Rubriigiarhiiv: Roheline

Eestimaa Rohelised on populaarseim erakond aprillis

Täiesti ootamatult tõusis Erakond Eestimaa Rohelised kõigi erakondade populaarsuseuuringute järgi populaarseimaks erakonnaks Eestis. Kui märtsis olid Rohelised veel kõigi Riigikogu erakondade ja Eesti200 järel populaarsuselt seitsmes erakond, siis aprillis tõusis Roheliste reiting uskumatuna tunduva 26% peale. Järgnesid Reformierakond 23%, EKRE 17%, Eesti200 16%, Isamaa 7% ja sotsid 7%. Keskerakonna populaarsus kukkus paraku nulli peale.

Mis võis mõjutada roheliste nii kiiret tõusu kõigest mõne protsendi toetuse pealt absoluutsesse tippu?

Analüütikud nägid selle taga eeskätt asjaolu, et rohelised on juba pikki aastaid rääkinud sellest, et tuleb vähendada energeetiliset sõltuvust Venemaast ja jõuliselt ära teha rohepööre. “Erakonnad, kes on olnud aastaid võimul, on rääkinud üht ja teinud teist, ühel hetkel pidi see tagasilöök tulema,” kommenteeris poliitikateadlane Mõnus Saarts ja lisas, et roheliste puhul on nüüd oluline see, kuidas nemad oma sõnumid ja tegevused välja kannavad. “Rohelistel on hea olnud aastaid õiget juttu rääkida, sest neil pole valitsusvastutust olnud. Vastutusega kaasneb aga ka lobiorganisatsioonide suurenenud tähelepanu ja igasugu toetuspakkumised metsasaagijatelt ja põlevkivikeemia inimestelt, millele on keskmise vastupanuvõimega poliitikul raske vastu seista. Kas rohelised suudaksid päriselt ka oma programmi ellu viia, seda me ju täna ei tea. Samas ei tea me seda ka Eesti200 puhul, aga nende populaarsus on juba päris pikalt üsna kõrgel püsinud,” tähendas Saarts.

Mis aga põhjustas Keskerakonna sedavõrd kõrge kukkumise, et kuu aega varem ligi paarikümne protsendiselt toetuselt täitsa nulli kukuti? “Eks suurimat rolli siin mängis kahtlemata see, et Keskerakonna reiting püsis paljuski rahvasaadik Martin Repinski isiklikul renomeel ja tuntusel,” arutles tuntud politoloog Juhannes Kivirähk. “Märtsis saabus aga uudis, et Repinski lahkub Keskerakonnast, hoolimata Ratase ja Karilaiu keelitamisest. See oli Keskerakonnale muidugi surmahoop, mida püüti varjata Tallinna linnapea Kõlvarti abiellumisega tuntud võidusõitja Kovalenkoga, kuid ainult pehmeid väärtusi pakkudes nii kõva mainepauku, nagu Repinski lahkumine tõi, pole võimalik korvata,” hindas Kivirähk olukorda objektiivselt.

Värskeid uudiseid jälgides selgus aga Repinski on asutanud uue MTÜ nimega Eesti Äpitaksojuhtide Ordu. Kas sellest võiks lähiajal kasvada uus erakond, seda näitab juba Bolti äpp ja lähitulevik.

Kultuuriminister tembutab jälle

Samal ajal kui Eesti progressiivne spordiüldsus püüab aru saada, mis asi ja kuidas täpselt Team Estonia EOK juhtimisel toimima hakkab, kes tulevad aasta sportlasteks ning mitu medalit saab Eesti Pekingist, on ka meie riiklik “spordiministeerium”, uue ministri toimetamisel, asunud täie hooga sporti korraldama. Nädala jooksul põrutatakse Kultuuriministeeriumi majast välja üks huvitav uudis teise järel.


Alustame viimasest ehk täna Delfis ilmunud teatest, et Tallinna Ironmani korraldajatelt soovitakse tagasi saada, õigemini küll ilmselt maksmata jätta, 204 555 eurot toetusraha, mis neile oli lubatud. Põhjusena tuuakse välja, et ürituse majanduslik mõju polevat selline, nagu olid riiklikud ootused.


Selle selgituse peale tahaks tõesti küsida, et kas ministeerium on äkki kuulnud üht-teist koroonaviirusest ja selle kaasa toodud reisipiirangutest ning ka lihtsalt inimeste väiksemast valmisolekust reisima minna? Kas see tuleb ministeeriumile suure üllatusena? Kui ürituse korraldajad on, kõiki piiranguid ja võimalusi arvestades, teinud endast parima, et suurepärane üritus ka katku ajal kenasti läbi viia ning teinud kulusid ja soovivad nüüd arveid tasuda, siis mille eest seda peaks tehtama?


