Rubriigiarhiiv: Eesti

Kas 100 000 häälega petitsioon pälviks Riigikogu liikmete tähelepanu?

Riigikogu õiguskomisjon arutas 9. Novembril Eestimaa Roheliste erakonna poolt ettepanekut perekonnaseaduse muutmiseks, et anda abiellumisvõimalus samast soost paaridele. Sellel olid oma toetusallkirja andnud 35805 inimest. Õiguskomisjoni lühike kokkuvõte oli – midagi muuta ei ole vaja, kedagi ei diskrimineerita. 

Tsitaat: “Komisjoni hinnangul on abieluvõrdsus Eestis tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks. Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna ega ükski teine riiklik organisatsioon pole diskrimineerivaid sätteid perekonnaseaduses tuvastanud, samuti pole selle kohta Eestile etteheiteid teinud rahvusvahelised organisatsioonid.”

Selle uudise peale tõmbasid mu EKRE sõbrad muidugi nöökamisi sae käima, et näed kus roheline teema, miks sellega peab tegelema ja miks te oma CO2-ga ei tegele? Unustades ise täiesti sobivalt, et teema algataja oli tegelikult EKRE, kes soovis teha täiesti absurdset rahvahääletust, mille küsimus küll lõpuks vist ei selgunud, kuid mis oleks kõlanud umbes sellisena, et “kas perekonnaseadus peaks jääma kehtima, sellisena nagu ta on, igavesest ajast igavesti.”

Tegelikult, oleme ausad, ei ole see perekonnaseaduse muutmine isiklikult oluline mulle nagu pole ta tegelikult oluline ka EKRE liikmetele ja toetajatele. Meie mõtlemises on erinev ainult see, kas me peame inimesi, kes pole päris meiesugused ja kellel on omad mured, selle seadusega, aitama või saame mingi perversse naudingu nende kiusamisest. Mina arvan, et aitame neid inimesi, kellele see on päris mure ja sellest võidame ühiskonnana kõik. Oleme õnnelikumad ja edukamad. Saame kõik keskenduda teemadele, mis päriselt meie elus olulised on. Näiteks sellele, kuidas rahvas saab oma tahet üldse Riigikogu suurde saali arutamiseks tuua.

Tahaks küsida Riigikogu õiguskomisjoni liikmetelt, kui palju allkirju peavad inimesed kokku koguma selleks, et nende algatust ei pühitaks teie auväärse komisjoni laualt viie minutiga ja ilma sisuliste vastuargumentideta teie töölaualt maha? Kui sellele petitsioonile oleks iga inimene kirjutanud käsitsi allkirja ning igale lehele oleks kirjutatud 25 nime, isikukoodi ja allkirja, siis oleks teie ette lauale asetatud paberipakis olnud 1430 lehekülge. Saan aru, et see teie komisjoni tõsisemat arutelu ei väärinud. Kas järgmine kord, kui kellelgi on mingi mure ja ta kogub selle toetuseks 50 000 allkirja, kas see muudaks midagi? 100 000? 250 000? Öelge üks konkreetne number.

Küsin selleks, et kõik teaksid järgmine kord. Petitsioonide koostamine ja allkirjade kogumine võtab inimestel aega ja raha ja pole ju mõtet teie lugupeetud komisjoni ette tulla oma paberitega, kui vastuseks kirjutatakse, et “mis te vingute, see pole põhiseadusega vastuolus”. 

See veel puudus, et meie seadused oleksid põhiseadusega vastuolus. Kas seadusi muudame me ainult siis, kui meile teevad etteheited rahvusvahelised organisatsioonid või need on vastuolus põhiseadusega või teeme seda selleks, et muuta elu riigis paremaks?

Kui oleksite vähemalt ausalt öelnud, et pole mõtet asja edasi arutada, me ei saa sellele ettepanekule nagunii Riigikogu saalis hääli taha, siis ma ütleks, et vähemalt aus vastus. Ma arvan, et need 35805 olid vähemalt selle ausa vastuse ära teeninud.

PEREAT CORONA

Samal ajal kui meie kohalikud omavalitsused kapteneid ja tüürimehi valisid sõitis meie laevuke täie hooga ees kohiseva suure kose suunas. Peaminister, kes ise küll valimistel ei kandideerinud, rääkis erinevates valimistuudio saadetes pühapäeva õhtul lootusrikkalt, et äkki nüüd saab lõpuks hakata riiki juhtima, sest valimised on läbi. Paraku oleme sellele kosele nii lähedale jõudnud, et ainult peaministri ja valitsuse pingutustest enam ei aita. Kui me terve ühiskonnana ei keera oma laeva nina õigesse suunda ja laseme sellel allavoolu edasi minna, siis neelab see kosk meid kõiki varsti ja tagajärgi me pigem ei taha teada.

Hea on tark olla, et mida oleks pidanud tegema. Aga mida teha nüüd? Kas kuskil on väljapääs? Midagi ikka saab ja tuleb teha. Panen mõned mõtted kiiresti kirja.

Esiteks ja kõige olulisemalt. Inimesed, kes veel ei ole vaktsineerimas käinud, tehke seda kohe. Eriti ja eeskätt vanemaealised. Kuulake, mida räägivad teile tervishoiu spetsialistid, mitte uhhuu-meedia. Kui te seda ei tee, siis võib vikatimehe koputus teie uksele kõlada ebaõiglaselt varsti ja see on täiesti reaalne hoiatus. Meil on teid ja teie elukogemust veel vaja.

Inimesed, kelle vanemad sugulased pole veel vaktsineeritud, palun veenge neid ja vajadusel aidake transpordiga. Isegi, kui te iseennast pole veel vaktsineerinud ja võib olla ei plaani seda teha. Koroona on olemas ja teie vanemate sugulaste elu ja tervis on teie vastutada. Peielaua peod võiksid veel kaugemat tulevikku oodata, võiks enne veel mõned juubelid üheskoos maha pidada.

Kõik inimesed, kes kõhklevad. Te ei ole üksi ja arusaadav, et igaühel on omad mured ja omad põhjused. Palume kindlasti, helistage esimesel võimalusel oma perearstile ja pidage temaga nõu. Kui olete teda enne oma tervisehädade ja -küsimustega usaldanud, siis usaldage nüüdki.

Inimene, kes sa oled otsustanud, et sa ennast ei vaktsineeri. Sinu keha on sinu oma ja sinu otsust peab austama. Palun ära agiteeri teisi sama tegema. Igaüks meist on erinev ja neil ei pruugi olla sinuga sama hea tervis. Jäta neile nende otsus ja nende võimalus oma terviseotsused ise arstidega läbi rääkida, lähtudes nende tervislikust seisundist. Ära sunni teisi otsustama nii, nagu sina oled otsustanud. Kui nendega juhtub sinu agitatsiooni tõttu õnnetus, kas sa siis vastutust oled valmis kandma? Kas sõbra matusetalitusel astud rahva ette ja ütled kõigile selga ja kõlava häälega: “Mea culpa”?

Meediamajad, palun võtke eeskuju Delfist, kes korjas kommentaarid koroonauudiste alt ära. Postimees ja Õhtuleht, tehke palun sama. Elu näitab, et see kommentaarium seal kahjuks ei väärinda teie ajakirjanike poolt loodud sisu. Võiksite kõik ka oma sotsiaalmeedia platvormide kommentaare paremini modereerida või võimalusel kommenteerimise sealgi sulgeda. Nende kloaakide sulgemine ei piira meie ühiskonnas kellegi sõnavabadust. Internetis sõimamine ja valeinfo levitamine pole sõnavabadus. Tootke üldse vähem uudiseid sellest, mida mõni koroonaeitaja või vaktsiinivastane on öelnud, siis paistab arukam sisu paremini välja.

