Rubriigiarhiiv: poliitika

Roheline rahandus- ja majandus on edukaks rohepöördeks möödapääsmatud

Delfit tuleb tunnustada, et nad on võtnud ette huvitava, nö. varivalitsuse formaadi, kus opositsioonipoliitikud saavad valitsuse pihta tuld anda ja öelda, mida nemad paremini teeksid. Seda formaati saaks ka veel laiendada ning rohkem  võimalust pakkuda ka erakondadele, kes täna reitingute järgi veel allpool valimiskünnist on ehk Rohelistele, Parempoolsetele ja miks mitte ka Vasakparteile. Ilmselt ei saa väita, et rahvas on juba põhjalikult saanud nende erakondade seisukohtadega tutvuda.

Potentsiaalsete rahandus- ja majandusministrite Joakim Heleniuse (Eesti200) ja Taavi Aasa (Keskerakond) debatt oli nauditav lugemine, kus valija nägi ühelt poolt valitsemiskogemusega, kuid tugevalt populistliku poliituku nägemust ning teisalt valitsemiskogemuseta idealistlikku soovnägemust.  Kas tundub eluliselt usutav, et riigireformiga õnnestub kindlasti kokku tõmmata ja kulusid säästa enam kui 5% eelarve kogumahu ulatuses? Kellelgi poleks midagi selle vastu, kui Helenius tõmbaks oma mustast torukübarast nii priske jänese välja, keda varem nähtud pole. Kui see tal tõesti nii kergelt õnnestuks, siis tuleks ilmselt kõik senised ministrid nädalaks ajaks peale tunde jätma kirjutama kirjandit teemal: “Kuidas ma raiskasin mõttetult miljardeid maksuraha ametnike palkadeks.” 

Aasa jutt sellest, kui geniaalselt Keskerakond koroona ajal poliitikat ajas on piisavalt piinlik, et seda lugedes panna käsi näo ette ja teksti ainult sõrmede vahelt piiluda. Kuidas kõigi ettevõtete bilansid said sularaha täis ja palgad kõvasti kasvasid, kui tema oli majandusminister (mis juhtumisi kattus ka suure rahatrüki lõppvaatusega), küll aga 20% kasvanud inflatsioonis on süüdi vastutustundetu valitsuspartner Reformierakond. Karjääripoliitikutel tundub arusaamine põhjustest ja tagajärgedest kõvasti lappesse minema ning oma teeneks peetakse sedagi, et päike idast tõuseb. Jutud sellest, kuidas ülikõrge inflatsiooni, enneolematute materjalihindade  ja kiirelt tõusvate intresside keskkonnas, tuleks teha suures mahus riiklikke ehitustellimusi, paneb imestama, kuidas see mees on olnud aastaid majandusminister.

Teiste mõtteid analüüsida ning näpuga näidata, kui kuskil mõni asi hästi ei klapi on mõnusalt eestlaslik. Seega, loeme nüüd kvalifikatsioonivoorud lõppenuks ja keskendume selle arvamusloo finaalkatsetel sellele, milline oleks roheline kasvule orienteeritud majandus- ja rahandusprogramm?

  1. Jõuline ja ilma tagasi vaatamata rohepööre energeetikas. Taastuvenergeetikat kasutades saame oma energiahinnad odavaks ja see on meie tuleviku konkurentsieelis. Selles on Rohelised Heleniusega väga ühel nõul ja võiksime kohe koos koalitsiooni teha ja sinnapoole liikuda.
  2. Raiemahtude vähendamine, mis sunnib meid oma metsamaterjali kasutama targemalt, kui seni ja looma metsandussektoris suuremat lisaväärtust. Ajad, mil Eesti on odava materjali ja odava tööjõu maa, on loodetavasti pöördumatult möödas. Puidule suuremat lisaväärtust loob kvalifitseeritud tööjõud, mitte ainult harvesteri või puiduhakkemasina operaator. Boonusena hoiame nautimisväärsena Eestimaa looduse, mis pakub tööd ja leiba meie turismisektorile. Lisaks väldime kiirrongina meie poole liikuvaid võimalikke trahve, mida oleme sunnitud maksma, kui me endale võetud keskkonna eesmärke ei täida. Puidufirmade kasum kuulub nende omanikele, trahviraha peame maksma me kõik.
  3. Puhas toit, puhas vesi ja tervislikud eluviisid on meie rahva edu ja töökuse aluseks. Jah, puhas ja reostamata keskkond ei tundu just liiga palju majandusega seotud olevat, kuid tehes olulisi muudatusi meie põllumajanduses on võimalik parandada meie toidu- ja joogivee kvaliteeti, sellega parandame oma inimeste tervist, millega hoiame kokku ravikuludelt ja võidame tootlikkuselt. Säästetud raha on võimalik muul moel meie inimeste heaks tööle panna.
  4. Eesti IT- ja startup sektor kasvab praegu kui pärmi peal, ligi 30% aastas. Kui sul on sellise tootlusega investeering, siis oleks rumalus see maha müüa või ära kinkida. Aina rohkem tekitab globaalne nõudlus ka ettevõtteid, mis saavad enda tegevust liftikõnes tutvustades avalauses kasutada kuskil eesliidet rohe-. Sektori kõrged palgad ja kõrge tootlikkus tõmbab kaasa kogu ühiskonda. Riigipoolne koostöö idusektoriga ja nende vajaduste kõikvõimalik rahuldamine peab olema igakülgselt ja eeskujulikult tagatud, et see kasv jätkuks võimalikult kaua. See on tegelikult suisa nii oluline, et tegelikult võiks see punkt esimene olla.
  5. Selles, et majanduse ümberkorraldamine Ida-Virumaal on Eesti jaoks ülioluline, oleme Keskerakonnaga nõus. Riik peab siia investeerima. Piinlik on lugeda siit-sealt Isamaa ja EKRE inimeste arvamust, nagu kaevurid muud tööd teha ei oskakski, kui kive kraapida ja just see on olevat ka üks suuri põhjuseid, miks peame energeetikas edasi olema (põlev)kiviajas. Ei, kaevurid on enamasti terved ja tugevad mehed, kellel on küljes pea ja kaks kätt ja kelle oskuste najal on võimalik Ida-Virumaa senine majandusmudel ringi teha.
  6. Raha laenamine jooksvateks kuludeks, nagu praegune valitsus on tegelikult teinud, on äärmiselt ebamõistlik ja soodustab ebamõistlikku tarbimise kasvu. Laenurahaga majanduse kütmine kõrge inflatsiooni ajal ei aita lõpuks ka neid toetusesaajaid endid, sest jätkuvalt kõrgenevad  tarbijahinnad maksavad nad lõpuks ise kinni. Lisaks maksame tulevikus suure osa oma tuludest intressikuludeks.
  7. Sarnaselt Eesti200-ga, on Rohelistelgi väga suur mure meie tuleviku pensionide pärast. Silmakirjalik EKREIKE valitsus, kes pensionisüsteemi lõhkus, samal ajal kui kõik lõhkujad iseendale pensioni edasi koguvad, on käed puhtaks pühkinud. Helir-Valdor Seederi arve maksavad meie lapsed ja lapselapsed. Parim aeg midagi päästa oli eile, paremuselt järgmine aeg on täna.

