iga päev 10 km joosta pole teab, mis eriline väljakutse, aga mu mõte oli selline, et tahaks seda teha muudele trenniplaanidele lisaks ehk mitte sellepärast ära jätta ühtegi plaanitud ja sõpradega kokku lepitud rannavõrkpallitrenni, mida on keskmiselt 2 korda nädalas. Lisaks võiks ka 2-3 korda nädalas ÜKE teha ja iga nädal tuleb korra midagi veel, on selleks siis EÜS – Ugala jalgpallis või sulgpallitrenn mõne sõbraga. Kui niimoodi mõelda, siis hakkas see 1000 km juba väljakutsena paistma ehk siis püüda iga päev leida kuskilt see aeg, et teha muudele asjadele lisaks 10 km jooksuots.

Saaremaa Kolme Päeva Jooks
Saaremaa Kolme Päeva Jooksul koos Sulev Lokiga ühte oma aastalõpu tuhandest kilomeetrist mõõtmas

Otsustasin ära, et kindlasti ei hakka ma tegema seda selliselt, et iga päev kuskil sama teed pidi 10,0 km joosta. Mul oli ka selline ring muidugi olemas, aga seda tegin vast ca 10 päeval.

Lõpuks kogusin 1002,9 km kokku selliselt, et kuuel päeval jooksin 20 km või rohkem. Pikimaks päevaks oli 15. november, mil tiksusin kokku 30 km. Alustasin Tartu Veerikult ja tiir läbis Ülenurme, Külitse, Haage ja Rahinge. Rahingel tegin ka väikese ujumiseotsa ja sealt koduni veel 6 km. See oli üsna raske trenn, päris David Gogginsi “Can’t hurt me” raamatu stiilis trenn veel pole, aga minu jaoks üsna korralik ponnistus.

NB! See mainitud Gogginsi raamat on raamat, mille peab igaüks läbi lugema, kes jooksmisega tõsisemalt tegeleb. Mulle soovitas seda Stebby müügijuht Kestutis Mackelis, aga kui küsisin oma e-raamatu tarvis nippe tuntud tegijatelt, siis Nike endine asepresident ja eAgronomi tänane ärijuht Kristjan Luha tsiteeris samuti Gogginsit: “Ära lase neil, kes on valinud kergema vastupanu tee, kallutada sind kõrvale raskema vastupanu teelt.”

Pärast Gogginsi raamatu lugemist hakkavad jooksukilomeetrid tunduma poole kergemad. Minu garantii sellele.

Kui vahepeal tegin päris pikki päevi, siis mõistagi tuli sekka neid, kui ei jooksnud kilomeetritki. Jooksu mõttes puhkepäevi tuli kokku sel perioodil 11. Tavaliselt olid need näiteks sel päeval, kui osalesin harrastajate rannavõrkpalliturniiril Nõos vms

Kuidas taastuda?

Kui ma septembris selle väljakutse alguses rääkisin massöör Liisa Veerlale sellest mõttes, siis ta soovitas, et ma ei teeks seda. Mis saaks olla veel kindlam viis, et ma otsustaks ikkagi selle ette võtta, kui see, et massöör, kes parasjagu hindab mu lihaste olukorda, ütleb, et seda ei peaks tegema.

Selge oli muidugi see, et kui selline hoiatus anti, siis päris suusoojaks see ka polnud öeldud. Kindlasti oli võtmeküsimuseks taastumine ja see tuli mul hästi läbi mõelda.

Esimene asi, mis mind kindlasti sellel 1000 km rajal tublisti aitas oli Animal Pak vitamiini ja mineraalikompleks. Nende vana ja hea originaalmudel, mida palju aastaid tagasi soovitas mulle Eesti parim toitumisspetsialist Mihkel Zilmer. Neil kaugetel aegadel olin lootustandev üliõpilassportlane ja selle toidulisandi päevakavasse võtmine andis mulle taastumises ikka suure boosti.

Mingil põhjusel kadus see aga üsna varsti Eestis müügilt ära, midagi ei vastanud siinsetele nõuetele. Keelatud aineid see siiski ei sisalda. Meenub, et Universiaadil Pekingis pidi iga võistleja andma koondise juhile teada, et milliseid toidulisandeid tarvitab ja minu “kahtlane” kollane purk ajas toonase koondise juhi ärevaks. Ei mäletagi, kas see oli Meelis Jukk või Harry Lemberg. Igatahes kutsuti koondise arst Rein Jalak mu tuppa pakendi infolehte lugema. Jalak uuris seda värki mõtliku näoga umbes viis minutit ja andis heakskiidu. Keelatud aineid purgis pole, võib poisi starti lubada.

