Autori admin postitused

Disci-jooksust ausalt

Kuna disci-jooksu võistlus on ülivärske, siis ei soovi ma selle loost teha mingit pikka heietust, vaid võtab appi lugu jutustama võistluse fotograafid Tarmo Haua ja Gregor Kiini. See blogipostitus on meie ühislooming.

Lühike eellugu selline, et disc-jooks on minu väljamõeldud ja ellu kutsustud spordiala, mida katsetasime esimest korda möödunud aastal ja tegime sel aastal uuesti. Võistluse toimumise aeg oli 1. mai 2021, kuna Viljandi järve ümber joosta ei saanud ning toimumise koht Tartu linn, stardi ja finišiga minu aiast. Delfis on kenasti kokku võetud võistluste käik. nii, et sellega saab tutvuda seal.

Ise võistlema

Esmalt on spordimehele võistluse juures oluline see, et tahaks ise võistleda. Milleks muidu kaunid punased Nike tossud on ostetud, kui nendega mööda Veeriku hoove ringi ei saa tuisata. Nii ka mina ei saanud oma talenti ja isetormavaid susse vaka all hoida. Ilmselgelt mul võiduvõimalused nimekate konkurentide vastu puudusid, aga kaotusemõtetega starti minna pole pointi. Ikkagi olümpia-aasta ja kui sa kodusel suurvõistlusel stardis ei ole, kus siis üldse. Nii vedasin minagi võistlusvarustuse selga, kuid paratamatult jäi taas soojendus tegemata, sest enne võistluse algust hakkas meil ülekande tehnika jukerdama, mistõttu võistluse algus venis. Lõplikult korda me seda ei saanudki, aga see on teine lugu.

Jooksurajal ma sel aastal päriselt soojaks ei saanudki, sest ilm oli väga jahe, kuigi päikeseline.

Disci-tiirus külmade kätega tundsin end ebakindlalt. Visked ei maandunud tihti seal kuhu ma need enda arvates suunasin ja ketas lendas käest umbes nagu külmutatud tursk, kuid lõpuks selgus, et koduväljaku eelis tõi mulle siiski tiirus päeva paremuselt teise tulemuse. Selle eest paraku medaleid ei jagatud. Lõpuaeg oli mul paar minutit kehvem, kui eelmisel aastal, jooksuvorm on laias laastus sama, nii et põhjuseks oli pigem vabatahtlikult valitud tagasihoidlik jooksutempo ning sel aastal lisatud 5 lisaviset.

Eesti meister Rain Seepõld

Kui tuleb valida disci-jooksu kaanepilt, siis see on see. Millise elegantsiga siseneb suurmeister kurvi, samal ajal sundimatu liigutusega haarates seljas olevast kettakotist oma väärt abivahendid. Milline voolujooneline liibuv kostüüm. Mille keskendumine eesootavaks tiiruks. Millised elegantsed kollase raamiga päikeseprillid. Sel aastal polnud mitte kellelgi Rain Seepõllule mitte midagi vastu panna.

Eks ajalugu jääb meenutama selles sekundite heitlusest võitjana väljunud Raini viimast disci-tiiru ja viimast viset, millega tabas oma peamist rivaali Martin Himmat kettaga pähe. Kohtunikud lugesid selle sisseläinud viskeks. Kas nad tegid õigesti või jääb see nende südametunnistusele igaveseks? Spordiajaloos teine analoogne sündmus on ehk ainult Maradona veerandfinaalis käega löödud värav Inglismaale 86 aastal. Kas jumala käsi aitas kullale ka Seepõllu, eks see jääb spordiajaloolastele tulevikus mõtisklemiseks.

Eesti meister Kelly Nevolihhin

Kelly jooksutalent on ammu teada ja tuntud. Selles, et ta rajal kiiremaid jalgu näitab, võis stardinimekirjaga põgusalt tutvunud asjahuviline olla kindel. Kuidas läheb aga tiirudes? Rohkem viskeid läks sedakorda küll mööda kui neid sisse läks, kuid sama mure kimbutas ka konkurente. Trahviringide läbimisel aga konkurendid samuti Kellyga võistleda ei suutnud, seega võit oli tõsiasi. Kui palju oleks see võistlus olnud põnevam, kui stardis oleks olnud möödunudkordne tšempion Laura Maasik? Eelmise aasta aegadest suuri järeldusi teha ei saa, sest kõigile kogunes sel aastal möödaviskeid oluliselt rohkem.

Martin Himma

Fotol piidleb meie suusalootust selja tagant tema tuliseim rivaal ja hilisem võidumees. Võimalik, et juba ka kavandas enne mainitud manöövrit kettaga vastu pead visata? Himma esitas aga väga südika võistluse, valides algusest peale kiireima jooksutempo. Pisut rohkem õnne tiirudes oleks võinud selle võistluse selgelt tema kasuks pöörata. Väikeseks võidurõõmuks saavutas Himma võidu laskesuusaässa Kalev Ermitsa üle. Äkki tuleb kaaluda alavahetust?

Johanna Talihärm

Eesti viimaste aastate parimaid laskesuusatajaid oli stardis teistkordselt. Kui jooksuvorm tundus olevat paranenud, arvestades ühel ringil tehtud korralikku spurti, kus ta püsis pool ringi Kelly Nevolihhini tempos. Tiirus polnud asi aastaga sugugi paranenud. Ilmselt tasub Talihärmal tõsiselt kaaluda discitreeneri palkamist, sest ühe käega alt visatud saianaise stiilis visked kippusid maanduma aias vaarikate vahel ja mõne ketta korvi sattumist võis pidada pigem juhuseks. Jooksukiirus oli siiski piisav, et võtta sellel võistlused auväärne teine koht naiste arvestuses.

Kalev Ermits

Kalev Ermits, kes saavutas võistlused tubli kolmanda koha jooksis rapsimata ja targalt ning viskas pigem hästi, konkurentidega võrreldes. Mees ei läinud rapsima sinna teise masinaklassi meestega, aga oma lähemad konkurendid suutis kenasti selja taga hoida. Kui vaatate tema spetsiaalselt kõhukotti, siis näete, et korraliku ettevalmistuse heaks soorituseks on teinud temagi. Eks nüüd on mõtteainet, kuidas pigistada endast tulevikus välja veelgi enam, et sekkuda kõige kirkamasse medalimängu.

Margus Pirksaar

Vanameistri särtsakas jooksusamm ja taktikaliselt küps sooritus annab tunnistust, et korüfee staatuses olev jooksumees laagerdub mõnusalt ja läheb aastatega paremaks nagu vana hea vein. Eelmise aasta viies koht õnnestus nüüd vahetada neljanda koha vastu ning ka möödaviskeid ei maandunud sel aastal naabriaias rohkem kui mullu. Vanameistri arengukõver olümpia-aastal on spetsialistid pannud imestama ja on selge, et järgmisel aastal võitmiseks peab iga mees alistama esmalt just Pirksaare.

Karel Viigipuu

Nagu Eesti sportlaselt Jaanuselt Tujurikkujas küsiti, tahaks Viigipuult teada, et kuhu kadusid sel aastal need tunnid? Tiitlikaitsjana kõrgete lootustega rajale läinud mees kõrvetas end sel aastal läbi ja tulemus jäi parimate päevade tasemele kõvasti alla. Võistlusjärgsel kergel grillbanketil mees end veel minevikutäheks ei tunnistanud ja andis märku, et järgmisel hooajal loodab juba oluliselt teravamale minekule. Kas selle saavutamiseks ka treeningtunde kulutatakse ja higi valatakse, seda näitavad juba lähikuud, kuid disci-jooksu ekspertkomisjonil on Viigipuud maha kanda veel ilmselgelt vara.

Maris Tamm

10 aasta tagune aeroobikakuninganna Maris Tamm näitas, mida on võimalik saavutada, kui vaikselt ja kindlalt ajada oma asja. Eelmisel aastal tehtud pöörane kogus möödaviskeid oli vaja enda jaoks lihtsalt unustada ja selle kogemuse pealt teada, et tuleb liikuda omas tempos ja mitte alla anda. See tark liikumistaktika tõi talle 7 sekundilise edumaaga poodiumikoha jalgrattur Janelle Uibokandi ees. Kas see on Maris Tamme elu tippsaavutus? Julgen kahelda, sest siia annab veel ehitada küll ja veel ning järgmisel aastal räägime me võib olla hoopis uuest tasemest.

Ingrid Kiisk

Eesti võrkpallikoondislane ja TÜ/Bigbank nurgaründaja Ingrid Kiisk kiirustas meie võistlusele Tallinnast bussiga. Buss jõudis kohale napid minutid enne Ingridi starti, kuid kogenud sportlane ei heitnud meelt ja sekkus kirglikult võistlustulle. Võrkpallurile omaselt ei hiilanud ta just jooksukiirusega, ent tahtejõudu ja nutikust oli piisavalt. Just Kiisk leiutas meie võistlusel kuulsa üleastumistehnika, kus astus väljavisatavale kettale üle joone pika sammu järele. Palju tabamusi see tema kontole ei toonud, kuid valvsad konkurendid panid siit nii mõndagi kõrva taha. Kas Kiiski üleastumistehnikat ootab sama saatus, mis teivashüppes mööda teivast ronimist või kaugushüppes saltoga hüpet või odaviskes kettapöördega viset ehk siis ärakeelamine? Aga võib olla läheb nagu Dick Fosbury leitatud flopiga kõrgushüppes või Jan Boklövi leitatud V-stiiliga suusahüpetes, et varsti disci-jooksus enam teist visketehnikat ei kasutata kui ainult Ingrid Kiiski üleastumistehnikat? Aeg annab arutust, ütles vanarahvas.

