Autori admin postitused

Keskealise mehe kaitseks ehk Sildarude juhtumist korra veel

Miks sellest oli vaja rääkida, see on pere siseasi? Muidugi pidi sellest rääkima, sest vägivald ei pea olema pere siseasi. Pealtnägija tegi väga ebaeetilise loo. Mida te ise ajakirjanikuna teeksite, kui selline lugu teile pakutakse, ka jätaksite sinnapaika? Ilma Tõnis Sildaruta poleks Kelly tipus. Sportlase talent kuulub ainuüksi talle endale.

Sellised on erinevad killukesed erinevatest arvamustest, mis on nädala jagu ringelnud.

Veidike ka konkreetsemalt ja nimeliselt, aga mitte täpselt tsiteerides, vaid panen ise umbkaudsed tsitaadid ütlejate suhu.

Peep Pahv: „See on absurdne, et Tõnis Sildaru tööd ei tunnustata ja vara jagamisel jäetakse talle tühjad pihud.“

Rein Lang: „Pealtnägijast me ei räägi, sest see on nüüd uus ajakirjanduslik madalpunkt.“

Erki Nool: „Sellised asjad aetakse pereringis korda, mitte ei tulda nendega avalikkuse ette.“

Rivo Vesik, minu FB kommentaariumi seinal: „Äkki teeks nii, et igaüks elab oma elu.“

Aga on ka sellised:

Ott Järvela: „Sportlase talent on ja oskused kuuluvad sportlasele. Üldiselt, kui suhted on head, ei jäta sportlane ka oma treenerit ja taustajõudusid ilma.“

Sass Henno: „Kelly Sildaru on eeskuju kõigile perevägivalla ohvritele.“

Kõik, keda ma tsiteerisin on laias laastus keskealised Eesti mehed, kuigi vanuse diapasooniga ca 25 aastat. Kõigil neil on ka omamoodi õigus, või vähemalt ma saan aru, miks nad niimoodi arvavad.

Kas peaks üldse midagi arvama?

Miks kõik midagi arvavad? Kas tõesti poleks targem oma asjadega tegeleda? Eks arvatakse suuresti seepärast, et see lugu on oma algusest peale kõike muud kui tavaline. Isa veab oma kahte last suusalaagreid pidi maailma tippu spordialal, mida eesti sisuliselt keegi varem ei harrastanud. Kellyst saab oma ala maailma superstaar, Eesti parim noorsportlane aastateks. Iga peatükk, mida selles on kirjutatud on eriline ja kaasahaarav. Muidugi on inimestel arvamus ja muidugi ei suuda nad seda ainult endale jätta.

Väga suures joones tundub aga, et ainsad, kes mingil määral suudavad Tõnis Sildarust aru saada ja kes teda täiesti mutta ei soovi lüüa on just keskealised mehed. Naised blokeerivad oma mõtlemise kiiresti argumendiga, et ta on käitunud vägivaldselt ja mida siin üldse enam arutada on. Meestel tuleb ikka lihtsamalt see: „Jah, aga ta aitas oma tütre maailma tipu ja ilma temata seda kõike ei oleks.“

Miks keskealine mees mõistab paremini?

Esiteks sotsiaalpsühholoogia uurimused näitavad meile selgelt, et me mõistame paremini neid, kes on meile sarnasemad. Selge, et keskealisel mehel on ennast Tõnis Sildaruga samastada palju lihtsam, kui nooremal naisel ja sestap on ka mõistetav, et just keskealised mehed on need, kes mingeid argumente Tõnis Sildaru kaitseks esitavad ja naistel ja noorematel on märksa lihtsam leida ühiseid jooni Kellyga ja isa täielikult mutta lüüa. See on mingis mõttes loomulik.

Lisaks on aga keskealisel mehel ka isiklik ajalooline mälu. Asjad, mida täna enam normaalseks ei peeta, olid vene ajal üsna tavalised. Mõnigi oli ülimas šokis sellest helilõigust, kus Kelly oma isalt võtta sai ja muidugi see polnud ilus. Aga oleme ausad, ma olen viiendas klassis oma matemaatika õpetajalt hullemini sõimata saanud ja seitsmendas klassis oma kooli direktorilt ja õppealajuhatajalt ja kehalise õpetaja on mind kõrvust tirinud ja eks ma olen oma sigaduste eest nii vanemate kui vanavanemate käest ka ihunuhtluse välja teeninud. Ja oleme ausad, kui ma mõtlen nendele jamadele, mis ma korda saatsin, siis enamasti ei juhtunud need asjad mitte millegi eest. Antud juhul näeme ka väga pahase lapsevanema ja treeneri reaktsiooni, aga täiesti teadmata jääb, mis oli see põhjus, miks suur mees endast nii välja läks.

Mõni ütleb, et pole vahet. Selliselt käitumine pole õigustatud. Ja muidugi on tal seejuures õigus. Vaimult suur on ikka ainult see inimene, kes suudab ennast kontrollida ja mõelda nii, et ilmselt on endal jäänud midagi tegemata või selgitamata, kui tütar pole asjadest aru saanud, mitte last Liidu hokikoondise treeneri Viktor Tihhonovi stiilis sõimama hakata.

Sellest hoolimata saab keskmine keskealine aru ka isast, sest ta on seda kõike ise näinud ja kogenud. Küllap on mõnigi lapsena  oma endistelt treenerilt, õpetajatelt, naabritelt aga võimalik, et ka vanematelt palju hullemini võtta saanud kui Kelly selles õnnetus videos.

Lõpuks otsustab muidugi kohus

Muidugi on vägivald vale ja kas oli vägivalda või mitte, seda otsustab kohus. Veskid juba jahvatavad ja veskikivide hõõrdumist on siiani kuulda. Samuti on lugu varade jagamisega.

Kõik on nõus, et nii isa kui tütar on panustanud, aga minu arvamus kipub ka vaikselt sinnapoole, et lõpuks on Kelly otsus kuidas ta oma auhinna- ja sponsorraha jagab. Isa/treener on ise süüdi, kui on suhted nii ära rikkunud, et midagi talle ei jää.

Aga keskealine mees, nagu Tõnis Sildaru teab ka seda, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Elu ei ole veel läbi, vaid palju sellest alles ees. Lisaks on tasuks ka väärt kogemus tippsportlase treenerina. Kui olla nüüd asjalik ja väga soovida, siis ehk on võimalik lappida ka suhted oma tütrega. Saan aru, et mured hakkasid kuhjuma siis kui tulid esimesed suuremad tagasilöögid. Enne seda, kui asjad laabusid, siis suuri probleeme polnud. Tagasilöökidega toimetulemine ongi kõigile raske. Äkki tasuks öelda oma tütrele ausalt, et ka mul oli raske ja ma ei tulnud enda kontrollimisega lihtsalt toime ning vabandada. Äkki sellest on kasu?