Täna seda toodet jätkuvalt Eestis müügil pole, vähemalt mina ei tea, et oleks. Kui tead, siis jaga mulle ka infot. Õnneks on aga olemas netipoed ja nii õnnestus mul endale kohe kuskilt Leedust poole aasta varu tellida.

Tegelikult pole selle loo moraal muidugi, et peaksid just seda toidulisandit tarvitama. Pigem see, et koormuse lisandumisel tuleb hoida enda vitamiini ja mineraalide olukord kontrolli all. Näiteks väga hea ja asjalik toode on saadaval Fitshopis ja üldse mitte kalli raha eest. Kümmekond eurot ühe kuu ports.

Air Relax

Iga nädal kord või paar massaažis käia on kindlasti ajakulukas ja pole tasuta. Sellise koormuse lisamisel, mis toob su kehalise koormuse väga lähedale saavutussportlaste omale, on aga paratamatu, et lihaste taastamisele tuleb palju rõhku panna, kui ei taha oma väljakutset vigasena lõpetada. Otsustasin, et tuleb endale Air Relax appi kutsuda ehk siis kompressioon massaaž. Kes pole midagi sellest kuulnud, siis need on sellised õhku täispumbatavad “sukad”, mille sa endale ümber jala oled pannud ja mis siis pigistavad tugevalt eri piirkondadest su jalgu, nii et kõik mahlad liikuma lähevad. Aitab lihastest jääkaineid eemaldada ja paneb lümfiringe korraliku mühinaga käima. Air Relaxi seadme ostsin endale muidugi Medpoindist. Olin enne ühte teist natukene kallimat analoogset seadet katsetanud ja see jättis mulle hea mälestuse.

Lõpuks oli sellel ülepäevasel “relaximisel” veel üks hea positiivne mõju. Nimelt olin ma end pannud kirja Turunduslaborisse, mis on turundajate koolitusprogramm, mille on loonud Lavii ja mida veab eest Timo Porval. Nii ma siis vaatasin üle päeva 2x kiirendusega turundusvideosid tund aega, Air Relaxid ümber jalgade ja märkmik ja pastaks pihus, et mõtted üles kirjutada ja 30 tunnine koolitusprogramm sai vaadatud vähem kui kuu ajaga. Meeldiv ja kasulik ühildatud ja ma ei oskagi lõpuks öelda, et kumb siis oli kumb. Igatahes hakkasin end kohe selle jooksuväljakutse käigus palju pädevama turundajana tundma.

Valusamaid hetki rajalt meenutades

Naljakaid hetki rajalt meenutades

Mis värk selle bussile jooksuga siis oli? Oli selline koomiline moment Nõos. Jooksin seal siis, kui olin tüdrukud rannavõrkpallitrenni viinud ja tegin ise aega parajaks. Juhtus siis nii, et tuli buss bussipeatusse ja üks naisterahvas hakkas eemalt jooksusammul bussi poole jooksma. Sörkisin küll teisel pool teed, aga muigama võttis see, et mul oli 9 km joostud ja tegin rahulikku jooksu, aga tema kiirendas, et bussist mitte maha jääda ja tempo oli täpselt sama, nii et kui me oleks samal pool teed jooksnud, siis oleks bussijuht kindlasti veendunud, et me jookseme mõlemad bussile või teeme mõlemad tervisejooksu. Teisel juhul oleks naisterahvas bussist maha jäänud, nüüd aga ootas juht ta kenasti ära.

Jooksu väljakutse polnud ainus

Aasta lõpp läks mulle ikka üsna keeruliseks, sest jooksu väljakutse polnud ainus, mille ma ette võtsin. Teised väljakutsed, mis koos jooksuga käisid:

  1. 45 päeva vähemalt 15 minutit venitamist. Eks ikka selleks, et jooksust kanged jalad paremini tööle saada. Motivatsiooniks leppisin meie Stebby müügijuhi Kestutisega kokku, et kui ma jätan päeva vahele, siis maksan talle 20€. Lõpuks tuli ikka 60€ ära maksta, sest 3 päeva jäi tegemata, aga painduvus paranes ka tublisti.
  2. Kuu ajaga 7 kg kaalu maha. Selle challenge juures olin teadlik, et esiteks pole taoline kaalukaotus tervislik, ega teiseks jätkusuutlik. Aga mõte oli proovida, et kuidas maadlejad ja kulturistid end tunnevad, kui sellist asja tegema peavad. enda motiveerimiseks lubasin Kairele, et kui ma sellega hakkama ei saa, siis maksan talle 200€. Need eurod jäid mulle alles, kuigi 31. detsembri hommikul oli veel 2.5 kg puudu, siis sai need ikka päeva jooksul kuidagi maha higistatud. Lõpus tuli küll veel rattapukki pedaalida ja saunas higistada, aga tehtud see sai.
  3. Aasta viimase viie päeva jooksul pool tundi jääkülmas vees veeta. Enda motiveerimiseks andsin selle lubaduse Facebookis ja kutsusin endaga ka inimesi kaasa mitmel päeval. Albert Tamm tuli koguni kahel korral kaasa ja tegi ka oma isikliku jääaugu challenge. Kuus minutit järjest iga päev jääkülmas vees sai samuti tehtud.
  4. Raamat kirjutada. See mõte tuli mul Turunduslaborit vaadates. Ma polnud kunagi raamatut kirjutanud, aga ometi mu õde ja isa on mõlemad mitmel korral sellega hakkama saanud. Minu õnnetuseks tuleb mul teksti päris palju vigu sisse, aga õnneks Anette aitas toimetada ja nii sai ilma suuremate vigadeta kirjutatud kokku 152 lk e-raamatut pealkirjaga “Uus Algus.” See sai kokku pandud jõulude ja 4. jaanuari vahepeal. Kui sa veel ei ole seda lugenud, siis vaata üle.
Tartu Jooksumaratoni 21,1 km finišis
Mõne jooks tuli lihtsamalt kui mõni teine. Hea seltskond paneb ikka jalad kiiremini käima