Pöörane visketehnika uuendus Ingrid Kiiski esituses, mille käigus tuleb visatavale kettale järgi hüpata

Albert “Bazooka” Tamm

Vana hea Bazooka tõestas, miks ta on omal Eesti parim. Jooksukiiruses tal küll konkurendid puudusid – eespoololijad näitasid kindlalt kandu ning tagapool olnud Viilu võistles omas kaalukategoorias. Aga tiirus tegi Bazooka oma ära. Keerulistes ilmaoludes taipas ta, et palju kindlam kui putteritega rajale minna, on valida driverid.

Eesti spordiajalugu teab siiski ka ühte analoogset geniaalset võistlustaktika valikut, millega kõik konkurendid seljatati. See juhtus 2009. aastal Libereci MM-il kui 15 km klassikarajal valitsesid sellised olud, millest tõmbas kõige pikema kõrre vanameister Andrus Veerpalu, valides ainsana oma konkurentidest määrdeta suusad. See otsus tõi talle toona tiitli nagu Albert Tamme targad otsused võivad tedagi elus ja disci-jooksus tulevikus kaugele viia.

Janelle Uibokand

See, et Tartu rattamaratoni võita on kordades lihtsam, kui disci-jooksu Eesti meistrivõistlusi, tõestab kõige paremini Janelle Uibokand. Esimese ülesandega on ta mänglevalt mitu korda hakkama saanud, teisest saavutusest jäi omajagu puudu. Kuhu kadusid need 7 sekundit, mis poodiumist lahutasid, selle üle peab Janelle veel pikalt aru. Kui vaid üks mööda läinud vise oleks maandunud sentimeetri jagu teises kohas ja oleks tulnud üks trahviring vähem teha? Oleks, oleks, oleks. Vigade paranduseks on võimalus alles aasta pärast ja soovitav on närvide rahustuseks vahepeal mõni rattamaraton võita, et kõikuma löönud enesekindlus uuesti taastada.

Karlotta Kattai

Eesti noortekoondislane võrkpallis oosutus rajal parimaks juunioriks. Tõtt öelda, oli ta ka ainuke juunior sedakorda, kui see ei peaks tema tähesära sugugi tuhmistama. Karlotta hüppeliigesevigastust põdev sõbranna/trennikaaslane Rebekka saab sel aastal ainult näppude pealt kokku arvutada, kas ta oleks tabanud rohkem viskeid või jooksnud kiiremini, et oma trennikaaslast edestada.

Meie stuudiointervjuus tunnistas Karlotta, et see oli tal teist korda elus kettaid käes hoida ning esimene kordki olevat olnud minu KÄSUL suvespartakiaadil.

Kuna lootustandva juuniori tiitel on loodetavasti innustav, siis ei olnud need viimased disci visked. Ei saa ju kindel olla, et järgmisel aastal juunioride tiitel sama kindlalt tuleb kui seekord.

Viilu

Mõtteainet on kõvasti. Miks läks seekord nii, et ei täitunud ka võistleja aboluutselt kõige madalaim eesmärk, läbida distants kiiremini kui ühe tunniga?

Palju siin võis kaarte segada keerutav tuul? Kas võis sekundeid kaduda trahviringi kurve võttes? Kas oli altminek spordijoogi valikul? Miks? Miks? Miks?

Need ja paljud teised küsimused jäävad elu lõpuni kummitama meie lootustandvat aerusurfarit DJ Marti Viilut ning kogu tema meeskonda. Hooldetiim, massöörid, psühholoog, kokk, nõia-Ints. Kõik jõud olid toodud mängu, et see tiitel koju tuua. Mida nüüd rääkida sponsoritele järgmise hooaja eesmärke tutvustades?

Aga läks nagu läks, isegi kõige mustemal päeval ei lasknud Viilu end välja lükata esikümnest. See on siiski omaette kvaliteedimärk.

Väike mõttevahetus Viilu teemadel

Kahtlemata huvitas Viilu juhtum ka Eesti spordiajakirjanduse koorekihti. Sellega analoogset pettumust võis ühiskonnas viimati tunda 10 aastat tagasi, kui Eesti kaotas Iirimaa jalgpallikoondisele EM-ile pääsemist otsustanud play-offi kodumängus koguni 0:4. Arvestades varasemaid tulemusi, oli selline kaotus toona meeletu pettumus ja mõistagi tekitas nüüdne Viilu analoogne krahh meeletult spekulatsioone. Toome Facebookis toimunud arutelu ka teieni.

Stuudiojutud

Kindlasti ei ole disci-jooksu võistlus puhtalt jooksmine ja ketaste loopimine. Tegemist on kindlasti ka meediaprojektiga. Sel aastal oli kohal taas Eesti füsioterapeutide koorekihti kuuluv Risto Jamnese vähem tuntud vend Aare Jamnes, kes saab siiski kiidelda sellega, et kuulub Eesti 3×3 korvpalli teadustajate eliiti.

Eesti on väike riik, aga meie pind on kandnud erakordset talenti. Alustame Gunnar Hololei, Toomas Uba ja Lembitu Kuusega ning jõuame tänapäeva Kalev Kruusi ja Anu Sääritsani. Nüüd on nende kõrval pead tõstmas uus mees – Aare Jamnes.

Aare asjatundlikud kommentaarid oleksid teinud distantsilt üle interneti kaasaelamise erakordselt nauditavaks, kui meid poleks tabanud mingi sõnulseletamatu tarkvaradriverite probleem arvutis, mis kogu meie pildi ja heli lõpuks ära hakkis nagu Joel Ostrat hakib sibulat. Selles ei ole vastutus mõistagi Aare kanda, nii et publiku poolt tema peale langenud pöörane pahameel on muidugi ebaõiglane. Aare talub seda aga nagu tõeline mees ning järgmisel aastal kõik kordub.

Võistluskeskus

Selline oli võistluskeskus linnulennult ehk õuenurgas oleva kuuse otsast vaadatuna
Möödunud aasta hõbemedalist Aivo Kaljumäe oli õigustatult korraldajatele pahane. Mis see siis olgu, et korvi liigutati meetri jagu kaugemale. Eelmise aasta 3 möödaviske asemel tuli Aivol neid sel aastal seetõttu koguni 16.
Andres Hellerma jooksusamm Veeriku hoovide vahel oli lennukas. Medalivõitmiseks vajalikku visketäpsust kippus ehk nappima.
Autasustamisel ajastu vaimus.
Pirksaar leidis tee Veeriku kuuride vahel üles hoolimata kohalikust kalevipojast, kes meie teetähistusviitasid varastas
See vise vist küll sisse ei läinud
Veel kauneid Veeriku ümbruskonna vaateid
Stebby pani üritusele õla alla. Kelly lendab trahviringe nagu pistrik.

Miks FitQ?

Mu käest on mitu korda küsitud, et mida tähendab FitQ? Tõde on see, et ei tähenda otseselt midagi. Mõtlesime selle nime koos mu tütre Rebekkaga väikese ajurünnaku käigus, kui olime passilaua ootejärjekorras, et tema ID-kaarti kätte saada. Need järjekorrad teadupärast ei ole lühikesed, seega aega meil oli. Meie draftis oli igasugu toredaid mõtteid nagu FitFlix ja FitTube. FitQ teiste toredate seas. Pärast väikest kodutööd googliga, otsustasime teised mõtted kõrvale jätta ja just sellega edasi minna. Hiljem olen kuulnud selle nime kohta nii seda, et see ei ütle eriti midagi, kui ka seda, et see on hea lühike ja meeldejääv. Seega, see on lihtsalt nimi.

Aga tegelikult ei tahtnud ma pikalt kirjutada nimest, vaid sellest, miks ma ise otsustasin FitQ-ga liituda, sellest päris teenus teha ning enda 9 aastat tagasi asutatud ettevõtte tegevjuhi kohalt lahkuda.

Ma olen treener

Kui alustada algusest, nagu Agu Sihvka alati tegi, siisi seda lugu tuleb alustada sellest, et 1996. aastal läksin ma Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda treeneriks õppima. Tahtsin hirmsasti juurasse minna ja ajaloo ning inglise keele eksami järel olin ka sissesaamise kursil, aga emakeele kirjand jättis mind ainult punkti jagu joone alla. Komade panemisega olen ma elu otsa võidelnud ja arusaadav, jurist ei saa komasid valesse kohta panna. Kui sellest muutub lause tähendus, siis see koma otsustab, kas sa võidad või kaotad.

Sport ja liikumine olid mulle siis ja on ka täna väga hingelähedased, seega ma pikalt ei kurvastanud, et tuli kehakultuurlasena 8 tundi päevas Ujula ja Laia tänava vahel pendeldada. Pallimängud, võimlemine, kergejõustik, ujumine, maadlus, võimlemine, maadlus, kergejõustik, pallimängud ja otsast peale ja niimoodi mitu aastat järjest. Sekka biokeemia, biomeetria, bioloogia ja peo panemine, nagu tudengitel ikka.

Pildil on kolm koolitatud treenerit, kes startisid 96-ndal ja jõudsid lõpetamisele 2002. aastal. Triin töötab õpetajana, Toomas treenerina, aga pildil oleva vasakpoolse tegelase koolitamise raha viskas Eesti riik kahjuks maha. Juba ülikooli ajal hakkas ta raha teenima hoopiski veebilehtede arendamisega ning liikus sealt üle kivide ja kändude ettevõtluse poole.

Treeneri ja õpetaja elukutse tundus muidu tore. Kooli lõpusirgel oli ainult üks segav asjaolu mõtteis – ühiskonnas seda toona ilmselgelt ei väärtustatud. Ja ega nüüd siin 15-20 aastat hiljem asjad liiga palju paremaks muutunud pole. Eeskätt pean väärtustamise all silmas just rahalist poolt, aga eks sellest tulenevalt ka muud suhtumist. Kujutate ette siukest klassikokkutuleku filmi laadset kokkusaamist oma klassikaaslastega. Kes on ärimees, kes jurist, mõni on arst, mõned, kellel nii hästi ei lähe, on ehk teadlased ja päris põhjamudas siplevad õpetajad ja treenerid. Vaesekesed, loodame, et prügikastist ikka midagi söödavat leida on.