Aga on ka plaan B. Senine kogemus on Tõnis Sildarust teinud hinnatud treeneri ja tal on suurepärane võimalus jätkata karjääri treenides oma poega aga miks mitte ka teisi sportlasi ja oma elu kenasti uuesti jalgadele sättida. Seda ka siis, kui nüüd kohtus selgub, et pärast aastate pikkust tööd oma tütrega, kuulubki talle lõpuks ainult see suusajope, mis tal parajasti selga on jäänud.

Esimene samm selleks, et sellest jamast välja tulla, võiks olla see, et edaspidi mitte paluda oma alaealisel pojal allkirjastada erinevaid petitsioone ja avalikke kaebekirju oma õe ja ema vastu. Isegi kui poiss peaks ise väga paluma.

Kelly on ikka ülikõva

Kas Kelly karjäär sportlasena on läbi või ei? Ka siin on arvamusi erinevaid. Tõe kriteeriumiks on lõpuks ikka ainult praktika, nagu ütlevad klassikud. Minu siiras usk on, et Kelly suuremad saavutused on alles ees.

Vaimselt nii tugevaid sportlasi, kes suudavad ennast ületavalt end otsustavaks soorituseks kokku võtta ei tea ma eestlaste seast väga palju. Teise sellisena meenub just Sydney olümpiavõitja kümnevõistluses, keda selle loo alguses korra mainisin ehk Erki Nool. Ilmselt pole Tartu linna elanikel kamba peale nii palju sõrmi, et kokku lugeda neid kordi, kui Nool end keerulisest seisust viimase katsega välja võitles.

Kelly kõvadust rõhutab seda enam asjaolu, et me teame nüüd, et taustal ei olnud kõik sugugi ideaalselt toimimas. Kõigest hoolimata suutis Kelly end ikka ja jälle otsustavaks soorituseks koguda ja võistleda ja võita. Vaevalt mõni eesootav kohtulahing teda enam nii lihtsalt murrab. Go, Kelly!

Teismelise tütre isana hoian ka pöialt, et Kellyl oleks ka suuremeelsust andestada isale, kui too siiralt vabandust tuleb paluma.

PS Artiklit illustreerival pildil pole Kelly Sildaru, nagu te lumelauast aru saite, vaid see on lihtsalt tore ja positiivne ja tasuta foto talvel sportimisest

PPS Kas ma tõesti pean midagi arvama? Mis sellest kasu on? Kas mu enda eluga on ideaalselt korras kõik? Jaa, muidugi on teiste vigu palju lihtsam märgata kui omasid. Kasu on nii palju, et iga arvamus kujundab mingil määral suunda ja hoiakuid ühiskonnas. Kui on tunne, et need on õiged hoiakud, siis tasub ikkagi arvata igast asjast midagi, isegi kui tead, et asjaosalised ise ei pruugi su arvamisest kasu saada.

Motivatsiooniuuring koos TÜ psühholoogiainstituudiga. Tule kampa!

Arutasime mõned nädalad tagasi TÜ isiksuse- ja tervisepsühholoogia kaasprofessor Kenn Konstabeliga ühe tema üliõpilase uurimistööd, mis on keskendunud ühe koolitusprogrammi efektiivsuse mõõtmisele, mis peaks inimeste tervisekäitumist paremaks muutma. Ma usun, et see programm on kindlasti efektiivne, aga sellel on üks suur viga – osaleja peab sellesse panustama väga palju oma aega. Kas inimeste motivatsiooni kuidagi lihtsamalt ka mõjutada saaks? Näiteks 10 sekundiga päevas?

Mõtlesime selle jutuajamise käigus välja ühe väikese uuringu plaani, kuhu kutsume igaüht osalema ja mis võtab järgmise kahe kuu jooksul sinu ajast kokku ainult umbes 10 minutit.

Millal võiksid kaaluda liitumist?

  • Kas sooviksid võtta kaalust alla 5 kg?
  • Või oled mõelnud, et tahaks olla pisut tugevam ja jõuda sirgetel jalgadel teha 30 kätekõverdust?
  • Äkki on su jaoks väljakutseks 5 km järjest joosta ilma, et vahepeal kõndima hakkaksid?

Ütleme, et üks neist eesmärkidest kõnetas sind ja sooviksid, et see oleks 60 päeva pärast sinu jaoks reaalsus. Kui oled valmis endale seda eesmärgiks seadma ja selle nimel vaeva nägema, siis tule meie punti. Kui sa ei viitsi või praegu pole õige aeg, siis ära hakka kirja panema.

Me ei hakka sulle tegema treeningplaani ega menüüd. Need pead sa ise tegema. Tahaksime ainult järgmise 60 päeva jooksul, alates 1. märtsist võimalust sulle aeg ajalt meelde tuletada su eesmärki ja lõpuks sinult infot, et kas saavutasid oma eesmärgi või mitte.

Kui tuled meiega, siis kindlasti jagame sinuga ka lõpuks seda, mis meie uuringust välja tuli ehk kas sekkumine oli edukas või mitte.

Siit saad lugeda lähemalt ja soovi korral uuringuga liituda.

5 AM Väljakutse. LIITU sinagi!

Lõpetasin sel nädalal Robin Sharma raamatu. “5AM Club: Own Your Morning. Elevate Your Life.” Raamatuid loeme ikka selleks, et saada targemaks ja oma peas uusi mõtteid liikuma panna. Nüüd hakkas minugi peas liikuma mõte uuest väljakutsest. Eelmise aasta lõpu väljakutsest 100 päevaga joosta 1000 km, kirjutasin ühes eelmises loos ja lubasin seal ka uut väljakutset.

UUS VÄLJAKUTSE

13 nädalat järjest hommikul kell 5 üles ärgata ja teha 20 minutiline hommikutrenn ja sinna otsa 20 minutiline hommikuvenitus. Selleks, et mul poleks võimalik ebaõnnestuda, kutsun sind endaga FitQ-s kaasa tegema ehk kõik trennid lähevad otse-eetrisse.

Sina saad valida, kas tahad teha kaasa kogu väljakutse või ainult nädala või kuu. Saad teha endale väljakutse ka ainult üheks päevaks, et saada maitse suhu. Või teed lihtsalt minu hommikutrennid endale sobival ajal hiljem järgi.

Millest Sharma raamat rääkis?

Miks just sellise väljakutse mõte tekkis? Hakatuseks tuleks kiiresti kokku võtta, millest Sharma raamat rääkis. Raamatu kõige põhilisem idee seisnes ülivarases ärkamises ja endale positiivse hommikurutiini tekitamises. Varast ärkamist palun mitte segi ajada vähese uneajaga, sest kella viiene ärkamine eeldab ka varast magama minekut ehk 21-22 kandis.