Igasugu sporti korraldavatel MTÜ-del on omavahenditega alati nagu selles anekdoodis, kus reamehelt küsitakse, kas väeosas ikka korralikult toidetakse. Reamees, kes on kohalikult ülemuselt saanud selge instruktaaži, kuidas vastata tuleb, ütleb, et toidetakse hästi ja jääb ülegi. Küsimusele, et mida ülejäägiga siis peale hakatakse, vastab, et ülejääk süüakse ära ja tuleb puudugi. Sama seis on paraku kõigil sporti korraldavatel MTÜ-del ka eelarves. Sellise summa ükskõik milliselt spordiorganisatsioonilt omavahenditest ära võtmine on väga valus hoop ja peaks olema väga hästi põhjendatud. Ajal mil ministeerium peaks mõtlema, kuidas ürituste korraldajatele rohkem toetusi maksta, küsitakse juba lubatud toetused tagasi. Selle kohta on olemas üks prantsuse keelne sõna, mis mul hetkel meelde ei tule. Jääb vägisi mulje, et Kultuuriministeerium ei võta ürituse korraldajaid enda heade partneritena, kellega ka tulevikus soovitakse head koostööd teha. Tihti on just selline suhtumine otsustavaks asjaoluks, miks mõnigi tore ja traditsiooniline ettevõtmine lõpuks läbi saab.


Rally Estonia tabas Kultuuriministeeriumi üllatusena

Nädala tagasi selgus, et Kultuuriministeeriumile tuli eelarvet koostades Rally Estonia suure üllatusena. Nimelt selgus tõsiasi, et Eesti rallisõbrad saaksid kodust rallit nautida, tuleb maha võtta 2,5M euro eest metsa. Riigikogu Rahanduskomisjon otsustas häältega 5:4, et rallitoetuseks vajalik summa saadakse RMK-lt. Korraldus olevat tulnud Rahandusministeeriumist, kuid vaevalt, et proua minister Keit Pentus-Rosimannus selle initsiatiivi ise välja mõtles. Võib oletada, et see toimus mingi järjekordse lehmakauplemise käigus, kus ministeeriumi eelarve vähendamise üle läbi räägiti. Nõnda saab ministeerium oma nõutavad kärped tehtud ja saab ka ralli siiski toimuda.


Tundub, et Kultuuriminister härra Tiit Terik, kes väga teraselt teadis, et Rally Estonia toimub meil eeskätt tänu kahele inimesele – Urmo Aavale ja Tarmo Hõbele – saab nüüd oma nimekirja pikendada viie rahanduskomisjoni liikme ja proua Pentus-Rosimannuse võrra, kes ralli toimumise päästsid.


Spordisõbrana olen muidugi rõõmus, et ralli MK-etapp Eestis siiski toimub. Mind jäävad huvitama nüüd veel kaks asja. Esiteks, mida tähendab see, et RMK-le tõsteti dividendiootust, aga raiemahtusid ei tõstetud. Kas see tähendab seda, et RMK müügiosakond peab mahavõetud puidu kellelegi kallimalt maha müüma kui senine plaan ette nägi või äkki tuleb raha teenida hoopis karusnahkade müügist? Teiseks, kas sellised ühe ministeeriumi või riigiasutuse haldusala tulude sihtotstarbeliselt otse teise ministeeriumi haldusalasse toimetamine, nagu Rahandusministeerium seda praegu korraldab, saab meil mingiks traditsiooniks. Praegu kultuuriminister rõõmustab, et saab metsa mahavõtmise rahaga rallit korraldada, aga kui järgmiseks tuleb korraldus erakorralist pensionitõusu rahastada Eesti Kunstimuuseumi varade müügist?

Vaata lisaks

PEREAT CORONA

Samal ajal kui meie kohalikud omavalitsused kapteneid ja tüürimehi valisid sõitis meie laevuke täie hooga ees kohiseva suure kose suunas. Peaminister, kes ise küll valimistel ei kandideerinud, rääkis erinevates valimistuudio saadetes pühapäeva õhtul lootusrikkalt, et äkki nüüd saab lõpuks hakata riiki juhtima, sest valimised on läbi. Paraku oleme sellele kosele nii lähedale jõudnud, et ainult peaministri ja valitsuse pingutustest enam ei aita. Kui me terve ühiskonnana ei keera oma laeva nina õigesse suunda ja laseme sellel allavoolu edasi minna, siis neelab see kosk meid kõiki varsti ja tagajärgi me pigem ei taha teada.

Hea on tark olla, et mida oleks pidanud tegema. Aga mida teha nüüd? Kas kuskil on väljapääs? Midagi ikka saab ja tuleb teha. Panen mõned mõtted kiiresti kirja.

Esiteks ja kõige olulisemalt. Inimesed, kes veel ei ole vaktsineerimas käinud, tehke seda kohe. Eriti ja eeskätt vanemaealised. Kuulake, mida räägivad teile tervishoiu spetsialistid, mitte uhhuu-meedia. Kui te seda ei tee, siis võib vikatimehe koputus teie uksele kõlada ebaõiglaselt varsti ja see on täiesti reaalne hoiatus. Meil on teid ja teie elukogemust veel vaja.

Inimesed, kelle vanemad sugulased pole veel vaktsineeritud, palun veenge neid ja vajadusel aidake transpordiga. Isegi, kui te iseennast pole veel vaktsineerinud ja võib olla ei plaani seda teha. Koroona on olemas ja teie vanemate sugulaste elu ja tervis on teie vastutada. Peielaua peod võiksid veel kaugemat tulevikku oodata, võiks enne veel mõned juubelid üheskoos maha pidada.

Kõik inimesed, kes kõhklevad. Te ei ole üksi ja arusaadav, et igaühel on omad mured ja omad põhjused. Palume kindlasti, helistage esimesel võimalusel oma perearstile ja pidage temaga nõu. Kui olete teda enne oma tervisehädade ja -küsimustega usaldanud, siis usaldage nüüdki.