See kirjeldus on ühest küljest koomiline, aga kurb on see, et ta on tõsi, kuigi ei peaks olema. Just selline on teatud mõttes õpetaja ja treeneri ühiskondlik positsioon. Samas, me ju tahame, et treenerid ja õpetajad, kes meid ja meie lapsi treenivad oleks haritud ja targad inimesed. Rahaliselt me sinna panustada aga ei soovi/suuda.

Nii ta läks, et minu soov kuhugi kooli või spordiklubisse tööle minna pärast ülikooli lõpetamist kahanes olematuks ja nii muutusin minagi üheks neist tuhandetest, keda riik on omal kulul asjatult harinud. Tegelema hakkasin ma hoopis teiste asjadega.

Eesti Spordiseltsis Kalev rahvaspordiüritusi tehes, sai korraldada ürituse algusest lõpuni. Alustades sellest, et kutsusid sõbrad pildile, tegid ise pildi, mingi suht suvalise disaini ja lõpuks korraldasid ka ürituse enda ära.

Sport jäi siiski südamelähendane, seega spordijuhina Eesti Spordiseltsi Kalev minek oli loogiline samm. See, et ma üsna varsti sain ka aru, et ma soovin rohkem vabadust otsustamisel ja iseseisvalt toimetada ja nii sai iseseisvalt spordiüritusi korraldama asutud. Sealt edasi muidugi sekkus juhus ja tekkis SportID, mis oli sisuliselt teenus spordi ja IT piiril.

Kui oma esimese spordiüritusi korraldava ettevõtmise Firmasport OÜ suutsin ma majanduskriisi ajal pankrotti majandada ja sealt edasi Firmaspordi Liit MTÜ suutis kuidagi ots otsaga kokku tulla ja toimetab kenasti tänaseni, siis kolmas katsetus SportID International OÜ jõudis aastate möödudes juba mõõdukasse kasumisse ja jätkab kenasti kasvamist. Nüüd on käes aeg teha midagi tõeliselt edukat.

Algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool

SportID-s sain ma ikka hindamatuid kogemusi. Alates kiirenditest läbitulemisest, mis oli minu lasteaed ja algkool ärimaailma.

2013. kevad-talvel Tallinnas Arengufondi kontoris. Kiirendis Startup Wise Guys. Mike Reiner õpetab SportID tiimi. Miina kuulab õpetussõnu ja Mihkel näitab keelt.

Kiirendist väljalennanuna ja rahvarahastust kaasates olime sama isemajandavad nagu IME aegne Eesti 1987.-1991. aastal ehk saime hakkama, arenesime kiiresti ja gümnaasium sai läbitud. Õppisin siis veel kolm aastat ülikoolis psühholoogiat, et tunda end pädevama inimeste mõtlemise tundjana.

2017-2020 otsisin turgusid, käisin mööda maailma, lugesin kümneid ja kümneid raamatuid müügist, turundusest, tootearendusest, kliendikogemusest, ärist, efektiivsusest ja paljust muust ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et nüüd on ka esimene elu ülikool läbitud ja aeg midagi päriselt suurt ja kasulikku teha nii, et on hästi tehtud. Omamoodi sümboolne, et teatud mõttes olen ma nüüd selle ringiga tagasi alguses ehk selle juures, mida ma ülikoolis õppisin.

Artur, Mehis ja Ermo. koos SportID asutajaga nö. põhikooli päevil. Pilt aastast 2016 mingilt seminarilt.

Enne algust ehk sai selgeks, mis mured treeneritel on

Kui COVID hakkas 2020 märtsis, selgus paljudele fitnesstreeneritele üks kurb tõsiasi, tänu oma töövormile, kus keegi polnud ametlikult klubides tööl, vaid esitasid sinna ettevõtjatena oma töö eest arveid, polnud neil riigiabile võimalik loota. Klubid võtsid nad palgalt maha nagu nipsti, et enda kulusid kokku hoida. Eks neistki peab aru saama.

Algas netitrennide võidukäik, kus iga treener lõi enda FB grupi või Youtube’i kanali ning kutsus oma fänne endaga seal kaasa harjutama ning raha pangakontole üle kandma. Stebby hakkas samuti netitrenni pileteid müüma ja treeningute ajakavasid koostama ning sealt jõudsime ka järgmise sammuni, kus hakkasime treeninguid FB-st ja Youtube’ist Stebby saidi sees kuvama.

Olles nende asjade sees ja suheldes treeneritega igapäevaselt hakkas tekkima arusaam, mis on nende tänased probleemid. Paljud neist jooksevad normaalse palgaraha teenimiseks mitme klubi vahet. Mõni annab 7 trenni päevas. Kas sa kujutad ette ennast 7 tundi päevas trenni tegemas? Kõhulihased võivad niimoodi paistma hakata, aga hapnikuvõlavaba elu kindlasti mitte. Vastu tahtmist seda vast ei tehta, aga kerge töö ei ole see kindlasti.

Tihti on rühma- ja personaaltreenerid sõltuvuses sellest, kui palju ja mis ajal klubi peatreener neile trenniaegu leiab või kliente pakub. Ise nad pahatihti lõpuni otsustada ei saa oma trenniaegade üle. Otsutad ainult, kas võtad või jätad.

Üks mu tuttav treener rääkis loo, kuidas ta avas suures klubis töötamise kõrval ka oma erapraksise, et ise saaks tegeleda müügi ja turundusega ja oma kaubamärgi kujundamisega ja kaotas seejärel kõik oma tunnid Eesti ühes juhtivas fitnessketis. Seejuures ei öelnud keegi talle mitte midagi. Lihtsalt ühel päeval, kui ta tuli klubisse kliendile personaaltrenni andma, avastas, et tema kaart ei ava enam turnikeed ja kuulis siis adminnilt, et tema ligipääsuõigused on ära võetud ja ta enam ei tööta klubis.

Suurel klubil on suur võim ja õigus otsustada, kes tema majas toimetab ja kes mitte. Treenerid on sellest sõltuvad või peavad ise Hunt Kriimsilmana hakkama 9 ametit pidama. Lisaks treenerile ka turundaja, sisulooja, müügimees, kodulehe haldaja ja disainer jne.

Mis on lahendus?

Kõike seda teades ning hinges end ka natukene treenerina tundes, hakkasin mõtlema, et mul on olemas oskused ja palju paremad teadmised neis valdkondades ja ma suudaks treenereid tegelikult päriselt aidata, luues neile tööriistad, millega nad järk-järgult saavad tagasi iseenda peremeesteks. Personaaltreenereid on maailmas aga miljoneid. Ainuüksi USA-s on neid 340 000.

Kuna Stebby suurimaks fookuseks on terve töötaja ja tööpõld on seal ees suur ja lai, siis sai üsna kiiresti selgeks, et Stebby all seda projekti jätkata ei saa ning sündiski otsus luua eraldi firma ja sealt edasi tuli juba nimevaliku lugu, mille alguses ära rääkisin, hulk arendust, et MVP (minimum viable product) välja tuua ning esimesed treenerid ja kasutajad platvormile saada.

Miks aga oli vajalik mu lahkumine Stebby tegevjuhi kohalt? Seda, et kahte jumalat teenida on üsna keeruline sain aru siis kui lugesin meie tiimi anonüümse tagasiside vormist sellist mõtet.

“FitQ osas. Me ei võta seda omaks, sest see pole meie ettevõtte, kuigi see kuulub Stebby alla. Kui meid oleks kaasatud algusest peale kõikidesse protsessidesse, siis me ilmselt võtaksime selle projekti omaks.”

Kes meie töötajatest selle kirjutas, pagan seda teab ja pole olulinegi. Selles anonüümse tagasiside mõte ongi, et inimesed saavad julgelt kirjutada, mida mõtlevad. Stebbys oli kokku pandud suurepärane tiim, kes oli tulnud just seda tegema, mida nad parajasti tegid ning tegid seda pühendunult. Kui ma neid tööle kutsusin, siis ma polnud midagi rääkinud sellest, et hakkame nüüd treenerite jaoks tarkvara ehitama ja me polnud ka mingi esimese aasta startup, et hakata mingit suurt pivotit tegema. Arusaadavalt oli segadust uue asjaga tiimi sees palju. Samas, kui see mingi kõrvalprojektina tiksuma jätta, siis on ka selge, et see ei jõua kuskile.

Stebby tiim novembris 2020 Startup rannavollel. Meil on kokku pandud suurepärane tiim, kelle südameasjaks on tuua sport kõigisse ettevõtetesse.

Kahel rindel toimetades oligi nii, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigiga rääkida. Polnud parata. See pani mõtlema ja mõned kuud veel kahel kohal toimetades sain aru, et mul tuleb valik teha ja lähtudes põhimõttest, et kõik rasked otsused tuleb ellu viia kiiresti, siis nädal pärast enda sees otsusele jõudmist ja oma juhatusega läbi rääkimist saigi lahkumisavaldus lauale pandud.

Nüüd on siis ees tõsine tuleproov taas nullist pihta hakata uue asjaga. Kindlasti võidab sellest ka Stebby, kes ehk viimased pool aastat oli tänu FitQ projektile olnud natukene justkui tõmbetuules ja juhtimisvaakumis. Sellest välja tulles, tuleb aga kindlasti uskumatu kiirendus. Ma ju tean, mis asjad maja sees on ette valmistatud, mis diilid on meil müügitorus ja mis tarkvara uuendusi tulemas on. Samuti tean millise mõtlemisega juht on Kestutis ning kui hästi Roman on suutnud meie majasiseseid protsesse juba praegu parandada ja ma olen väga kindel, et meil on Stebbyga ees mitu suurt arenguhüpet. Panete tähele, et kasutan ikka meie vormi. Olen ju siiski ka ise selle tiimi liige ja ettevõtte asutaja, seega Stebbyst rääkides kasutan ja jään ka edasi kasutama meie vormi.