Kohalikud omavalitsused. See on arusaadav, et teil käib praegu kibekiire koalitsioonide moodustamise aeg. See on loomulikult tähtis töö. Palun ärge tehke neid läbirääkimisi vaktsineerimise kiirendamise arvelt. Omavalitsuses ei jää elu seisma, kui saate oma koalitsioonileppe nädal aega hiljem alla kirjutatud, aga mõne teie kodaniku elu võib küll seisma jääda, kui te peafookuses ei hoia tänast kõige põletavamat teemat. Kaaluge hoolega, kas teil on eelarveressursse, et jõuda vanemate inimesteni, kes veel pole vaktsineeritud. Kas saab saata abitööjõudu perearstidele, et kõik vanemad inimesed veel kord läbi helistada ja selgitada kui tõsiseks olukord on läinud? Kas on võimalik veel teha vaktsineerimisi kodudes?

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ega ikka ei ole küll nii, et teie pühite siinkohal oma käed puhtaks ja ütlete, et valitsus vastutab. Teie sõnumid, mis enne valimisi valijatele läksid olid veel kahepalgelisemad, kui Edgar Savisaare üleskutse hääletada Euroopa Liiduga liitumise asjus südametunnistuse järgi. Teie õhutusel ja heakskiidul on tuhanded inimesed vaktsineerimist edasi lükanud. Valimised on nüüd läbi ja olite seal edukad. Palju õnne teile eduka esinemise puhul. Lõpetage nüüd see jamamine ja öelge inimestele konkreetselt, et tuleb minna vaktsineerima. Kui teil ikka peaks domineerima kiusatus, et mida halvem valitsusel, seda parem teile, siis meenutage, et vanemaealiste hulgas on väga palju ka teie valijaid, kelle hääli te tahaksite tahaksite saada 2023 ja 2025 jne Nende inimeste suremine jääb ka teie hingele, kui te ei anna endast kõike, et teie valijad vaktsineerima jõuaksid. Hea valija on elus valija.

Valitsus võiks tõsiselt kaaluda viiruse läbipõdenutelt vaktsineerimise nõudmise lõpetamist. Hetkel ei tundu sellel olevat teaduslikku põhjendust ja see on üks olulisemaid asjaolusid, mis tekitab paksu verd, kõva kisa ja vaktsineerimisvastaseid meeleolusid võimendab.

Vaktsiinikahjude fond tuleb ära teha. Kui on olemas mingi imevits, millega saab väga odavalt väga palju muutust esile kutsuda, siis see on see. Me ju teame, et inimesed on kaevanud ennast mittevaktsineerimise kaevikutesse. Kui neile ainult öelda, et “Eesti poisid, tulge üle, saate kõhu täis ja jõuluks koju,” siis seda on inimeste veenmiseks vähe. Mõnegi inimese jaoks, kes on oma veendumuse kõva häälega välja hõiganud, tundub täna põhimõtte reetmine alandavam kui surm. Selle fondi loomine võib olla päästerõngaks, millest nad on valmis haarama, et näidata, et nende põhimõtted on siiski alles kui nad lõpuks süsti õlavarde saavad. 

Tanel Kiik peab tagasi astuma. Me usume, et ta on teinud seda tööd oma oskutele vastavalt ja püüdlikult ja kogu maailmaga võrreldes kindlasti ka mitte kõige halvemini, kuid tänane probleem on selles, et seni kuni Tanel Kiik ministrina veab koroonavastast võitlust, puudub rahval sellesse usk. Usku on meil kõigil aga kõige rohkem vaja.

Sama jutt ka Anneli Oti kohta. Ta kahjustab oma käitumisega Eesti kultuuri, sest tema käitumine on sisuliselt mittevaktsineerimise promo ning tekitab kultuuri- ja spordiasutustele meeletu majandusliku kahju. Samuti õõnestab ta valitsuse usaldusväärsust ühisel koroonarindel. Selline inimene ei saa töötada kultuurisektoris ega ka mitte valitsuses.

Lõpetuseks kõigile, liigume palju värskes õhus, toitume tervislikult, töötame võimalusel kodust, teeme mõistlikult sporti ja püsime terved. 

Objektiiv vahetab nime Subjektiiviks

Agentuur BS News Service annab teada, et kauaoodatud nimemuutus Eesti kirjul, et mitte öelda vikerkaarevärvi, uhhuu-portaalimaastikul on tulemas. Lõpuks ometi vahetab portaal Objektiiv oma nime Subjektiiviks. Selle puhul teeme intervjuu portaali värvika käilakuju Varro Vooglaiuga.

Hea Varro, palju õnne nimevahetuse puhul. Kuidas siis lõpuks jätkus seda mehisust asi ära teha?

Aitäh. Eks peamiselt sai vahetus tehtud põhjusel, et mulle helistas mu kooliaegne eesti keele õpetaja. Rääkisime pikalt laialt tervisest. Ma olin just covid läbi põdenud ja tema oli äsja vaktsineeritud. Muu hulgas arutasime ka sõnade tähenduse üle. Sõna objektiiv tähistab ju teadupärast fotoaparaadi läätse, mille taga asuvad valgustundlikud osakesed, mis salvestavad pildi sellisena nagu see läbi objektiivi paistab. Võiks öelda, et objektiivselt. Sõna subjektiivne tähendus on aga rohkem selline teadvusele omane ehk kuidas meie oma peas sellest pildist siis aru saame. Kuna meie portaal pakubki peamiselt inimestele seda nihestatud ja meie peas sünteesitud maailmavaadet, siis nimevahtus on igati mõistlik. Sõna subjektiiv eesti keeles küll olemas pole, kuid tegemist on nutika sõnademänguga ja kaubamärgina on see väga okei. 

Miks te, vabandage väljenduse eest, oma portaalis sellist ila ajate?

Vabandus vastu võetud. Eks siin on palju räägitud vene rahast, mõnel puhul tähelepanuvajadusest, kolmandal juhul väärastunud ultrakonservatiivsetest ideaalidest. Ma ei hakka siin praegu midagi ümber lükkama, igas neist väidetest võib olla alust, aga ma arvan, et sisu puhul ei olegi oluline ju see, kes seda rahastab või kas see vastab tõele. Oluline on see, et inimesed loeksid ja mõtleksid kaasa. Oluline on see, kui palju me suudame muuta maailma enda ümber ja siingi pole tähtis kas halvemuse või paremuse poole. Kõige hullem asi siin ilmas on paigalseis ja abordid.

Alles eelmisel nädalal läks lahti tõeline torm gruusia teed täis klaasis, kui teid visati välja gruusia restoranist. Miks te oma pahameele seadust täitvate restorani omanike ja töötajate peale välja elasite?

Oleme ausad, ka teie läheks närvi, kui olete päev otsa tööl passinud ja tulete restorani mõttega, kuidas mekib üks tšahohbili ning juua klaasitäis mõnusalt kihisevat borjomi vett sinna kõrvale ja siis teid saadetakse ukse taha. Ma arvan, et minu inimõigus seda kõike saada, kaalub kindlasti üle teenindaja inimõiguse, et kliendid teda väärikalt kohtleksid ja ei häbimärgistaks. Lõpuks läks ju ka restoranil kenasti. Kõik minu jüngrid hoiavad sealt eemale, kõik inimesed, kes pooldavad rohkem seadusekuulekamat ja silmaklappidega käitumist, saavad seal ukseesisel trügida. Ütleks, et win-win ja loodan, et restoraniomanikud aumeestena ka meie subjektiivset väljaannet protsendiga oma kasumist toetavad.