Kuidas vorm on?

Kogu selle nalja lõpuks võiks küsida, et kuidas nüüd vorm on? Täna, kui on väljakutsest möödunud juba enam kui kuu, tuleb tõdeda, et jooksujalg on ikka harjumatult kerge ja ka suusarajal, kus ma olen jaanuari jooksul ca 300 km läinud, on tõusudel ikka väga kerge tunne. Pean kahetsema, et võistlusi pole.

Võistlustest jäid ju väljakutse sisse Tartu Jooksumaraton, kus ma jooksin trennitempos ja Saaremaa Kolme Päeva Jooks, kus 10 km ajaga jäin minuti kaugusele oma rekordist ehk olin finišis veidi kiiremini kui 39.30, mis polnud kindlasti paha. Samas hetkel on minek jooksurajal kindlasti parem kui siis, sest Saaremaal sai mul täis alles 200 km oma challenge’is. Kuidas nüüd vormikõver kulgeb ja kuna tekib võimalus vormi jooksurajal realiseerida, see paistab. Võib olla selleks ajaks pole sellest vormist enam midagi alles? Saame näha.

Saaremaa Jooksu I etapi finiš

Igatahes on tunne, et kõigile, kes tahaksid jooksuvormi parandada julgen sellist väljakutset soovitada. Tiidrek võib olla peaks natuke rohkem pingutama.

Mis edasi?

Aasta lõpus sai neid väljakutseid kohe hulgi ja uuel aastal polegi veel midagi ette võtnud, aga nüüd on tunne, et uuest nädalast võiks ühe uue asja ette võtta. Aga sellest tuleb küll täitsa eraldi kirjutada, et endale motivatsiooni luua see asi ära teha. Veel parem on see, et tuleb midagi sellist, kus teil kõigil on samuti võimalik kaasa lüüa. Aga sellest juba varsti.

Mati Alaver: ’96 aastal seisin ma teelahkmel. Niimoodi jätkata enam ei saanud

Nädalavahetusel taasavastasin enda vana Vimeo kontot, kuhu polnud aastaid midagi laadinud. Tuli samasugune nostalgiline tunne nagu vana pildialbumit lahti võttes, kus on pildid retkedest, kus ma lapsena vanaemaga koos käisin. Vanal Vimeo konto ei petnud mu ootusi, sest leidsin sealt kahtlemata kullafondi kuuluva teose.  Mati Alaveri tunniajane ettekanne aastast 2010 täispikkuses. Ebareaalne, kuidas ma selle olin unustanud? Milliseid teadmisi meie suusakindral aastal 2010 jagas, sellest oli mul ülimalt hägune mälestus. Aga mis seal ikka, vaatame siis üle.

Lasin mikrouunis paki popcorni paisuda, tegin tassikese teed ning sättisin end kuulama ettekannet, mille pidas oma võimete tipul olev treener, kes oli valitud mitmel korral Eesti parimaks ning saanud riikliku teenetemärgi. Ta rääkis spordist, mis oli tema kirg ja pühendumus ja millele ta oli pühendanud aastakümneid oma elust ning viinud oma sportlased selles maailma tippu. Ettekande toimumise päeval, 24. septembril 2010, oli ta mees oma võimete tipul. 4 kuud ja 5 päeva hiljem, kui Andrus Veerpalult võeti positiivseks osutunud dopinguproov, algas tema jaoks ilmselt õuduste unenägu. Aga see oli juba järgmises elus.