Rahandus- ja majandus on kindlasti valdkonnad, kus targalt toimetades saab edukale rohepöördele väga palju kaasa aidata. Võib kindlalt väita, et rohepööre ilma muutusteta majanduses pole võimalik. Üks väga oluline muutus on ka mõttetmudeli muutus, mis üteb, et ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb SKT tunnistada. Me oleme nii harjunud, et see on number, mis on kõige keskel ja millest me tuletame kõik ülejäänu, alates kaitse- ja hariduskuludest, kuni mõtlemiseni, et mida suurem, seda õnnelikumad oleme. Äkki on hoopis vastupidi, et mida õnnelikumad me oleme ja mida jätkusuutlikumalt ja loodusthoidvamalt toimetame siin oma riigis, seda suurem on ka meie SKT? Rohelised usuvad sellesse.

Kas liiklusest peaksid kaduma autod või jalakäijad?

Sattusin lugema nauditavat arutelu jalakäijate ja autojuhtide kahjulikkusest ühiskonnas, mille autoriteks ühelt poolt jalakäijate huve ja autojuhtide piiritut ülbust esile toonud Joanna Laast ning teiselt poolt autot kaitse- või ründekilbina kasutanud Peep Pahv. Mõlemad neist on Delfi toimetusega lähedalt seotud ja selle kaasautorid, nii et julgen oletada, et tegemist on selgelt probleemiga ühiskonnas, milles ühiseid arusaamu on keeruline leida isegi igapäevaselt koos töötavatel inimestel või sama pere liikmetel.

Roheliste erakonna üldisem seisukoht on loomulikult selline, et mida vähem fossiilset kütust põletavaid transpordivahendeid meie teedel liigub, seda parem. Kui rohkem rahvast liiguks ühistranspordiga, jalgsi, ratta ja kergliikuritega, siis kahtlemata see on palju parem olukorrast, kus igaüks üritab oma autoga läbi linna põristada, reaalsuses siiski suurtes ummikutes kütust ja oma närve põletades.

Joanna Laast tõi enda arvamusloos välja isiklikud hirmud ja probleemid, mida ta liigeldes märkab. Peep Pahvi tuleks siinkohal kindlasti natukene nahutada, nagu ta ise armastab öelda, selle eest, et ta teise inimese reaalseid hirme ja muresid enda loos sisuliselt naeruvääristab. Kui ma poleks Pahviga mitu aastat harrastajate jäähokiliigas samas satsis litrit libistanud, võiksin isegi uskuda, et tegemist on ülbe ja üleoleva inimesega. Kuna Pahvi suur suuvärk ja laia joonega ütlemisstiil on mulle üldiselt teada, siis püüan pigem vaadata tema suhtlusstiilist mööda ja analüüsida sisu.

Pahvil ongi omast vaatepunktist õigus. Kui elad näiteks Vasalemmas ja pead samal päeval Keilas ja Tallinnas tööl käima, siis meie ühistranspordisüsteem ei võimaldaks sellist elustiili tarbida. Autoga liikumine kindlasti ei ole paha asi ja autojuhte ei pea põhimõtteliselt karistama selle eest, et neil on vajadus ja võimalus autoga sõita.

Pahvi lennuka mõtlemise maa orbiidilt maa peale toomiseks, tuleb meenutada seda, et ruum on linnas väga piiratud ressurss ja Pahvile ideaalset linna, kust ta saaks hoogsalt 70 km/h läbi vuhiseda, ei ole võimalik ehitada, ilma liiklust maa alla viimata. Meil pole enamasti neid teid võimalik enam laiemaks teha ilma, et tee äärest puid, kõnniteid ja maju maha ei võtaks. Meeletu planeerimise ja muu ressursi kuluga saaks ehk nipet-näpet parandada. Sellised projektid nagu Ülemiste ja Haabersti ristmike ümberehitused ja Reidi tee Tallinnas või Riia ringi uuendamine Tartus teevad liiklusvoogu sujuvamaks ja ummikuid väiksemaks. Paraku linna keskel kuskil sellises mahus ümberehitusi teha on kordades keerukam. Seega, ainuke võimalus Pahvil linnas autoga liikumise kiirust parandada on see, kui me suudame piisavalt palju autodest inimesi meelitada jalgsi, rattaga ja ühistranspordiga liikuma saada, et rohkem ruumi autoga liikuda oleks neil, kel seda tõesti on vaja.

Üks suurepärane võimalus seda saavutada ja saada ressursse jalgratta ja jalgsi liikumise parandamiseks, sealhulgas talviseks kõnni- ja rattateede hoolduseks, võiks olla automaks. Eesti on pea ainuke riik Euroopas, kus sellist maksu ei ole. Roheliste meelest on see üsna mõistetamatu, miks me selle ressursi oleme kasutusele võtmata jätnud.

Teine väga suur probleem Tallinnas on Edgar Savisaare lemmikprojekt ehk tasuta ühistransport. Ilmselgelt tundub, et keskmine tallinlane eelistaks mugavat, tihema graafikuga ja õigel ajal peatusse saabuvat ühistransporti tasuta ühistranspordile, kus mõni parm tagaistmel pohmelli välja magab. Muidugi mõni keskerakondlane tahab nüüd öelda, et pensionäridele ja vähekindlustatutele on tasuta ühistransport vajalik. Paraku sama vitsalöögiga lahendada ühistranspordi- ja toimetulekuprobleeme on lootusetu üritus.

Samuti on Joanna Laastul õigus, et piirkiiruse vähendamine linnas muudaks liiklusvoogu sujuvamaks ja ohutumaks. Pahvile täpsustuseks, et me ei räägi siin Laagna teel 40 km/h tunnis tiksumisest, vaid konkreetselt kesklinnas, kus sõidusuunad on teineteisest eraldamata või ühesuunalistel teedel. Ma olen kindel, et kui kui Pahv teeks pisut stopperi ja kalkulaatoriga kodutööd, siis avastaks ta endalegi üllatuseks, et ta sõidab linnas tipptundide ajal keskmiselt veel palju aeglasemalt kui 30 km/h. Aeglasem liikumine neil lõikudel on ohutum jalakäijatele ning tagab sujuvama sõidustiilii tõttu ka väiksema õhusaaste.