FitQ-ga aga ehitame valmis kõigile tublidele treeneritele väärt tööriistad, millega nad saavad oma oskusi parimal moel kogu maailmaga jagada ning olles omal alal hea saada seeläbi ka kasutajate/ostjate/fännide tunnustus ja seeläbi ka vääriline rahaline sissetulek, mis ei sõltu suurtest fitnesskettidest.

Nagu mainitud, siis MVP on valmis tehtud, aga nii palju on veel teha. Täna saavad treenerid müüa oma trenni videosid ja kuupileteid. Aga puudu on nõustamine, personaaltreeningud, treeningkavad, oma kalendri haldamine jnejne. Töid ja toimetamisi, mis ees seisab on väga palju. Tööpõld on otsatu ja ootab asjalikke kaasteelisi. Kui sul on tunne, et sul on mõtteid ja soovi minuga sellele teele kaasa tulla, siis kirjuta, joonista, helista ja arutame asja.

1. septembril 2012 juhtus minu elus kaks murdelist asja. Mu tütar läks kooli ja ma tegin oma elu esimese Instagrami postituse. Selle pildiga on mõlemad murrangulised sündmused jäädvustatud. Vaevalt kuu aega varem oli SportID teenus esimeste klientidega live’i läinud. Nüüd on taas aeg uuteks algusteks.

In Memory of Luis Fernando Gonzalo Torres

It is a really weird and sad feeling to read more than a hundred of your friends remembering their memories about you in Facebook. I am far from knowing you very well. I do not even know what happened. The reason why you are not here any more.

We met only a couple of times in our lives, but still, I can say that I felt you were a friend. Estonians are kind of cold people, so we never say that too easily. When I read your Facebook friends writing about you I can feel that you made friends easily. Seems You could easily connect with everyone.

The first time we met was maybe in summer 2006 (or maybe +-1 year) in Tartu. It was a funny and lucky coincidence. I remember that after some event on a summer evening we were sitting in my yard with Triin Kuusk. We started playing a really silly game with our mobile phones. We swapped our mobile phones and agreed that we could SMS to anyone we wanted. It was just summer night fun and we are not the most normal people with Triin. SMS was the main form of communication then.

Luis, You were one of the last ones who had messaged Triin and I chose to send a message to you. I thought that I was making a really good joke when I wrote: “Hey, can I come over tonight”. You answered something like “Yeah, sure.” I thought that Triin was so busted, but instead, she said something like: “Oh, actually that’s a really good idea. Let’s visit Luis.” And we did.

You did not live far away from me in Tartu, maybe 1 kilometre or so. You were living in Estonia at that time with your girlfriend (whom I also know but I am not 100% confident that it is ok to mention her name). We were sitting outside in your yard and I have no memory of what we were eating and drinking (sure that we were) but I remember sitting at the fireplace and talking about volleyball, sports, world music (you had a weird hobby of knowing the pop music of almost every country of the world) and life in general for the whole night. And I felt we connected really well. We talked until morning came. Those summer mornings in Estonia are the best.

The next time we met was in Pärnu in the University World Championships of beach volleyball in 2016. 10 years had passed. You were not living in Estonia for a long time anymore. You had gained some kilos, but you had still the same smile and you were still acting like I was your best friend of all times. I understand that this is just the way how you were throughout your life. Sometimes I think that more people should be like this and the world would be a much happier place.

Thank you, Luis, for being the person that you were. When I read your friends writing to you it makes me sad. Sad that we can never in this world have another fireside chat with you. Rest in peace, my friend.

Täitsa pekkis

“Ema, ma olen telekas!”

“Kas nüüd ma olen 10x kuulsam”

Need on mõned laused, millega sobiks alustada postitust sellest, et mind kutsuti külla Mihkel Vetemaa ja Katrin Hinrikus-Karu poolt veetavasse podcasti “Täitsa pekkis”.

Full disclosure. Asi sai aluguse sellest, et ma kirjutasin enda kunagisele kolleegile alguspäevade SportID-st ehk siis ühele saate eestvedajale Mihkel Vetemaale, et millal siis minu saade tuleb, millele tuli mõned päevad hiljem eriti elav videotervitus/kutse saatejuhtide poolt ehk siis minu provokatsioon õnnestus ja leppisime kiirelt salvestuse aja kokku.

Kogu ettevalmistus oli meeldivalt professionaalne ja juba eelmise päeva poole tunnine jutuajamine saatejuhtidega tekitas meeldiva õhkkonna ja usu, et tuleb tore ja kasulik jutuajamine. Ja sellisena vedasid nad oma podcasti lõpuni. Kõik detailid läbimõeldud juba eelmisel õhtul, kaasa arvatud, et mida ma saates juua soovin. Huvitav, kui oleksin valinud konjaki mullivee asemel, kas siis oleks ka seda leitud?

Muide, see oleks täiesti loogiline, kui Katrin ja Mihkel saaksid selle eest palka. Aga nad ei saa. “Täitsa pekkis” on puhta entuka pealt tehtud juba üle 100 episoodi.

Pugemisest küllalt, nüüd asjast ehk millest rääkisime.

Läbi sai käidud päris palju teemasid, kus on asju pekki läinud. Miks minust ei saanud päris professionaalselt sportlast? Kuidas läksid mu esimeses päris töökohas, Eesti Spordiseltsis Kalev, bossidega suusad risti ja sündis Firmaspordi Liit. Kuidas sellest kasvas välja iduettvõte SportID. Kuidas kiirendis olles olid päevad nii pingelised, et tuli magada Arengufondis diivani peal. Kuidas mul tuli 2014. aastal MyFitnessile arve äramaksmise pärast panti panna oma maja. Kuidas meil Stebby nimega turule tulek pekki läks. Miks ma ei soovita isadel kunagi oma laste hooldusõiguste pärast kohtusse minna. Lugusid oli väga-väga palju ja juba kuulsin ka ühelt sõbralt, kellega ehk paar korda aastas trehvab, et tema jaoks oli saates ikka väga palju uut, mida ta ei teadnudki minu elust. Ma arvasin, et ma pidevalt räägin liiga palju oma asjadest, aga vahel tuleb üllatusena, et see võib olla alati päris nii ei olegi.

Kui sa mingil põhjusel loed minu blogi ja oled siiani jõudnud, siis ma kindlasti soovitan sul see Täitsa Pekkis episood üle kuulata.

Kuula Spotifys

Kuula “Täitsa pekkis” enda kodulehel

PS produktiivsuse soovitus: kuula podcaste kiirendusega. Jõuad kuulata rohkem vähema ajaga.

Keskealise mehe kaitseks ehk Sildarude juhtumist korra veel

Miks sellest oli vaja rääkida, see on pere siseasi? Muidugi pidi sellest rääkima, sest vägivald ei pea olema pere siseasi. Pealtnägija tegi väga ebaeetilise loo. Mida te ise ajakirjanikuna teeksite, kui selline lugu teile pakutakse, ka jätaksite sinnapaika? Ilma Tõnis Sildaruta poleks Kelly tipus. Sportlase talent kuulub ainuüksi talle endale.

Sellised on erinevad killukesed erinevatest arvamustest, mis on nädala jagu ringelnud.

Veidike ka konkreetsemalt ja nimeliselt, aga mitte täpselt tsiteerides, vaid panen ise umbkaudsed tsitaadid ütlejate suhu.

Peep Pahv: „See on absurdne, et Tõnis Sildaru tööd ei tunnustata ja vara jagamisel jäetakse talle tühjad pihud.“

Rein Lang: „Pealtnägijast me ei räägi, sest see on nüüd uus ajakirjanduslik madalpunkt.“

Erki Nool: „Sellised asjad aetakse pereringis korda, mitte ei tulda nendega avalikkuse ette.“

Rivo Vesik, minu FB kommentaariumi seinal: „Äkki teeks nii, et igaüks elab oma elu.“

Aga on ka sellised:

Ott Järvela: „Sportlase talent on ja oskused kuuluvad sportlasele. Üldiselt, kui suhted on head, ei jäta sportlane ka oma treenerit ja taustajõudusid ilma.“

Sass Henno: „Kelly Sildaru on eeskuju kõigile perevägivalla ohvritele.“

Kõik, keda ma tsiteerisin on laias laastus keskealised Eesti mehed, kuigi vanuse diapasooniga ca 25 aastat. Kõigil neil on ka omamoodi õigus, või vähemalt ma saan aru, miks nad niimoodi arvavad.

Kas peaks üldse midagi arvama?

Miks kõik midagi arvavad? Kas tõesti poleks targem oma asjadega tegeleda? Eks arvatakse suuresti seepärast, et see lugu on oma algusest peale kõike muud kui tavaline. Isa veab oma kahte last suusalaagreid pidi maailma tippu spordialal, mida eesti sisuliselt keegi varem ei harrastanud. Kellyst saab oma ala maailma superstaar, Eesti parim noorsportlane aastateks. Iga peatükk, mida selles on kirjutatud on eriline ja kaasahaarav. Muidugi on inimestel arvamus ja muidugi ei suuda nad seda ainult endale jätta.

Väga suures joones tundub aga, et ainsad, kes mingil määral suudavad Tõnis Sildarust aru saada ja kes teda täiesti mutta ei soovi lüüa on just keskealised mehed. Naised blokeerivad oma mõtlemise kiiresti argumendiga, et ta on käitunud vägivaldselt ja mida siin üldse enam arutada on. Meestel tuleb ikka lihtsamalt see: „Jah, aga ta aitas oma tütre maailma tipu ja ilma temata seda kõike ei oleks.“

Miks keskealine mees mõistab paremini?

Esiteks sotsiaalpsühholoogia uurimused näitavad meile selgelt, et me mõistame paremini neid, kes on meile sarnasemad. Selge, et keskealisel mehel on ennast Tõnis Sildaruga samastada palju lihtsam, kui nooremal naisel ja sestap on ka mõistetav, et just keskealised mehed on need, kes mingeid argumente Tõnis Sildaru kaitseks esitavad ja naistel ja noorematel on märksa lihtsam leida ühiseid jooni Kellyga ja isa täielikult mutta lüüa. See on mingis mõttes loomulik.