Inimene, kes sa oled otsustanud, et sa ennast ei vaktsineeri. Sinu keha on sinu oma ja sinu otsust peab austama. Palun ära agiteeri teisi sama tegema. Igaüks meist on erinev ja neil ei pruugi olla sinuga sama hea tervis. Jäta neile nende otsus ja nende võimalus oma terviseotsused ise arstidega läbi rääkida, lähtudes nende tervislikust seisundist. Ära sunni teisi otsustama nii, nagu sina oled otsustanud. Kui nendega juhtub sinu agitatsiooni tõttu õnnetus, kas sa siis vastutust oled valmis kandma? Kas sõbra matusetalitusel astud rahva ette ja ütled kõigile selga ja kõlava häälega: “Mea culpa”?

Meediamajad, palun võtke eeskuju Delfist, kes korjas kommentaarid koroonauudiste alt ära. Postimees ja Õhtuleht, tehke palun sama. Elu näitab, et see kommentaarium seal kahjuks ei väärinda teie ajakirjanike poolt loodud sisu. Võiksite kõik ka oma sotsiaalmeedia platvormide kommentaare paremini modereerida või võimalusel kommenteerimise sealgi sulgeda. Nende kloaakide sulgemine ei piira meie ühiskonnas kellegi sõnavabadust. Internetis sõimamine ja valeinfo levitamine pole sõnavabadus. Tootke üldse vähem uudiseid sellest, mida mõni koroonaeitaja või vaktsiinivastane on öelnud, siis paistab arukam sisu paremini välja.

Kohalikud omavalitsused. See on arusaadav, et teil käib praegu kibekiire koalitsioonide moodustamise aeg. See on loomulikult tähtis töö. Palun ärge tehke neid läbirääkimisi vaktsineerimise kiirendamise arvelt. Omavalitsuses ei jää elu seisma, kui saate oma koalitsioonileppe nädal aega hiljem alla kirjutatud, aga mõne teie kodaniku elu võib küll seisma jääda, kui te peafookuses ei hoia tänast kõige põletavamat teemat. Kaaluge hoolega, kas teil on eelarveressursse, et jõuda vanemate inimesteni, kes veel pole vaktsineeritud. Kas saab saata abitööjõudu perearstidele, et kõik vanemad inimesed veel kord läbi helistada ja selgitada kui tõsiseks olukord on läinud? Kas on võimalik veel teha vaktsineerimisi kodudes?

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ega ikka ei ole küll nii, et teie pühite siinkohal oma käed puhtaks ja ütlete, et valitsus vastutab. Teie sõnumid, mis enne valimisi valijatele läksid olid veel kahepalgelisemad, kui Edgar Savisaare üleskutse hääletada Euroopa Liiduga liitumise asjus südametunnistuse järgi. Teie õhutusel ja heakskiidul on tuhanded inimesed vaktsineerimist edasi lükanud. Valimised on nüüd läbi ja olite seal edukad. Palju õnne teile eduka esinemise puhul. Lõpetage nüüd see jamamine ja öelge inimestele konkreetselt, et tuleb minna vaktsineerima. Kui teil ikka peaks domineerima kiusatus, et mida halvem valitsusel, seda parem teile, siis meenutage, et vanemaealiste hulgas on väga palju ka teie valijaid, kelle hääli te tahaksite tahaksite saada 2023 ja 2025 jne Nende inimeste suremine jääb ka teie hingele, kui te ei anna endast kõike, et teie valijad vaktsineerima jõuaksid. Hea valija on elus valija.

Valitsus võiks tõsiselt kaaluda viiruse läbipõdenutelt vaktsineerimise nõudmise lõpetamist. Hetkel ei tundu sellel olevat teaduslikku põhjendust ja see on üks olulisemaid asjaolusid, mis tekitab paksu verd, kõva kisa ja vaktsineerimisvastaseid meeleolusid võimendab.

Vaktsiinikahjude fond tuleb ära teha. Kui on olemas mingi imevits, millega saab väga odavalt väga palju muutust esile kutsuda, siis see on see. Me ju teame, et inimesed on kaevanud ennast mittevaktsineerimise kaevikutesse. Kui neile ainult öelda, et “Eesti poisid, tulge üle, saate kõhu täis ja jõuluks koju,” siis seda on inimeste veenmiseks vähe. Mõnegi inimese jaoks, kes on oma veendumuse kõva häälega välja hõiganud, tundub täna põhimõtte reetmine alandavam kui surm. Selle fondi loomine võib olla päästerõngaks, millest nad on valmis haarama, et näidata, et nende põhimõtted on siiski alles kui nad lõpuks süsti õlavarde saavad. 

Tanel Kiik peab tagasi astuma. Me usume, et ta on teinud seda tööd oma oskutele vastavalt ja püüdlikult ja kogu maailmaga võrreldes kindlasti ka mitte kõige halvemini, kuid tänane probleem on selles, et seni kuni Tanel Kiik ministrina veab koroonavastast võitlust, puudub rahval sellesse usk. Usku on meil kõigil aga kõige rohkem vaja.