Lõpetuseks tahaks kiita endist Delfi sporditoimetusi juhti ja Keila klubi korvpallitreenerit Pahvi, et ta ikkagi aktiivselt jalgrattaga ja jalgsi liikumist propageerib ning kõigile isiklikku eeskuju näitab. Loodetavasti tuleb mõnel neist toredatest jalutuskäikudest arusaamine ka sellest, et jalakäia on liikluses paraku nõrgem pool ning tema kaitsmine ei ole autojuhtide inimõiguste piiramine.

Kas 100 000 häälega petitsioon pälviks Riigikogu liikmete tähelepanu?

Riigikogu õiguskomisjon arutas 9. Novembril Eestimaa Roheliste erakonna poolt ettepanekut perekonnaseaduse muutmiseks, et anda abiellumisvõimalus samast soost paaridele. Sellel olid oma toetusallkirja andnud 35805 inimest. Õiguskomisjoni lühike kokkuvõte oli – midagi muuta ei ole vaja, kedagi ei diskrimineerita. 

Tsitaat: “Komisjoni hinnangul on abieluvõrdsus Eestis tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks. Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna ega ükski teine riiklik organisatsioon pole diskrimineerivaid sätteid perekonnaseaduses tuvastanud, samuti pole selle kohta Eestile etteheiteid teinud rahvusvahelised organisatsioonid.”

Selle uudise peale tõmbasid mu EKRE sõbrad muidugi nöökamisi sae käima, et näed kus roheline teema, miks sellega peab tegelema ja miks te oma CO2-ga ei tegele? Unustades ise täiesti sobivalt, et teema algataja oli tegelikult EKRE, kes soovis teha täiesti absurdset rahvahääletust, mille küsimus küll lõpuks vist ei selgunud, kuid mis oleks kõlanud umbes sellisena, et “kas perekonnaseadus peaks jääma kehtima, sellisena nagu ta on, igavesest ajast igavesti.”

Tegelikult, oleme ausad, ei ole see perekonnaseaduse muutmine isiklikult oluline mulle nagu pole ta tegelikult oluline ka EKRE liikmetele ja toetajatele. Meie mõtlemises on erinev ainult see, kas me peame inimesi, kes pole päris meiesugused ja kellel on omad mured, selle seadusega, aitama või saame mingi perversse naudingu nende kiusamisest. Mina arvan, et aitame neid inimesi, kellele see on päris mure ja sellest võidame ühiskonnana kõik. Oleme õnnelikumad ja edukamad. Saame kõik keskenduda teemadele, mis päriselt meie elus olulised on. Näiteks sellele, kuidas rahvas saab oma tahet üldse Riigikogu suurde saali arutamiseks tuua.

Tahaks küsida Riigikogu õiguskomisjoni liikmetelt, kui palju allkirju peavad inimesed kokku koguma selleks, et nende algatust ei pühitaks teie auväärse komisjoni laualt viie minutiga ja ilma sisuliste vastuargumentideta teie töölaualt maha? Kui sellele petitsioonile oleks iga inimene kirjutanud käsitsi allkirja ning igale lehele oleks kirjutatud 25 nime, isikukoodi ja allkirja, siis oleks teie ette lauale asetatud paberipakis olnud 1430 lehekülge. Saan aru, et see teie komisjoni tõsisemat arutelu ei väärinud. Kas järgmine kord, kui kellelgi on mingi mure ja ta kogub selle toetuseks 50 000 allkirja, kas see muudaks midagi? 100 000? 250 000? Öelge üks konkreetne number.

Küsin selleks, et kõik teaksid järgmine kord. Petitsioonide koostamine ja allkirjade kogumine võtab inimestel aega ja raha ja pole ju mõtet teie lugupeetud komisjoni ette tulla oma paberitega, kui vastuseks kirjutatakse, et “mis te vingute, see pole põhiseadusega vastuolus”. 

See veel puudus, et meie seadused oleksid põhiseadusega vastuolus. Kas seadusi muudame me ainult siis, kui meile teevad etteheited rahvusvahelised organisatsioonid või need on vastuolus põhiseadusega või teeme seda selleks, et muuta elu riigis paremaks?

Kui oleksite vähemalt ausalt öelnud, et pole mõtet asja edasi arutada, me ei saa sellele ettepanekule nagunii Riigikogu saalis hääli taha, siis ma ütleks, et vähemalt aus vastus. Ma arvan, et need 35805 olid vähemalt selle ausa vastuse ära teeninud.

PEREAT CORONA

Samal ajal kui meie kohalikud omavalitsused kapteneid ja tüürimehi valisid sõitis meie laevuke täie hooga ees kohiseva suure kose suunas. Peaminister, kes ise küll valimistel ei kandideerinud, rääkis erinevates valimistuudio saadetes pühapäeva õhtul lootusrikkalt, et äkki nüüd saab lõpuks hakata riiki juhtima, sest valimised on läbi. Paraku oleme sellele kosele nii lähedale jõudnud, et ainult peaministri ja valitsuse pingutustest enam ei aita. Kui me terve ühiskonnana ei keera oma laeva nina õigesse suunda ja laseme sellel allavoolu edasi minna, siis neelab see kosk meid kõiki varsti ja tagajärgi me pigem ei taha teada.

Hea on tark olla, et mida oleks pidanud tegema. Aga mida teha nüüd? Kas kuskil on väljapääs? Midagi ikka saab ja tuleb teha. Panen mõned mõtted kiiresti kirja.

Esiteks ja kõige olulisemalt. Inimesed, kes veel ei ole vaktsineerimas käinud, tehke seda kohe. Eriti ja eeskätt vanemaealised. Kuulake, mida räägivad teile tervishoiu spetsialistid, mitte uhhuu-meedia. Kui te seda ei tee, siis võib vikatimehe koputus teie uksele kõlada ebaõiglaselt varsti ja see on täiesti reaalne hoiatus. Meil on teid ja teie elukogemust veel vaja.

Inimesed, kelle vanemad sugulased pole veel vaktsineeritud, palun veenge neid ja vajadusel aidake transpordiga. Isegi, kui te iseennast pole veel vaktsineerinud ja võib olla ei plaani seda teha. Koroona on olemas ja teie vanemate sugulaste elu ja tervis on teie vastutada. Peielaua peod võiksid veel kaugemat tulevikku oodata, võiks enne veel mõned juubelid üheskoos maha pidada.

Kõik inimesed, kes kõhklevad. Te ei ole üksi ja arusaadav, et igaühel on omad mured ja omad põhjused. Palume kindlasti, helistage esimesel võimalusel oma perearstile ja pidage temaga nõu. Kui olete teda enne oma tervisehädade ja -küsimustega usaldanud, siis usaldage nüüdki.

