Mu käest on mitu korda küsitud, et mida tähendab FitQ? Tõde on see, et ei tähenda otseselt midagi. Mõtlesime selle nime koos mu tütre Rebekkaga väikese ajurünnaku käigus, kui olime passilaua ootejärjekorras, et tema ID-kaarti kätte saada. Need järjekorrad teadupärast ei ole lühikesed, seega aega meil oli. Meie draftis oli igasugu toredaid mõtteid nagu FitFlix ja FitTube. FitQ teiste toredate seas. Pärast väikest kodutööd googliga, otsustasime teised mõtted kõrvale jätta ja just sellega edasi minna. Hiljem olen kuulnud selle nime kohta nii seda, et see ei ütle eriti midagi, kui ka seda, et see on hea lühike ja meeldejääv. Seega, see on lihtsalt nimi.

Aga tegelikult ei tahtnud ma pikalt kirjutada nimest, vaid sellest, miks ma ise otsustasin FitQ-ga liituda, sellest päris teenus teha ning enda 9 aastat tagasi asutatud ettevõtte tegevjuhi kohalt lahkuda.

Ma olen treener

Kui alustada algusest, nagu Agu Sihvka alati tegi, siisi seda lugu tuleb alustada sellest, et 1996. aastal läksin ma Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda treeneriks õppima. Tahtsin hirmsasti juurasse minna ja ajaloo ning inglise keele eksami järel olin ka sissesaamise kursil, aga emakeele kirjand jättis mind ainult punkti jagu joone alla. Komade panemisega olen ma elu otsa võidelnud ja arusaadav, jurist ei saa komasid valesse kohta panna. Kui sellest muutub lause tähendus, siis see koma otsustab, kas sa võidad või kaotad.

Sport ja liikumine olid mulle siis ja on ka täna väga hingelähedased, seega ma pikalt ei kurvastanud, et tuli kehakultuurlasena 8 tundi päevas Ujula ja Laia tänava vahel pendeldada. Pallimängud, võimlemine, kergejõustik, ujumine, maadlus, võimlemine, maadlus, kergejõustik, pallimängud ja otsast peale ja niimoodi mitu aastat järjest. Sekka biokeemia, biomeetria, bioloogia ja peo panemine, nagu tudengitel ikka.

Treeneri ja õpetaja elukutse tundus muidu tore. Kooli lõpusirgel oli ainult üks segav asjaolu mõtteis – ühiskonnas seda toona ilmselgelt ei väärtustatud. Ja ega nüüd siin 15-20 aastat hiljem asjad liiga palju paremaks muutunud pole. Eeskätt pean väärtustamise all silmas just rahalist poolt, aga eks sellest tulenevalt ka muud suhtumist. Kujutate ette siukest klassikokkutuleku filmi laadset kokkusaamist oma klassikaaslastega. Kes on ärimees, kes jurist, mõni on arst, mõned, kellel nii hästi ei lähe, on ehk teadlased ja päris põhjamudas siplevad õpetajad ja treenerid. Vaesekesed, loodame, et prügikastist ikka midagi söödavat leida on.

See kirjeldus on ühest küljest koomiline, aga kurb on see, et ta on tõsi, kuigi ei peaks olema. Just selline on teatud mõttes õpetaja ja treeneri ühiskondlik positsioon. Samas, me ju tahame, et treenerid ja õpetajad, kes meid ja meie lapsi treenivad oleks haritud ja targad inimesed. Rahaliselt me sinna panustada aga ei soovi/suuda.

Nii ta läks, et minu soov kuhugi kooli või spordiklubisse tööle minna pärast ülikooli lõpetamist kahanes olematuks ja nii muutusin minagi üheks neist tuhandetest, keda riik on omal kulul asjatult harinud. Tegelema hakkasin ma hoopis teiste asjadega.

Sport jäi siiski südamelähendane, seega spordijuhina Eesti Spordiseltsi Kalev minek oli loogiline samm. See, et ma üsna varsti sain ka aru, et ma soovin rohkem vabadust otsustamisel ja iseseisvalt toimetada ja nii sai iseseisvalt spordiüritusi korraldama asutud. Sealt edasi muidugi sekkus juhus ja tekkis SportID, mis oli sisuliselt teenus spordi ja IT piiril.