Mis värk selle põhiõiguste kaitseks tehtava meeleavaldusega on? Kas te ei leia, et rahvas peaks olema rohkem solidaarne nende inimestega, kes haiglas surevad, kui nendega, kes tahavad ilma vaktsineerimispassita restoranis hartšod õgida?

Nutika inimesena tabasite ilmselt ära, et tegelikult on tegemist meie väljaande turundusüritusega, kus tahame ka nimevahetuse rahva ette tuua. See on ülisuurepärane, et paljud inimesed võtavad sellest kõigest kinni ja räägivad, kuidas me taastame ühiskonna ühtsuse ja kohtleme kõiki kodanikke väärikalt. See kõik võib ju ka juhtuda, pigem siiski mitte. Kindel asi, mis juhtub on see, et üsna olematu raha eest saame me suurepärast turundust. Oleme ausad, et teie väljaanne millegi nii nutika peale ei suudaks tulla. Üleüldse oleme me tähedanud, et mida rohkem närvi me inimesed suudame ajada, seda rohkem annetusi laekub ka meie kontole ja see on see kütus, mille pealt saab kaugele sõita.

Kaebasite piirangute õiguspärasuse kohtusse ja kohus ei nõustunud teiega. Miks te oma jonni edasi ajate?

Eks omal ajal Villu Reiljan ütles ilusasti, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud. Ma ei tahaks öelda, et alati peaks väitma, et kohtuotsus on kallutatud, kuid neil kordadel, kui ta on minu vastu, tuleb seda siiski väita.

Lõpetasite just hiljuti ka Postimehes ja Kuku raadios oma saate koos Ahto Lobjakasega. Kas selle asemele võib midagi uut oodata?

Oleme ausad, Ahto Lobjakas ei olnud mulle vastane. Ta püüdis asju analüüsida intellektuaalsest vaatepunktist, aga see ei ole kunagi point. Point on oma agenda ja jutupunktid rahvani tuua. Mina asjalikku juttu ei ajanud, keskendusin oluliste küsimuste mantrana kordamisele: abort tuleb keelustada; EKRE on parim; vabaühenduste riiklik rahastus tuleb lõpetada; liberaalne maailmavaade on paha; vaktsineerimine on saatanast. Panite tähele, ma tegin seda jälle. Te ei saa sinna midagi parata, aga olete jälle ühiskonnani toonud minu agendat. Nutikas, kas pole?

Teil on isa ka väga tuntud ja austatud inimene. Kas ta pole teile öelnud, et tal on piinlik teie tegevuse pärast?

No isaga suhtleme rohkem pereväärtuste teemal ja hoiame tööasjad tagaplaanile. Vaadake, ka Ruuben Kaalepi isa oli tuntud ja austatud inimene, aga igaüks peab leidma ikka oma tee, mis talle kõige paremini sobib ja teda kõige paremini toidab.

Jeesus Kristus lasi end risti lüüa, et inimkonda päästa. Kas teie oleksite selliseks ohvriks valmis?

Kui kõrgemalt poolt käsk tuleb, eks siis tuleb seda asja tõsiselt kaaluda.

Kõrgemalt poolt…te peate silmas jumalat?

Antud juhul pidasin küll silmas Martin Helmet, aga kindlasti kuulaksin ära ka mida jumalal on öelda.

Tartu Debati võitsid Lukas ja Tõugu

Kui pärast valimisdebatte on tavaks hinnata, kes võitis, siis pärast Tartu valimisdebatti tuleb tunnistada, et võidu võttis kogemus ja parim kandidaat debatis oli Tõnis Lukas. Väärikas ja väljapeetud esinemine, konkreetne ja sundimatu jutt, vahepeal viskas naljagi, mis näitas, et erilisi pingeid peal polnud. Kuskil kinni ei jooksnud ega ämbrisse ei astunud. Suutis muude asjade juures kenasti oma jutupunktid nagu Kivisilla taastamise sisse tuua. Kohe näha, et kogenud poliitik.


Teiseks suurimaks võitjaks selles debatis oli kahtlemata Roheliste kandidaat Johanna Maria Tõugu. See areng, mis on noorel inimesel olnud sellel perioodil, kui talle see suur vastutus on pandnud on muljetavaldav ja areng debatist debatti on väga suur. Kui esimene kord hääl kuuldavalt värises, siis seekord kaugeltki enam mitte. Oma jutupunktid tulid väga kenasti, enesekindlalt ja konkreetselt. Võib olla oleks tahtnud rohkem näha seda, et mingites küsimustes oleks olnud mängulist ja sundimatut reaktsiooni sellele, mida poliitilised oponendid ütlesid või enam viidatud teiste puudujäämistele. Kui aga keegi tahab viidata tema noorusele ja kogenematusele poliitikas, siis tuleb meenutada, et Tõnis Lukas 30+ aastat tagasi polnud ju ka teab, mis vana ja kogenud poliitik. Roheliste võit oli kindlasti ka see, et lõppude lõpuks oli üks debatt, kuhu ka osalema kutsuti, sest mitmes teises kanalis eetrit ei antud.


Oma tegid debatil kenasti ära Kristina Kallas ja Lemmit Kaplinski. Hindeks 5-. Saate võib olla kõige nutikam vastus tuli ka Kaplinskilt, kui saatejuhid transpordi teema blokis uurisid, et milliseid ühendusi sotsid eelisarendaksid, siis vastus oli: “Eeskätt vaimseid ühendusi.” Kui mingil põhjusel ja valijate soovil peaksid reform ja sotsid Tartus uuesti jätkama, siis tuleks Kaplinski Klaasi asemel linnapeaks panna.


Mis Kallast puudutab, siis ma ei saa üle sellest, et minu jaoks on E200 lihtsalt aruka inimese protestipartei. Protestiparteisid oleme näinud küllalt ja nende saatuseks on ikka olnud hääbumine, sest oma nägu on lihtsalt puudu. Kuigi programmis on nad olnud erinevad, siis minu jaoks läheb E200 lihtsalt samasse jadasse, kus on ees juba 90-ndate erakond Parempoolsed, Res Publica ja Vabaerakond. Nad tulevad korraks, lehvitavad rahvale ja lähevad uuesti minema. E200 peab kõvasti vaeva nägema, et sama saatus ei tabaks 5-6 aasta pärast ka neid.


Jaan Toots ja Keskerakond. Kogu tema olekust ja jutust on aru saada, et ta on vähese jutu ja suuremate tegude mees. Ma arvan, et paljudel poliitikutel võiks sellest olla õppida. Aga mul on tunne, et see ei ole see poliitiline stiil, mida Tartu valija, või üldse valija, kes koguneb hääletuskasti taha oma sedelit kasti panema, näha soovib. Valija tahab ilmselt enam selgitusi, miks mingit asja teha, mitte ainult konkreetset, võib olla küll õiget, juttu, mida teha tuleb. Ma poleks üllatunud, kui Keskpartei jääb sel korral Taaralinnas alla 5%.


Loone Ots ja EKRE. Loone tundub muidu nii tore vanaproua ja ta ei ajanudki väga hullu suust välja. Isegi teele pandud miinist mošee ehitamise kohta Tartus suutis arukalt välja ujuda, lubades rahvahääletust (kuigi ma ei tea kui keegi sooviks oma kulu ja kirjadega sellise asja ehitada Tartusse, kas rahvahääletus oleks ühe planeeringu kinnitamise jaoks mõistlik lahendus. Isegi palju olulisemas teemas, nagu Keskpargi küsimus seda ei ole tehtud). Aga olgu proua Ots milline ta on ja keskmisest EKRE poliitikust lõpmatuid kordi asjalikum – teadupärast matemaatikas midagi on mitte millestki lõpmatuid kordi suurem suurus – aga tema ei ole tegelikult EKRE nägu. Sestap on keeruline kujutada, et EKRE ükskõik millise realistliku tulemuse korral Tartus võimule saab.