Inimene, kes sa oled otsustanud, et sa ennast ei vaktsineeri. Sinu keha on sinu oma ja sinu otsust peab austama. Palun ära agiteeri teisi sama tegema. Igaüks meist on erinev ja neil ei pruugi olla sinuga sama hea tervis. Jäta neile nende otsus ja nende võimalus oma terviseotsused ise arstidega läbi rääkida, lähtudes nende tervislikust seisundist. Ära sunni teisi otsustama nii, nagu sina oled otsustanud. Kui nendega juhtub sinu agitatsiooni tõttu õnnetus, kas sa siis vastutust oled valmis kandma? Kas sõbra matusetalitusel astud rahva ette ja ütled kõigile selga ja kõlava häälega: “Mea culpa”?

Meediamajad, palun võtke eeskuju Delfist, kes korjas kommentaarid koroonauudiste alt ära. Postimees ja Õhtuleht, tehke palun sama. Elu näitab, et see kommentaarium seal kahjuks ei väärinda teie ajakirjanike poolt loodud sisu. Võiksite kõik ka oma sotsiaalmeedia platvormide kommentaare paremini modereerida või võimalusel kommenteerimise sealgi sulgeda. Nende kloaakide sulgemine ei piira meie ühiskonnas kellegi sõnavabadust. Internetis sõimamine ja valeinfo levitamine pole sõnavabadus. Tootke üldse vähem uudiseid sellest, mida mõni koroonaeitaja või vaktsiinivastane on öelnud, siis paistab arukam sisu paremini välja.

Kohalikud omavalitsused. See on arusaadav, et teil käib praegu kibekiire koalitsioonide moodustamise aeg. See on loomulikult tähtis töö. Palun ärge tehke neid läbirääkimisi vaktsineerimise kiirendamise arvelt. Omavalitsuses ei jää elu seisma, kui saate oma koalitsioonileppe nädal aega hiljem alla kirjutatud, aga mõne teie kodaniku elu võib küll seisma jääda, kui te peafookuses ei hoia tänast kõige põletavamat teemat. Kaaluge hoolega, kas teil on eelarveressursse, et jõuda vanemate inimesteni, kes veel pole vaktsineeritud. Kas saab saata abitööjõudu perearstidele, et kõik vanemad inimesed veel kord läbi helistada ja selgitada kui tõsiseks olukord on läinud? Kas on võimalik veel teha vaktsineerimisi kodudes?

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ega ikka ei ole küll nii, et teie pühite siinkohal oma käed puhtaks ja ütlete, et valitsus vastutab. Teie sõnumid, mis enne valimisi valijatele läksid olid veel kahepalgelisemad, kui Edgar Savisaare üleskutse hääletada Euroopa Liiduga liitumise asjus südametunnistuse järgi. Teie õhutusel ja heakskiidul on tuhanded inimesed vaktsineerimist edasi lükanud. Valimised on nüüd läbi ja olite seal edukad. Palju õnne teile eduka esinemise puhul. Lõpetage nüüd see jamamine ja öelge inimestele konkreetselt, et tuleb minna vaktsineerima. Kui teil ikka peaks domineerima kiusatus, et mida halvem valitsusel, seda parem teile, siis meenutage, et vanemaealiste hulgas on väga palju ka teie valijaid, kelle hääli te tahaksite tahaksite saada 2023 ja 2025 jne Nende inimeste suremine jääb ka teie hingele, kui te ei anna endast kõike, et teie valijad vaktsineerima jõuaksid. Hea valija on elus valija.

Valitsus võiks tõsiselt kaaluda viiruse läbipõdenutelt vaktsineerimise nõudmise lõpetamist. Hetkel ei tundu sellel olevat teaduslikku põhjendust ja see on üks olulisemaid asjaolusid, mis tekitab paksu verd, kõva kisa ja vaktsineerimisvastaseid meeleolusid võimendab.

Vaktsiinikahjude fond tuleb ära teha. Kui on olemas mingi imevits, millega saab väga odavalt väga palju muutust esile kutsuda, siis see on see. Me ju teame, et inimesed on kaevanud ennast mittevaktsineerimise kaevikutesse. Kui neile ainult öelda, et “Eesti poisid, tulge üle, saate kõhu täis ja jõuluks koju,” siis seda on inimeste veenmiseks vähe. Mõnegi inimese jaoks, kes on oma veendumuse kõva häälega välja hõiganud, tundub täna põhimõtte reetmine alandavam kui surm. Selle fondi loomine võib olla päästerõngaks, millest nad on valmis haarama, et näidata, et nende põhimõtted on siiski alles kui nad lõpuks süsti õlavarde saavad. 

Tanel Kiik peab tagasi astuma. Me usume, et ta on teinud seda tööd oma oskutele vastavalt ja püüdlikult ja kogu maailmaga võrreldes kindlasti ka mitte kõige halvemini, kuid tänane probleem on selles, et seni kuni Tanel Kiik ministrina veab koroonavastast võitlust, puudub rahval sellesse usk. Usku on meil kõigil aga kõige rohkem vaja.

Sama jutt ka Anneli Oti kohta. Ta kahjustab oma käitumisega Eesti kultuuri, sest tema käitumine on sisuliselt mittevaktsineerimise promo ning tekitab kultuuri- ja spordiasutustele meeletu majandusliku kahju. Samuti õõnestab ta valitsuse usaldusväärsust ühisel koroonarindel. Selline inimene ei saa töötada kultuurisektoris ega ka mitte valitsuses.

Lõpetuseks kõigile, liigume palju värskes õhus, toitume tervislikult, töötame võimalusel kodust, teeme mõistlikult sporti ja püsime terved. 

Objektiiv vahetab nime Subjektiiviks

Agentuur BS News Service annab teada, et kauaoodatud nimemuutus Eesti kirjul, et mitte öelda vikerkaarevärvi, uhhuu-portaalimaastikul on tulemas. Lõpuks ometi vahetab portaal Objektiiv oma nime Subjektiiviks. Selle puhul teeme intervjuu portaali värvika käilakuju Varro Vooglaiuga.

Hea Varro, palju õnne nimevahetuse puhul. Kuidas siis lõpuks jätkus seda mehisust asi ära teha?

Aitäh. Eks peamiselt sai vahetus tehtud põhjusel, et mulle helistas mu kooliaegne eesti keele õpetaja. Rääkisime pikalt laialt tervisest. Ma olin just covid läbi põdenud ja tema oli äsja vaktsineeritud. Muu hulgas arutasime ka sõnade tähenduse üle. Sõna objektiiv tähistab ju teadupärast fotoaparaadi läätse, mille taga asuvad valgustundlikud osakesed, mis salvestavad pildi sellisena nagu see läbi objektiivi paistab. Võiks öelda, et objektiivselt. Sõna subjektiivne tähendus on aga rohkem selline teadvusele omane ehk kuidas meie oma peas sellest pildist siis aru saame. Kuna meie portaal pakubki peamiselt inimestele seda nihestatud ja meie peas sünteesitud maailmavaadet, siis nimevahtus on igati mõistlik. Sõna subjektiiv eesti keeles küll olemas pole, kuid tegemist on nutika sõnademänguga ja kaubamärgina on see väga okei. 