Sama jutt ka Anneli Oti kohta. Ta kahjustab oma käitumisega Eesti kultuuri, sest tema käitumine on sisuliselt mittevaktsineerimise promo ning tekitab kultuuri- ja spordiasutustele meeletu majandusliku kahju. Samuti õõnestab ta valitsuse usaldusväärsust ühisel koroonarindel. Selline inimene ei saa töötada kultuurisektoris ega ka mitte valitsuses.

Lõpetuseks kõigile, liigume palju värskes õhus, toitume tervislikult, töötame võimalusel kodust, teeme mõistlikult sporti ja püsime terved. 

Tartu Debati võitsid Lukas ja Tõugu

Kui pärast valimisdebatte on tavaks hinnata, kes võitis, siis pärast Tartu valimisdebatti tuleb tunnistada, et võidu võttis kogemus ja parim kandidaat debatis oli Tõnis Lukas. Väärikas ja väljapeetud esinemine, konkreetne ja sundimatu jutt, vahepeal viskas naljagi, mis näitas, et erilisi pingeid peal polnud. Kuskil kinni ei jooksnud ega ämbrisse ei astunud. Suutis muude asjade juures kenasti oma jutupunktid nagu Kivisilla taastamise sisse tuua. Kohe näha, et kogenud poliitik.


Teiseks suurimaks võitjaks selles debatis oli kahtlemata Roheliste kandidaat Johanna Maria Tõugu. See areng, mis on noorel inimesel olnud sellel perioodil, kui talle see suur vastutus on pandnud on muljetavaldav ja areng debatist debatti on väga suur. Kui esimene kord hääl kuuldavalt värises, siis seekord kaugeltki enam mitte. Oma jutupunktid tulid väga kenasti, enesekindlalt ja konkreetselt. Võib olla oleks tahtnud rohkem näha seda, et mingites küsimustes oleks olnud mängulist ja sundimatut reaktsiooni sellele, mida poliitilised oponendid ütlesid või enam viidatud teiste puudujäämistele. Kui aga keegi tahab viidata tema noorusele ja kogenematusele poliitikas, siis tuleb meenutada, et Tõnis Lukas 30+ aastat tagasi polnud ju ka teab, mis vana ja kogenud poliitik. Roheliste võit oli kindlasti ka see, et lõppude lõpuks oli üks debatt, kuhu ka osalema kutsuti, sest mitmes teises kanalis eetrit ei antud.


Oma tegid debatil kenasti ära Kristina Kallas ja Lemmit Kaplinski. Hindeks 5-. Saate võib olla kõige nutikam vastus tuli ka Kaplinskilt, kui saatejuhid transpordi teema blokis uurisid, et milliseid ühendusi sotsid eelisarendaksid, siis vastus oli: “Eeskätt vaimseid ühendusi.” Kui mingil põhjusel ja valijate soovil peaksid reform ja sotsid Tartus uuesti jätkama, siis tuleks Kaplinski Klaasi asemel linnapeaks panna.


Mis Kallast puudutab, siis ma ei saa üle sellest, et minu jaoks on E200 lihtsalt aruka inimese protestipartei. Protestiparteisid oleme näinud küllalt ja nende saatuseks on ikka olnud hääbumine, sest oma nägu on lihtsalt puudu. Kuigi programmis on nad olnud erinevad, siis minu jaoks läheb E200 lihtsalt samasse jadasse, kus on ees juba 90-ndate erakond Parempoolsed, Res Publica ja Vabaerakond. Nad tulevad korraks, lehvitavad rahvale ja lähevad uuesti minema. E200 peab kõvasti vaeva nägema, et sama saatus ei tabaks 5-6 aasta pärast ka neid.


Jaan Toots ja Keskerakond. Kogu tema olekust ja jutust on aru saada, et ta on vähese jutu ja suuremate tegude mees. Ma arvan, et paljudel poliitikutel võiks sellest olla õppida. Aga mul on tunne, et see ei ole see poliitiline stiil, mida Tartu valija, või üldse valija, kes koguneb hääletuskasti taha oma sedelit kasti panema, näha soovib. Valija tahab ilmselt enam selgitusi, miks mingit asja teha, mitte ainult konkreetset, võib olla küll õiget, juttu, mida teha tuleb. Ma poleks üllatunud, kui Keskpartei jääb sel korral Taaralinnas alla 5%.


Loone Ots ja EKRE. Loone tundub muidu nii tore vanaproua ja ta ei ajanudki väga hullu suust välja. Isegi teele pandud miinist mošee ehitamise kohta Tartus suutis arukalt välja ujuda, lubades rahvahääletust (kuigi ma ei tea kui keegi sooviks oma kulu ja kirjadega sellise asja ehitada Tartusse, kas rahvahääletus oleks ühe planeeringu kinnitamise jaoks mõistlik lahendus. Isegi palju olulisemas teemas, nagu Keskpargi küsimus seda ei ole tehtud). Aga olgu proua Ots milline ta on ja keskmisest EKRE poliitikust lõpmatuid kordi asjalikum – teadupärast matemaatikas midagi on mitte millestki lõpmatuid kordi suurem suurus – aga tema ei ole tegelikult EKRE nägu. Sestap on keeruline kujutada, et EKRE ükskõik millise realistliku tulemuse korral Tartus võimule saab.