Aga mida me siis arvata praegusest linnapeast Urmas Klaasist ja Reformierakonnast? Väljapeetud ja sorava jutuga poliitik. Puistab arve ja muid fakte varrukast nagu külvimasin viljateri. Aga mitte kuidagi ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta oli ainuke mees kogu seltskonnas, kes oli nö. ilmeksimatu ja teadis kõiki vastuseid, hoolimata sellest, mida rahvas arvab. Plaan on paigas ja Reformierakonna plaan on alati õige plaan. Rahvast kuulata pole vaja. Väga seda moodi Klaasi kõik esinemised on, kus ta klaasistunud näoga selgitab kõigile, kuidas rahvas ja teised parteid on eksinud, kuid Reformierakond tuleb taas ja päästab päeva. Reformierakonnal oleks ammu aeg teha ka oma juhtnägude hulgas vangerdus ja edutada oma ridades abilinnapea Raimond Tamm, kes kuulab inimesi märksa rohkem ja vähemalt ei ürita teistest jätta muljet nagu rumalatest inimestest.


Kogu debatti kokku võttes ja olles kuulanud ka Pärnu ja Narva debatte ERR-ist ning uudistest Tallinna valimistralli näinuna, ütleksin, et Tartu linna seis ei ole väga hull ja meil on palju mõistlikke valikuid. Võib olla isegi rohkem kui ülejäänud mainitud linnades kokku. Piinlik ei hakanud seekordset poliitilist debatti kuulates ja iga kord seda lauset kahjuks Eestis viimastel aastatel öelda ei saa.


Aga teie minge valima, kui veel käinud ei ole. Näitame, et Eesti on jätkuvalt e-riik ja teeme selle e-hääletuse rekordi ära.

Link “Valimisstuudio” Tartu debatile

Kas võidab Hamilton, Verstappen või rohepööre? Autospordiliidu vastutusest ja jätkusuutlikkusest

Eesti on autovõidusõidu maa. Ott Tänakusse usub meil kordades rohkem inimesi kui ükskõik millisesse jumalasse. Sorry, Urmas Viilma. Kirikuid Tänaku auks veel püsitama pole hakatud, aga film tehti juba ära. Jüri Vipsi nime teab samuti iga teine eestlane ning tema läbilöök vormelivõidusõidu kõige teravamas tipus on loodetavasti väikese aja küsimus. “Kui seda ebaõnne sel hooajal Tänakul ja Vipsil vaid pisut vähem oleks,” ohkab paadunud kodumaine spordisõber.


Tänane autode võidusõidu maailm ja selle fännamine on rohelise mõttemaailmaga inimestele muidugi väga vastuoluline teema. Sisepõlemismootorite jätkuv fetišeerimine, mida tänane autovõidusõit suures osas on, on kahtlemata kurb. Ma ei räägi siin ainult 50 autost, kes WRC sarjas 300 km ralli läbimise järel väikese koguse naftat ära põletavad, vaid eeskujus, mida see annab kogu maailmale.


FIA ehk rahvusvaheline autospordiliit väidab oma avalehel, et nad on jätkusuutliku mootorispordi arendajad. Paraku sel nädalal Jaan Martinsoni poolt Delfis välismaterjalide põhjal refereeritud lugu, kuidas elektrivormelite võidusõit hääbub näitab küllaltki vastupidist suunda (“Elektrimootoritele lüüakase hingekella” Jaan Martinson Delfi 28. september 2021 https://sport.delfi.ee/artikkel/94651937/elektrivormelitele-luuakse-hingekella) . FIA ei suuda elektriautode võistlusi kuidagi publikule maha müüa ning suured autotootjad eelistavad jätkuvalt F1 sarja. Aga mind ja teisi rohelisemalt mõtlevaid spordihuvilisi jääb painama küsimus, et kas nad tegelikult püüavdki seda teha?


Mina ei vaata F1 sarja telekast juba aastaid, kui just kuskil kohvikus või pubis see parasjagu ekraanil pole. Punktiseisudega olen kursis uudiste vahendusel, kuna kõik meediakanalid neid uudiseid kajastavad. Põhjuseks pole niivõrd see, et see on juba aastaid Eesti teleekraanilt kadunud meelelahutus. Ma ei vaata neid võidusõite lihtsalt sellepärast, et minu meelest ei toimu seal pärast esimest kahte ringi mitte midagi huvitavat. Suures plaanis loksuvad kohad paika stardijärgselt ja autod tiirutavad mitu tundi enam-vähem samadel kohtadel ning tehakse vaid üksikud möödasõidud. Eeldusel, et mõni soosikutest pole mingil põhjusel kvalifikatsioonis ebaõnnestunud ja alustanud võistlejaterivi lõpust. Sellisest autode ringrajal tiirutamisest huvitavam ja sündmusterohkem on isegi keskmine Tour de France’i sile etapp.


Kuna ma elektrivormelitest midagi ei teadnud, siis Martinsoni artikli lugemise järel võtsin Youtube lahti ja vaatasin natukene neid masinaid ja nende sõitmist. Oleme ausad, see on väga täpselt samasugune nagu F1. Telekast näevad autod üsna sarnased välja, sõidujoonis, boksipeatused. Kõik on üsna täpselt visuaalselt sama. Ainuke vahe on ilmselt selles, et olles F1 etapi ajal kuskil linnas, kus see toimub, siis lähema 2-3 km kaugusel kuuled sa nende mootorite möirgamist ja kiunumist, isegi kui sa sinna ringrajale ise kohale läinud pole. Elektrivormelite ringisõitmist sa tõenäoliselt nii kaugele ei kuule.

Miks elektrivormelitega ei sõida maailma parimad piloodid?


Maailmas on olemas minu jaoks veider kildkond inimesi, kes suudavad aru saada ja jälgida kreeka-rooma maadluse nüansse ning neid nautida. Kui keskmine spordisõber näeb matil kahte tursket meest üksteisest kinni hoidmas ja ringiratast tammumas, siis maadlusgurmaan vaatab maadlejate käteasendit, elab innukalt kaasa sellele, kuidas nad otsivad haaret higist (või mõnest kreemist) libedast vastast ning innustub sellest kuis jalad töötavad otsides vastase nõrkusi ja kaitstes enda omi. Spetsialistile võib see kõik olla meeletult põnev, mis keskmise televaataja jaoks surmigav. Kui ma nüüd samuti oletan, et maailmas on miljoneid vormelifänne, kes naudivad vormelisõidu nüansse peensusteni ja kes on valmis ringide kaupa jälgima, kuidas Verstappen püüab Hamiltoni tuulest väljuda ja lõpuks see üks möödasõit kahe tunni jooksul ära teha, siis need nüansid on täpselt sama põnevad, kui mainitud maailma tippsõitjad sõidavad sisepõlemis- või elektrimootoriga vormelis.


Elektrivormeli tänase eksistentsi probleem ongi tegelikult see, et FIA läheneb selle propageerimiselt valest otsast. Seda sarja tehakse selleks, et näidata, et oleme justkui midagi teinud ja maailm muutub rohelisemaks, aga tegelikult neid päriselt ei koti. Kõik saavad aru, et F1 on suur kaubamärk ja seal sõidavad maailma parimad sõitjad. Selle vastu on elektrivormelil võimatu võistelda. Miks peaks publik huvituma teisejärgulisest sarjast kui maailma tipud sõidavad F1-s? Miks kedagi peaks huvitama mingi uus vormelisari, kui F1 on kaubamärk, mis on turul olnud üle 70 aasta? Seni kuni FIA ei tee pingutusi, et reformida F1 ja kasvõi samm-sammult liikuda selles suunas, et see muutuks lõpuks elektriautode sarjaks, seni elektrivormelite võidusõit tõepoolest kedagi huvitama ei hakka.