Lisaks on aga keskealisel mehel ka isiklik ajalooline mälu. Asjad, mida täna enam normaalseks ei peeta, olid vene ajal üsna tavalised. Mõnigi oli ülimas šokis sellest helilõigust, kus Kelly oma isalt võtta sai ja muidugi see polnud ilus. Aga oleme ausad, ma olen viiendas klassis oma matemaatika õpetajalt hullemini sõimata saanud ja seitsmendas klassis oma kooli direktorilt ja õppealajuhatajalt ja kehalise õpetaja on mind kõrvust tirinud ja eks ma olen oma sigaduste eest nii vanemate kui vanavanemate käest ka ihunuhtluse välja teeninud. Ja oleme ausad, kui ma mõtlen nendele jamadele, mis ma korda saatsin, siis enamasti ei juhtunud need asjad mitte millegi eest. Antud juhul näeme ka väga pahase lapsevanema ja treeneri reaktsiooni, aga täiesti teadmata jääb, mis oli see põhjus, miks suur mees endast nii välja läks.

Mõni ütleb, et pole vahet. Selliselt käitumine pole õigustatud. Ja muidugi on tal seejuures õigus. Vaimult suur on ikka ainult see inimene, kes suudab ennast kontrollida ja mõelda nii, et ilmselt on endal jäänud midagi tegemata või selgitamata, kui tütar pole asjadest aru saanud, mitte last Liidu hokikoondise treeneri Viktor Tihhonovi stiilis sõimama hakata.

Sellest hoolimata saab keskmine keskealine aru ka isast, sest ta on seda kõike ise näinud ja kogenud. Küllap on mõnigi lapsena  oma endistelt treenerilt, õpetajatelt, naabritelt aga võimalik, et ka vanematelt palju hullemini võtta saanud kui Kelly selles õnnetus videos.

Lõpuks otsustab muidugi kohus

Muidugi on vägivald vale ja kas oli vägivalda või mitte, seda otsustab kohus. Veskid juba jahvatavad ja veskikivide hõõrdumist on siiani kuulda. Samuti on lugu varade jagamisega.

Kõik on nõus, et nii isa kui tütar on panustanud, aga minu arvamus kipub ka vaikselt sinnapoole, et lõpuks on Kelly otsus kuidas ta oma auhinna- ja sponsorraha jagab. Isa/treener on ise süüdi, kui on suhted nii ära rikkunud, et midagi talle ei jää.

Aga keskealine mees, nagu Tõnis Sildaru teab ka seda, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Elu ei ole veel läbi, vaid palju sellest alles ees. Lisaks on tasuks ka väärt kogemus tippsportlase treenerina. Kui olla nüüd asjalik ja väga soovida, siis ehk on võimalik lappida ka suhted oma tütrega. Saan aru, et mured hakkasid kuhjuma siis kui tulid esimesed suuremad tagasilöögid. Enne seda, kui asjad laabusid, siis suuri probleeme polnud. Tagasilöökidega toimetulemine ongi kõigile raske. Äkki tasuks öelda oma tütrele ausalt, et ka mul oli raske ja ma ei tulnud enda kontrollimisega lihtsalt toime ning vabandada. Äkki sellest on kasu?

Aga on ka plaan B. Senine kogemus on Tõnis Sildarust teinud hinnatud treeneri ja tal on suurepärane võimalus jätkata karjääri treenides oma poega aga miks mitte ka teisi sportlasi ja oma elu kenasti uuesti jalgadele sättida. Seda ka siis, kui nüüd kohtus selgub, et pärast aastate pikkust tööd oma tütrega, kuulubki talle lõpuks ainult see suusajope, mis tal parajasti selga on jäänud.

Esimene samm selleks, et sellest jamast välja tulla, võiks olla see, et edaspidi mitte paluda oma alaealisel pojal allkirjastada erinevaid petitsioone ja avalikke kaebekirju oma õe ja ema vastu. Isegi kui poiss peaks ise väga paluma.

Kelly on ikka ülikõva

Kas Kelly karjäär sportlasena on läbi või ei? Ka siin on arvamusi erinevaid. Tõe kriteeriumiks on lõpuks ikka ainult praktika, nagu ütlevad klassikud. Minu siiras usk on, et Kelly suuremad saavutused on alles ees.

Vaimselt nii tugevaid sportlasi, kes suudavad ennast ületavalt end otsustavaks soorituseks kokku võtta ei tea ma eestlaste seast väga palju. Teise sellisena meenub just Sydney olümpiavõitja kümnevõistluses, keda selle loo alguses korra mainisin ehk Erki Nool. Ilmselt pole Tartu linna elanikel kamba peale nii palju sõrmi, et kokku lugeda neid kordi, kui Nool end keerulisest seisust viimase katsega välja võitles.

Kelly kõvadust rõhutab seda enam asjaolu, et me teame nüüd, et taustal ei olnud kõik sugugi ideaalselt toimimas. Kõigest hoolimata suutis Kelly end ikka ja jälle otsustavaks soorituseks koguda ja võistleda ja võita. Vaevalt mõni eesootav kohtulahing teda enam nii lihtsalt murrab. Go, Kelly!

Teismelise tütre isana hoian ka pöialt, et Kellyl oleks ka suuremeelsust andestada isale, kui too siiralt vabandust tuleb paluma.

PS Artiklit illustreerival pildil pole Kelly Sildaru, nagu te lumelauast aru saite, vaid see on lihtsalt tore ja positiivne ja tasuta foto talvel sportimisest

PPS Kas ma tõesti pean midagi arvama? Mis sellest kasu on? Kas mu enda eluga on ideaalselt korras kõik? Jaa, muidugi on teiste vigu palju lihtsam märgata kui omasid. Kasu on nii palju, et iga arvamus kujundab mingil määral suunda ja hoiakuid ühiskonnas. Kui on tunne, et need on õiged hoiakud, siis tasub ikkagi arvata igast asjast midagi, isegi kui tead, et asjaosalised ise ei pruugi su arvamisest kasu saada.

Motivatsiooniuuring koos TÜ psühholoogiainstituudiga. Tule kampa!

Arutasime mõned nädalad tagasi TÜ isiksuse- ja tervisepsühholoogia kaasprofessor Kenn Konstabeliga ühe tema üliõpilase uurimistööd, mis on keskendunud ühe koolitusprogrammi efektiivsuse mõõtmisele, mis peaks inimeste tervisekäitumist paremaks muutma. Ma usun, et see programm on kindlasti efektiivne, aga sellel on üks suur viga – osaleja peab sellesse panustama väga palju oma aega. Kas inimeste motivatsiooni kuidagi lihtsamalt ka mõjutada saaks? Näiteks 10 sekundiga päevas?

Mõtlesime selle jutuajamise käigus välja ühe väikese uuringu plaani, kuhu kutsume igaüht osalema ja mis võtab järgmise kahe kuu jooksul sinu ajast kokku ainult umbes 10 minutit.

Millal võiksid kaaluda liitumist?

  • Kas sooviksid võtta kaalust alla 5 kg?
  • Või oled mõelnud, et tahaks olla pisut tugevam ja jõuda sirgetel jalgadel teha 30 kätekõverdust?
  • Äkki on su jaoks väljakutseks 5 km järjest joosta ilma, et vahepeal kõndima hakkaksid?

Ütleme, et üks neist eesmärkidest kõnetas sind ja sooviksid, et see oleks 60 päeva pärast sinu jaoks reaalsus. Kui oled valmis endale seda eesmärgiks seadma ja selle nimel vaeva nägema, siis tule meie punti. Kui sa ei viitsi või praegu pole õige aeg, siis ära hakka kirja panema.

Me ei hakka sulle tegema treeningplaani ega menüüd. Need pead sa ise tegema. Tahaksime ainult järgmise 60 päeva jooksul, alates 1. märtsist võimalust sulle aeg ajalt meelde tuletada su eesmärki ja lõpuks sinult infot, et kas saavutasid oma eesmärgi või mitte.

Kui tuled meiega, siis kindlasti jagame sinuga ka lõpuks seda, mis meie uuringust välja tuli ehk kas sekkumine oli edukas või mitte.

Siit saad lugeda lähemalt ja soovi korral uuringuga liituda.

5 AM Väljakutse. LIITU sinagi!

Lõpetasin sel nädalal Robin Sharma raamatu. “5AM Club: Own Your Morning. Elevate Your Life.” Raamatuid loeme ikka selleks, et saada targemaks ja oma peas uusi mõtteid liikuma panna. Nüüd hakkas minugi peas liikuma mõte uuest väljakutsest. Eelmise aasta lõpu väljakutsest 100 päevaga joosta 1000 km, kirjutasin ühes eelmises loos ja lubasin seal ka uut väljakutset.

UUS VÄLJAKUTSE

13 nädalat järjest hommikul kell 5 üles ärgata ja teha 20 minutiline hommikutrenn ja sinna otsa 20 minutiline hommikuvenitus. Selleks, et mul poleks võimalik ebaõnnestuda, kutsun sind endaga FitQ-s kaasa tegema ehk kõik trennid lähevad otse-eetrisse.

Sina saad valida, kas tahad teha kaasa kogu väljakutse või ainult nädala või kuu. Saad teha endale väljakutse ka ainult üheks päevaks, et saada maitse suhu. Või teed lihtsalt minu hommikutrennid endale sobival ajal hiljem järgi.

Millest Sharma raamat rääkis?

Miks just sellise väljakutse mõte tekkis? Hakatuseks tuleks kiiresti kokku võtta, millest Sharma raamat rääkis. Raamatu kõige põhilisem idee seisnes ülivarases ärkamises ja endale positiivse hommikurutiini tekitamises. Varast ärkamist palun mitte segi ajada vähese uneajaga, sest kella viiene ärkamine eeldab ka varast magama minekut ehk 21-22 kandis.

