Rubriigiarhiiv: poliitika

Tartu Debati võitsid Lukas ja Tõugu

Kui pärast valimisdebatte on tavaks hinnata, kes võitis, siis pärast Tartu valimisdebatti tuleb tunnistada, et võidu võttis kogemus ja parim kandidaat debatis oli Tõnis Lukas. Väärikas ja väljapeetud esinemine, konkreetne ja sundimatu jutt, vahepeal viskas naljagi, mis näitas, et erilisi pingeid peal polnud. Kuskil kinni ei jooksnud ega ämbrisse ei astunud. Suutis muude asjade juures kenasti oma jutupunktid nagu Kivisilla taastamise sisse tuua. Kohe näha, et kogenud poliitik.


Teiseks suurimaks võitjaks selles debatis oli kahtlemata Roheliste kandidaat Johanna Maria Tõugu. See areng, mis on noorel inimesel olnud sellel perioodil, kui talle see suur vastutus on pandnud on muljetavaldav ja areng debatist debatti on väga suur. Kui esimene kord hääl kuuldavalt värises, siis seekord kaugeltki enam mitte. Oma jutupunktid tulid väga kenasti, enesekindlalt ja konkreetselt. Võib olla oleks tahtnud rohkem näha seda, et mingites küsimustes oleks olnud mängulist ja sundimatut reaktsiooni sellele, mida poliitilised oponendid ütlesid või enam viidatud teiste puudujäämistele. Kui aga keegi tahab viidata tema noorusele ja kogenematusele poliitikas, siis tuleb meenutada, et Tõnis Lukas 30+ aastat tagasi polnud ju ka teab, mis vana ja kogenud poliitik. Roheliste võit oli kindlasti ka see, et lõppude lõpuks oli üks debatt, kuhu ka osalema kutsuti, sest mitmes teises kanalis eetrit ei antud.


Oma tegid debatil kenasti ära Kristina Kallas ja Lemmit Kaplinski. Hindeks 5-. Saate võib olla kõige nutikam vastus tuli ka Kaplinskilt, kui saatejuhid transpordi teema blokis uurisid, et milliseid ühendusi sotsid eelisarendaksid, siis vastus oli: “Eeskätt vaimseid ühendusi.” Kui mingil põhjusel ja valijate soovil peaksid reform ja sotsid Tartus uuesti jätkama, siis tuleks Kaplinski Klaasi asemel linnapeaks panna.


Mis Kallast puudutab, siis ma ei saa üle sellest, et minu jaoks on E200 lihtsalt aruka inimese protestipartei. Protestiparteisid oleme näinud küllalt ja nende saatuseks on ikka olnud hääbumine, sest oma nägu on lihtsalt puudu. Kuigi programmis on nad olnud erinevad, siis minu jaoks läheb E200 lihtsalt samasse jadasse, kus on ees juba 90-ndate erakond Parempoolsed, Res Publica ja Vabaerakond. Nad tulevad korraks, lehvitavad rahvale ja lähevad uuesti minema. E200 peab kõvasti vaeva nägema, et sama saatus ei tabaks 5-6 aasta pärast ka neid.


Jaan Toots ja Keskerakond. Kogu tema olekust ja jutust on aru saada, et ta on vähese jutu ja suuremate tegude mees. Ma arvan, et paljudel poliitikutel võiks sellest olla õppida. Aga mul on tunne, et see ei ole see poliitiline stiil, mida Tartu valija, või üldse valija, kes koguneb hääletuskasti taha oma sedelit kasti panema, näha soovib. Valija tahab ilmselt enam selgitusi, miks mingit asja teha, mitte ainult konkreetset, võib olla küll õiget, juttu, mida teha tuleb. Ma poleks üllatunud, kui Keskpartei jääb sel korral Taaralinnas alla 5%.


Loone Ots ja EKRE. Loone tundub muidu nii tore vanaproua ja ta ei ajanudki väga hullu suust välja. Isegi teele pandud miinist mošee ehitamise kohta Tartus suutis arukalt välja ujuda, lubades rahvahääletust (kuigi ma ei tea kui keegi sooviks oma kulu ja kirjadega sellise asja ehitada Tartusse, kas rahvahääletus oleks ühe planeeringu kinnitamise jaoks mõistlik lahendus. Isegi palju olulisemas teemas, nagu Keskpargi küsimus seda ei ole tehtud). Aga olgu proua Ots milline ta on ja keskmisest EKRE poliitikust lõpmatuid kordi asjalikum – teadupärast matemaatikas midagi on mitte millestki lõpmatuid kordi suurem suurus – aga tema ei ole tegelikult EKRE nägu. Sestap on keeruline kujutada, et EKRE ükskõik millise realistliku tulemuse korral Tartus võimule saab.