Positiivse hommikurutiini aluseks pakkus Sharma 20x20x20 mudelit, mis väga lühidalt kokkuvõetuna on selline. Võta hommikul kolm 20-minutilist blokki ja tee enda heaks kolm olulist asja kohe hommikul:

  1. Tee trenn, mis ajab sind higistama.
  2. Mõtle oma päevast rahulikult, mediteeri.
  3. Õpi midagi uut.

Raamat oli kirjutatud sellises omapärases võtmes, kus müstiline miljardär saab endale “hoolealusteks” kunstniku ja ettevõtja ning rändab nendega ühest kohast teise ja jagab oma elufilosoofiat. Selle käigus juhtub nendega igasugu asju ja kahtlemata võtab nende juhtumiste jutustamine raamatus oma ruumi ja aja. Muidugi on need juhtumised kohati ebarealistlikud. Kui vaatad Goodreads’is raamatu arvustusi, siis on väga palju inimesi, kellele see lähenemine ja nende aja ja paberipuude “raiskamine” on alarmikella tööle pannud ja nad on raamatut hinnanud 1/5. Keskmine hinne lugejatelt on siiski tubli 4/5. Mulle küll selline teistsugune lähenemine oma filosoofia edastamisel oli oma vaheldusrikkuselt meeldiv, nii et soovitan lugeda.

Nüüd on sulle kahtlemata selge, et miks ma just sellise väljakutse valisin ja mitte peaga palli kõksimise, mille võtan võib olla ette kunagi kaugemas tulevikus.

Hommikutrenni ja -venituse challenge

Mis siis juhtuma hakkab? Plaan on igal tööpäeva hommikul kell 5 ärgata ja juba 5:05 alustada kerge hommikuse treeninguga. Just täpselt nii palju, et saaks naha kergelt märjaks ja keha liikuma. Esimese trenni plaan on võtta ette 6 harjutust ja teha need 3 korda ringtreeninguna läbi, kas tulevikus jääb sama formaat või varieerin, see selgub. Jätan endale vabad käed.

hommikutrenn
FitQ-s hommikutrenni kaasategemiseks kliki pildil, mis viib sind õigesse kohta

Kui hommikutrenn on tehtud, siis tuleb väga väike paus, kus saab võtta lonksu vett ja otsaesist kuivatada ning uue live trenni käima panna. Venitusetreeningu loodan endale kirja panna selle järgmise rahuliku 20 minutina päevast. Esimesel korral on plaan teha 15+5 formaat ehk 15 minutit venitust ja 5 minutit lõõgastust ja hingamisharjutusi.

Venitustreening on FitQ-s kavas eraldi treeninguna, sest siis saad otsustada, kas tahad kaasa teha mõlemad hommikused väljakutsed või valid endale lemmiku.

Miks 13 nädalat?

Sharma väidab oma raamatus, et harjumuse kinnistamiseks kulub 66 kordust. On teisi autoreid, kes pakuvad teistsuguseid numbreid, aga kui väljakutse põhineb sellel raamatul, siis võtan aluseks ka selle numbri. 13 nädala tööpäevad E-R teeb kokku 65 korda, täna hommikul tegin proovitrenni, mis teebki minu jaoks kokku 66 kordust.

Kuna kell 5 on tõesti varane ärkamine ja kuskile stuudiosse filmima aega minna pole, siis tuleb live trenn loomulikult mul teha ja eetrisse anda oma kodust, nagu ka paljud teised FitQ treenerid seda teevad.

Aga mis juhtub siis kui ma mõni päev ei ole kodus ja ei saa live’i teha? Eks see siis paistab. Videod jäävad järgi vaatamiseks. Nii neile, kes ei taha neid teha koos minuga kell 5, aga ka järgmisteks päevadeks. Seega, kui sina tahad väljakutse kaasa teha, aga mul peaks puuduma võimalus live ülekannet teha või ma lihtlabaselt magan sisse ja ei tule õigel ajal eetrisse, siis on sul võimalus mõne varasema päeva trenn ette võtta ja mulle kirjutada, et ma ei ole oma väljakutsel õnnestunud 🙂

Aga hakkame siis otsast pihta ja vaatame, kuhu 13 nädala pärast välja jõuame.

PS Kust ma need pildid sain, mis siin illustratsiooniks kasutatud? See juhtus suvel, kui läksime kell 5 koos kahe noore võrkpallurist suunamudija Rebekka ja Karlottaga Saadjärvele hommikut pildistama. Kaasa võtsime fotoka, DJI drooni, aerulaua ja vana katkise läpaka. Selline huvitav varane start andis tookord päevaks palju energiat ja nagu näha, siis ka rutiinivaba pildimaterjali.

Kuidas ma MTÜ Spordiseltsiga tühjalt kohalt “tülli läksin”

Üleeile ilmus Geeniuses lugu, mille pealkirjaks oli “Stebby asutaja Marti Soosaar kahtlustab, et ettevõtjad hiilivad MTÜ kaudu maksudest kõrvale.”

Selle loo peale on küsinud minult kommentaari isegi mu kolleegid Stebbyst ja üks neist küsis isegi, et kas meil maksab teisi maha teha. Samuti oli lugu Geeniuse uudiskirjas, kus oli lisatud väide, et Spordiselts lükkas mu väited ümber.

Mul on tunne, et vähemalt enda tuttavate jaoks ma võiksin selle asja oma blogis veidi selgemalt lahti rääkida. Paljudel ei pruugi olla ka Geeniuse digitellimust, nii et nad loo sisu nad ehk ei näinudki.

Kuidas see lugu Geeniusse sai?

Alguse sai asi sellest, et rääkisin Geeniuse ajakirjanikuga Stebby nimevahetuse teemadest ja ka meie uuest koduste videotreeningute platvormist FitQ.

See lugu ilmus siin.

Muu hulgas uuris ajakirjanik Stebby konkurentide kohta ja kuna Stebbyl on erinevat tüüpi konkurente, siis seal mainisin ka Spordiseltsi ja mainisin, et mu meelest see ärimudel, millega nad toimetavad ei ole tänases kontekstis mu meelest juriidiliselt korrektne ja läbipaistev. Täpsustan seda mõtet hiljem, miks ta pole korrektne, hetkel mainin, et Spordiselts ise ei tee tegelikult midagi valesti ega riku ühtegi seadust.

Ajakirjanikul tekkis selle lühikese viite peale huvi teemat edasi kaevata ja ta kirjutas mulle järgmisel päeval uuesti ja küsis lisakommentaari sellele lausele, et sellest eraldi lugu teha.

Mis materjali ma ajakirjanikule andsin?

Andsin edasi maksuameti vastuse nendega peetud kirjavahetusest ning samuti info, et tegelikult on Äripäev sellel teemal loo kirjutanud ning tegelikult see lugu mingit erilist resonantsi ei saanud ehk võib olla pole ka täna lugejatele suurt huvi pakkuv.