Miks te, vabandage väljenduse eest, oma portaalis sellist ila ajate?

Vabandus vastu võetud. Eks siin on palju räägitud vene rahast, mõnel puhul tähelepanuvajadusest, kolmandal juhul väärastunud ultrakonservatiivsetest ideaalidest. Ma ei hakka siin praegu midagi ümber lükkama, igas neist väidetest võib olla alust, aga ma arvan, et sisu puhul ei olegi oluline ju see, kes seda rahastab või kas see vastab tõele. Oluline on see, et inimesed loeksid ja mõtleksid kaasa. Oluline on see, kui palju me suudame muuta maailma enda ümber ja siingi pole tähtis kas halvemuse või paremuse poole. Kõige hullem asi siin ilmas on paigalseis ja abordid.

Alles eelmisel nädalal läks lahti tõeline torm gruusia teed täis klaasis, kui teid visati välja gruusia restoranist. Miks te oma pahameele seadust täitvate restorani omanike ja töötajate peale välja elasite?

Oleme ausad, ka teie läheks närvi, kui olete päev otsa tööl passinud ja tulete restorani mõttega, kuidas mekib üks tšahohbili ning juua klaasitäis mõnusalt kihisevat borjomi vett sinna kõrvale ja siis teid saadetakse ukse taha. Ma arvan, et minu inimõigus seda kõike saada, kaalub kindlasti üle teenindaja inimõiguse, et kliendid teda väärikalt kohtleksid ja ei häbimärgistaks. Lõpuks läks ju ka restoranil kenasti. Kõik minu jüngrid hoiavad sealt eemale, kõik inimesed, kes pooldavad rohkem seadusekuulekamat ja silmaklappidega käitumist, saavad seal ukseesisel trügida. Ütleks, et win-win ja loodan, et restoraniomanikud aumeestena ka meie subjektiivset väljaannet protsendiga oma kasumist toetavad.

Mis värk selle põhiõiguste kaitseks tehtava meeleavaldusega on? Kas te ei leia, et rahvas peaks olema rohkem solidaarne nende inimestega, kes haiglas surevad, kui nendega, kes tahavad ilma vaktsineerimispassita restoranis hartšod õgida?

Nutika inimesena tabasite ilmselt ära, et tegelikult on tegemist meie väljaande turundusüritusega, kus tahame ka nimevahetuse rahva ette tuua. See on ülisuurepärane, et paljud inimesed võtavad sellest kõigest kinni ja räägivad, kuidas me taastame ühiskonna ühtsuse ja kohtleme kõiki kodanikke väärikalt. See kõik võib ju ka juhtuda, pigem siiski mitte. Kindel asi, mis juhtub on see, et üsna olematu raha eest saame me suurepärast turundust. Oleme ausad, et teie väljaanne millegi nii nutika peale ei suudaks tulla. Üleüldse oleme me tähedanud, et mida rohkem närvi me inimesed suudame ajada, seda rohkem annetusi laekub ka meie kontole ja see on see kütus, mille pealt saab kaugele sõita.

Kaebasite piirangute õiguspärasuse kohtusse ja kohus ei nõustunud teiega. Miks te oma jonni edasi ajate?

Eks omal ajal Villu Reiljan ütles ilusasti, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud. Ma ei tahaks öelda, et alati peaks väitma, et kohtuotsus on kallutatud, kuid neil kordadel, kui ta on minu vastu, tuleb seda siiski väita.

Lõpetasite just hiljuti ka Postimehes ja Kuku raadios oma saate koos Ahto Lobjakasega. Kas selle asemele võib midagi uut oodata?

Oleme ausad, Ahto Lobjakas ei olnud mulle vastane. Ta püüdis asju analüüsida intellektuaalsest vaatepunktist, aga see ei ole kunagi point. Point on oma agenda ja jutupunktid rahvani tuua. Mina asjalikku juttu ei ajanud, keskendusin oluliste küsimuste mantrana kordamisele: abort tuleb keelustada; EKRE on parim; vabaühenduste riiklik rahastus tuleb lõpetada; liberaalne maailmavaade on paha; vaktsineerimine on saatanast. Panite tähele, ma tegin seda jälle. Te ei saa sinna midagi parata, aga olete jälle ühiskonnani toonud minu agendat. Nutikas, kas pole?

Teil on isa ka väga tuntud ja austatud inimene. Kas ta pole teile öelnud, et tal on piinlik teie tegevuse pärast?

No isaga suhtleme rohkem pereväärtuste teemal ja hoiame tööasjad tagaplaanile. Vaadake, ka Ruuben Kaalepi isa oli tuntud ja austatud inimene, aga igaüks peab leidma ikka oma tee, mis talle kõige paremini sobib ja teda kõige paremini toidab.

Jeesus Kristus lasi end risti lüüa, et inimkonda päästa. Kas teie oleksite selliseks ohvriks valmis?

Kui kõrgemalt poolt käsk tuleb, eks siis tuleb seda asja tõsiselt kaaluda.

Kõrgemalt poolt…te peate silmas jumalat?

Antud juhul pidasin küll silmas Martin Helmet, aga kindlasti kuulaksin ära ka mida jumalal on öelda.

Tartu Debati võitsid Lukas ja Tõugu

Kui pärast valimisdebatte on tavaks hinnata, kes võitis, siis pärast Tartu valimisdebatti tuleb tunnistada, et võidu võttis kogemus ja parim kandidaat debatis oli Tõnis Lukas. Väärikas ja väljapeetud esinemine, konkreetne ja sundimatu jutt, vahepeal viskas naljagi, mis näitas, et erilisi pingeid peal polnud. Kuskil kinni ei jooksnud ega ämbrisse ei astunud. Suutis muude asjade juures kenasti oma jutupunktid nagu Kivisilla taastamise sisse tuua. Kohe näha, et kogenud poliitik.


Teiseks suurimaks võitjaks selles debatis oli kahtlemata Roheliste kandidaat Johanna Maria Tõugu. See areng, mis on noorel inimesel olnud sellel perioodil, kui talle see suur vastutus on pandnud on muljetavaldav ja areng debatist debatti on väga suur. Kui esimene kord hääl kuuldavalt värises, siis seekord kaugeltki enam mitte. Oma jutupunktid tulid väga kenasti, enesekindlalt ja konkreetselt. Võib olla oleks tahtnud rohkem näha seda, et mingites küsimustes oleks olnud mängulist ja sundimatut reaktsiooni sellele, mida poliitilised oponendid ütlesid või enam viidatud teiste puudujäämistele. Kui aga keegi tahab viidata tema noorusele ja kogenematusele poliitikas, siis tuleb meenutada, et Tõnis Lukas 30+ aastat tagasi polnud ju ka teab, mis vana ja kogenud poliitik. Roheliste võit oli kindlasti ka see, et lõppude lõpuks oli üks debatt, kuhu ka osalema kutsuti, sest mitmes teises kanalis eetrit ei antud.