Aga mida me siis arvata praegusest linnapeast Urmas Klaasist ja Reformierakonnast? Väljapeetud ja sorava jutuga poliitik. Puistab arve ja muid fakte varrukast nagu külvimasin viljateri. Aga mitte kuidagi ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta oli ainuke mees kogu seltskonnas, kes oli nö. ilmeksimatu ja teadis kõiki vastuseid, hoolimata sellest, mida rahvas arvab. Plaan on paigas ja Reformierakonna plaan on alati õige plaan. Rahvast kuulata pole vaja. Väga seda moodi Klaasi kõik esinemised on, kus ta klaasistunud näoga selgitab kõigile, kuidas rahvas ja teised parteid on eksinud, kuid Reformierakond tuleb taas ja päästab päeva. Reformierakonnal oleks ammu aeg teha ka oma juhtnägude hulgas vangerdus ja edutada oma ridades abilinnapea Raimond Tamm, kes kuulab inimesi märksa rohkem ja vähemalt ei ürita teistest jätta muljet nagu rumalatest inimestest.


Kogu debatti kokku võttes ja olles kuulanud ka Pärnu ja Narva debatte ERR-ist ning uudistest Tallinna valimistralli näinuna, ütleksin, et Tartu linna seis ei ole väga hull ja meil on palju mõistlikke valikuid. Võib olla isegi rohkem kui ülejäänud mainitud linnades kokku. Piinlik ei hakanud seekordset poliitilist debatti kuulates ja iga kord seda lauset kahjuks Eestis viimastel aastatel öelda ei saa.


Aga teie minge valima, kui veel käinud ei ole. Näitame, et Eesti on jätkuvalt e-riik ja teeme selle e-hääletuse rekordi ära.

Link “Valimisstuudio” Tartu debatile

EKRE on eestlaste populaarseim valik. Kas nii siis jääbki?

Lõpuks juhtus see, mille hingust oli õhus juba kevadest saati. Ajad asja, mis ammu on aetud, nagu laulis Tanel Padar. Eesti valijate uueks lemmikerakonnaks on EKRE. Palju õnne! See on kindlasti märgiline teetähis partei ajaloos ja tööd on selle saavutamiseks tehtud kindlasti mehemoodi.

Tuleb tõele au anda, et suurem osa eestastest on täna siiski hämmingus. Kuidas on see võimalik? Ausalt öeldes ei osanud minagi kunagi arvata, et sellise stiiliga nagu Donald Trump on võimalik poliitikas läbi lüüa. Täna oleme seda juba Ameerikas näinud korra ja ka teisel korral oli Trump presidendivalimistel tugevas konkurentsis, kuigi iga mõtlev inimene nägi kui segast juttu see härra suust välja ajas ja ei kohanud tagasi ka lausa valetamast.

Meie õnneks olid Ameerikas olid presidendivalimised siiski ainult kahe tõsiseltvõetava kandidaadiga ning üsna kindlasti see asjaolu ja vabariiklaste ajalooline valijatebaas andis teatava võimenduse Trumpile. Eestis on erakondade maastik kõigi mõistlike valijate jaoks õnneks kirevam ja siin EKRE-l 51% võimalust jõuda pole.

Paljud poliitikavaatlejad on juba mitmeid kordi oma sõnu sööma pidanud. Mõned uskusid, et EKRE klaaslagi on 10%, teised, et 16% peal. Üle 20% ja Eesti kõige populaarsem erakond, see ometi pole võimalik!? Tuleb välja, et on. Aga klaaslagi tuleb varem või hiljem kindlasti vastu. Vaadates eestlaste seniseid varasemaid lemmikerakondi läbi ajaloo – Isamaa, Koonderakond, Res Publica, Keskerakond, Reformierakond – siis mõistlik oletus on, et see tuleb kõige hiljemalt umbes ⅓ toetuse juures. Valitsuse moodustamiseks ei piisa neile sel juhul ka Helir-Valdor Seedri jäägitust toetusest, kes täna ilmselt haub juba järgmisteks Riigikogu valimisteks, milliseid reforme, peale pensionireformi, Eestis saaks veel tagasi keerata. Äkki omandireformi? 