Lisasin ka täpsustava kommentaari, et minu hinnangul Spordiselts midagi valesti ei tee. Tsiteerin lõiku oma kirjast:

Muide, tegelikult pole absoluutse kindlusega võimalik öelda, et kas keegi rikub seadust või ei. Nimelt, kui ettevõtted teevad Spordiseltsile annetuse ja maksavad sellelt maksud, siis on seaduse ees kõik puhas. Spordiselts on põhikirja järgi tegelikult tavaline spordiühing ja kui ta saab annetusi firmadelt ja oma liikmete sportimise eest maksab, siis nemad seadust ei riku.

Seaduse rikkumine toimubki selle koha peal, kus suur ettevõte (Selver, Coop jt kliendid) kannab teadlikult Spordiseltsile raha, mitte annetusena vaid tegelikult oma töötajate ja nende pereliikmete sportimise toetamise eest juhul kui nad jätavad maksud tasumata. Aga seda mina väita ei saa, et nad jätavad need tasumata, sest ma ei tea. Loogiline oleks arvata, et miks nad muidu seda skeemi kasutavad, aga kindel selles olla ei saa ja kontrollida ei saa vist ka muud moodi kui helistada kuskile raamatupidamisse ja kuulata, mida sellele küsimusele vastatakse.

Maksuameti arvamus

Maksuamet on arvanud Stebby küsimisele, mille ma ise esitasin nii:

“Kui firma kannab MTÜ-le töötajate sportimiseks mõeldud raha, siis on samuti 100 eurot maksuvaba, kui MTÜ peab arvestust kasutamiste kohta ehk arvestuse pidamine on edasi delegeeritud. Ei ole mingit varianti, kus võiks toetust pakkuda maksuvabalt ilma Tulumaksuseadusest tulenevaid reegleid täitmata. Töötajate laste heaks tehtud kulutused on maksustatavad erisoodustusmaksuga. Töötajate sportimiseks mõeldud raha annetamine MTÜ-le ei vabasta tööandjat erisoodustusmaksu arvestuse pidamisest ega maksu tasumisest, kui piirmäärasid ületatakse.”

Soosaare väited on väiklased?

Nii vastas Spordiseltsi juhataja Andres Roosma, kes on tegelikult väga mõistlik ja spordisõbralik inimene. Võtan siis enda väited hästi lühidalt kokku:

  1. Annetuste üle, mis on tehtud tegelikult oma töötajate spordikulude katteks peab arvestust pidama.
  2. Kulude eest, mis ei käi maksuvabastuse alla või on tehtud töötajate laste sportimise toetamiseks peab ettevõte makse tasuma.
  3. Spordiselts oma tegevustes ei riku kuidagi seadust. Võimalik seaduse riive tekib ainult juhul kui Spordiseltsi kliendid ei tasu makse kuludelt, millelt neid tuleks tasuda.

Ongi kõik mu väited. Kas need on väiklased? Kui jah, siis on ka maksuameti väited väiklased. Selle koha peal muidugi paljud inimesed kiiresti nõustuksid, sest maksude tasumine ei ole paljudele lemmiktegevus.

Tsiteerime Geeniuses ilmunud lugu:

MTÜ Spordiselts pakub oma liikmetele ja nende lastele tasuta või soodsamaid sporditingimusi. “Meie mittetulundusühing toetab noorte sportimist ja meie organiseerime oma liikmetele spordivõimalusi, sealhulgas ka erinevaid üritusi,” ütles MTÜ Spordiselts juhatuse liige ja asutaja Andres Roosma. 

Nende annetajate hulka kuuluvad sellised ettevõtted nagu Selver, Coop, Balbiino, Benu apteek jne. Roosma tõdes, et Stebby jaoks on nad justkui konkurendid, sest on tegutsenud juba aastakümneid. “Mis mure Stebbyl meie suhtes on, sellest ma aru ei saa,” ütles Roosma.  

Ta tõi välja, et maksuamet on seda teemat juba mitu korda kommenteerinud ning neile pole ühtegi etteheidet tehtud. “Toetajad on meiega väga rahul ja meie kulud liikme kohta jäävad tublisti alla kvartalis lubatud 100 euro. Meie summad on keskmiselt 150 eurot aastas,” kinnitas Roosma. “Ma näe mingit tõepõhja all nende väidetel, mis Stebby on. Miks selline väiklane suhtumine, kui nad nii suured tegijad on.” 

Kas Andres Roosma lükkas midagi ümber, nagu artikkel väidab? Hea oleks nüüd öelda, et ta ei kinnitanud ega lükanud ümber, aga kui peaks ühe neist valima, siis pigem ta kinnitas neid. Just sellega, et mainis oma annetajatena suuri ettevõtteid, kelle töötajad ja pereliikmed on ka nende liikmed.

Nagu minulgi, puudub ka Andres Roosmal tegelikult sissevaade oma klient-ettevõtete raamatupidamisse. Ta ei väitnud, et kliendid maksavad Spordiseltsi annetuselt erisoodustusmaksu ega ka seda, et nad seda ei tee. Samuti pole ta maininud midagi selle kohta, kas ettevõtted peavad läbi Spordiseltsi tehtud spordikulude maksuarvestust.

Andres, lepime ära!

Ma pole küll Spordiseltsiga tüli soovinud ja ütlen, et nende tegevus on igati tänuväärne ja kogu raha, mille nad sporditegevuse edendamisse ja liikumisse panustavad läheb õigesse kohta.

Ma saan aru Andres Roosma solvumisest, kui ta sai valesti aru, et ma olen Spordiseltsi süüdistanud maksupettuses, aga nagu eelnevast tekstist lugeda, siis ma seda pole kunagi teinud. Mu väited on samuti must-valgel kirjas ja nende juurde jään ma seni kuni kehtib selline maksuseadus.

Tõele vastab ka Andres Roosma väide, et olen pakkunud võimalust Spordiseltsi “ära osta”. See oli vist umbes aastal 2017 ja kuna faktiliselt MTÜ-l pole, seadusest tulenevalt, osanikke vaid on liikmed ja MTÜ-d ei saa osta ega müüa, siis pigem oli mõte selles, et võiks Spordiseltsi kliendid tuua Stebbysse (SportID-sse siis toona) ja Andres võiks siis liituda meie tiimiga või pakuksime talle mingi muu kompensatsiooni. Liiga suurelt detaile arutada ei jõudnudki, sest tema ei oli kohe kindel.

Kass Leopold ütles tuntud vene multifilmis: “Lapsed, elagem sõbralikult,” ja nii ütlen ka mina lihtsalt veel kord lõpetuseks, et Andres Roosma ega Spordiseltsi peale ma pahane ei ole ja maksupettuses neid süüdistanud pole.

Kuidas 100 päevaga tõusta elu jooksuvormi?

Kuna avastasin, et Bloggerist on hunnik minu kirjutatud materjali ära kadunud, pärast seda, kui me Firmaspordi meiliserveri Google’ist välja kolisime, siis pidin 2021. aasta alguse väljakutsena vastu võtma otsuse teha endale lõpuks oma koht internetis, kuhu oma asju üles saan panna ja mida keegi suvaliselt kustutada ei saa. Boonusena sain endale nüüd WordPressi installida, mida tegelikult juba varem Spordi-Matti jms blogidega tahtsin teha, aga kahjuks ei teinud.