Heaks eeskujuks vormelitele võiks olla “tänavasõidu” autode võidusõidusari WRC, mis tulevast hooajast läheb sisepõlemismootoritelt lõpuks üle hübriidajamitele. Seda sammu ei teinud FIA kahtlemata seepärast, et neid huvitab jätkusuutlik mootorisport, vaid seetõttu, et need vähesedki autotehased, kes hetkel võistlustules on, oleks muidu sellest mängust lõplikult välja astunud, sest sisepõlemismootoriga masinat ei ole mõtet enam edasi arendada. Turg nõuab juba midagi muud.


Samm õiges suunas, kuigi terve mõistus tõrgub aru saamast, miks ei tehtud kohe suuremat sammu ja ei minda üle elektriautodele? Kas selleks, et saaks osalevatele tiimidele 3-5 aasta pärast jälle megasuured arenduskulud kaela ajada? Rallisõbrad samal ajal kurvastavad, et tiitlile konkureerivaid võistkondi on WRC-s ainult kaks ja andekatele sõidumeestele pakkuda vaid suurusjärgus 10 töökohta kogu sarja peale.
Olles ise spordimaailma toimetamist ja selle juhtimist kõrvalt aastaid näinud ei pane mind ühest küljest imestama see, et spordiorganisatsioone saab tihtilugu võrrelda autodega, kus on kaks piduripedaali ja gaasi ning rooli polegi. Sõita suudavad sellised organisatsioonid vaid mäest alla ja ühes suunas. Teisest küljest paneb see mind ikka ja jälle imestama, kust ikka ja jälle tulevad idiootsete ja ahnete reformide ideed, aga vajalikke asju ei suudeta teha. Võtame näiteks FIFA. Selle asemel, et mõelda, kui palju suuremalt ja ägedamalt välja tuua naiste MM-i, tahavad FIFA bossid meeste suurima tiitlivõistluse intervalli tuua 4 aasta pealt 2 peale, marginaliseerides sellega regionaalsed ning naiste tiitlivõistlused, justkui saaks ühte lehma kaks korda järjest lüpstes temalt kaks korda rohkem piima. Selle projekti taga on puhas spordijuhtide ahnus, aga mida me räägime spordialaliidust, mis on just hiljuti maailma suurimad tiitlivõistlused andnud korraldada Venemaale ja Katarile.


F1 on FIA jaoks kahtlemata sari, mis on nagu muinasjutu eesel, kes igaks hommikuks talli kuldmünte täis toob. Kallid sõbrad autospordis, ärge siiski kullasäras unustage oma eeslile süüa panna, muidu ühel hommikul on teil tallis kulla asemel hoopis surnud eesel, kelle nahast saab heal juhul veel ainult kasuka teha, ei enamat. See on ju tore, et teie autospordi sari on täna populaarne ja köidab rahvast, aga sama moodi köidaksid inimesi rüütliturniirid või gladiaatorite võitlus. Kõigile arusaadavatel põhjustel neid võistlusi tänapäeval meile enam ei pakuta. Lihtsalt sellepärast, et see ei ole eetiline.

“Elektriautod saastavad ju sama palju, lihtsalt saaste tekib teises kohas?”


Ahjaa, mul on ka hulk sõpru, kes alati, kui jutt on elektriautodest hakkavad rääkima sellest, kuidas need ei ole üldse keskkonnasõbralikud tegelikult. Kuidas laadimiseks saadavat energiat toodetakase põlevkivist ja maagaasist ja kuidas lapsorjade vilkad näpud kuskil Kongo DV-s koobaltit kaevandavad, et elektriautodele akusid toota. Järelikult kogu see elektriautode asjandus on tegelikult sama räpane kui diislipõletamine? Miks siis seda peaks üldse propageerima.


Ma toon teile ühe robustse näite. Kujutage ette, et teil on üks vaimselt ebastabiilne sugulane. Ütleme, et ta on onu Anton. Tal on mania roosa värvi suhtes. Ühel suuremal sugulaste kokkusaamisel teie juures otsustab onu Anton sugulasi üllatada sellega, et on kaasa võtnud suure poti roosat värvi ja kallab nüüd selle kest pidu teie elamisse laiali. Pole just kuigi meeldiv ja ilmselt te onu Antonit edaspidi koosistumistele ei kutsu. Aga kujutage nüüd ette, kahte alternatiivi. Esimeses neist kallab onu Anton need 5 liitrit värvi esikuvaibale. Teise juhul jookseb mööda korterit ringi värvipüstoliga ja pritsib selle igale poole mööda elamist laiali: lakke, seintele, vaipadele, diivanile, külaliste peale, voodilinadele, isegi koera värvib roosaks. Millisel juhul on sul lihtsam ootamatult tekkinud ebameeldivale värviprobleemile lahendus leida ja kogu elamine uuesti puhtaks saada?


Seega, soovitan vaadata kogu seda elektriautode kontseptsiooni edendamist selles võtmes, et sisepõlemismootorite kadumisel tulevikus, mis täna piltlikult öeldes sinu elutoa ja köögi täis tossutasid ning kõigi naabrite oma kah, võtame me napaka onu Antoni käest värvipüstoli ära ning edaspidi on meil juba palju lihtsam tema laga ära koristada. Probleem on palju paremini piiritletud ja seega ka hõlpsamini lahendatav.


Minu üleskutse autospordi eestvedajatele on olla rohelise pöörde tõeline eestvedaja ja aidake suunata tulevikku. Selle asemel, et täna oma rahalehma lüpsta ja mõelda, kas lüpsimasinale, saaks kuidagi turbokäigu installeerida, mõelge, kuidas enda sarja tuntust ära kasutada selleks, et maailmas midagi positiivsemaks muuta. Aitab juba sajandat aastat järjest panustamast legendaarset Ilfi ja Petrovi Kuldvasikast tuttavasse “gnuu antiloopidega” võiduajamise edendamisse. See on lihtsalt nii 1920. Palun arendage tuleviku autosporti.


Ceterum censeo, head F1-st kirjutavad ajakirjanikud, tuleb lõpetada massiline uudiste tootmine sellest, kuidas Michael Schumacheri seisund on jätkuvalt kõigile teadmata. Me oleme seda juba kuulnud.


PS Full disclosure. Kahjuks sõidan ka ise veel täna 5 aastat vana Škodaga, mis on keskmisest üsna palju ökonoomsem, kuid sõidab siiski diisliga. Ilmselt peate mu juttu lugema natukene selles võtmes, et “tehke nagu ma ütlen, mitte tehke nagu ma teen”. Elektriauto ostmine pole täna mulle isikulikult olnud piisavalt ökonoomne lahendus, aga igal juhul tervitan ma häälekalt kõiki initsiatiive, mis liigutavad maailma selles suunas, et mitte ainult minul, vaid kõigil teistel mugavatel inimestel oleks mõistlikum loobuda isiklikust sõiduautost või osta elektriauto. Eesmärk peab olema mugavus ja ökonoomsus teha võimalikult loodussõbralikuks.

EKRE on eestlaste populaarseim valik. Kas nii siis jääbki?