Positiivse hommikurutiini aluseks pakkus Sharma 20x20x20 mudelit, mis väga lühidalt kokkuvõetuna on selline. Võta hommikul kolm 20-minutilist blokki ja tee enda heaks kolm olulist asja kohe hommikul:

  1. Tee trenn, mis ajab sind higistama.
  2. Mõtle oma päevast rahulikult, mediteeri.
  3. Õpi midagi uut.

Raamat oli kirjutatud sellises omapärases võtmes, kus müstiline miljardär saab endale “hoolealusteks” kunstniku ja ettevõtja ning rändab nendega ühest kohast teise ja jagab oma elufilosoofiat. Selle käigus juhtub nendega igasugu asju ja kahtlemata võtab nende juhtumiste jutustamine raamatus oma ruumi ja aja. Muidugi on need juhtumised kohati ebarealistlikud. Kui vaatad Goodreads’is raamatu arvustusi, siis on väga palju inimesi, kellele see lähenemine ja nende aja ja paberipuude “raiskamine” on alarmikella tööle pannud ja nad on raamatut hinnanud 1/5. Keskmine hinne lugejatelt on siiski tubli 4/5. Mulle küll selline teistsugune lähenemine oma filosoofia edastamisel oli oma vaheldusrikkuselt meeldiv, nii et soovitan lugeda.

Nüüd on sulle kahtlemata selge, et miks ma just sellise väljakutse valisin ja mitte peaga palli kõksimise, mille võtan võib olla ette kunagi kaugemas tulevikus.

Hommikutrenni ja -venituse challenge

Mis siis juhtuma hakkab? Plaan on igal tööpäeva hommikul kell 5 ärgata ja juba 5:05 alustada kerge hommikuse treeninguga. Just täpselt nii palju, et saaks naha kergelt märjaks ja keha liikuma. Esimese trenni plaan on võtta ette 6 harjutust ja teha need 3 korda ringtreeninguna läbi, kas tulevikus jääb sama formaat või varieerin, see selgub. Jätan endale vabad käed.

hommikutrenn
FitQ-s hommikutrenni kaasategemiseks kliki pildil, mis viib sind õigesse kohta

Kui hommikutrenn on tehtud, siis tuleb väga väike paus, kus saab võtta lonksu vett ja otsaesist kuivatada ning uue live trenni käima panna. Venitusetreeningu loodan endale kirja panna selle järgmise rahuliku 20 minutina päevast. Esimesel korral on plaan teha 15+5 formaat ehk 15 minutit venitust ja 5 minutit lõõgastust ja hingamisharjutusi.

Venitustreening on FitQ-s kavas eraldi treeninguna, sest siis saad otsustada, kas tahad kaasa teha mõlemad hommikused väljakutsed või valid endale lemmiku.

Miks 13 nädalat?

Sharma väidab oma raamatus, et harjumuse kinnistamiseks kulub 66 kordust. On teisi autoreid, kes pakuvad teistsuguseid numbreid, aga kui väljakutse põhineb sellel raamatul, siis võtan aluseks ka selle numbri. 13 nädala tööpäevad E-R teeb kokku 65 korda, täna hommikul tegin proovitrenni, mis teebki minu jaoks kokku 66 kordust.

Kuna kell 5 on tõesti varane ärkamine ja kuskile stuudiosse filmima aega minna pole, siis tuleb live trenn loomulikult mul teha ja eetrisse anda oma kodust, nagu ka paljud teised FitQ treenerid seda teevad.

Aga mis juhtub siis kui ma mõni päev ei ole kodus ja ei saa live’i teha? Eks see siis paistab. Videod jäävad järgi vaatamiseks. Nii neile, kes ei taha neid teha koos minuga kell 5, aga ka järgmisteks päevadeks. Seega, kui sina tahad väljakutse kaasa teha, aga mul peaks puuduma võimalus live ülekannet teha või ma lihtlabaselt magan sisse ja ei tule õigel ajal eetrisse, siis on sul võimalus mõne varasema päeva trenn ette võtta ja mulle kirjutada, et ma ei ole oma väljakutsel õnnestunud 🙂

Aga hakkame siis otsast pihta ja vaatame, kuhu 13 nädala pärast välja jõuame.

PS Kust ma need pildid sain, mis siin illustratsiooniks kasutatud? See juhtus suvel, kui läksime kell 5 koos kahe noore võrkpallurist suunamudija Rebekka ja Karlottaga Saadjärvele hommikut pildistama. Kaasa võtsime fotoka, DJI drooni, aerulaua ja vana katkise läpaka. Selline huvitav varane start andis tookord päevaks palju energiat ja nagu näha, siis ka rutiinivaba pildimaterjali.

Kuidas ma MTÜ Spordiseltsiga tühjalt kohalt “tülli läksin”

Üleeile ilmus Geeniuses lugu, mille pealkirjaks oli “Stebby asutaja Marti Soosaar kahtlustab, et ettevõtjad hiilivad MTÜ kaudu maksudest kõrvale.”

Selle loo peale on küsinud minult kommentaari isegi mu kolleegid Stebbyst ja üks neist küsis isegi, et kas meil maksab teisi maha teha. Samuti oli lugu Geeniuse uudiskirjas, kus oli lisatud väide, et Spordiselts lükkas mu väited ümber.

Mul on tunne, et vähemalt enda tuttavate jaoks ma võiksin selle asja oma blogis veidi selgemalt lahti rääkida. Paljudel ei pruugi olla ka Geeniuse digitellimust, nii et nad loo sisu nad ehk ei näinudki.

Kuidas see lugu Geeniusse sai?

Alguse sai asi sellest, et rääkisin Geeniuse ajakirjanikuga Stebby nimevahetuse teemadest ja ka meie uuest koduste videotreeningute platvormist FitQ.

See lugu ilmus siin.

Muu hulgas uuris ajakirjanik Stebby konkurentide kohta ja kuna Stebbyl on erinevat tüüpi konkurente, siis seal mainisin ka Spordiseltsi ja mainisin, et mu meelest see ärimudel, millega nad toimetavad ei ole tänases kontekstis mu meelest juriidiliselt korrektne ja läbipaistev. Täpsustan seda mõtet hiljem, miks ta pole korrektne, hetkel mainin, et Spordiselts ise ei tee tegelikult midagi valesti ega riku ühtegi seadust.

Ajakirjanikul tekkis selle lühikese viite peale huvi teemat edasi kaevata ja ta kirjutas mulle järgmisel päeval uuesti ja küsis lisakommentaari sellele lausele, et sellest eraldi lugu teha.

Mis materjali ma ajakirjanikule andsin?

Andsin edasi maksuameti vastuse nendega peetud kirjavahetusest ning samuti info, et tegelikult on Äripäev sellel teemal loo kirjutanud ning tegelikult see lugu mingit erilist resonantsi ei saanud ehk võib olla pole ka täna lugejatele suurt huvi pakkuv.

Lisasin ka täpsustava kommentaari, et minu hinnangul Spordiselts midagi valesti ei tee. Tsiteerin lõiku oma kirjast:

Muide, tegelikult pole absoluutse kindlusega võimalik öelda, et kas keegi rikub seadust või ei. Nimelt, kui ettevõtted teevad Spordiseltsile annetuse ja maksavad sellelt maksud, siis on seaduse ees kõik puhas. Spordiselts on põhikirja järgi tegelikult tavaline spordiühing ja kui ta saab annetusi firmadelt ja oma liikmete sportimise eest maksab, siis nemad seadust ei riku.

Seaduse rikkumine toimubki selle koha peal, kus suur ettevõte (Selver, Coop jt kliendid) kannab teadlikult Spordiseltsile raha, mitte annetusena vaid tegelikult oma töötajate ja nende pereliikmete sportimise toetamise eest juhul kui nad jätavad maksud tasumata. Aga seda mina väita ei saa, et nad jätavad need tasumata, sest ma ei tea. Loogiline oleks arvata, et miks nad muidu seda skeemi kasutavad, aga kindel selles olla ei saa ja kontrollida ei saa vist ka muud moodi kui helistada kuskile raamatupidamisse ja kuulata, mida sellele küsimusele vastatakse.

Maksuameti arvamus

Maksuamet on arvanud Stebby küsimisele, mille ma ise esitasin nii:

“Kui firma kannab MTÜ-le töötajate sportimiseks mõeldud raha, siis on samuti 100 eurot maksuvaba, kui MTÜ peab arvestust kasutamiste kohta ehk arvestuse pidamine on edasi delegeeritud. Ei ole mingit varianti, kus võiks toetust pakkuda maksuvabalt ilma Tulumaksuseadusest tulenevaid reegleid täitmata. Töötajate laste heaks tehtud kulutused on maksustatavad erisoodustusmaksuga. Töötajate sportimiseks mõeldud raha annetamine MTÜ-le ei vabasta tööandjat erisoodustusmaksu arvestuse pidamisest ega maksu tasumisest, kui piirmäärasid ületatakse.”

Soosaare väited on väiklased?

Nii vastas Spordiseltsi juhataja Andres Roosma, kes on tegelikult väga mõistlik ja spordisõbralik inimene. Võtan siis enda väited hästi lühidalt kokku:

  1. Annetuste üle, mis on tehtud tegelikult oma töötajate spordikulude katteks peab arvestust pidama.
  2. Kulude eest, mis ei käi maksuvabastuse alla või on tehtud töötajate laste sportimise toetamiseks peab ettevõte makse tasuma.
  3. Spordiselts oma tegevustes ei riku kuidagi seadust. Võimalik seaduse riive tekib ainult juhul kui Spordiseltsi kliendid ei tasu makse kuludelt, millelt neid tuleks tasuda.

Ongi kõik mu väited. Kas need on väiklased? Kui jah, siis on ka maksuameti väited väiklased. Selle koha peal muidugi paljud inimesed kiiresti nõustuksid, sest maksude tasumine ei ole paljudele lemmiktegevus.