Rahvusvaheline Kepikõnni Liit Otepääl

Miks siis kindral Alaver, keda toona pigem suusaprofessoriks kutsuti, selle ettekande tol päeval pidas? Eestis toimus Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu treenerite konverents ja mina olin selle korraldajaks ning Alaveri ühe võtmeesinejana rääkima kutsunud. Võiks isegi ausalt öelda, et olin üsna veendunud, et ta on kogu ettevõtmise peaesinejana. Kogu ülejäänud värk, mis oli kahtlemata kasulik ja praktiline oli ikkagi nagu ansambel Bokassa kontsert Tartus enne Metallica lavale astumist. Olite te enne midagi kuulnud ansamblist Bokassa? Mäletate, et nad eelmisel aastal Metallicale sooja tegid? Vot mina ka täna ei mäleta mitte ühtegi teist ettekannet tollest seminarist.

Mati Alaver 24. septembril 2010 Otepääl esinemas

Igatahes Alaver oli nõus esinema ja isegi väikese avantüürina võrdlema suusatajate imitatsiooni treeningut kepikõnni treeninguga, kuigi ta rõhutas ausalt, et teab suusatamisest peaaegu kõike ja kepikõnnist peaaegu mitte midagi. Eriboonusena oli meil pärast loengut plaanis praktilises osas ka suusatajate imitatsioonitreening Väikesel-Munamäel, mida aitasid läbi viia kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu ja olümpiapronks Jaak Mae. Ühesõnaga see spordipäev tundus mulle toona veel palju parem kui juustukook maasikate ja šokolaadikastmega. Olin ise sellise programmi kokkusaamise üle vähemalt sama uhke kui mu kass, kui ta mulle järjekordse surnud linnupoja kabineti laua kõrvale on tassinud.

Eesti suusatajate edulugu Alaveri esituses

Mati Alaver alustas oma ettekannet pealkirjaga “Suusatamisest, kepikõnnist ja julgetest mõtetest” Eesti suusatajate eduloost ja see oli uhke. Kui võtta murdmaasuusatamise tavadistantsid, siis oli Eesti viimase üheteist aasta jooksul (1999-2010) maailma võidetud medalite arvult koguni viies riik. Eespool Saksmaad ja Soomet. Ebareaalne! Miks see oli nii läinud? Sellele oli tunnustatud treeneri peamine selgitus – tehtud oli väga kõvasti tööd ja targalt oli tehtud. Ettekande käigus sai selgeks, et Alaveri lemmik juhtimisteoreetik on Peter Drucker, kelle juhtimisfilosoofiat tsiteeris ta oma ettekandes mitmeid korda. Illustreeriv ja mõjukas oli ka Edisoni tsitaat, mis oli kuvatud Kristina Šmiguni pildi kõrvale: “Enamik inimesi ei tunne võimalust ära, sest see on riietatud tunkedesse ja näeb välja nagu töö”. Šmigun polnud pildil küll tunkedesse riietatud vaid säras fotol olümpiamedaliga, aga eks me saime aru, et tegu oli palgapäeval tehtud pildiga ja tunkedes pilte Alaveril võtta polnud.

Andrus Veerpalu ja Jaak Mae poseerimas kepikõnni juhendajatega Brasiiliast

  Edeva inimesena (tema sõnad) rääkis Alaver seejärel pisut iseendast. Kiirelt käis ta üle ülikooliaja, TÜ-s veedetud õppejõu aja ning aastad 1976-1992, mille tunnustatud suusatreener veetis treenides Eesti (NS)V suusanaiskonda. Sealt edasi, aga suusameeskonda. Saabus ka mõningane edu, mida Alaver küll ei maininud, aga mina, toonase suusahuvilisena, lasin enda peast läbi: verinoore Andrus Veerpalu 21. koht Albertville taliolümpial, Elmo Kassini MK etapi 5. koht Thunder Bay 1992. Kas need tulemused tulid juba tänu Alaverile või mitte?

Ettekande kõige huvitavam koht oli 1996. aastal. Selle aasta kohta kirjeldas Alaver, et TÜ pani ta murrangulistel aegadel valiku ette, kas täiskohaga või üldse mitte. Selle peale otsustas Alaver, et hakkab täiskohaga suusameeskonna treeneriks. 

Mati Alaver 24. septembril 2010 Otepääl praktilist suusaimitatsiooni tundi juhendamas