Lõpuks juhtus see, mille hingust oli õhus juba kevadest saati. Ajad asja, mis ammu on aetud, nagu laulis Tanel Padar. Eesti valijate uueks lemmikerakonnaks on EKRE. Palju õnne! See on kindlasti märgiline teetähis partei ajaloos ja tööd on selle saavutamiseks tehtud kindlasti mehemoodi.

Tuleb tõele au anda, et suurem osa eestastest on täna siiski hämmingus. Kuidas on see võimalik? Ausalt öeldes ei osanud minagi kunagi arvata, et sellise stiiliga nagu Donald Trump on võimalik poliitikas läbi lüüa. Täna oleme seda juba Ameerikas näinud korra ja ka teisel korral oli Trump presidendivalimistel tugevas konkurentsis, kuigi iga mõtlev inimene nägi kui segast juttu see härra suust välja ajas ja ei kohanud tagasi ka lausa valetamast.

Meie õnneks olid Ameerikas olid presidendivalimised siiski ainult kahe tõsiseltvõetava kandidaadiga ning üsna kindlasti see asjaolu ja vabariiklaste ajalooline valijatebaas andis teatava võimenduse Trumpile. Eestis on erakondade maastik kõigi mõistlike valijate jaoks õnneks kirevam ja siin EKRE-l 51% võimalust jõuda pole.

Paljud poliitikavaatlejad on juba mitmeid kordi oma sõnu sööma pidanud. Mõned uskusid, et EKRE klaaslagi on 10%, teised, et 16% peal. Üle 20% ja Eesti kõige populaarsem erakond, see ometi pole võimalik!? Tuleb välja, et on. Aga klaaslagi tuleb varem või hiljem kindlasti vastu. Vaadates eestlaste seniseid varasemaid lemmikerakondi läbi ajaloo – Isamaa, Koonderakond, Res Publica, Keskerakond, Reformierakond – siis mõistlik oletus on, et see tuleb kõige hiljemalt umbes ⅓ toetuse juures. Valitsuse moodustamiseks ei piisa neile sel juhul ka Helir-Valdor Seedri jäägitust toetusest, kes täna ilmselt haub juba järgmisteks Riigikogu valimisteks, milliseid reforme, peale pensionireformi, Eestis saaks veel tagasi keerata. Äkki omandireformi? 

Tänane EKRE toetaja on protestivalija ehk valdavalt inimene, kes ei taha ise ilmtingimata paremini elada. Teda rõõmustab ka see kui ka teistel kehvasti läheb. See mentaliteet meenutab paljuski Savisaare Keskerakonna toetaja profiili kümne aasta tagant. Arukamate inimeste protestihääled on täna meie uue Res Publica ehk Eesti 200 tagataskus.

Hulk EKRE toetajatest on vaesed ja õnnetud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Vaesus mõistagi ei ole patt. Paraku on paljud neist ka rumalad ja väiklased inimesed, see aga on patt. Selles veendumiseks piisab kui lugeda, millise kvaliteediga sisu toodab EKRE uudisteportaal Uued Uudised oma lugejale ehk keskmisele EKRE valijale ja millist debati kvaliteeti EKRE toetajad sotsiaalmeedias ja uudisteportaalide kommentaariumides pakuvad – labast, mõttetut ja sisutut sõimu. 

Paljuski peavad tänased valitsuserakonnad tunnistama, et nad on ise palli EKREle jala peale söötnud. Seni kuni Reformierakond ja Keskerakonnad ei suuda teha otsust Tanel Kiige tagasiastumise osas või ei esitle rahvale plaani, kuidas kohe kiiresti ja jõuliselt hakatakse rohepööret ellu viima, saab EKRE lärmi lüüa kõrge elektrihinna teemal ning flirtida koguni vaktsiinivastastega. Nendel viimastel on küll pool aju, aga üks hääl on neil ikkagi. Peaminister käib samal ajal ETV “Esimeses Stuudios” rahvale udu ajamas, kuidas Reformierakond päästab rahva “EKRE plaanitud aktsiisitõusust”. Seda juttu ei usu ta ka ise ning jalgpallimängus oleks selle koha peal protokolli kantud lihtsalt omavärav.

EKRE juhid on kahtlemata ära teinud suure töö ning julgelt võib ennustada, et nende üleriigiline populaarsus võib veelgi kasvada kuni 2023 Riigikogu valimisteni. Täna ilmselt ei ole Eestis kedagi, kes oleks nõus võtma kanget mürki väite peale, et EKRE-l pole võimalusi kunagi valimisi võita. Väiksemas koguses lahjemat kraami olen nõus võtma, kui EKRE peaks 2023 valimiste järel valitsuse moodustama või kui nad sel korral lõpetavad võimukoalitsioonis Tallinnas või Tartus. Selleks peaks palju asju muutuma, eeskätt EKRE ise.

Miks Tanel Kiik tegelikult tagasi astuma peaks

Viimastel kuudel on kõrvulukustavalt kõvaks läinud lärm töö- ja terviseministri Tanel Kiige ametiposti ümber toimuv. Pole parata, et hakkab meenuma vaikselt kuidas kümmekond aastat tagasi Kristen Michal võitles tuuleveskitega, kuni oli lõpuks sunnitud alistuma ja justiitsministri kilekoti, vabandust portfelli, maha panema. Ajakirjandus ei jätnud kordagi kasutamata võimalust ministrilt küsida, et millal te tagasi astute kuni lõpuks muutus Michalil praktilise töö tegemine võimatuks ja tagasiastumine oli juba vältimatu.

Asjaolud on täna küll täiesti teised ja keegi, ei arva, et Tanel Kiik ei annaks endast parimat, et lahendada tervishoius ja oma ministeeriumis toimuvat kriisi. Kui vaatame, kuidas Eesti riik on võrreldes teistega maailmas oma asjadega hakkama saanud, siis pole kahtlust, et nii majanduse kui tervishoiu toimimise mõttes on Eesti olnud maailmas tublimate seas. Saame hakkama, võiks tagasihoidlikult öelda. Võimalik, et avalikkus ei hinda asjaolusid kuigi objektiivselt, kui nõuame, et meil peaks olema sama kõrge vaktsineerituse tase nagu põhjamaades? Ühiskondlik kultuur pole veel päris selline ja ega seda aastaga ei muudagi. Võimalik, et isegi Tom Cruise ei oleks selle võimatu missiooniga hakkama saanud?

Aga täna ei ole enam küsimus selles, kas minister oleks saanud oma tööd teha paremini või mitte. Täna on küsimus selles, et kas ministeerium üldse avalikkuse suunas mõistlikult tööd teha saab. Kui igas intervjuus ja pressikonverentsil küsitakse ministrilt, et millal te tagasi astute, kui usutav on siis ministri antav sõnum, et palun kõigil minna vaktsineerima?

Keskerakond, ärge unustage, et see on ka teie vastutus. See küsimus on täna teie erakonnale olulisem kui Repsi kohvimasin või Porto Franco vassimine… Vabandust, laen. Nende kohta saab öelda, et seal on kahju juba tehtud ja edasise selgitab uurimine ning karistuse määrab kohus. Mis seal ikka enam muretseda või taielda. Sotsiaalministeeriumis tuleb aga tegeleda väga põletavate küsimustega täna, homme ja ülehomme. Leidke palun oma ministrile väärikas asendaja sellele kohale, mis on täna eriti vastutusrikas. Kasvõi Jaak Aab. Samuti leidke oma potentsiaalsele tulevasele esimehele mingi mõistlikult tasustatav koht kuskil parteiaparaadis, ettevõtte nõukogus või kohalikus omavalitsuses, et ta ei peaks täna lihtsalt palga pärast ministrikohal edasi olema. Tanel Kiik on kindlasti kordades asjalikum inimene, kui mõnigi teine, kellele teie partei poolt on kuskile töökoht tekitatud, seega võimalik kulu on minimaalne, iga päev sotsiaalministeeriumi töös aga kallim veel kullast.