Aga mida me siis arvata praegusest linnapeast Urmas Klaasist ja Reformierakonnast? Väljapeetud ja sorava jutuga poliitik. Puistab arve ja muid fakte varrukast nagu külvimasin viljateri. Aga mitte kuidagi ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta oli ainuke mees kogu seltskonnas, kes oli nö. ilmeksimatu ja teadis kõiki vastuseid, hoolimata sellest, mida rahvas arvab. Plaan on paigas ja Reformierakonna plaan on alati õige plaan. Rahvast kuulata pole vaja. Väga seda moodi Klaasi kõik esinemised on, kus ta klaasistunud näoga selgitab kõigile, kuidas rahvas ja teised parteid on eksinud, kuid Reformierakond tuleb taas ja päästab päeva. Reformierakonnal oleks ammu aeg teha ka oma juhtnägude hulgas vangerdus ja edutada oma ridades abilinnapea Raimond Tamm, kes kuulab inimesi märksa rohkem ja vähemalt ei ürita teistest jätta muljet nagu rumalatest inimestest.


Kogu debatti kokku võttes ja olles kuulanud ka Pärnu ja Narva debatte ERR-ist ning uudistest Tallinna valimistralli näinuna, ütleksin, et Tartu linna seis ei ole väga hull ja meil on palju mõistlikke valikuid. Võib olla isegi rohkem kui ülejäänud mainitud linnades kokku. Piinlik ei hakanud seekordset poliitilist debatti kuulates ja iga kord seda lauset kahjuks Eestis viimastel aastatel öelda ei saa.


Aga teie minge valima, kui veel käinud ei ole. Näitame, et Eesti on jätkuvalt e-riik ja teeme selle e-hääletuse rekordi ära.

Link “Valimisstuudio” Tartu debatile

Kas võidab Hamilton, Verstappen või rohepööre? Autospordiliidu vastutusest ja jätkusuutlikkusest

Eesti on autovõidusõidu maa. Ott Tänakusse usub meil kordades rohkem inimesi kui ükskõik millisesse jumalasse. Sorry, Urmas Viilma. Kirikuid Tänaku auks veel püsitama pole hakatud, aga film tehti juba ära. Jüri Vipsi nime teab samuti iga teine eestlane ning tema läbilöök vormelivõidusõidu kõige teravamas tipus on loodetavasti väikese aja küsimus. “Kui seda ebaõnne sel hooajal Tänakul ja Vipsil vaid pisut vähem oleks,” ohkab paadunud kodumaine spordisõber.


Tänane autode võidusõidu maailm ja selle fännamine on rohelise mõttemaailmaga inimestele muidugi väga vastuoluline teema. Sisepõlemismootorite jätkuv fetišeerimine, mida tänane autovõidusõit suures osas on, on kahtlemata kurb. Ma ei räägi siin ainult 50 autost, kes WRC sarjas 300 km ralli läbimise järel väikese koguse naftat ära põletavad, vaid eeskujus, mida see annab kogu maailmale.


FIA ehk rahvusvaheline autospordiliit väidab oma avalehel, et nad on jätkusuutliku mootorispordi arendajad. Paraku sel nädalal Jaan Martinsoni poolt Delfis välismaterjalide põhjal refereeritud lugu, kuidas elektrivormelite võidusõit hääbub näitab küllaltki vastupidist suunda (“Elektrimootoritele lüüakase hingekella” Jaan Martinson Delfi 28. september 2021 https://sport.delfi.ee/artikkel/94651937/elektrivormelitele-luuakse-hingekella) . FIA ei suuda elektriautode võistlusi kuidagi publikule maha müüa ning suured autotootjad eelistavad jätkuvalt F1 sarja. Aga mind ja teisi rohelisemalt mõtlevaid spordihuvilisi jääb painama küsimus, et kas nad tegelikult püüavdki seda teha?


Mina ei vaata F1 sarja telekast juba aastaid, kui just kuskil kohvikus või pubis see parasjagu ekraanil pole. Punktiseisudega olen kursis uudiste vahendusel, kuna kõik meediakanalid neid uudiseid kajastavad. Põhjuseks pole niivõrd see, et see on juba aastaid Eesti teleekraanilt kadunud meelelahutus. Ma ei vaata neid võidusõite lihtsalt sellepärast, et minu meelest ei toimu seal pärast esimest kahte ringi mitte midagi huvitavat. Suures plaanis loksuvad kohad paika stardijärgselt ja autod tiirutavad mitu tundi enam-vähem samadel kohtadel ning tehakse vaid üksikud möödasõidud. Eeldusel, et mõni soosikutest pole mingil põhjusel kvalifikatsioonis ebaõnnestunud ja alustanud võistlejaterivi lõpust. Sellisest autode ringrajal tiirutamisest huvitavam ja sündmusterohkem on isegi keskmine Tour de France’i sile etapp.


Kuna ma elektrivormelitest midagi ei teadnud, siis Martinsoni artikli lugemise järel võtsin Youtube lahti ja vaatasin natukene neid masinaid ja nende sõitmist. Oleme ausad, see on väga täpselt samasugune nagu F1. Telekast näevad autod üsna sarnased välja, sõidujoonis, boksipeatused. Kõik on üsna täpselt visuaalselt sama. Ainuke vahe on ilmselt selles, et olles F1 etapi ajal kuskil linnas, kus see toimub, siis lähema 2-3 km kaugusel kuuled sa nende mootorite möirgamist ja kiunumist, isegi kui sa sinna ringrajale ise kohale läinud pole. Elektrivormelite ringisõitmist sa tõenäoliselt nii kaugele ei kuule.