 Vahemärkus. Mina astusin TÜ kehakultuuri õppima 1996. aastal ja olin esimeses talvelaagris 1997. Seega Alaveri kuldsed õpetussõnad kehakultuuriteaduskonnas jäid mul napilt saamata. Meie suusatehnikat lihvis legendaarne Arne Kivistik ning hilisem Tartu abilinnapea aga toonane noor suusaõppejõud Tiia Teppan. Kasvuhormooni ega muid dopingaineid üliõpilastele toona ei soovitatud ja verd meil ei vahetatud, aga kuna 10 km klassikalises sõiduviisis suusavõistlus oli siiski kahenädalase laagri kavas, siis pidime iseseisvalt välja mõtlema, kuidas olla seal maksimaalselt edukas. Koos toakaaslase Ilmar Mõttusega, kes on täna Türi valla võrkpalliboss, olime kuulnud, et kofeiin on hea erguti, tegime endale enne laagri suusavõistluse starti hea kange musta tee ja startisime suurte lootustega rajale. Mina sain hea kursavenna Kristo Kangro järel teise koha, mille auhinnaks Kivistik ulatas Kääriku söökla õhtusöögilauas A5 suuruses õhukese diplomi koos sooja käepigistusega. Seda, et minu suhteline edu polnud kange tee teene, tõestas Mõttus-poiss, kes jõudis ka kuidagi läbi häda finišisse, venna käest saadud Soomest toodud sinine Karhu suusamüts uljalt peas viltu nagu Harri Kirvesniemil ning koht kuskil tagumises viisikus, kus edestas paari kursaõde, kes samuti suusatamisele aupaklikult Teie ütlesid. Kas Alaver oleks minust ja Mõttusest tõsisemad suusamehed voolinud jäi meil teada saamata.

 Tänase teadmisega, mis kõik hiljem on juhtunud, oli väga huvitav kuulata, kuidas Alaver kirjeldas oma toonast dilemmat umbes selliselt:

“Ma olin siis teelahkmel ja püüdsin välja mõelda, et mida ma olen saavutanud ja olin enda vastu aus, et ega ma midagi saavutanud ei ole. Ja ma olin aastal ’96 juba 42 aastane. Edasi mõtlesin ma, mida ma tahaksin saavutada ja kas mul on oskuseid ja andeid, et seda teha. Toona mulle tundus, et ma tean suusatamisest kõike. Olin läbi käinud kõik Nõukogude Liidus toimunud seminarid ja aastast 90 ka kõik Soomes toimunud seminarid, mis rääkisid tippsuusatamisest. Siis ma mõtlesin, et miks ma seda teadmist ei näita, miks ma ei vii ühtegi Eesti suusatajat maailma tippu. Oli aeg seista silmitsi reaalsusega.”

Edasi sukeldus Alaver pühendumuse arendamisse. Kurioosumina tsiteeris ta selle slaidi lõpus ei kedagi teist kui Donald Trumpi, keda toona nimetas “vastuoluliseks Ameerika ärimeheks ja multimiljonäriks”: “Kõige visam võidab.”

Käesoleval hetkel demonstreerib Trump seda visadust Ameerika kohtusüsteemi proovile pannes, kaevates  ja uuesti kaevatas erinevates osariikides valimistulemuste üle, mis teda presidendivalimiste võitjaks ei tunnista. Karta on, et lüüasaamisega peab jõuluks leppima temagi ning visa mees võib telekast vaadata filmi Visa Hing (ning kui soovi, siis ka Üksinda Kodus, kus Trump oma rolli sai tehtud).

Täna teame, mis juhtus edasi. Mati Alaveri täieliku pühendumise tagajärjel hakkasid suusatulemused paranema kiiremini kui Gunnar Hololei jõuaks öelda “Jüri Vips”. Jaak Mae Nagano 10 km klassikas OM kuues koht, Andrus Veerpalu kaheksas, Veerpalu aasta hiljem Ramsau MM maratonil hõbemedalil. 2001 Lahti MM – 30 km klassikas Veerpalu võidab 0,2 sekundiga Frode Estilit ja tuleb esimest korda maailmameistriks. Aasta hiljem Salt Lake City taliolümpial 15 km klassikat Eesti kõigi aegade triumf, Veerpalu võitja ja Jaak Mae kolmas. Ja see jada jätkus veelgi. Teame ja mäletame neid hetki.

Vastupidavuse treeningu A&O

Ilmselt ei ole mitte keegi mitte kunagi, sealhulgas Aivar Rehemaa, kelle telefonis teadupärast on Alaveri number kiirvalik number 1, seadnud küsimuse alla Mati Alaveri pädevust vastupidavuse alase treeningplaani koostamise osas. Õnneks pühendas Alaver suure osa oma toonasest ettekandest vastupidavusspordialade treeningu ülesehitamisest rääkides. Põhilised punktid vastupidavustreeningu gurmaanidele kaasa võtmiseks sellest loengust olid sellised:

  • 80-85% oma treeningajast treeni madalal intensiivsusel, milleks võiks lugeda ca 10 pulsilööki alla oma aeroobse läve. See ehitab üles korraliku lihasvastupidavuse baasi, aitab efektiivselt töötada südame-vereringe süsteemil ning efektiivselt toimima panna laktaadi eemaldamise mehhanismid.
  • 7-9% treeningute kogumahust on sportlane valmis maksimaalse intensiivsusega tööks. Pange tähele kui väike ja täpne vahemik – 7-9%. Keskmine apteeker viskab sulle sellest laiema käega ükskõik millist retseptiravimit!
  • Mida see siis praktikas tähendab? Alates juulist kuni märtsini kaks tugevat tempotreeningut nädalas vahemikus 1-2 tundi. Juulis minnakse kuni laktaadini 3 mmol/l, oktoobrist alates hooaja lõpuni 4-8 mmol/l.
  • Kuna suusatamises on mass-stardi osatähtsus kasvanud (NB! jutt oli aastal 2010), siis tuleb päris palju ettevalmistust panna ka jõusaalitreeningule. Enamasti oma keharaskusega või väikeste lisaraskustega. 

Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja seminaril osalejad liikumas mööda Tartu Maratoni rada Väikese-Munamäe tõusu suunas

Suusa-imitatsioon ja kepikõnd

Pisut ettekandest pühendas Alaver ka suusa-imitatsiooni ja kepikõnni võrdlusele. Imitatsiooni eesmärk on suvel keppe kasutades teha võimalikult suusatamise lähedast liigutust. Kasutakse nii aste-, jooksu- kui hüppesammu ning koormus võib ka astesammu kasutades minna vägagi suureks ning laktaat tõusta 4-10 mmol/l, kui raja reljeef on raske.

Seda, et see nii on saime toona omal nahal tunda, sest Alaveri loengule järgnes praktiline imitatsioonitund Väike-Munamäel, kus tehnikat aitasid sättida ja osalejaid inspireerida ka meie olümpiamedalimehed. Oleme ausad, see trenn oli tõesti megaraske ja on mul tänaseni meeles. Kui keegi, kes selle meenutuse siiani on läbi lugenud tahaks proovida, siis ma olen valmis iga kell meenutama seda ja munakale ronima minema. Lihtsalt kirjuta mulle ja teeme ära, saab ikka väga korraliku treeningu lihastesse.

Ettekande järelkajad

Kui sportlik nädalavahetus kepikõndijatel Otepääl oli möödunud, siis tagasiside oli muidugi positiivne. Eks paljuski on alati sellist rõõmu sellest, et üle maailma oli kokku tuldud ja õhtul koos mõni klaas veini joodud ja spordi- ja lobajuttu aetud. Seminari parima osana toodi mõistagi välja just Alaveri ettekanne ja hilisem praktiline workshop, kus osalejad said Mae ja Veerpaluga koos pilti teha ja end hingetuks ronida. Ise olen ka täheldanud, et iga raske trenni järel oled sa õnnelik, et sa sellega hakkama said ja praktiliselt mitte kunagi ei kahetse, et trenn sai ette võetud.

Natukene küll sain tõreleda rahvusvahelise alaliidu juhatuselt, sest viimasel hetkel pidin Alaveri ettekandele tellima sünkroontõlke. Ma täiesti ausalt ei tulnud selle peale, et isegi küsida Alaverilt, et mis keeles ta kavatseb rääkida. Ikkagi rahvusvaheliselt tuntud suusatreener. Olin väga veendunud, et ettekanne rahvusvahelisel koolitusel tuleb inglise keelne. Mõni päev enne ettekannet, kui eestikeelsed slaidid tulid ja ma tegin märkuse, et need võiks olla ka osalejatele arusaadavas keeles, tunnistas Alaver, et tema on arvestanud sellega, et ta räägib eesti keeles. Oli vajadusel valmis soome või vene keeles tegema ettekande, millele ma ei saanud alla kirjutada. Nii need eurod lõpuks kulusid tõlkimisele ja masinatele, mida tõlke kuulamiseks vaja ja MTÜ-del nagu Kepikõnni Liit ei ole kunagi neid eurosid kontol ülemäära palju. Aga väikesest finantsilisest tagasilöögist hoolimata sai minu meelest kokkuvõttes siiski väga uhke asja.
Pool aastat hiljem, kui Veerpalu dopingukeiss tuli avalikuks kirjutasid mõned osalejad mulle selle kohta, et kas ja mida ma tean. Aga mina toona uskusin Andrus Veerpalu (kuigi mitte niipalju, et FB kommuuniga liituda) või tahtsin lihtsalt Eesti spordi au kaitsta ning kirjutasin vastuseks, et teemad on edasi kaevatud  ja küll tõde lõpuks selgub. Eks tõde CASi otsus selguski, õigus vist pigem mitte.

Täna on mul aga ülihea meel, et selline ettekanne on täies mahus säilinud ja sellega saab kaasa mõelda. Mingis mõttes on Alaver ju geenius ja mingis mõttes kurjategija (ikkagi kohtus karistatud). Tema ettekannet kuulates on aga üheselt selge, et tema jaoks ei tundu, et ta on üldse midagi kunagi valesti teinud. 