Kui oma esimese spordiüritusi korraldava ettevõtmise Firmasport OÜ suutsin ma majanduskriisi ajal pankrotti majandada ja sealt edasi Firmaspordi Liit MTÜ suutis kuidagi ots otsaga kokku tulla ja toimetab kenasti tänaseni, siis kolmas katsetus SportID International OÜ jõudis aastate möödudes juba mõõdukasse kasumisse ja jätkab kenasti kasvamist. Nüüd on käes aeg teha midagi tõeliselt edukat.

Algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool

SportID-s sain ma ikka hindamatuid kogemusi. Alates kiirenditest läbitulemisest, mis oli minu lasteaed ja algkool ärimaailma.

Kiirendist väljalennanuna ja rahvarahastust kaasates olime sama isemajandavad nagu IME aegne Eesti 1987.-1991. aastal ehk saime hakkama, arenesime kiiresti ja gümnaasium sai läbitud. Õppisin siis veel kolm aastat ülikoolis psühholoogiat, et tunda end pädevama inimeste mõtlemise tundjana.

2017-2020 otsisin turgusid, käisin mööda maailma, lugesin kümneid ja kümneid raamatuid müügist, turundusest, tootearendusest, kliendikogemusest, ärist, efektiivsusest ja paljust muust ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et nüüd on ka esimene elu ülikool läbitud ja aeg midagi päriselt suurt ja kasulikku teha nii, et on hästi tehtud. Omamoodi sümboolne, et teatud mõttes olen ma nüüd selle ringiga tagasi alguses ehk selle juures, mida ma ülikoolis õppisin.

Enne algust ehk sai selgeks, mis mured treeneritel on

Kui COVID hakkas 2020 märtsis, selgus paljudele fitnesstreeneritele üks kurb tõsiasi, tänu oma töövormile, kus keegi polnud ametlikult klubides tööl, vaid esitasid sinna ettevõtjatena oma töö eest arveid, polnud neil riigiabile võimalik loota. Klubid võtsid nad palgalt maha nagu nipsti, et enda kulusid kokku hoida. Eks neistki peab aru saama.

Algas netitrennide võidukäik, kus iga treener lõi enda FB grupi või Youtube’i kanali ning kutsus oma fänne endaga seal kaasa harjutama ning raha pangakontole üle kandma. Stebby hakkas samuti netitrenni pileteid müüma ja treeningute ajakavasid koostama ning sealt jõudsime ka järgmise sammuni, kus hakkasime treeninguid FB-st ja Youtube’ist Stebby saidi sees kuvama.

Olles nende asjade sees ja suheldes treeneritega igapäevaselt hakkas tekkima arusaam, mis on nende tänased probleemid. Paljud neist jooksevad normaalse palgaraha teenimiseks mitme klubi vahet. Mõni annab 7 trenni päevas. Kas sa kujutad ette ennast 7 tundi päevas trenni tegemas? Kõhulihased võivad niimoodi paistma hakata, aga hapnikuvõlavaba elu kindlasti mitte. Vastu tahtmist seda vast ei tehta, aga kerge töö ei ole see kindlasti.

Tihti on rühma- ja personaaltreenerid sõltuvuses sellest, kui palju ja mis ajal klubi peatreener neile trenniaegu leiab või kliente pakub. Ise nad pahatihti lõpuni otsustada ei saa oma trenniaegade üle. Otsutad ainult, kas võtad või jätad.

Üks mu tuttav treener rääkis loo, kuidas ta avas suures klubis töötamise kõrval ka oma erapraksise, et ise saaks tegeleda müügi ja turundusega ja oma kaubamärgi kujundamisega ja kaotas seejärel kõik oma tunnid Eesti ühes juhtivas fitnessketis. Seejuures ei öelnud keegi talle mitte midagi. Lihtsalt ühel päeval, kui ta tuli klubisse kliendile personaaltrenni andma, avastas, et tema kaart ei ava enam turnikeed ja kuulis siis adminnilt, et tema ligipääsuõigused on ära võetud ja ta enam ei tööta klubis.

Suurel klubil on suur võim ja õigus otsustada, kes tema majas toimetab ja kes mitte. Treenerid on sellest sõltuvad või peavad ise Hunt Kriimsilmana hakkama 9 ametit pidama. Lisaks treenerile ka turundaja, sisulooja, müügimees, kodulehe haldaja ja disainer jne.

Mis on lahendus?