Miks elektrivormelitega ei sõida maailma parimad piloodid?


Maailmas on olemas minu jaoks veider kildkond inimesi, kes suudavad aru saada ja jälgida kreeka-rooma maadluse nüansse ning neid nautida. Kui keskmine spordisõber näeb matil kahte tursket meest üksteisest kinni hoidmas ja ringiratast tammumas, siis maadlusgurmaan vaatab maadlejate käteasendit, elab innukalt kaasa sellele, kuidas nad otsivad haaret higist (või mõnest kreemist) libedast vastast ning innustub sellest kuis jalad töötavad otsides vastase nõrkusi ja kaitstes enda omi. Spetsialistile võib see kõik olla meeletult põnev, mis keskmise televaataja jaoks surmigav. Kui ma nüüd samuti oletan, et maailmas on miljoneid vormelifänne, kes naudivad vormelisõidu nüansse peensusteni ja kes on valmis ringide kaupa jälgima, kuidas Verstappen püüab Hamiltoni tuulest väljuda ja lõpuks see üks möödasõit kahe tunni jooksul ära teha, siis need nüansid on täpselt sama põnevad, kui mainitud maailma tippsõitjad sõidavad sisepõlemis- või elektrimootoriga vormelis.


Elektrivormeli tänase eksistentsi probleem ongi tegelikult see, et FIA läheneb selle propageerimiselt valest otsast. Seda sarja tehakse selleks, et näidata, et oleme justkui midagi teinud ja maailm muutub rohelisemaks, aga tegelikult neid päriselt ei koti. Kõik saavad aru, et F1 on suur kaubamärk ja seal sõidavad maailma parimad sõitjad. Selle vastu on elektrivormelil võimatu võistelda. Miks peaks publik huvituma teisejärgulisest sarjast kui maailma tipud sõidavad F1-s? Miks kedagi peaks huvitama mingi uus vormelisari, kui F1 on kaubamärk, mis on turul olnud üle 70 aasta? Seni kuni FIA ei tee pingutusi, et reformida F1 ja kasvõi samm-sammult liikuda selles suunas, et see muutuks lõpuks elektriautode sarjaks, seni elektrivormelite võidusõit tõepoolest kedagi huvitama ei hakka.


Heaks eeskujuks vormelitele võiks olla “tänavasõidu” autode võidusõidusari WRC, mis tulevast hooajast läheb sisepõlemismootoritelt lõpuks üle hübriidajamitele. Seda sammu ei teinud FIA kahtlemata seepärast, et neid huvitab jätkusuutlik mootorisport, vaid seetõttu, et need vähesedki autotehased, kes hetkel võistlustules on, oleks muidu sellest mängust lõplikult välja astunud, sest sisepõlemismootoriga masinat ei ole mõtet enam edasi arendada. Turg nõuab juba midagi muud.


Samm õiges suunas, kuigi terve mõistus tõrgub aru saamast, miks ei tehtud kohe suuremat sammu ja ei minda üle elektriautodele? Kas selleks, et saaks osalevatele tiimidele 3-5 aasta pärast jälle megasuured arenduskulud kaela ajada? Rallisõbrad samal ajal kurvastavad, et tiitlile konkureerivaid võistkondi on WRC-s ainult kaks ja andekatele sõidumeestele pakkuda vaid suurusjärgus 10 töökohta kogu sarja peale.
Olles ise spordimaailma toimetamist ja selle juhtimist kõrvalt aastaid näinud ei pane mind ühest küljest imestama see, et spordiorganisatsioone saab tihtilugu võrrelda autodega, kus on kaks piduripedaali ja gaasi ning rooli polegi. Sõita suudavad sellised organisatsioonid vaid mäest alla ja ühes suunas. Teisest küljest paneb see mind ikka ja jälle imestama, kust ikka ja jälle tulevad idiootsete ja ahnete reformide ideed, aga vajalikke asju ei suudeta teha. Võtame näiteks FIFA. Selle asemel, et mõelda, kui palju suuremalt ja ägedamalt välja tuua naiste MM-i, tahavad FIFA bossid meeste suurima tiitlivõistluse intervalli tuua 4 aasta pealt 2 peale, marginaliseerides sellega regionaalsed ning naiste tiitlivõistlused, justkui saaks ühte lehma kaks korda järjest lüpstes temalt kaks korda rohkem piima. Selle projekti taga on puhas spordijuhtide ahnus, aga mida me räägime spordialaliidust, mis on just hiljuti maailma suurimad tiitlivõistlused andnud korraldada Venemaale ja Katarile.


F1 on FIA jaoks kahtlemata sari, mis on nagu muinasjutu eesel, kes igaks hommikuks talli kuldmünte täis toob. Kallid sõbrad autospordis, ärge siiski kullasäras unustage oma eeslile süüa panna, muidu ühel hommikul on teil tallis kulla asemel hoopis surnud eesel, kelle nahast saab heal juhul veel ainult kasuka teha, ei enamat. See on ju tore, et teie autospordi sari on täna populaarne ja köidab rahvast, aga sama moodi köidaksid inimesi rüütliturniirid või gladiaatorite võitlus. Kõigile arusaadavatel põhjustel neid võistlusi tänapäeval meile enam ei pakuta. Lihtsalt sellepärast, et see ei ole eetiline.