Tänane EKRE toetaja on protestivalija ehk valdavalt inimene, kes ei taha ise ilmtingimata paremini elada. Teda rõõmustab ka see kui ka teistel kehvasti läheb. See mentaliteet meenutab paljuski Savisaare Keskerakonna toetaja profiili kümne aasta tagant. Arukamate inimeste protestihääled on täna meie uue Res Publica ehk Eesti 200 tagataskus.

Hulk EKRE toetajatest on vaesed ja õnnetud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Vaesus mõistagi ei ole patt. Paraku on paljud neist ka rumalad ja väiklased inimesed, see aga on patt. Selles veendumiseks piisab kui lugeda, millise kvaliteediga sisu toodab EKRE uudisteportaal Uued Uudised oma lugejale ehk keskmisele EKRE valijale ja millist debati kvaliteeti EKRE toetajad sotsiaalmeedias ja uudisteportaalide kommentaariumides pakuvad – labast, mõttetut ja sisutut sõimu. 

Paljuski peavad tänased valitsuserakonnad tunnistama, et nad on ise palli EKREle jala peale söötnud. Seni kuni Reformierakond ja Keskerakonnad ei suuda teha otsust Tanel Kiige tagasiastumise osas või ei esitle rahvale plaani, kuidas kohe kiiresti ja jõuliselt hakatakse rohepööret ellu viima, saab EKRE lärmi lüüa kõrge elektrihinna teemal ning flirtida koguni vaktsiinivastastega. Nendel viimastel on küll pool aju, aga üks hääl on neil ikkagi. Peaminister käib samal ajal ETV “Esimeses Stuudios” rahvale udu ajamas, kuidas Reformierakond päästab rahva “EKRE plaanitud aktsiisitõusust”. Seda juttu ei usu ta ka ise ning jalgpallimängus oleks selle koha peal protokolli kantud lihtsalt omavärav.

EKRE juhid on kahtlemata ära teinud suure töö ning julgelt võib ennustada, et nende üleriigiline populaarsus võib veelgi kasvada kuni 2023 Riigikogu valimisteni. Täna ilmselt ei ole Eestis kedagi, kes oleks nõus võtma kanget mürki väite peale, et EKRE-l pole võimalusi kunagi valimisi võita. Väiksemas koguses lahjemat kraami olen nõus võtma, kui EKRE peaks 2023 valimiste järel valitsuse moodustama või kui nad sel korral lõpetavad võimukoalitsioonis Tallinnas või Tartus. Selleks peaks palju asju muutuma, eeskätt EKRE ise.

Miks Tanel Kiik tegelikult tagasi astuma peaks

Viimastel kuudel on kõrvulukustavalt kõvaks läinud lärm töö- ja terviseministri Tanel Kiige ametiposti ümber toimuv. Pole parata, et hakkab meenuma vaikselt kuidas kümmekond aastat tagasi Kristen Michal võitles tuuleveskitega, kuni oli lõpuks sunnitud alistuma ja justiitsministri kilekoti, vabandust portfelli, maha panema. Ajakirjandus ei jätnud kordagi kasutamata võimalust ministrilt küsida, et millal te tagasi astute kuni lõpuks muutus Michalil praktilise töö tegemine võimatuks ja tagasiastumine oli juba vältimatu.

Asjaolud on täna küll täiesti teised ja keegi, ei arva, et Tanel Kiik ei annaks endast parimat, et lahendada tervishoius ja oma ministeeriumis toimuvat kriisi. Kui vaatame, kuidas Eesti riik on võrreldes teistega maailmas oma asjadega hakkama saanud, siis pole kahtlust, et nii majanduse kui tervishoiu toimimise mõttes on Eesti olnud maailmas tublimate seas. Saame hakkama, võiks tagasihoidlikult öelda. Võimalik, et avalikkus ei hinda asjaolusid kuigi objektiivselt, kui nõuame, et meil peaks olema sama kõrge vaktsineerituse tase nagu põhjamaades? Ühiskondlik kultuur pole veel päris selline ja ega seda aastaga ei muudagi. Võimalik, et isegi Tom Cruise ei oleks selle võimatu missiooniga hakkama saanud?