Kõike seda teades ning hinges end ka natukene treenerina tundes, hakkasin mõtlema, et mul on olemas oskused ja palju paremad teadmised neis valdkondades ja ma suudaks treenereid tegelikult päriselt aidata, luues neile tööriistad, millega nad järk-järgult saavad tagasi iseenda peremeesteks. Personaaltreenereid on maailmas aga miljoneid. Ainuüksi USA-s on neid 340 000.

Kuna Stebby suurimaks fookuseks on terve töötaja ja tööpõld on seal ees suur ja lai, siis sai üsna kiiresti selgeks, et Stebby all seda projekti jätkata ei saa ning sündiski otsus luua eraldi firma ja sealt edasi tuli juba nimevaliku lugu, mille alguses ära rääkisin, hulk arendust, et MVP (minimum viable product) välja tuua ning esimesed treenerid ja kasutajad platvormile saada.

Miks aga oli vajalik mu lahkumine Stebby tegevjuhi kohalt? Seda, et kahte jumalat teenida on üsna keeruline sain aru siis kui lugesin meie tiimi anonüümse tagasiside vormist sellist mõtet.

“FitQ osas. Me ei võta seda omaks, sest see pole meie ettevõtte, kuigi see kuulub Stebby alla. Kui meid oleks kaasatud algusest peale kõikidesse protsessidesse, siis me ilmselt võtaksime selle projekti omaks.”

Kes meie töötajatest selle kirjutas, pagan seda teab ja pole olulinegi. Selles anonüümse tagasiside mõte ongi, et inimesed saavad julgelt kirjutada, mida mõtlevad. Stebbys oli kokku pandud suurepärane tiim, kes oli tulnud just seda tegema, mida nad parajasti tegid ning tegid seda pühendunult. Kui ma neid tööle kutsusin, siis ma polnud midagi rääkinud sellest, et hakkame nüüd treenerite jaoks tarkvara ehitama ja me polnud ka mingi esimese aasta startup, et hakata mingit suurt pivotit tegema. Arusaadavalt oli segadust uue asjaga tiimi sees palju. Samas, kui see mingi kõrvalprojektina tiksuma jätta, siis on ka selge, et see ei jõua kuskile.

Kahel rindel toimetades oligi nii, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigiga rääkida. Polnud parata. See pani mõtlema ja mõned kuud veel kahel kohal toimetades sain aru, et mul tuleb valik teha ja lähtudes põhimõttest, et kõik rasked otsused tuleb ellu viia kiiresti, siis nädal pärast enda sees otsusele jõudmist ja oma juhatusega läbi rääkimist saigi lahkumisavaldus lauale pandud.

Nüüd on siis ees tõsine tuleproov taas nullist pihta hakata uue asjaga. Kindlasti võidab sellest ka Stebby, kes ehk viimased pool aastat oli tänu FitQ projektile olnud natukene justkui tõmbetuules ja juhtimisvaakumis. Sellest välja tulles, tuleb aga kindlasti uskumatu kiirendus. Ma ju tean, mis asjad maja sees on ette valmistatud, mis diilid on meil müügitorus ja mis tarkvara uuendusi tulemas on. Samuti tean millise mõtlemisega juht on Kestutis ning kui hästi Roman on suutnud meie majasiseseid protsesse juba praegu parandada ja ma olen väga kindel, et meil on Stebbyga ees mitu suurt arenguhüpet. Panete tähele, et kasutan ikka meie vormi. Olen ju siiski ka ise selle tiimi liige ja ettevõtte asutaja, seega Stebbyst rääkides kasutan ja jään ka edasi kasutama meie vormi.

FitQ-ga aga ehitame valmis kõigile tublidele treeneritele väärt tööriistad, millega nad saavad oma oskusi parimal moel kogu maailmaga jagada ning olles omal alal hea saada seeläbi ka kasutajate/ostjate/fännide tunnustus ja seeläbi ka vääriline rahaline sissetulek, mis ei sõltu suurtest fitnesskettidest.

Nagu mainitud, siis MVP on valmis tehtud, aga nii palju on veel teha. Täna saavad treenerid müüa oma trenni videosid ja kuupileteid. Aga puudu on nõustamine, personaaltreeningud, treeningkavad, oma kalendri haldamine jnejne. Töid ja toimetamisi, mis ees seisab on väga palju. Tööpõld on otsatu ja ootab asjalikke kaasteelisi. Kui sul on tunne, et sul on mõtteid ja soovi minuga sellele teele kaasa tulla, siis kirjuta, joonista, helista ja arutame asja.