Kui see küsimus muutub riigis nii väljakannatamatuks, et peaminister või Riigikogu peab ministri ametist vabastama, siis on juba hilja. Praeguse puuduliku parlamendimatemaatika juures, kus hulk sildu on põletatud, tuleb Eesti inimestel nagunii 2023. aasta märtsi oodata nagu taeva õnnistust. Ärge tehke seda meile veel keerulisemaks. Eestlane on küll sitke rahvas ja üle elanud nii Pätsi, Käbini, Vaino, Helmed kui ka Seederi, aga võib olla pole vaja kõike alati inimestele nii keeruliseks teha. Tanel Kiik peab astuma tagasi, et sotsiaalministeerium ja vaktsineerimiskava saaks minna edasi.

Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…

EKRE esimees Martin Helme esines ETV „Esimeses Stuudios“ ülimalt enesekindlate väidetega, et kliimakriisi ei eksisteeri ja planeedil pole häda midagi. Tuhanded teadlased on küll väitnud vastupidist. Mõistlikul inimesel tekib muidugi kiiresti küsimus, et kuidas Martin Helme teab midagi, mida teised ei tea? Laiemale üldsusele teadaolevalt pole mees viimasel ajal teadusega tegelenud, on poliitikat teinud ja siis veel ühte räusklevas kõneviisis peetavat raadiosaadet. Ülikooliski ei õppinud mees füüsikat ega loodusteadusi, vaid ajalugu. Ometi ei olnud tema väide selline pehmemat sorti, et „kliimasoojenemises on veel palju segast ja raskesti tõendatavat“, vaid väga kindel ja resoluutne probleemi eitamine. Kust tuleb selline enesekindlus?

Vastus on väga lihtne. Helme teab, et paljudele inimestele meeldib sellist juttu kuulata ja veel enam teab ta seda, et ta ei pea nende sõnade eest mitte kunagi vastutama. Vastutavad ikkagi valdkonna asekantslerid, kui nüüd parafraseerida Helmet õigustamas „Esimeses Stuudios“ asjaolu, et tema juhitud ministeerium ei osanud eelarve numbreid õigesti kokku arvutada. Helme, kes on nähtavasti targem kui teadlased, võiks ometi oma kullipilguga läbi näha selle, kui ametnik on exceli tabelis vea teinud. Aga eks arvutustabel ongi natukene keerukam asi kui planeedi ökosüsteem. Igatahes loodame, et juhuks kui kliimakatastroof peaks siiski tulema, et Keskkonnaministeeriumi asekantsleril on lahkumisavaldus lauasahtlisse juba valmis kirjutatud ning valmidus vastutust võtta on olemas.

Me kõik ju sooviksime, et Helmel oleks õigus ning tõesti oli täna väljas meeldivalt jahe ilm. Tuulgi polnud kuigi tugev, nii et isegi kaabud püsisid kenasti peas. Kliima on muutunud erinevate lainetena juba miljardeid aastaid, nii et oletame korraks, et eksisteerib mingi  nanomeetri suurune võimalus, et Igor Mang sosistas Martin Helmele õige vastuse kõrva sisse ja tal ongi õigus ning teadlased eksivad.

Sel juhul me teeme asjatult kõiki neid pingutusi, et leida energiaallikaid, mis ei tossuta õhku täis. Arendame oma teadmisi ja oskusi selleks, et teha elektrit tuulest, päikesest, vesinikust. Viia uuele ja keskkonnaohutule tasemele tuumaenergeetika. Võtame vähem metsa maha ja ei aja seda graanulitena ahju või ei istuta hävitatud metsa asemele palmiõli põldu. Tarbime vähem kiirmoodi. Toome diiselmootorite asemele elektrimootorid, mis ei tee müra ega mille heitgaasid pole inimestele ja muule loodusele mürgised. Kujutate nüüd ette, et kogu see suur töö teaduses ja tootearenduses ja inimeste pingutused oleksid tehtud mitte millegi nimel? Mõtleme korra veel. Kas see kõik oleks siiski nii paha? Raha kindlasti läheb ja iga ühiskonna liige kindlasti panustab, aga tulemuse üle rõõmustaksime ikkagi peaaegu kõik.

Aga tuleme nüüd märksa tõenäolisema stsenaariumi juurde, kus Martin Helme ajas stuudios meile lihtsalt populistlikku jama suust välja, mida paljud lihtsalt uskuda sooviksid. Nagu ikka, siis mitte millegi eest vastutades ega mitte kunagi vabandades. Kui see stsenaarium peaks tõeks osutuma ja piisavalt palju inimesi teda usuvad, millised on siis tagajärjed? Võimalusi on väga palju ja eranditult kõik halvad, väga halvad või katastroofilised. Boonusena planeedi hävitamise eest oleme saanud vastu süsinikukvoodi võrra odavama elektri ja aktsiisitõusu võrra odavama diisli. Ravina üleujutustes surnutele soovitaks Helme oma isa ja suure mentori eeskujul hanerasva. Kui koroona vastu aitab, miks siis kliimakatastroofi vastu ei aita?

Tuline kahju on, et inimesi pole võimalik alati veenda faktidega. Tihti otsustavad inimesed enne, millised on nende veendumused ning seejärel valivad nad neile veendumustele sobivad „faktid“. See, et Martin Helme ütles, et kliimakriisi pole olemas on ju fakt. See, et kliimakriisi päriselt pole olemas aga pole fakt. Lihtsamal inimesel on teinekord keeruline sellistel peenetel nüanssidel vahet teha. Kas tasub neid süüdistada, et lihtne inimene võtab uskuda seda, mis talle endale kasulikum tundub? Ilmselt sellisele veenmisele kuluva aja asemel oleks otstarbekam Virtsu kandis kive merre loopida ja loota, et neist saab lõpuks sild Muhumaale.

Ainukene päriselt töötav lahendus, mis kliimakatastroofi aitaks ära hoida, on Helme koos oma jüngritega saata poliitilisele sundasumisele igavesse opositsiooni, kus mitte keegi mitte kuskil nendega koostööd ei tee. Seda nii riigi tasandil, kui  kohalikul tasandil, sest väga paljud kliimapööret soodustavad algatused tulevad just rohujuuretasandilt ja kohalikest omavalitsustest. Muidugi tuleb seejuures loota, et ka teised riigid oma populistidega sama teevad.

Kui EKRE kongiukselt lõpuks kostab seestpoolt koputus ja küsimus, et kas koalitsiooni saaks, siis tuleb esmalt küsida kontrollküsimus kliimakriisi ja planeedi tervise kohta. Kui vastuseks tuleb taas enesekindel teadmistele mittepõhinev jauramine, siis tuleb kongiuks nende nina ees uuesti kõva pauguga kinni lüüa ning ansambel Propeller saab võtta üles uue salmi laulust Helinälg: „Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…“

Lõpetada võiks aga taaskord parafraseerides Martin Helmet: Me oleme nii väikesed, et pole mingit vahet, kas Eesti teeb midagi või mitte midagi. Selle lause soovitan EKRE-l panna oma lipukirjaks ja miks juhinduda sellest pelgalt kliimateemadel, miks mitte näiteks riigikaitses, majanduses, keele ja kultuuri säilitamises. Me oleme ju ikka nii väikesed, keda siis ikka kotib?

Minu ametlik Intervjuu kultuuriminister Anneli Otiga

Kas te olete vaktsineeritud?