Oma tegid debatil kenasti ära Kristina Kallas ja Lemmit Kaplinski. Hindeks 5-. Saate võib olla kõige nutikam vastus tuli ka Kaplinskilt, kui saatejuhid transpordi teema blokis uurisid, et milliseid ühendusi sotsid eelisarendaksid, siis vastus oli: “Eeskätt vaimseid ühendusi.” Kui mingil põhjusel ja valijate soovil peaksid reform ja sotsid Tartus uuesti jätkama, siis tuleks Kaplinski Klaasi asemel linnapeaks panna.


Mis Kallast puudutab, siis ma ei saa üle sellest, et minu jaoks on E200 lihtsalt aruka inimese protestipartei. Protestiparteisid oleme näinud küllalt ja nende saatuseks on ikka olnud hääbumine, sest oma nägu on lihtsalt puudu. Kuigi programmis on nad olnud erinevad, siis minu jaoks läheb E200 lihtsalt samasse jadasse, kus on ees juba 90-ndate erakond Parempoolsed, Res Publica ja Vabaerakond. Nad tulevad korraks, lehvitavad rahvale ja lähevad uuesti minema. E200 peab kõvasti vaeva nägema, et sama saatus ei tabaks 5-6 aasta pärast ka neid.


Jaan Toots ja Keskerakond. Kogu tema olekust ja jutust on aru saada, et ta on vähese jutu ja suuremate tegude mees. Ma arvan, et paljudel poliitikutel võiks sellest olla õppida. Aga mul on tunne, et see ei ole see poliitiline stiil, mida Tartu valija, või üldse valija, kes koguneb hääletuskasti taha oma sedelit kasti panema, näha soovib. Valija tahab ilmselt enam selgitusi, miks mingit asja teha, mitte ainult konkreetset, võib olla küll õiget, juttu, mida teha tuleb. Ma poleks üllatunud, kui Keskpartei jääb sel korral Taaralinnas alla 5%.


Loone Ots ja EKRE. Loone tundub muidu nii tore vanaproua ja ta ei ajanudki väga hullu suust välja. Isegi teele pandud miinist mošee ehitamise kohta Tartus suutis arukalt välja ujuda, lubades rahvahääletust (kuigi ma ei tea kui keegi sooviks oma kulu ja kirjadega sellise asja ehitada Tartusse, kas rahvahääletus oleks ühe planeeringu kinnitamise jaoks mõistlik lahendus. Isegi palju olulisemas teemas, nagu Keskpargi küsimus seda ei ole tehtud). Aga olgu proua Ots milline ta on ja keskmisest EKRE poliitikust lõpmatuid kordi asjalikum – teadupärast matemaatikas midagi on mitte millestki lõpmatuid kordi suurem suurus – aga tema ei ole tegelikult EKRE nägu. Sestap on keeruline kujutada, et EKRE ükskõik millise realistliku tulemuse korral Tartus võimule saab.


Aga mida me siis arvata praegusest linnapeast Urmas Klaasist ja Reformierakonnast? Väljapeetud ja sorava jutuga poliitik. Puistab arve ja muid fakte varrukast nagu külvimasin viljateri. Aga mitte kuidagi ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta oli ainuke mees kogu seltskonnas, kes oli nö. ilmeksimatu ja teadis kõiki vastuseid, hoolimata sellest, mida rahvas arvab. Plaan on paigas ja Reformierakonna plaan on alati õige plaan. Rahvast kuulata pole vaja. Väga seda moodi Klaasi kõik esinemised on, kus ta klaasistunud näoga selgitab kõigile, kuidas rahvas ja teised parteid on eksinud, kuid Reformierakond tuleb taas ja päästab päeva. Reformierakonnal oleks ammu aeg teha ka oma juhtnägude hulgas vangerdus ja edutada oma ridades abilinnapea Raimond Tamm, kes kuulab inimesi märksa rohkem ja vähemalt ei ürita teistest jätta muljet nagu rumalatest inimestest.


Kogu debatti kokku võttes ja olles kuulanud ka Pärnu ja Narva debatte ERR-ist ning uudistest Tallinna valimistralli näinuna, ütleksin, et Tartu linna seis ei ole väga hull ja meil on palju mõistlikke valikuid. Võib olla isegi rohkem kui ülejäänud mainitud linnades kokku. Piinlik ei hakanud seekordset poliitilist debatti kuulates ja iga kord seda lauset kahjuks Eestis viimastel aastatel öelda ei saa.


Aga teie minge valima, kui veel käinud ei ole. Näitame, et Eesti on jätkuvalt e-riik ja teeme selle e-hääletuse rekordi ära.

Link “Valimisstuudio” Tartu debatile

EKRE on eestlaste populaarseim valik. Kas nii siis jääbki?

Lõpuks juhtus see, mille hingust oli õhus juba kevadest saati. Ajad asja, mis ammu on aetud, nagu laulis Tanel Padar. Eesti valijate uueks lemmikerakonnaks on EKRE. Palju õnne! See on kindlasti märgiline teetähis partei ajaloos ja tööd on selle saavutamiseks tehtud kindlasti mehemoodi.

Tuleb tõele au anda, et suurem osa eestastest on täna siiski hämmingus. Kuidas on see võimalik? Ausalt öeldes ei osanud minagi kunagi arvata, et sellise stiiliga nagu Donald Trump on võimalik poliitikas läbi lüüa. Täna oleme seda juba Ameerikas näinud korra ja ka teisel korral oli Trump presidendivalimistel tugevas konkurentsis, kuigi iga mõtlev inimene nägi kui segast juttu see härra suust välja ajas ja ei kohanud tagasi ka lausa valetamast.

Meie õnneks olid Ameerikas olid presidendivalimised siiski ainult kahe tõsiseltvõetava kandidaadiga ning üsna kindlasti see asjaolu ja vabariiklaste ajalooline valijatebaas andis teatava võimenduse Trumpile. Eestis on erakondade maastik kõigi mõistlike valijate jaoks õnneks kirevam ja siin EKRE-l 51% võimalust jõuda pole.