Tsiteerime Geeniuses ilmunud lugu:

MTÜ Spordiselts pakub oma liikmetele ja nende lastele tasuta või soodsamaid sporditingimusi. “Meie mittetulundusühing toetab noorte sportimist ja meie organiseerime oma liikmetele spordivõimalusi, sealhulgas ka erinevaid üritusi,” ütles MTÜ Spordiselts juhatuse liige ja asutaja Andres Roosma. 

Nende annetajate hulka kuuluvad sellised ettevõtted nagu Selver, Coop, Balbiino, Benu apteek jne. Roosma tõdes, et Stebby jaoks on nad justkui konkurendid, sest on tegutsenud juba aastakümneid. “Mis mure Stebbyl meie suhtes on, sellest ma aru ei saa,” ütles Roosma.  

Ta tõi välja, et maksuamet on seda teemat juba mitu korda kommenteerinud ning neile pole ühtegi etteheidet tehtud. “Toetajad on meiega väga rahul ja meie kulud liikme kohta jäävad tublisti alla kvartalis lubatud 100 euro. Meie summad on keskmiselt 150 eurot aastas,” kinnitas Roosma. “Ma näe mingit tõepõhja all nende väidetel, mis Stebby on. Miks selline väiklane suhtumine, kui nad nii suured tegijad on.” 

Kas Andres Roosma lükkas midagi ümber, nagu artikkel väidab? Hea oleks nüüd öelda, et ta ei kinnitanud ega lükanud ümber, aga kui peaks ühe neist valima, siis pigem ta kinnitas neid. Just sellega, et mainis oma annetajatena suuri ettevõtteid, kelle töötajad ja pereliikmed on ka nende liikmed.

Nagu minulgi, puudub ka Andres Roosmal tegelikult sissevaade oma klient-ettevõtete raamatupidamisse. Ta ei väitnud, et kliendid maksavad Spordiseltsi annetuselt erisoodustusmaksu ega ka seda, et nad seda ei tee. Samuti pole ta maininud midagi selle kohta, kas ettevõtted peavad läbi Spordiseltsi tehtud spordikulude maksuarvestust.

Andres, lepime ära!

Ma pole küll Spordiseltsiga tüli soovinud ja ütlen, et nende tegevus on igati tänuväärne ja kogu raha, mille nad sporditegevuse edendamisse ja liikumisse panustavad läheb õigesse kohta.

Ma saan aru Andres Roosma solvumisest, kui ta sai valesti aru, et ma olen Spordiseltsi süüdistanud maksupettuses, aga nagu eelnevast tekstist lugeda, siis ma seda pole kunagi teinud. Mu väited on samuti must-valgel kirjas ja nende juurde jään ma seni kuni kehtib selline maksuseadus.

Tõele vastab ka Andres Roosma väide, et olen pakkunud võimalust Spordiseltsi “ära osta”. See oli vist umbes aastal 2017 ja kuna faktiliselt MTÜ-l pole, seadusest tulenevalt, osanikke vaid on liikmed ja MTÜ-d ei saa osta ega müüa, siis pigem oli mõte selles, et võiks Spordiseltsi kliendid tuua Stebbysse (SportID-sse siis toona) ja Andres võiks siis liituda meie tiimiga või pakuksime talle mingi muu kompensatsiooni. Liiga suurelt detaile arutada ei jõudnudki, sest tema ei oli kohe kindel.

Kass Leopold ütles tuntud vene multifilmis: “Lapsed, elagem sõbralikult,” ja nii ütlen ka mina lihtsalt veel kord lõpetuseks, et Andres Roosma ega Spordiseltsi peale ma pahane ei ole ja maksupettuses neid süüdistanud pole.

Kuidas 100 päevaga tõusta elu jooksuvormi?

Kuna avastasin, et Bloggerist on hunnik minu kirjutatud materjali ära kadunud, pärast seda, kui me Firmaspordi meiliserveri Google’ist välja kolisime, siis pidin 2021. aasta alguse väljakutsena vastu võtma otsuse teha endale lõpuks oma koht internetis, kuhu oma asju üles saan panna ja mida keegi suvaliselt kustutada ei saa. Boonusena sain endale nüüd WordPressi installida, mida tegelikult juba varem Spordi-Matti jms blogidega tahtsin teha, aga kahjuks ei teinud.

Aadressina oleks võinud kaaluda sossupajatused.com või aatomikujututuba.com, mis oleks tulenenud mu mingil eluperioodil kasutusel olnud hüüdnimedest, aga nagu öeldakse igaühes on peidus killuke konservatiivi ja nii tuligi aadressiks lihtsaks martisoosaar.com. Äkki jääb kuidagi meelde see raske aadress?

Igatahes, tere tulemast tagasi aastasse 2005 ehk Orkuti eelsesse aega, kui sotsiaalmeedia asemel olid inimestel oma kodulehed.

Väljakutse kui liikumapanev jõud

See, et ma võtan ette mingi väljakutse, et hoida end motiveerituna ja liikumises, pole väga haruldane. Eks siin saab teha päris pika nimekirja neist:

  • Ironman Arctic Spordiklubi 2014 1. jaanuaril
  • 2017 punktini rannavõrkpallimäng 2017. aasta alguses
  • Puusuuskadel Tartu Maratoni originaaltrassil Tartu Maratoni 50. aastapäeval
  • Suusamatk Tallinnast Tartusse ja sealt Otepääle Tartu Maratonile
  • 100 km Elamusretk Lüllemäelt Elvasse
  • Meeste iluvõimlemise meistrivõistlused

Need olid sellised keerulisemad, mis kiiresti meelde tulid, ilmselt mitte täielik nimekiri. On ka kõvasti lihtsamaid, nagu näiteks eelmisel aastal esimest korda toimunud disci-jooksu Eesti meistrivõistlused. Selliste ettevõtmistega on seotud palju toredaid emotsioone ja mälestusi ja minu soe soovitus, et kui ma järgmine kord sind mingile sellisele seiklusele kaasa kutsun, siis kindlasti tule. Või paku ise midagi rutiinivaba välja.

Aga nüüd koroona-aasta lõpust ehk 2020 aastalõpu väljakutsetest.

Jooksu väljakutse ehk 100 päeva ja 1000 km

2020 karantiiniaeg oli mul möödunud paljuski koduste videotreeningute tähe all, millest hakkas välja kasvama koduste videotreeningute programm FitQ Studio. Tegin palju ise kaasa ja sain sõna otses mõttes kodus vormi ehk ÜKE vorm oli elu parim.

Paraku jäid sellega seoses unarusse jooksutreeningud. Kui peaksin panustama sellele, kas ma märtsist septembrini 100 km jooksin kokku, siis teeksin turvaliselt panuse pigem variandile “Ei”. Selgelt oli tunda, et vastupidavus hakkas kannatama ja tuleb jooksutreeningud päevaplaani tagasi tuua.

Kuna sõber Kunnar Karu matkas maikuus 1000 km, siis hakkas see number mindki painama. Mul polnud küll aega võtta tervet kuud, et mööda Eestimaa kauneid paikasid ringi matkata, kuigi see oleks kindlasti lahe. Isiklikku 1000 km väljakutset tahtsin sellest hoolimata ja parem kui see poleks autoga. Jalgrattaga oleks ka veel liiga lihtne.

Septembri keskpaigas hakkasin mõtlema, et aasta lõpuni on jäänud ümmargused 100 päeva ja mõte hakkas keerlema selle ümber, et kui teha nüüd iga päev 10 km, siis tuleks 1000 kokku.

Iseenesest iga päev 10 km joosta pole teab, mis eriline väljakutse, aga mu mõte oli selline, et tahaks seda teha muudele trenniplaanidele lisaks ehk mitte sellepärast ära jätta ühtegi plaanitud ja sõpradega kokku lepitud rannavõrkpallitrenni, mida on keskmiselt 2 korda nädalas. Lisaks võiks ka 2-3 korda nädalas ÜKE teha ja iga nädal tuleb korra midagi veel, on selleks siis EÜS – Ugala jalgpallis või sulgpallitrenn mõne sõbraga. Kui niimoodi mõelda, siis hakkas see 1000 km juba väljakutsena paistma ehk siis püüda iga päev leida kuskilt see aeg, et teha muudele asjadele lisaks 10 km jooksuots.

Saaremaa Kolme Päeva Jooks
Saaremaa Kolme Päeva Jooksul koos Sulev Lokiga ühte oma aastalõpu tuhandest kilomeetrist mõõtmas

Otsustasin ära, et kindlasti ei hakka ma tegema seda selliselt, et iga päev kuskil sama teed pidi 10,0 km joosta. Mul oli ka selline ring muidugi olemas, aga seda tegin vast ca 10 päeval.

Lõpuks kogusin 1002,9 km kokku selliselt, et kuuel päeval jooksin 20 km või rohkem. Pikimaks päevaks oli 15. november, mil tiksusin kokku 30 km. Alustasin Tartu Veerikult ja tiir läbis Ülenurme, Külitse, Haage ja Rahinge. Rahingel tegin ka väikese ujumiseotsa ja sealt koduni veel 6 km. See oli üsna raske trenn, päris David Gogginsi “Can’t hurt me” raamatu stiilis trenn veel pole, aga minu jaoks üsna korralik ponnistus.

NB! See mainitud Gogginsi raamat on raamat, mille peab igaüks läbi lugema, kes jooksmisega tõsisemalt tegeleb. Mulle soovitas seda Stebby müügijuht Kestutis Mackelis, aga kui küsisin oma e-raamatu tarvis nippe tuntud tegijatelt, siis Nike endine asepresident ja eAgronomi tänane ärijuht Kristjan Luha tsiteeris samuti Gogginsit: “Ära lase neil, kes on valinud kergema vastupanu tee, kallutada sind kõrvale raskema vastupanu teelt.”

Pärast Gogginsi raamatu lugemist hakkavad jooksukilomeetrid tunduma poole kergemad. Minu garantii sellele.