Aadressina oleks võinud kaaluda sossupajatused.com või aatomikujututuba.com, mis oleks tulenenud mu mingil eluperioodil kasutusel olnud hüüdnimedest, aga nagu öeldakse igaühes on peidus killuke konservatiivi ja nii tuligi aadressiks lihtsaks martisoosaar.com. Äkki jääb kuidagi meelde see raske aadress?

Igatahes, tere tulemast tagasi aastasse 2005 ehk Orkuti eelsesse aega, kui sotsiaalmeedia asemel olid inimestel oma kodulehed.

Väljakutse kui liikumapanev jõud

See, et ma võtan ette mingi väljakutse, et hoida end motiveerituna ja liikumises, pole väga haruldane. Eks siin saab teha päris pika nimekirja neist:

  • Ironman Arctic Spordiklubi 2014 1. jaanuaril
  • 2017 punktini rannavõrkpallimäng 2017. aasta alguses
  • Puusuuskadel Tartu Maratoni originaaltrassil Tartu Maratoni 50. aastapäeval
  • Suusamatk Tallinnast Tartusse ja sealt Otepääle Tartu Maratonile
  • 100 km Elamusretk Lüllemäelt Elvasse
  • Meeste iluvõimlemise meistrivõistlused

Need olid sellised keerulisemad, mis kiiresti meelde tulid, ilmselt mitte täielik nimekiri. On ka kõvasti lihtsamaid, nagu näiteks eelmisel aastal esimest korda toimunud disci-jooksu Eesti meistrivõistlused. Selliste ettevõtmistega on seotud palju toredaid emotsioone ja mälestusi ja minu soe soovitus, et kui ma järgmine kord sind mingile sellisele seiklusele kaasa kutsun, siis kindlasti tule. Või paku ise midagi rutiinivaba välja.

Aga nüüd koroona-aasta lõpust ehk 2020 aastalõpu väljakutsetest.

Jooksu väljakutse ehk 100 päeva ja 1000 km

2020 karantiiniaeg oli mul möödunud paljuski koduste videotreeningute tähe all, millest hakkas välja kasvama koduste videotreeningute programm FitQ Studio. Tegin palju ise kaasa ja sain sõna otses mõttes kodus vormi ehk ÜKE vorm oli elu parim.

Paraku jäid sellega seoses unarusse jooksutreeningud. Kui peaksin panustama sellele, kas ma märtsist septembrini 100 km jooksin kokku, siis teeksin turvaliselt panuse pigem variandile “Ei”. Selgelt oli tunda, et vastupidavus hakkas kannatama ja tuleb jooksutreeningud päevaplaani tagasi tuua.

Kuna sõber Kunnar Karu matkas maikuus 1000 km, siis hakkas see number mindki painama. Mul polnud küll aega võtta tervet kuud, et mööda Eestimaa kauneid paikasid ringi matkata, kuigi see oleks kindlasti lahe. Isiklikku 1000 km väljakutset tahtsin sellest hoolimata ja parem kui see poleks autoga. Jalgrattaga oleks ka veel liiga lihtne.

Septembri keskpaigas hakkasin mõtlema, et aasta lõpuni on jäänud ümmargused 100 päeva ja mõte hakkas keerlema selle ümber, et kui teha nüüd iga päev 10 km, siis tuleks 1000 kokku.

Iseenesest iga päev 10 km joosta pole teab, mis eriline väljakutse, aga mu mõte oli selline, et tahaks seda teha muudele trenniplaanidele lisaks ehk mitte sellepärast ära jätta ühtegi plaanitud ja sõpradega kokku lepitud rannavõrkpallitrenni, mida on keskmiselt 2 korda nädalas. Lisaks võiks ka 2-3 korda nädalas ÜKE teha ja iga nädal tuleb korra midagi veel, on selleks siis EÜS – Ugala jalgpallis või sulgpallitrenn mõne sõbraga. Kui niimoodi mõelda, siis hakkas see 1000 km juba väljakutsena paistma ehk siis püüda iga päev leida kuskilt see aeg, et teha muudele asjadele lisaks 10 km jooksuots.

Saaremaa Kolme Päeva Jooks
Saaremaa Kolme Päeva Jooksul koos Sulev Lokiga ühte oma aastalõpu tuhandest kilomeetrist mõõtmas

Otsustasin ära, et kindlasti ei hakka ma tegema seda selliselt, et iga päev kuskil sama teed pidi 10,0 km joosta. Mul oli ka selline ring muidugi olemas, aga seda tegin vast ca 10 päeval.

Lõpuks kogusin 1002,9 km kokku selliselt, et kuuel päeval jooksin 20 km või rohkem. Pikimaks päevaks oli 15. november, mil tiksusin kokku 30 km. Alustasin Tartu Veerikult ja tiir läbis Ülenurme, Külitse, Haage ja Rahinge. Rahingel tegin ka väikese ujumiseotsa ja sealt koduni veel 6 km. See oli üsna raske trenn, päris David Gogginsi “Can’t hurt me” raamatu stiilis trenn veel pole, aga minu jaoks üsna korralik ponnistus.

NB! See mainitud Gogginsi raamat on raamat, mille peab igaüks läbi lugema, kes jooksmisega tõsisemalt tegeleb. Mulle soovitas seda Stebby müügijuht Kestutis Mackelis, aga kui küsisin oma e-raamatu tarvis nippe tuntud tegijatelt, siis Nike endine asepresident ja eAgronomi tänane ärijuht Kristjan Luha tsiteeris samuti Gogginsit: “Ära lase neil, kes on valinud kergema vastupanu tee, kallutada sind kõrvale raskema vastupanu teelt.”

Pärast Gogginsi raamatu lugemist hakkavad jooksukilomeetrid tunduma poole kergemad. Minu garantii sellele.

Kui vahepeal tegin päris pikki päevi, siis mõistagi tuli sekka neid, kui ei jooksnud kilomeetritki. Jooksu mõttes puhkepäevi tuli kokku sel perioodil 11. Tavaliselt olid need näiteks sel päeval, kui osalesin harrastajate rannavõrkpalliturniiril Nõos vms

Kuidas taastuda?

Kui ma septembris selle väljakutse alguses rääkisin massöör Liisa Veerlale sellest mõttes, siis ta soovitas, et ma ei teeks seda. Mis saaks olla veel kindlam viis, et ma otsustaks ikkagi selle ette võtta, kui see, et massöör, kes parasjagu hindab mu lihaste olukorda, ütleb, et seda ei peaks tegema.

Selge oli muidugi see, et kui selline hoiatus anti, siis päris suusoojaks see ka polnud öeldud. Kindlasti oli võtmeküsimuseks taastumine ja see tuli mul hästi läbi mõelda.