Eks siis nautigem seda geeniust ja õpime sellest. Teisalt, oleme ettevaatlikud ja püüame ära tunda need kohad, kus meie mõtlemine võib minna nii valesti, et me hakkame suure mastaabiga sigadusi enda jaoks õigustama ja ise seda kõike siiralt uskuma. Mul ei ole täna kahtlust, et Mati Alaver oli toona ja on täna veendunud, et ta on käitunud absoluutselt õigesti ja teisiti polekski saanud nende tulemusteni jõuda. Kurb on siinjuures see, et me ei tea ja ei saa kunagi teada, kas tal on selles õigus.

Igatahes tänud Mati Alaverile veel täna selle loengu eest, mis oli kõike: huvitav, mõtlemapanev, õpetlik.

Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu konverentsil osalejad Otepääl. Kepikõnnitreenereid Uus-Meremaalt, USAst, Suurbritanniast, Jaapanist, Sloveeniast, Lõuna-Koreast ja igalt poolt mujalt. 24. september 2010 Otepää.

Vaata Mati Alaveri ettekande videot täispikkuses

Mati Alaveri ettekanne from Marti Soosaar on Vimeo.

Endomondo paneb putka kinni. Kuhu edasi?

 3. novembril saatis fitness äpp Endomondo kõigile kasutajatele uudiskirja, et uuest aastast lähevad putka uksed pauguga kinni. Kuna minu hinnangul on tegemist olnud ühe kõige mugavama ja mis peamine tasuta vastupidavustreeningu jälgimise äpiga ja kindlasti ühe eestlaste lemmikuga selles kategoorias, siis kahtlemata tuli see uudis nagu külm dušš. Selle vahega, et külm dušš on üldiselt tervislik ja meeldiv, pärast kui oled end hommikul kuiva karedaga rätikuga üle hõõrunud, aga see uudis polnud. TASUTA on muide päris oluline argument, sest nagu eesti rahva vanasõna ütleb, siis iga eestlase lemmikjook on tasuta jook.

Endomondo ametlik teadaanne sulgemise kohta 

Mulle see päris maailma lõpp ei olnud, sest eks see Endomondo oli mingis mõttes nagu ta oli. Kord läks meelest see õigel ajal käima panna, kord kinni panna, mõnikord sai telefonil akut tühjaks. Minu isiklik lemmikjuhtum oli sel suvel, kui telefoniaku sai tühjaks virtuaalse rulluisumaratoni distantsi läbimisel 300 m enne finišit.

Meenutus kuidas mu telefoniaku lõppes 300 m enne Tartu Maratoni rulluisu virtuaalmaratonidistantsi täitumist.

Õnneks mõtlesin lahenduse siiski välja. Kui jõudsin koju, siis laadisin telefoni, käivitasin uuesti Endomondo ja tegin oma puuduvad 300 m ära. Maratonimedal auga välja teenitud ja ka Endomondole siin tänud, sest mu trenn “jooksis” ikka edasi kui telefon uuesti käima sai pandud.

Ise olen erinevaid aktiivsusmonitore katsetanud ja nüüd kuu aega jooksnud kasutades elus esimest korda Apple Watchi. Valisin kõige uuema 6 seeria kella, aga puhtalt jooksutrenni registreerimise mõttes tundub palju kiidetud õunafirma kell mulle tasuta telefonis olev Endomondo äpiga umbes võrreldavalt hea asi.

Telefoniäppide kindlaks miinuseks on see, et kui päriselt võistlema või lõike jooksma lähed, siis sa telefoni ju taskusse ei pane, seega mu nobedamate jooksude tulemused seal nagunii kunagi ei kajastunud, enamasti ainult trenni löntsimised. Ants Nurmekivi oleks TÜ kehakultuuripäevadel nimetanud neid aeroobse võimekuse tõstmise treeninguteks. Samas tasuta asjana vastupidavusalade sõbrale-jooksuharrastajale igapäevase treeningu mõõtmisel on Endomondo hindamatu abimees. 

Lõppude lõpuks teeme ju trenni ikkagi enda pärast ja minu jaoks nende andmete kaotus kindlasti tsunamina trennimotivatsiooni minema ei pühiks. Samas, saan aru kõigist, kes on järjepidevalt juba pea 10 aastat seal trennipäevikut pidanud, et see kindlasti ei ole neile meeldiv uudis ja paneb küsima, mis edasi.

Endomondo on surnud, mis saab edasi?

 Möödunud nädalal sattusin koos trennis jooksma poolmaratoni distantsi koos kunagise ülikoolipäevade sõbra Erkki Toriga, keda polnud ammu näinud ja kes on aastaid oma jooksutreeningute logi hoidnud just Endomondos ja otsis nüüd lahendust, et mis ja kus edasi saab. Ta pole päris kindlasti ainuke, kes mõtleb nii.