Aga täna ei ole enam küsimus selles, kas minister oleks saanud oma tööd teha paremini või mitte. Täna on küsimus selles, et kas ministeerium üldse avalikkuse suunas mõistlikult tööd teha saab. Kui igas intervjuus ja pressikonverentsil küsitakse ministrilt, et millal te tagasi astute, kui usutav on siis ministri antav sõnum, et palun kõigil minna vaktsineerima?

Keskerakond, ärge unustage, et see on ka teie vastutus. See küsimus on täna teie erakonnale olulisem kui Repsi kohvimasin või Porto Franco vassimine… Vabandust, laen. Nende kohta saab öelda, et seal on kahju juba tehtud ja edasise selgitab uurimine ning karistuse määrab kohus. Mis seal ikka enam muretseda või taielda. Sotsiaalministeeriumis tuleb aga tegeleda väga põletavate küsimustega täna, homme ja ülehomme. Leidke palun oma ministrile väärikas asendaja sellele kohale, mis on täna eriti vastutusrikas. Kasvõi Jaak Aab. Samuti leidke oma potentsiaalsele tulevasele esimehele mingi mõistlikult tasustatav koht kuskil parteiaparaadis, ettevõtte nõukogus või kohalikus omavalitsuses, et ta ei peaks täna lihtsalt palga pärast ministrikohal edasi olema. Tanel Kiik on kindlasti kordades asjalikum inimene, kui mõnigi teine, kellele teie partei poolt on kuskile töökoht tekitatud, seega võimalik kulu on minimaalne, iga päev sotsiaalministeeriumi töös aga kallim veel kullast.

Kui see küsimus muutub riigis nii väljakannatamatuks, et peaminister või Riigikogu peab ministri ametist vabastama, siis on juba hilja. Praeguse puuduliku parlamendimatemaatika juures, kus hulk sildu on põletatud, tuleb Eesti inimestel nagunii 2023. aasta märtsi oodata nagu taeva õnnistust. Ärge tehke seda meile veel keerulisemaks. Eestlane on küll sitke rahvas ja üle elanud nii Pätsi, Käbini, Vaino, Helmed kui ka Seederi, aga võib olla pole vaja kõike alati inimestele nii keeruliseks teha. Tanel Kiik peab astuma tagasi, et sotsiaalministeerium ja vaktsineerimiskava saaks minna edasi.

Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…

EKRE esimees Martin Helme esines ETV „Esimeses Stuudios“ ülimalt enesekindlate väidetega, et kliimakriisi ei eksisteeri ja planeedil pole häda midagi. Tuhanded teadlased on küll väitnud vastupidist. Mõistlikul inimesel tekib muidugi kiiresti küsimus, et kuidas Martin Helme teab midagi, mida teised ei tea? Laiemale üldsusele teadaolevalt pole mees viimasel ajal teadusega tegelenud, on poliitikat teinud ja siis veel ühte räusklevas kõneviisis peetavat raadiosaadet. Ülikooliski ei õppinud mees füüsikat ega loodusteadusi, vaid ajalugu. Ometi ei olnud tema väide selline pehmemat sorti, et „kliimasoojenemises on veel palju segast ja raskesti tõendatavat“, vaid väga kindel ja resoluutne probleemi eitamine. Kust tuleb selline enesekindlus?

Vastus on väga lihtne. Helme teab, et paljudele inimestele meeldib sellist juttu kuulata ja veel enam teab ta seda, et ta ei pea nende sõnade eest mitte kunagi vastutama. Vastutavad ikkagi valdkonna asekantslerid, kui nüüd parafraseerida Helmet õigustamas „Esimeses Stuudios“ asjaolu, et tema juhitud ministeerium ei osanud eelarve numbreid õigesti kokku arvutada. Helme, kes on nähtavasti targem kui teadlased, võiks ometi oma kullipilguga läbi näha selle, kui ametnik on exceli tabelis vea teinud. Aga eks arvutustabel ongi natukene keerukam asi kui planeedi ökosüsteem. Igatahes loodame, et juhuks kui kliimakatastroof peaks siiski tulema, et Keskkonnaministeeriumi asekantsleril on lahkumisavaldus lauasahtlisse juba valmis kirjutatud ning valmidus vastutust võtta on olemas.

Me kõik ju sooviksime, et Helmel oleks õigus ning tõesti oli täna väljas meeldivalt jahe ilm. Tuulgi polnud kuigi tugev, nii et isegi kaabud püsisid kenasti peas. Kliima on muutunud erinevate lainetena juba miljardeid aastaid, nii et oletame korraks, et eksisteerib mingi  nanomeetri suurune võimalus, et Igor Mang sosistas Martin Helmele õige vastuse kõrva sisse ja tal ongi õigus ning teadlased eksivad.