Esimene asi, mis mind kindlasti sellel 1000 km rajal tublisti aitas oli Animal Pak vitamiini ja mineraalikompleks. Nende vana ja hea originaalmudel, mida palju aastaid tagasi soovitas mulle Eesti parim toitumisspetsialist Mihkel Zilmer. Neil kaugetel aegadel olin lootustandev üliõpilassportlane ja selle toidulisandi päevakavasse võtmine andis mulle taastumises ikka suure boosti.

Mingil põhjusel kadus see aga üsna varsti Eestis müügilt ära, midagi ei vastanud siinsetele nõuetele. Keelatud aineid see siiski ei sisalda. Meenub, et Universiaadil Pekingis pidi iga võistleja andma koondise juhile teada, et milliseid toidulisandeid tarvitab ja minu “kahtlane” kollane purk ajas toonase koondise juhi ärevaks. Ei mäletagi, kas see oli Meelis Jukk või Harry Lemberg. Igatahes kutsuti koondise arst Rein Jalak mu tuppa pakendi infolehte lugema. Jalak uuris seda värki mõtliku näoga umbes viis minutit ja andis heakskiidu. Keelatud aineid purgis pole, võib poisi starti lubada.

Täna seda toodet jätkuvalt Eestis müügil pole, vähemalt mina ei tea, et oleks. Kui tead, siis jaga mulle ka infot. Õnneks on aga olemas netipoed ja nii õnnestus mul endale kohe kuskilt Leedust poole aasta varu tellida.

Tegelikult pole selle loo moraal muidugi, et peaksid just seda toidulisandit tarvitama. Pigem see, et koormuse lisandumisel tuleb hoida enda vitamiini ja mineraalide olukord kontrolli all. Näiteks väga hea ja asjalik toode on saadaval Fitshopis ja üldse mitte kalli raha eest. Kümmekond eurot ühe kuu ports.

Air Relax

Iga nädal kord või paar massaažis käia on kindlasti ajakulukas ja pole tasuta. Sellise koormuse lisamisel, mis toob su kehalise koormuse väga lähedale saavutussportlaste omale, on aga paratamatu, et lihaste taastamisele tuleb palju rõhku panna, kui ei taha oma väljakutset vigasena lõpetada. Otsustasin, et tuleb endale Air Relax appi kutsuda ehk siis kompressioon massaaž. Kes pole midagi sellest kuulnud, siis need on sellised õhku täispumbatavad “sukad”, mille sa endale ümber jala oled pannud ja mis siis pigistavad tugevalt eri piirkondadest su jalgu, nii et kõik mahlad liikuma lähevad. Aitab lihastest jääkaineid eemaldada ja paneb lümfiringe korraliku mühinaga käima. Air Relaxi seadme ostsin endale muidugi Medpoindist. Olin enne ühte teist natukene kallimat analoogset seadet katsetanud ja see jättis mulle hea mälestuse.

Lõpuks oli sellel ülepäevasel “relaximisel” veel üks hea positiivne mõju. Nimelt olin ma end pannud kirja Turunduslaborisse, mis on turundajate koolitusprogramm, mille on loonud Lavii ja mida veab eest Timo Porval. Nii ma siis vaatasin üle päeva 2x kiirendusega turundusvideosid tund aega, Air Relaxid ümber jalgade ja märkmik ja pastaks pihus, et mõtted üles kirjutada ja 30 tunnine koolitusprogramm sai vaadatud vähem kui kuu ajaga. Meeldiv ja kasulik ühildatud ja ma ei oskagi lõpuks öelda, et kumb siis oli kumb. Igatahes hakkasin end kohe selle jooksuväljakutse käigus palju pädevama turundajana tundma.

Valusamaid hetki rajalt meenutades

Naljakaid hetki rajalt meenutades

Mis värk selle bussile jooksuga siis oli? Oli selline koomiline moment Nõos. Jooksin seal siis, kui olin tüdrukud rannavõrkpallitrenni viinud ja tegin ise aega parajaks. Juhtus siis nii, et tuli buss bussipeatusse ja üks naisterahvas hakkas eemalt jooksusammul bussi poole jooksma. Sörkisin küll teisel pool teed, aga muigama võttis see, et mul oli 9 km joostud ja tegin rahulikku jooksu, aga tema kiirendas, et bussist mitte maha jääda ja tempo oli täpselt sama, nii et kui me oleks samal pool teed jooksnud, siis oleks bussijuht kindlasti veendunud, et me jookseme mõlemad bussile või teeme mõlemad tervisejooksu. Teisel juhul oleks naisterahvas bussist maha jäänud, nüüd aga ootas juht ta kenasti ära.

Jooksu väljakutse polnud ainus

Aasta lõpp läks mulle ikka üsna keeruliseks, sest jooksu väljakutse polnud ainus, mille ma ette võtsin. Teised väljakutsed, mis koos jooksuga käisid:

  1. 45 päeva vähemalt 15 minutit venitamist. Eks ikka selleks, et jooksust kanged jalad paremini tööle saada. Motivatsiooniks leppisin meie Stebby müügijuhi Kestutisega kokku, et kui ma jätan päeva vahele, siis maksan talle 20€. Lõpuks tuli ikka 60€ ära maksta, sest 3 päeva jäi tegemata, aga painduvus paranes ka tublisti.
  2. Kuu ajaga 7 kg kaalu maha. Selle challenge juures olin teadlik, et esiteks pole taoline kaalukaotus tervislik, ega teiseks jätkusuutlik. Aga mõte oli proovida, et kuidas maadlejad ja kulturistid end tunnevad, kui sellist asja tegema peavad. enda motiveerimiseks lubasin Kairele, et kui ma sellega hakkama ei saa, siis maksan talle 200€. Need eurod jäid mulle alles, kuigi 31. detsembri hommikul oli veel 2.5 kg puudu, siis sai need ikka päeva jooksul kuidagi maha higistatud. Lõpus tuli küll veel rattapukki pedaalida ja saunas higistada, aga tehtud see sai.
  3. Aasta viimase viie päeva jooksul pool tundi jääkülmas vees veeta. Enda motiveerimiseks andsin selle lubaduse Facebookis ja kutsusin endaga ka inimesi kaasa mitmel päeval. Albert Tamm tuli koguni kahel korral kaasa ja tegi ka oma isikliku jääaugu challenge. Kuus minutit järjest iga päev jääkülmas vees sai samuti tehtud.
  4. Raamat kirjutada. See mõte tuli mul Turunduslaborit vaadates. Ma polnud kunagi raamatut kirjutanud, aga ometi mu õde ja isa on mõlemad mitmel korral sellega hakkama saanud. Minu õnnetuseks tuleb mul teksti päris palju vigu sisse, aga õnneks Anette aitas toimetada ja nii sai ilma suuremate vigadeta kirjutatud kokku 152 lk e-raamatut pealkirjaga “Uus Algus.” See sai kokku pandud jõulude ja 4. jaanuari vahepeal. Kui sa veel ei ole seda lugenud, siis vaata üle.
Tartu Jooksumaratoni 21,1 km finišis
Mõne jooks tuli lihtsamalt kui mõni teine. Hea seltskond paneb ikka jalad kiiremini käima

Kuidas vorm on?