“Elektriautod saastavad ju sama palju, lihtsalt saaste tekib teises kohas?”


Ahjaa, mul on ka hulk sõpru, kes alati, kui jutt on elektriautodest hakkavad rääkima sellest, kuidas need ei ole üldse keskkonnasõbralikud tegelikult. Kuidas laadimiseks saadavat energiat toodetakase põlevkivist ja maagaasist ja kuidas lapsorjade vilkad näpud kuskil Kongo DV-s koobaltit kaevandavad, et elektriautodele akusid toota. Järelikult kogu see elektriautode asjandus on tegelikult sama räpane kui diislipõletamine? Miks siis seda peaks üldse propageerima.


Ma toon teile ühe robustse näite. Kujutage ette, et teil on üks vaimselt ebastabiilne sugulane. Ütleme, et ta on onu Anton. Tal on mania roosa värvi suhtes. Ühel suuremal sugulaste kokkusaamisel teie juures otsustab onu Anton sugulasi üllatada sellega, et on kaasa võtnud suure poti roosat värvi ja kallab nüüd selle kest pidu teie elamisse laiali. Pole just kuigi meeldiv ja ilmselt te onu Antonit edaspidi koosistumistele ei kutsu. Aga kujutage nüüd ette, kahte alternatiivi. Esimeses neist kallab onu Anton need 5 liitrit värvi esikuvaibale. Teise juhul jookseb mööda korterit ringi värvipüstoliga ja pritsib selle igale poole mööda elamist laiali: lakke, seintele, vaipadele, diivanile, külaliste peale, voodilinadele, isegi koera värvib roosaks. Millisel juhul on sul lihtsam ootamatult tekkinud ebameeldivale värviprobleemile lahendus leida ja kogu elamine uuesti puhtaks saada?


Seega, soovitan vaadata kogu seda elektriautode kontseptsiooni edendamist selles võtmes, et sisepõlemismootorite kadumisel tulevikus, mis täna piltlikult öeldes sinu elutoa ja köögi täis tossutasid ning kõigi naabrite oma kah, võtame me napaka onu Antoni käest värvipüstoli ära ning edaspidi on meil juba palju lihtsam tema laga ära koristada. Probleem on palju paremini piiritletud ja seega ka hõlpsamini lahendatav.


Minu üleskutse autospordi eestvedajatele on olla rohelise pöörde tõeline eestvedaja ja aidake suunata tulevikku. Selle asemel, et täna oma rahalehma lüpsta ja mõelda, kas lüpsimasinale, saaks kuidagi turbokäigu installeerida, mõelge, kuidas enda sarja tuntust ära kasutada selleks, et maailmas midagi positiivsemaks muuta. Aitab juba sajandat aastat järjest panustamast legendaarset Ilfi ja Petrovi Kuldvasikast tuttavasse “gnuu antiloopidega” võiduajamise edendamisse. See on lihtsalt nii 1920. Palun arendage tuleviku autosporti.


Ceterum censeo, head F1-st kirjutavad ajakirjanikud, tuleb lõpetada massiline uudiste tootmine sellest, kuidas Michael Schumacheri seisund on jätkuvalt kõigile teadmata. Me oleme seda juba kuulnud.


PS Full disclosure. Kahjuks sõidan ka ise veel täna 5 aastat vana Škodaga, mis on keskmisest üsna palju ökonoomsem, kuid sõidab siiski diisliga. Ilmselt peate mu juttu lugema natukene selles võtmes, et “tehke nagu ma ütlen, mitte tehke nagu ma teen”. Elektriauto ostmine pole täna mulle isikulikult olnud piisavalt ökonoomne lahendus, aga igal juhul tervitan ma häälekalt kõiki initsiatiive, mis liigutavad maailma selles suunas, et mitte ainult minul, vaid kõigil teistel mugavatel inimestel oleks mõistlikum loobuda isiklikust sõiduautost või osta elektriauto. Eesmärk peab olema mugavus ja ökonoomsus teha võimalikult loodussõbralikuks.

Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…

EKRE esimees Martin Helme esines ETV „Esimeses Stuudios“ ülimalt enesekindlate väidetega, et kliimakriisi ei eksisteeri ja planeedil pole häda midagi. Tuhanded teadlased on küll väitnud vastupidist. Mõistlikul inimesel tekib muidugi kiiresti küsimus, et kuidas Martin Helme teab midagi, mida teised ei tea? Laiemale üldsusele teadaolevalt pole mees viimasel ajal teadusega tegelenud, on poliitikat teinud ja siis veel ühte räusklevas kõneviisis peetavat raadiosaadet. Ülikooliski ei õppinud mees füüsikat ega loodusteadusi, vaid ajalugu. Ometi ei olnud tema väide selline pehmemat sorti, et „kliimasoojenemises on veel palju segast ja raskesti tõendatavat“, vaid väga kindel ja resoluutne probleemi eitamine. Kust tuleb selline enesekindlus?