Alustame sellest, et ma ei ole kohustatud sellele küsimusele vastama, aga ma teen seda siiski. Tuginedes isikuandmetekaitseseadusele on tegemist minu tundlike isikuandmetega ning kahjuks ei saa ma neid avaldada.

Kas inimesed peaksid end vaktsineerima koroonaviiruse vastu?

Vaadake, noor sõber, kui mina teaksin vastuseid nendele küsimustele, siis mina oleksin pädevam kui Irja Lutsar.

Mida arvate Irja Lutsarist? Kas ta on oma valdkonnas pädev inimene?

Kahjuks puudub mul pädev pädevus hinnata inimeste pädevust nende pädevuses.

Teie siis ei usu teadlasi?

Mõni usub teadlasi, mõni usub jumalat, mina usun iseennast. Teen esmalt asjad endale detailselt selgeks ja siis alles otsustan. Tunnetan niiöelda oma pädevuse piire.

Kuidas te endale koju külmkapi ostsite? Kas õppisite elektriasjade inseneriks?

Vaadake, meie, keskerakondlased, ei osta endale asju. Me laename neid ministeeriumist.

 Hea küll, kuidas teadsite, millist külmkappi laenata?

Selleks õppisin ma TTÜ-s 4 aastat inseneriks ja nüüd on mul olemas pädevus hinnata pädevalt, milline kodutehnika on pädev ja milline on saast.

Mida ütete muuseumidele, teatritele ja kinodele, kes oma uksed koroonapiirangute pärast peavad sulgema?

Vaadake, mina pole Viljandi Kultuurikolledžis õppinud, seetõttu ma pole pädev kultuuriinimestele nõu andma. Küll aga olen õppinud Tallinna Ülikoolis spordiasjandust ja hoolikalt tunnetades oma pädevust antud asjas, ütleksin kõigile spordisaalidele, et tough luck.

Kas ma sain teist õigesti aru, et te ei jaga kultuurist midagi ja olete kultuuriminister?

Mis selles imelikku on? Ega see pole mingi täppisteadus, et sellest miskit jagama peab. Teadusminister niimoodi olla ei saaks, aga kultuuris pole vahet. Kes on teie meelest pädevam kunstnik, kas Pavel Picasso või Oskar Luts? Ärge hakake proovima vastata, sest sellele ei ole pädevat vastust. Kõik siin kultuuris on subjektiivne.

Minu meelest on Vassililegi selge, et te ei saa oma tööga hakkama.

Veelkord kordan. Kõik on subjektiivne. Ka see kas ma saan ministrina pädevalt hakkama või ei. Mina ütlen, et saan, teie ja veel miljon eestlast ütlevad, et ei saa. Kellel on siis õigus?

Kui peaminister teeb teile ettepaneku ametist lahkuda, kui ühemõtteliselt ei saa teie poolt kinnitust, et olete vaktsineeritud, mida te talle vastaksite?

Sel juhul pean minema Tartu Ülikooli arstiteadust õppima, et oma pädevus niiöelda tasemele viia. Aga ma olen elus ka enne raskusi ületanud, nii et selle taha midagi ei jää. Kui Eesti kultuur vajab ohvrit, siis mina olen kõigeks valmis.

Isegi vaktsineerimiseks?

Seda ma ei öelnud.

Täiendus: tuleb välja, et elu on veel jaburam, kui väljamõeldised ja mitmed inimesed on minult juba küsinud, et kas minister tõepoolest on niimoodi vastanud. Täpsustan siis, et minister oleks andnud need vastused, kui ma oleksin esitanud need küsimused.

Palju Õnne, Vehklejad!

Epee naiskonna olümpiakuld on hea näide sellest, kuidas suured saavutused on suure töö ja suure kannatlikkuse, kuid mõõdukas koguses ka hea õnne vili.

Keegi ei kahtle, et olümpiakulla võitmiseks peab sportlane tegema meeletult tööd ja ajastama oma hetkevormi ideaalselt. Eesti epee naiskond oli olümpial supervormis nii vaimselt kui füüsiliselt.

Nad olid ka kannatlikud ja jõudsid oma tähetunni ära oodata. Kogu Eesti mäletab üldrahvalikku pettumust, mis valdas meid kõiki kui Rio olümpia pronksimatšis jäädi Venemaa naiskonnale alla. Võime arvata, et kõige rohkem pettunud olid sportlased ise. Neljas koht on tõesti jama, nagu ütles pea 30 aastat tagasi Barcelonas naiskonna tänane peatreener Kaido Kaaberma, millest on saanud Eesti üks legendaarseimaid sporditsitaate. Uut võimalust tuli naistel viis aastat kannatlikult oodata.

Kannatlikkust ja eneseusku oli väga vaja ka selle olümpiaturniiril. Poola ja Lõuna-Korea võistkondade alistamine oli taas suurepärane näide sellest, kuidas tuleb osata olla kannatlik ja mitte minna närvi väikesesse kaotusseisu jäämisest. Tuleb olla enesekindel ja oma võimalused matši võita tuleb üles otsida.

Eriline kannatlikkuse etalon on muidugi Irina Embrich. Vanuses 41 treenida ennast suurepärasesse olümpiavormi, et mahtuda maailma parimasse naiskonda, teha siis veel finaalis hiilgav etteaste ning tõusta olümpiavõiduga Eesti kõigi aegade edukaimaks sportlaseks. Hämmastav saavutus. Võimas elutöö.

Kannatlik on olnud ka kogu vehklemisrahvas. Hoolimata sellest, et vehklemine on olnud Eestile üks enim medaleid toonud spordiala, siis sini-must-valge lipu all võideti alles esimesed olümpiamedalid. Nende medalite eellugu on meile kõigile lahti räägitud filmis „Vehkleja“. Tundub, et sellele filmile saab nüüd teha järje „Vehklejad“ (ja äkki siis jõuab ka Eesti filmirahvas oma Oscari lõpuks ära oodata).

Alahinnata ei saa ka õnnefaktorit. Seda oli meie vehklejatel seekord omajagu. Hakatuseks oleme kõik õnnelikud, et need mängud üldse ära ei jäänud. Kamaluga oli naiskonnal aga õnne ka märtsikuisel olümpia kvalifikatsioonivõistlusel, kus Eesti pidi edastama Ukraina ja Prantsusmaa naiskondi ning lootma, et Egiptus ootamatult enda kohta nii head turniiri ei tee, et tõuseks maailma reitingu 16 esimese tiimi hulka. Ukrainlastega saadi tookord ise hakkama, prantslaste edestamise eest toonasel turniiril, tuleb aga tänada olümpial neljandaks tulnud Hiina naiskonda. Seega, õnne on natukene vaja, aga kui kuskilt saab veel paremini tõestust palju ekspluateeritud ütlusele „õnn soosib tugevaid“, siis seda just Eesti naiste imelisest olümpiaturniirist.

Võib öelda, et see olümpiatsükkel tabas vehklejaid tõeline „Ideaalne Torm“, kus langes kokku sportlik vorm, vaimne valmisolek ja kannatlikkus ning natuke rohkem kui väike kübeke sportlikku õnne.

Eesti epeenaiskonna olümpialugu on kindlasti õppetund mulle ja kõigile teistele, kes oma elus tahavad midagi tõeliselt suurt korda saata. Tee selle nimel palju tööd, ole kannatlik ja hoia pea selge, et suudaksid oma õnnelikud hetked ära näha, nendeks valmis olla ja need võiduks realiseerida.

Kuigi kõik soovivad täna vehklejatele palju õnne, siis õnne ei saa kunagi olla liiga palju. Palju õnne ka minu poolt kuldsed Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich ning kõik taustajõud ja poolehoidjad!