Sel juhul me teeme asjatult kõiki neid pingutusi, et leida energiaallikaid, mis ei tossuta õhku täis. Arendame oma teadmisi ja oskusi selleks, et teha elektrit tuulest, päikesest, vesinikust. Viia uuele ja keskkonnaohutule tasemele tuumaenergeetika. Võtame vähem metsa maha ja ei aja seda graanulitena ahju või ei istuta hävitatud metsa asemele palmiõli põldu. Tarbime vähem kiirmoodi. Toome diiselmootorite asemele elektrimootorid, mis ei tee müra ega mille heitgaasid pole inimestele ja muule loodusele mürgised. Kujutate nüüd ette, et kogu see suur töö teaduses ja tootearenduses ja inimeste pingutused oleksid tehtud mitte millegi nimel? Mõtleme korra veel. Kas see kõik oleks siiski nii paha? Raha kindlasti läheb ja iga ühiskonna liige kindlasti panustab, aga tulemuse üle rõõmustaksime ikkagi peaaegu kõik.

Aga tuleme nüüd märksa tõenäolisema stsenaariumi juurde, kus Martin Helme ajas stuudios meile lihtsalt populistlikku jama suust välja, mida paljud lihtsalt uskuda sooviksid. Nagu ikka, siis mitte millegi eest vastutades ega mitte kunagi vabandades. Kui see stsenaarium peaks tõeks osutuma ja piisavalt palju inimesi teda usuvad, millised on siis tagajärjed? Võimalusi on väga palju ja eranditult kõik halvad, väga halvad või katastroofilised. Boonusena planeedi hävitamise eest oleme saanud vastu süsinikukvoodi võrra odavama elektri ja aktsiisitõusu võrra odavama diisli. Ravina üleujutustes surnutele soovitaks Helme oma isa ja suure mentori eeskujul hanerasva. Kui koroona vastu aitab, miks siis kliimakatastroofi vastu ei aita?

Tuline kahju on, et inimesi pole võimalik alati veenda faktidega. Tihti otsustavad inimesed enne, millised on nende veendumused ning seejärel valivad nad neile veendumustele sobivad „faktid“. See, et Martin Helme ütles, et kliimakriisi pole olemas on ju fakt. See, et kliimakriisi päriselt pole olemas aga pole fakt. Lihtsamal inimesel on teinekord keeruline sellistel peenetel nüanssidel vahet teha. Kas tasub neid süüdistada, et lihtne inimene võtab uskuda seda, mis talle endale kasulikum tundub? Ilmselt sellisele veenmisele kuluva aja asemel oleks otstarbekam Virtsu kandis kive merre loopida ja loota, et neist saab lõpuks sild Muhumaale.

Ainukene päriselt töötav lahendus, mis kliimakatastroofi aitaks ära hoida, on Helme koos oma jüngritega saata poliitilisele sundasumisele igavesse opositsiooni, kus mitte keegi mitte kuskil nendega koostööd ei tee. Seda nii riigi tasandil, kui  kohalikul tasandil, sest väga paljud kliimapööret soodustavad algatused tulevad just rohujuuretasandilt ja kohalikest omavalitsustest. Muidugi tuleb seejuures loota, et ka teised riigid oma populistidega sama teevad.

Kui EKRE kongiukselt lõpuks kostab seestpoolt koputus ja küsimus, et kas koalitsiooni saaks, siis tuleb esmalt küsida kontrollküsimus kliimakriisi ja planeedi tervise kohta. Kui vastuseks tuleb taas enesekindel teadmistele mittepõhinev jauramine, siis tuleb kongiuks nende nina ees uuesti kõva pauguga kinni lüüa ning ansambel Propeller saab võtta üles uue salmi laulust Helinälg: „Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…“

Lõpetada võiks aga taaskord parafraseerides Martin Helmet: Me oleme nii väikesed, et pole mingit vahet, kas Eesti teeb midagi või mitte midagi. Selle lause soovitan EKRE-l panna oma lipukirjaks ja miks juhinduda sellest pelgalt kliimateemadel, miks mitte näiteks riigikaitses, majanduses, keele ja kultuuri säilitamises. Me oleme ju ikka nii väikesed, keda siis ikka kotib?