Vastus on väga lihtne. Helme teab, et paljudele inimestele meeldib sellist juttu kuulata ja veel enam teab ta seda, et ta ei pea nende sõnade eest mitte kunagi vastutama. Vastutavad ikkagi valdkonna asekantslerid, kui nüüd parafraseerida Helmet õigustamas „Esimeses Stuudios“ asjaolu, et tema juhitud ministeerium ei osanud eelarve numbreid õigesti kokku arvutada. Helme, kes on nähtavasti targem kui teadlased, võiks ometi oma kullipilguga läbi näha selle, kui ametnik on exceli tabelis vea teinud. Aga eks arvutustabel ongi natukene keerukam asi kui planeedi ökosüsteem. Igatahes loodame, et juhuks kui kliimakatastroof peaks siiski tulema, et Keskkonnaministeeriumi asekantsleril on lahkumisavaldus lauasahtlisse juba valmis kirjutatud ning valmidus vastutust võtta on olemas.

Me kõik ju sooviksime, et Helmel oleks õigus ning tõesti oli täna väljas meeldivalt jahe ilm. Tuulgi polnud kuigi tugev, nii et isegi kaabud püsisid kenasti peas. Kliima on muutunud erinevate lainetena juba miljardeid aastaid, nii et oletame korraks, et eksisteerib mingi  nanomeetri suurune võimalus, et Igor Mang sosistas Martin Helmele õige vastuse kõrva sisse ja tal ongi õigus ning teadlased eksivad.

Sel juhul me teeme asjatult kõiki neid pingutusi, et leida energiaallikaid, mis ei tossuta õhku täis. Arendame oma teadmisi ja oskusi selleks, et teha elektrit tuulest, päikesest, vesinikust. Viia uuele ja keskkonnaohutule tasemele tuumaenergeetika. Võtame vähem metsa maha ja ei aja seda graanulitena ahju või ei istuta hävitatud metsa asemele palmiõli põldu. Tarbime vähem kiirmoodi. Toome diiselmootorite asemele elektrimootorid, mis ei tee müra ega mille heitgaasid pole inimestele ja muule loodusele mürgised. Kujutate nüüd ette, et kogu see suur töö teaduses ja tootearenduses ja inimeste pingutused oleksid tehtud mitte millegi nimel? Mõtleme korra veel. Kas see kõik oleks siiski nii paha? Raha kindlasti läheb ja iga ühiskonna liige kindlasti panustab, aga tulemuse üle rõõmustaksime ikkagi peaaegu kõik.

Aga tuleme nüüd märksa tõenäolisema stsenaariumi juurde, kus Martin Helme ajas stuudios meile lihtsalt populistlikku jama suust välja, mida paljud lihtsalt uskuda sooviksid. Nagu ikka, siis mitte millegi eest vastutades ega mitte kunagi vabandades. Kui see stsenaarium peaks tõeks osutuma ja piisavalt palju inimesi teda usuvad, millised on siis tagajärjed? Võimalusi on väga palju ja eranditult kõik halvad, väga halvad või katastroofilised. Boonusena planeedi hävitamise eest oleme saanud vastu süsinikukvoodi võrra odavama elektri ja aktsiisitõusu võrra odavama diisli. Ravina üleujutustes surnutele soovitaks Helme oma isa ja suure mentori eeskujul hanerasva. Kui koroona vastu aitab, miks siis kliimakatastroofi vastu ei aita?

Tuline kahju on, et inimesi pole võimalik alati veenda faktidega. Tihti otsustavad inimesed enne, millised on nende veendumused ning seejärel valivad nad neile veendumustele sobivad „faktid“. See, et Martin Helme ütles, et kliimakriisi pole olemas on ju fakt. See, et kliimakriisi päriselt pole olemas aga pole fakt. Lihtsamal inimesel on teinekord keeruline sellistel peenetel nüanssidel vahet teha. Kas tasub neid süüdistada, et lihtne inimene võtab uskuda seda, mis talle endale kasulikum tundub? Ilmselt sellisele veenmisele kuluva aja asemel oleks otstarbekam Virtsu kandis kive merre loopida ja loota, et neist saab lõpuks sild Muhumaale.

Ainukene päriselt töötav lahendus, mis kliimakatastroofi aitaks ära hoida, on Helme koos oma jüngritega saata poliitilisele sundasumisele igavesse opositsiooni, kus mitte keegi mitte kuskil nendega koostööd ei tee. Seda nii riigi tasandil, kui  kohalikul tasandil, sest väga paljud kliimapööret soodustavad algatused tulevad just rohujuuretasandilt ja kohalikest omavalitsustest. Muidugi tuleb seejuures loota, et ka teised riigid oma populistidega sama teevad.

Kui EKRE kongiukselt lõpuks kostab seestpoolt koputus ja küsimus, et kas koalitsiooni saaks, siis tuleb esmalt küsida kontrollküsimus kliimakriisi ja planeedi tervise kohta. Kui vastuseks tuleb taas enesekindel teadmistele mittepõhinev jauramine, siis tuleb kongiuks nende nina ees uuesti kõva pauguga kinni lüüa ning ansambel Propeller saab võtta üles uue salmi laulust Helinälg: „Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…“

Lõpetada võiks aga taaskord parafraseerides Martin Helmet: Me oleme nii väikesed, et pole mingit vahet, kas Eesti teeb midagi või mitte midagi. Selle lause soovitan EKRE-l panna oma lipukirjaks ja miks juhinduda sellest pelgalt kliimateemadel, miks mitte näiteks riigikaitses, majanduses, keele ja kultuuri säilitamises. Me oleme ju ikka nii väikesed, keda siis ikka kotib?