Paljud poliitikavaatlejad on juba mitmeid kordi oma sõnu sööma pidanud. Mõned uskusid, et EKRE klaaslagi on 10%, teised, et 16% peal. Üle 20% ja Eesti kõige populaarsem erakond, see ometi pole võimalik!? Tuleb välja, et on. Aga klaaslagi tuleb varem või hiljem kindlasti vastu. Vaadates eestlaste seniseid varasemaid lemmikerakondi läbi ajaloo – Isamaa, Koonderakond, Res Publica, Keskerakond, Reformierakond – siis mõistlik oletus on, et see tuleb kõige hiljemalt umbes ⅓ toetuse juures. Valitsuse moodustamiseks ei piisa neile sel juhul ka Helir-Valdor Seedri jäägitust toetusest, kes täna ilmselt haub juba järgmisteks Riigikogu valimisteks, milliseid reforme, peale pensionireformi, Eestis saaks veel tagasi keerata. Äkki omandireformi? 

Tänane EKRE toetaja on protestivalija ehk valdavalt inimene, kes ei taha ise ilmtingimata paremini elada. Teda rõõmustab ka see kui ka teistel kehvasti läheb. See mentaliteet meenutab paljuski Savisaare Keskerakonna toetaja profiili kümne aasta tagant. Arukamate inimeste protestihääled on täna meie uue Res Publica ehk Eesti 200 tagataskus.

Hulk EKRE toetajatest on vaesed ja õnnetud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Vaesus mõistagi ei ole patt. Paraku on paljud neist ka rumalad ja väiklased inimesed, see aga on patt. Selles veendumiseks piisab kui lugeda, millise kvaliteediga sisu toodab EKRE uudisteportaal Uued Uudised oma lugejale ehk keskmisele EKRE valijale ja millist debati kvaliteeti EKRE toetajad sotsiaalmeedias ja uudisteportaalide kommentaariumides pakuvad – labast, mõttetut ja sisutut sõimu. 

Paljuski peavad tänased valitsuserakonnad tunnistama, et nad on ise palli EKREle jala peale söötnud. Seni kuni Reformierakond ja Keskerakonnad ei suuda teha otsust Tanel Kiige tagasiastumise osas või ei esitle rahvale plaani, kuidas kohe kiiresti ja jõuliselt hakatakse rohepööret ellu viima, saab EKRE lärmi lüüa kõrge elektrihinna teemal ning flirtida koguni vaktsiinivastastega. Nendel viimastel on küll pool aju, aga üks hääl on neil ikkagi. Peaminister käib samal ajal ETV “Esimeses Stuudios” rahvale udu ajamas, kuidas Reformierakond päästab rahva “EKRE plaanitud aktsiisitõusust”. Seda juttu ei usu ta ka ise ning jalgpallimängus oleks selle koha peal protokolli kantud lihtsalt omavärav.

EKRE juhid on kahtlemata ära teinud suure töö ning julgelt võib ennustada, et nende üleriigiline populaarsus võib veelgi kasvada kuni 2023 Riigikogu valimisteni. Täna ilmselt ei ole Eestis kedagi, kes oleks nõus võtma kanget mürki väite peale, et EKRE-l pole võimalusi kunagi valimisi võita. Väiksemas koguses lahjemat kraami olen nõus võtma, kui EKRE peaks 2023 valimiste järel valitsuse moodustama või kui nad sel korral lõpetavad võimukoalitsioonis Tallinnas või Tartus. Selleks peaks palju asju muutuma, eeskätt EKRE ise.

Miks Tanel Kiik tegelikult tagasi astuma peaks

Viimastel kuudel on kõrvulukustavalt kõvaks läinud lärm töö- ja terviseministri Tanel Kiige ametiposti ümber toimuv. Pole parata, et hakkab meenuma vaikselt kuidas kümmekond aastat tagasi Kristen Michal võitles tuuleveskitega, kuni oli lõpuks sunnitud alistuma ja justiitsministri kilekoti, vabandust portfelli, maha panema. Ajakirjandus ei jätnud kordagi kasutamata võimalust ministrilt küsida, et millal te tagasi astute kuni lõpuks muutus Michalil praktilise töö tegemine võimatuks ja tagasiastumine oli juba vältimatu.

Asjaolud on täna küll täiesti teised ja keegi, ei arva, et Tanel Kiik ei annaks endast parimat, et lahendada tervishoius ja oma ministeeriumis toimuvat kriisi. Kui vaatame, kuidas Eesti riik on võrreldes teistega maailmas oma asjadega hakkama saanud, siis pole kahtlust, et nii majanduse kui tervishoiu toimimise mõttes on Eesti olnud maailmas tublimate seas. Saame hakkama, võiks tagasihoidlikult öelda. Võimalik, et avalikkus ei hinda asjaolusid kuigi objektiivselt, kui nõuame, et meil peaks olema sama kõrge vaktsineerituse tase nagu põhjamaades? Ühiskondlik kultuur pole veel päris selline ja ega seda aastaga ei muudagi. Võimalik, et isegi Tom Cruise ei oleks selle võimatu missiooniga hakkama saanud?

Aga täna ei ole enam küsimus selles, kas minister oleks saanud oma tööd teha paremini või mitte. Täna on küsimus selles, et kas ministeerium üldse avalikkuse suunas mõistlikult tööd teha saab. Kui igas intervjuus ja pressikonverentsil küsitakse ministrilt, et millal te tagasi astute, kui usutav on siis ministri antav sõnum, et palun kõigil minna vaktsineerima?

Keskerakond, ärge unustage, et see on ka teie vastutus. See küsimus on täna teie erakonnale olulisem kui Repsi kohvimasin või Porto Franco vassimine… Vabandust, laen. Nende kohta saab öelda, et seal on kahju juba tehtud ja edasise selgitab uurimine ning karistuse määrab kohus. Mis seal ikka enam muretseda või taielda. Sotsiaalministeeriumis tuleb aga tegeleda väga põletavate küsimustega täna, homme ja ülehomme. Leidke palun oma ministrile väärikas asendaja sellele kohale, mis on täna eriti vastutusrikas. Kasvõi Jaak Aab. Samuti leidke oma potentsiaalsele tulevasele esimehele mingi mõistlikult tasustatav koht kuskil parteiaparaadis, ettevõtte nõukogus või kohalikus omavalitsuses, et ta ei peaks täna lihtsalt palga pärast ministrikohal edasi olema. Tanel Kiik on kindlasti kordades asjalikum inimene, kui mõnigi teine, kellele teie partei poolt on kuskile töökoht tekitatud, seega võimalik kulu on minimaalne, iga päev sotsiaalministeeriumi töös aga kallim veel kullast.

Kui see küsimus muutub riigis nii väljakannatamatuks, et peaminister või Riigikogu peab ministri ametist vabastama, siis on juba hilja. Praeguse puuduliku parlamendimatemaatika juures, kus hulk sildu on põletatud, tuleb Eesti inimestel nagunii 2023. aasta märtsi oodata nagu taeva õnnistust. Ärge tehke seda meile veel keerulisemaks. Eestlane on küll sitke rahvas ja üle elanud nii Pätsi, Käbini, Vaino, Helmed kui ka Seederi, aga võib olla pole vaja kõike alati inimestele nii keeruliseks teha. Tanel Kiik peab astuma tagasi, et sotsiaalministeerium ja vaktsineerimiskava saaks minna edasi.

Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…

EKRE esimees Martin Helme esines ETV „Esimeses Stuudios“ ülimalt enesekindlate väidetega, et kliimakriisi ei eksisteeri ja planeedil pole häda midagi. Tuhanded teadlased on küll väitnud vastupidist. Mõistlikul inimesel tekib muidugi kiiresti küsimus, et kuidas Martin Helme teab midagi, mida teised ei tea? Laiemale üldsusele teadaolevalt pole mees viimasel ajal teadusega tegelenud, on poliitikat teinud ja siis veel ühte räusklevas kõneviisis peetavat raadiosaadet. Ülikooliski ei õppinud mees füüsikat ega loodusteadusi, vaid ajalugu. Ometi ei olnud tema väide selline pehmemat sorti, et „kliimasoojenemises on veel palju segast ja raskesti tõendatavat“, vaid väga kindel ja resoluutne probleemi eitamine. Kust tuleb selline enesekindlus?

Vastus on väga lihtne. Helme teab, et paljudele inimestele meeldib sellist juttu kuulata ja veel enam teab ta seda, et ta ei pea nende sõnade eest mitte kunagi vastutama. Vastutavad ikkagi valdkonna asekantslerid, kui nüüd parafraseerida Helmet õigustamas „Esimeses Stuudios“ asjaolu, et tema juhitud ministeerium ei osanud eelarve numbreid õigesti kokku arvutada. Helme, kes on nähtavasti targem kui teadlased, võiks ometi oma kullipilguga läbi näha selle, kui ametnik on exceli tabelis vea teinud. Aga eks arvutustabel ongi natukene keerukam asi kui planeedi ökosüsteem. Igatahes loodame, et juhuks kui kliimakatastroof peaks siiski tulema, et Keskkonnaministeeriumi asekantsleril on lahkumisavaldus lauasahtlisse juba valmis kirjutatud ning valmidus vastutust võtta on olemas.

Me kõik ju sooviksime, et Helmel oleks õigus ning tõesti oli täna väljas meeldivalt jahe ilm. Tuulgi polnud kuigi tugev, nii et isegi kaabud püsisid kenasti peas. Kliima on muutunud erinevate lainetena juba miljardeid aastaid, nii et oletame korraks, et eksisteerib mingi  nanomeetri suurune võimalus, et Igor Mang sosistas Martin Helmele õige vastuse kõrva sisse ja tal ongi õigus ning teadlased eksivad.

Sel juhul me teeme asjatult kõiki neid pingutusi, et leida energiaallikaid, mis ei tossuta õhku täis. Arendame oma teadmisi ja oskusi selleks, et teha elektrit tuulest, päikesest, vesinikust. Viia uuele ja keskkonnaohutule tasemele tuumaenergeetika. Võtame vähem metsa maha ja ei aja seda graanulitena ahju või ei istuta hävitatud metsa asemele palmiõli põldu. Tarbime vähem kiirmoodi. Toome diiselmootorite asemele elektrimootorid, mis ei tee müra ega mille heitgaasid pole inimestele ja muule loodusele mürgised. Kujutate nüüd ette, et kogu see suur töö teaduses ja tootearenduses ja inimeste pingutused oleksid tehtud mitte millegi nimel? Mõtleme korra veel. Kas see kõik oleks siiski nii paha? Raha kindlasti läheb ja iga ühiskonna liige kindlasti panustab, aga tulemuse üle rõõmustaksime ikkagi peaaegu kõik.

Aga tuleme nüüd märksa tõenäolisema stsenaariumi juurde, kus Martin Helme ajas stuudios meile lihtsalt populistlikku jama suust välja, mida paljud lihtsalt uskuda sooviksid. Nagu ikka, siis mitte millegi eest vastutades ega mitte kunagi vabandades. Kui see stsenaarium peaks tõeks osutuma ja piisavalt palju inimesi teda usuvad, millised on siis tagajärjed? Võimalusi on väga palju ja eranditult kõik halvad, väga halvad või katastroofilised. Boonusena planeedi hävitamise eest oleme saanud vastu süsinikukvoodi võrra odavama elektri ja aktsiisitõusu võrra odavama diisli. Ravina üleujutustes surnutele soovitaks Helme oma isa ja suure mentori eeskujul hanerasva. Kui koroona vastu aitab, miks siis kliimakatastroofi vastu ei aita?

Tuline kahju on, et inimesi pole võimalik alati veenda faktidega. Tihti otsustavad inimesed enne, millised on nende veendumused ning seejärel valivad nad neile veendumustele sobivad „faktid“. See, et Martin Helme ütles, et kliimakriisi pole olemas on ju fakt. See, et kliimakriisi päriselt pole olemas aga pole fakt. Lihtsamal inimesel on teinekord keeruline sellistel peenetel nüanssidel vahet teha. Kas tasub neid süüdistada, et lihtne inimene võtab uskuda seda, mis talle endale kasulikum tundub? Ilmselt sellisele veenmisele kuluva aja asemel oleks otstarbekam Virtsu kandis kive merre loopida ja loota, et neist saab lõpuks sild Muhumaale.

Ainukene päriselt töötav lahendus, mis kliimakatastroofi aitaks ära hoida, on Helme koos oma jüngritega saata poliitilisele sundasumisele igavesse opositsiooni, kus mitte keegi mitte kuskil nendega koostööd ei tee. Seda nii riigi tasandil, kui  kohalikul tasandil, sest väga paljud kliimapööret soodustavad algatused tulevad just rohujuuretasandilt ja kohalikest omavalitsustest. Muidugi tuleb seejuures loota, et ka teised riigid oma populistidega sama teevad.

Kui EKRE kongiukselt lõpuks kostab seestpoolt koputus ja küsimus, et kas koalitsiooni saaks, siis tuleb esmalt küsida kontrollküsimus kliimakriisi ja planeedi tervise kohta. Kui vastuseks tuleb taas enesekindel teadmistele mittepõhinev jauramine, siis tuleb kongiuks nende nina ees uuesti kõva pauguga kinni lüüa ning ansambel Propeller saab võtta üles uue salmi laulust Helinälg: „Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…“

Lõpetada võiks aga taaskord parafraseerides Martin Helmet: Me oleme nii väikesed, et pole mingit vahet, kas Eesti teeb midagi või mitte midagi. Selle lause soovitan EKRE-l panna oma lipukirjaks ja miks juhinduda sellest pelgalt kliimateemadel, miks mitte näiteks riigikaitses, majanduses, keele ja kultuuri säilitamises. Me oleme ju ikka nii väikesed, keda siis ikka kotib?