Kogu selle nalja lõpuks võiks küsida, et kuidas nüüd vorm on? Täna, kui on väljakutsest möödunud juba enam kui kuu, tuleb tõdeda, et jooksujalg on ikka harjumatult kerge ja ka suusarajal, kus ma olen jaanuari jooksul ca 300 km läinud, on tõusudel ikka väga kerge tunne. Pean kahetsema, et võistlusi pole.

Võistlustest jäid ju väljakutse sisse Tartu Jooksumaraton, kus ma jooksin trennitempos ja Saaremaa Kolme Päeva Jooks, kus 10 km ajaga jäin minuti kaugusele oma rekordist ehk olin finišis veidi kiiremini kui 39.30, mis polnud kindlasti paha. Samas hetkel on minek jooksurajal kindlasti parem kui siis, sest Saaremaal sai mul täis alles 200 km oma challenge’is. Kuidas nüüd vormikõver kulgeb ja kuna tekib võimalus vormi jooksurajal realiseerida, see paistab. Võib olla selleks ajaks pole sellest vormist enam midagi alles? Saame näha.

Saaremaa Jooksu I etapi finiš

Igatahes on tunne, et kõigile, kes tahaksid jooksuvormi parandada julgen sellist väljakutset soovitada. Tiidrek võib olla peaks natuke rohkem pingutama.

Mis edasi?

Aasta lõpus sai neid väljakutseid kohe hulgi ja uuel aastal polegi veel midagi ette võtnud, aga nüüd on tunne, et uuest nädalast võiks ühe uue asja ette võtta. Aga sellest tuleb küll täitsa eraldi kirjutada, et endale motivatsiooni luua see asi ära teha. Veel parem on see, et tuleb midagi sellist, kus teil kõigil on samuti võimalik kaasa lüüa. Aga sellest juba varsti.

Kas tervist tuleks hoida või kindlustada?

See lugu sai kirjutatud Delfisse arvamusloona, aga pika mõtlemise järel Delfi toimetus seda siiski ei avaldanud. Ilmselt on liiga reklaamimaiguline või siis äkki halvasti kirjutatud? Mine tea. Igatahes, mina kirjutasin selle siiski kantuna siirast murest, et inimesed teeksid vahet, mis on erinevus tervise tugevdamisel ja kindlustuse ostmisel.

Kindlustusfirmad väitsid Ärilehe artiklis, kindlas kõneviisis, et tööandjad eelistavad viimasel ajal ravikindlustust tervise- ja sporditoetusele. Mingil põhjusel neid kahte vastandades jääb kohati mulje, et kindlustamine on millegi poolest parem, kui tervise eest igapäevaselt hoolt kandmine. Hoidkem siiski korraks hobuseid.

Kujutagem ette teistsugust lugu, mis räägib töökeskkonnast ettevõttes. „Meie firmas on tulekustutid iga nurga peal. Viimasel ajal üleüldse eelistame ettevõttega panustamist tulekahjude kustutamisse, mitte ehitamisesse või remonti. Kuna meie firmas on iga töötajal kolm tulekustutit käeulatuses ja põlemiskahjud on meil minimaalsed, siis kontoris remonti tegema ei pea.“ Tundub absurdne, kas pole?

Tulekustuti on tulekahju korral hindamatu abimees nagu ravikindlustus tõsisema tervisemure korral, aga tulekustutitega siiski maja ei ehita ja vaid ravikindlustuse pakkumisega töötajat tervena ei hoia. Need lihtsalt on täiesti erinevad asjad ja mõlemasse tuleb panustada oma jagu.

Tekkiv mulje, et ravikindlustus on tervisetoetusest popim ei vasta tõele

Kindlustusfirmad loevad kokku 9000 ravikindlustuslepinguga kindlustatut ja 242 kindlustuslepingu sõlminud firmat. Kasvukõver praegusel Covid-19 perioodil on muidugi muljetavaldav ja arusaadav, aga õnneks neid, kes töötajatele tervisetoetust pakuvad, on palju rohkem. Ainuüksi Stebby (endise SportID) platvormil, on enam kui 60 000 tervisetoetuse saajat ja rohkem kui 1100 ettevõtet, kes tervisetoetust oma töötajatele maksavad. Hoolimata raskest ajast on nende number samas ajavahemikus kasvanud rohkem kui ravikindlustust pakkuvate ettevõtete arv. Tõsi, kasvukõver pole olnud nii terav, sest lähtebaas on oluliselt kõrgemal. See tuleneb sellest, et Eestis on traditsioon olnud toetada pigem tervist ja sporti.

Oleme selle mentaliteedi üle võtnud oma põhjanaabritelt Soomest. Meie lõunanaabrite juures on olukord olnud aastaid vastupidine ja seal on töötajate ravikindlustus olnud nö. „hüvede kuningas“. Trend on seal tänaseks vastupidine, spordi- ja tervisetoetuse osakaal kasvab viimastel aastatel hüppeliselt. Võime oletada, et mingil hetkel liiguvad nemad ja ka meie mingisuguse tasakaalupunkti suunas, kus mõned ettevõtted pakuvad üht ja teised teist ning mingi hulk tipptööandjaid mõlemat võimalust.

Sporditoetus jääb kasutamata! Aga ravikindlustus?

Tahaks olulise asjaoluna tähelepanu juhtida väitele, et Covid-19 tõttu väldivad inimesed rohkem spordisaale ja toetus jääb kasutamata ning kaldutakse nüüd hoopis ravikindlustuse kasuks. See, et inimesed avalikus spordisaalis vähem käivad on kindlasti õige, kuid sellist väidet esitades peab teadma, et kindlustuse ärimudel on selline, et paljudel jääb see (õnneks) kasutamata. Kindlustus töötabki nii, et paljud maksavad, vähesed aga saavad lõpuks hüvitise. Kindlustajad saavad rõhuda „meelerahu kaardile“, mille saavad kõik kindlustatud. Sporditoetuse maksjad on aga rõõmsad, et neile jääb toetuse kasutamata jätmise korral raha kontole alles. Kumb on tugevam argument, sõltub ilmselt juba tööandjast.

Kuidas inimestele olematu palgalisa anti

Väga huvitav mõte avanes mulle ühe tööandja peas, kes kirjeldas töötajatele tehtavat ravikindlustust kui palgalisa, öeldes, et palku tõsta on praegu raske. Pange tähele, palgalisaks ei nimetanud ta mitte neid mõndakümmet eurot, mis tal kindlustusmakseks kuluvad töötaja kohta igas kuus, vaid neid tuhandeid, mis nad saavad hüvitisena juhul kui asjad halvasti peaks minema.