Under Armour, kellele Endomondo kuulub, soovitab ümber kolida enda teisele platvormile MapMyRun. Paneb muidugi küsima, et miks kasutajana peaksime nüüd Under Armourit tulevikus usaldama? Äkki aasta pärast tuleb uus uudis, et paneme selle ka kinni ja keskendume korvpalliketside või iluvõimlemisekurikate tootmisele? Lisaks, kui teil on kaks samasugust keskkonda, kas oleks keeruline olnud neil endil viia need keskkonnad vaikselt-vaikselt kokku, selle asemel, et võrdlemisi kalli raha eest ostetud platvorm lihtsalt kinni panna ja kasutajad kebabi sööma saata?  

Vahemärkus: 2015 aastal maksis UA Endomondo eest 85 miljonit USD ja toonasel shoppingutuuril osteti veel üks maailma suuremaid toitumise jälgimisäppe MyFitnessPal 475 M USD eest.

Valetaksin, kui ütleksin, et ma olen hullult aktiivselt oma treeninguid Endomondos registreerinud. Vahelduva eduga tubli jooksuharrastajana olin Endomondosse märkinud treeninguid alates 2011 aastast, seda samuti vahelduva eduga. Vahepeal kasutasin teisi seadmeid, vahepeal unustasin, aga siiski oli seal kokku ca sadakond erinevad jooksu-, ratta-, suusa- ja kepikõnnitreeningut. Kui nüüd Endomondo uksed kinni paneb, siis nagu polekski neid teinud? Otsustasin siiski otsida varianti oma treeningute andmed alles hoida.

Kaalusin kiirelt peas erinevaid variante ja otsustasin, et proovin oma Endomondo trennid importida Stravasse, mis on teine mu sõprade seas enim kasutatud tasuta trennide regamise äpp. Mida olen ka väga pisteliselt varem testinud. Konto on mul seal juba ka ligi 5 aastat olnud, aga trenne ehk registreeritud kümmekond. Kerge Google päring ütles, et asi on tehtav, kuid kui tegema hakkasin siis leidsin, et liiga kerge see siiski pole.

Esmalt on muidugi see mõte, et manuaalid on lollidele. Lendan lihtsalt peale ja vajutan kuskil menüüs suurelt olevat nuppu “impordi mu Endomondo treeningud”. Nii lihtsalt see siiski ei käinud ja pidin ikkagi päriselt Strava poolt kirjutatud juhendit lugema hakkama.

Strava ametlik juhend, kuidas Endomondost kogu mant Stravasse saada

Juhendit lugedes sai mulle selgeks, et kui sooviksin kogu oma Endomondo ajaloo Stravasse tõmmata, siis tuleb seda teha selliselt, et kõik Endomondo treeningute GPX failid ükshaaval alla laadida ja siis need Stravasse üles laadida. Üles laadida saaks ka 25 faili korraga, aga Endomondost kahjuks mingit kõigi trennide korraga allalaadimise võimalust ei ole. Sellest igavam töö oleks ilmselt ainult konservivabrikus kilude karpi panemine või mõne Helmena Riigikogus umbusalushääletusel osaleda.

Pääsetee siiski on olemas

Õnneks avastasin aga kasuliku abilise, millest võiks sullegi kasu olla. Selline teenus nagu tapiriik.com lubas, et suudab syncida treeninguid erinevate keskkondade vahel ja teiste seas on olemas nii Endomondo kui ka Strava. Lisaks väikese aastatasu eest (2$ aastas lubab tegija, et suudab pakkuda ka automaatse sünkroniseerimise võimalust.

 Tapiriik.com lubab sul oma treeninguid sünkida erinevate treeningplatvormide vahel

Sidusin oma Endomondo ja Strava kontod tapiriik.comiga ja vajutasin sünkroniseerimise nuppu. See näitas, et minu sünkimise töö läks järjekorda. See järjekord oli küll pikem kui taarpunkti saba 1986. aastal Tartus Veeriku poe taga, sest see syncing oli Tapiriikis ees õige mitu tundi, kui ma sinna tagasi läksin. Lõpuks juba enam ei viitsinud refreshida ja tuin tagasi teenusesse järgmisel päeval. Nüüd tundus, et sünkimine on lõppenud ja õnnestunud. Tõepoolest, hulk uut materjali oli ka Stravasse tekkinud, teiste seas näiteks mu jõuluõhtul 2011 joostud 16 km treening.

Tundub nii, et saame Endomondo saata väärikalt igavesele unele ja oma 10 aasta tagused trennimaterjalid siiski alles hoida. Panin Strava nüüd täna väärikale proovile ja tegin viimase aasta pikima jooksutrenni Strava abi kasutades. Töötab küll ja nagu näete, siis sain uue rekordi kohe kirja.