Kui vahepeal tegin päris pikki päevi, siis mõistagi tuli sekka neid, kui ei jooksnud kilomeetritki. Jooksu mõttes puhkepäevi tuli kokku sel perioodil 11. Tavaliselt olid need näiteks sel päeval, kui osalesin harrastajate rannavõrkpalliturniiril Nõos vms

Kuidas taastuda?

Kui ma septembris selle väljakutse alguses rääkisin massöör Liisa Veerlale sellest mõttes, siis ta soovitas, et ma ei teeks seda. Mis saaks olla veel kindlam viis, et ma otsustaks ikkagi selle ette võtta, kui see, et massöör, kes parasjagu hindab mu lihaste olukorda, ütleb, et seda ei peaks tegema.

Selge oli muidugi see, et kui selline hoiatus anti, siis päris suusoojaks see ka polnud öeldud. Kindlasti oli võtmeküsimuseks taastumine ja see tuli mul hästi läbi mõelda.

Esimene asi, mis mind kindlasti sellel 1000 km rajal tublisti aitas oli Animal Pak vitamiini ja mineraalikompleks. Nende vana ja hea originaalmudel, mida palju aastaid tagasi soovitas mulle Eesti parim toitumisspetsialist Mihkel Zilmer. Neil kaugetel aegadel olin lootustandev üliõpilassportlane ja selle toidulisandi päevakavasse võtmine andis mulle taastumises ikka suure boosti.

Mingil põhjusel kadus see aga üsna varsti Eestis müügilt ära, midagi ei vastanud siinsetele nõuetele. Keelatud aineid see siiski ei sisalda. Meenub, et Universiaadil Pekingis pidi iga võistleja andma koondise juhile teada, et milliseid toidulisandeid tarvitab ja minu “kahtlane” kollane purk ajas toonase koondise juhi ärevaks. Ei mäletagi, kas see oli Meelis Jukk või Harry Lemberg. Igatahes kutsuti koondise arst Rein Jalak mu tuppa pakendi infolehte lugema. Jalak uuris seda värki mõtliku näoga umbes viis minutit ja andis heakskiidu. Keelatud aineid purgis pole, võib poisi starti lubada.

Täna seda toodet jätkuvalt Eestis müügil pole, vähemalt mina ei tea, et oleks. Kui tead, siis jaga mulle ka infot. Õnneks on aga olemas netipoed ja nii õnnestus mul endale kohe kuskilt Leedust poole aasta varu tellida.

Tegelikult pole selle loo moraal muidugi, et peaksid just seda toidulisandit tarvitama. Pigem see, et koormuse lisandumisel tuleb hoida enda vitamiini ja mineraalide olukord kontrolli all. Näiteks väga hea ja asjalik toode on saadaval Fitshopis ja üldse mitte kalli raha eest. Kümmekond eurot ühe kuu ports.

Air Relax

Iga nädal kord või paar massaažis käia on kindlasti ajakulukas ja pole tasuta. Sellise koormuse lisamisel, mis toob su kehalise koormuse väga lähedale saavutussportlaste omale, on aga paratamatu, et lihaste taastamisele tuleb palju rõhku panna, kui ei taha oma väljakutset vigasena lõpetada. Otsustasin, et tuleb endale Air Relax appi kutsuda ehk siis kompressioon massaaž. Kes pole midagi sellest kuulnud, siis need on sellised õhku täispumbatavad “sukad”, mille sa endale ümber jala oled pannud ja mis siis pigistavad tugevalt eri piirkondadest su jalgu, nii et kõik mahlad liikuma lähevad. Aitab lihastest jääkaineid eemaldada ja paneb lümfiringe korraliku mühinaga käima. Air Relaxi seadme ostsin endale muidugi Medpoindist. Olin enne ühte teist natukene kallimat analoogset seadet katsetanud ja see jättis mulle hea mälestuse.

Lõpuks oli sellel ülepäevasel “relaximisel” veel üks hea positiivne mõju. Nimelt olin ma end pannud kirja Turunduslaborisse, mis on turundajate koolitusprogramm, mille on loonud Lavii ja mida veab eest Timo Porval. Nii ma siis vaatasin üle päeva 2x kiirendusega turundusvideosid tund aega, Air Relaxid ümber jalgade ja märkmik ja pastaks pihus, et mõtted üles kirjutada ja 30 tunnine koolitusprogramm sai vaadatud vähem kui kuu ajaga. Meeldiv ja kasulik ühildatud ja ma ei oskagi lõpuks öelda, et kumb siis oli kumb. Igatahes hakkasin end kohe selle jooksuväljakutse käigus palju pädevama turundajana tundma.

Valusamaid hetki rajalt meenutades

Naljakaid hetki rajalt meenutades

Mis värk selle bussile jooksuga siis oli? Oli selline koomiline moment Nõos. Jooksin seal siis, kui olin tüdrukud rannavõrkpallitrenni viinud ja tegin ise aega parajaks. Juhtus siis nii, et tuli buss bussipeatusse ja üks naisterahvas hakkas eemalt jooksusammul bussi poole jooksma. Sörkisin küll teisel pool teed, aga muigama võttis see, et mul oli 9 km joostud ja tegin rahulikku jooksu, aga tema kiirendas, et bussist mitte maha jääda ja tempo oli täpselt sama, nii et kui me oleks samal pool teed jooksnud, siis oleks bussijuht kindlasti veendunud, et me jookseme mõlemad bussile või teeme mõlemad tervisejooksu. Teisel juhul oleks naisterahvas bussist maha jäänud, nüüd aga ootas juht ta kenasti ära.

Jooksu väljakutse polnud ainus

Aasta lõpp läks mulle ikka üsna keeruliseks, sest jooksu väljakutse polnud ainus, mille ma ette võtsin. Teised väljakutsed, mis koos jooksuga käisid:

  1. 45 päeva vähemalt 15 minutit venitamist. Eks ikka selleks, et jooksust kanged jalad paremini tööle saada. Motivatsiooniks leppisin meie Stebby müügijuhi Kestutisega kokku, et kui ma jätan päeva vahele, siis maksan talle 20€. Lõpuks tuli ikka 60€ ära maksta, sest 3 päeva jäi tegemata, aga painduvus paranes ka tublisti.
  2. Kuu ajaga 7 kg kaalu maha. Selle challenge juures olin teadlik, et esiteks pole taoline kaalukaotus tervislik, ega teiseks jätkusuutlik. Aga mõte oli proovida, et kuidas maadlejad ja kulturistid end tunnevad, kui sellist asja tegema peavad. enda motiveerimiseks lubasin Kairele, et kui ma sellega hakkama ei saa, siis maksan talle 200€. Need eurod jäid mulle alles, kuigi 31. detsembri hommikul oli veel 2.5 kg puudu, siis sai need ikka päeva jooksul kuidagi maha higistatud. Lõpus tuli küll veel rattapukki pedaalida ja saunas higistada, aga tehtud see sai.
  3. Aasta viimase viie päeva jooksul pool tundi jääkülmas vees veeta. Enda motiveerimiseks andsin selle lubaduse Facebookis ja kutsusin endaga ka inimesi kaasa mitmel päeval. Albert Tamm tuli koguni kahel korral kaasa ja tegi ka oma isikliku jääaugu challenge. Kuus minutit järjest iga päev jääkülmas vees sai samuti tehtud.
  4. Raamat kirjutada. See mõte tuli mul Turunduslaborit vaadates. Ma polnud kunagi raamatut kirjutanud, aga ometi mu õde ja isa on mõlemad mitmel korral sellega hakkama saanud. Minu õnnetuseks tuleb mul teksti päris palju vigu sisse, aga õnneks Anette aitas toimetada ja nii sai ilma suuremate vigadeta kirjutatud kokku 152 lk e-raamatut pealkirjaga “Uus Algus.” See sai kokku pandud jõulude ja 4. jaanuari vahepeal. Kui sa veel ei ole seda lugenud, siis vaata üle.
Tartu Jooksumaratoni 21,1 km finišis
Mõne jooks tuli lihtsamalt kui mõni teine. Hea seltskond paneb ikka jalad kiiremini käima

Kuidas vorm on?

Kogu selle nalja lõpuks võiks küsida, et kuidas nüüd vorm on? Täna, kui on väljakutsest möödunud juba enam kui kuu, tuleb tõdeda, et jooksujalg on ikka harjumatult kerge ja ka suusarajal, kus ma olen jaanuari jooksul ca 300 km läinud, on tõusudel ikka väga kerge tunne. Pean kahetsema, et võistlusi pole.

Võistlustest jäid ju väljakutse sisse Tartu Jooksumaraton, kus ma jooksin trennitempos ja Saaremaa Kolme Päeva Jooks, kus 10 km ajaga jäin minuti kaugusele oma rekordist ehk olin finišis veidi kiiremini kui 39.30, mis polnud kindlasti paha. Samas hetkel on minek jooksurajal kindlasti parem kui siis, sest Saaremaal sai mul täis alles 200 km oma challenge’is. Kuidas nüüd vormikõver kulgeb ja kuna tekib võimalus vormi jooksurajal realiseerida, see paistab. Võib olla selleks ajaks pole sellest vormist enam midagi alles? Saame näha.

Saaremaa Jooksu I etapi finiš

Igatahes on tunne, et kõigile, kes tahaksid jooksuvormi parandada julgen sellist väljakutset soovitada. Tiidrek võib olla peaks natuke rohkem pingutama.

Mis edasi?

Aasta lõpus sai neid väljakutseid kohe hulgi ja uuel aastal polegi veel midagi ette võtnud, aga nüüd on tunne, et uuest nädalast võiks ühe uue asja ette võtta. Aga sellest tuleb küll täitsa eraldi kirjutada, et endale motivatsiooni luua see asi ära teha. Veel parem on see, et tuleb midagi sellist, kus teil kõigil on samuti võimalik kaasa lüüa. Aga sellest juba varsti.