Jürgen Ligi kunagi rahandusministrina võitles selle vastu, et tervisekuludelt erisoodustusmaks kaoks. Tema põhitees oli, et ettevõtjad hakkavad seda ära kasutama ja käsitlema toetust palgalisana. Eksminister pidas silmas, et töötajatele hakatakse palka maksma spordiklubipääsmetes, jooksutossudes või jalgratastes.  Sellist ajugümnastikat, mida päriselu meile pakub, ei suutnud ilmselt kogenud poliitikki toona ette kujutada. Loodetavasti töötajad siiski nii rumalad ei ole, et nad tööandja sellist kavaldamist läbi ei hammusta. Nagu poliitikutele meenutatakse, et nad valijat rumalaks ei peaks, ei peaks ükski tööandja ka oma töötajaid rumalaks pidama.

Ravikindlustus on tegelikult väga vajalik

Informeeritum lugeja on ehk juba mitu korda mõelnud: „Kuule mees, kas sa oled üldse objektiivne oma arvamuses. Sinu juhitav firma tegeleb ju tervisetoetuste haldamisega ettevõtetes.“

Tõsi, Stebby platvormil hallatakse tervisetoetusi enam kui 10% Eesti töötajatel ning kontod on samuti ca 10% eestlastest. Usun siiski, et suudan olla mõistlikult objektiivne. Nimelt on Stebbys kõigil tööandjatel soovi korral võimalik lubada oma töötajatele ka ravikindlustustoote ostmine meie partnerite juurest. Meie firma rahakoti pihta see ei käi, kui kliendid otsustavad ravikindlustuse kasuks.  Mind tõmbab käima hoopis teine sellest artiklist läbikumav mõtteviis, mida meedias ja ühiskonnas ei peaks propageerima – mõtteviis, et parem tagajärjed kui ennetus.

Ega vabatahtlikul ravikindlustusel polegi ju midagi viga. Selle plussid on mõistetavad. Kui me sotsiaalmaksu tähtedeni tõsta ei taha, siis ei õnnestu meil Haigekassa eelarvet lähitulevikus märkimisväärselt suurendada. See, et sealt on pigem puudu kui üle, on kõigile selge, kui ravijärjekordi vaadata. Seega, on loogiline, et omaosalused meditsiiniteenustel hakkavad vaikselt suurenema. Ravimine on kallis ja enda lisakindlustamine seega igal juhul mõistlik.

Õnnetus ei hüüa tulles ja ka tööandja vaates on palju parem, kui inimene saab ravile või konsultatsioonile kohe, kui tal seda on vaja. Kui inimesel on tõsine tervisemure, vaevalt ta siis tööasjadeski on ülimalt efektiivne. Tark ning töötajast hooliv tööandja mõistab seda. Kindlustamist ja tervise edendamiseks tehtavaid kulusid ja põhimõtteid ei tohiks aga segamini ajada, et kui teed ühte, siis teist pole vaja.”

Alati saab paremini

Steve Jobs oli tihti öelnud alluvatele, kes tulid temalt mingile tööle hinnangut küsima, kui tal väga kiire oli: „Alati saab paremini“. Olen ametist tulenevalt rääkinud mitmete tööandjatega teemal, kuidas riik võiks seda väga head asja,  tervisekulude erisoodustusmaksu süsteemi, veelgi parandada. Hetkel oleks mul selleks üks konkreetne ettepanek. Erisoodustusmaksu arvestus võiks minna kvartalipõhiselt kuupõhiseks. Kui 100 eurot kvartalis töötaja kohta asemel pakkuda kuupõhist toetust ja tõsta 40 euroni kuus, siis potentsiaalne kulu tööandjale suureneks 400 eurolt aastas 480 euroni, praktiliselt oleks see ülimalt mõistlik kõigile. Riigitulud ei väheneks praktiliselt üldse, sest maksuvabast piirist üle tervisetoetuse maksjaid täna kuigi palju pole. Asjaajamises tekiks mingi selgem loogika, sest üldiselt kogu ülejäänud erisoodustuse (autod jms) deklareerivad ettevõtted koos TSD-ga iga kuu.

Põhiline võit oleks aga see, et tervise edendamisel kaoks ära selline „hoogtöö vorm“, mida täheldame praegu iga kvartali lõpus. Töötajatel, kellel on maksuvaba osa selleks ajaks kasutamata, tärkab vastupandamatu „terviseedendamise tung“ ja siis käiakse kampaania korras trennis ja massaažis. Kui uus kvartal algab, siis see tung väheneb hüppeliselt, et korduda taas kolme kuu pärast.

Riigile ja tööandjatele võiks seega kõige kasulikum olla, kui erisoodustusmaksu vabastus oleks nädalapõhine, sellega ergutaksime inimeste liikumisaktiivsuse regulaarsust veelgi, aga see muudaks maksuarvestuse meeletult keerulisemaks. Seega kõige mõistlikum oleks teha tervisekulude erisoodustuse arvestus kuupõhiseks, näiteks 40€ kuus.

Jevgeni Ossinovski, tervise- ja tööminister, perioodil kui maksumuudatus tekkis, ütles 2016 aastal nii:  „Tegemist on põhimõttelise tähendusega poliitikamuutusega, kus riik soodustab tööandja panust oma töötajatesse. Selle poliitika aluseks on arusaam, et Eesti inimvara arendamine on kolme osapoole – töötaja, tööandja ja riigi – jagatud huvi ja kohustus.“

Tänase tervisekriisi taustal ja kolme aastase kogemuse taustal, saame mõelda, kuidas tänast süsteemi kõigi osapoolte jaoks veelgi paremaks teha ja võimalusi selleks on.

Lõpetuseks oleks aga sobiv meenutada, et ei ravikindlustus ega tervisetoetus ei tee teie tervise heaks iseenesest mitte midagi. Ükskõik kui suur tööandja poolt makstav tervisetoetus ei edenda teie tervist, kui te ise seda ei tee.

Mati Alaver: ’96 aastal seisin ma teelahkmel. Niimoodi jätkata enam ei saanud

Nädalavahetusel taasavastasin enda vana Vimeo kontot, kuhu polnud aastaid midagi laadinud. Tuli samasugune nostalgiline tunne nagu vana pildialbumit lahti võttes, kus on pildid retkedest, kus ma lapsena vanaemaga koos käisin. Vanal Vimeo konto ei petnud mu ootusi, sest leidsin sealt kahtlemata kullafondi kuuluva teose.  Mati Alaveri tunniajane ettekanne aastast 2010 täispikkuses. Ebareaalne, kuidas ma selle olin unustanud? Milliseid teadmisi meie suusakindral aastal 2010 jagas, sellest oli mul ülimalt hägune mälestus. Aga mis seal ikka, vaatame siis üle.

Lasin mikrouunis paki popcorni paisuda, tegin tassikese teed ning sättisin end kuulama ettekannet, mille pidas oma võimete tipul olev treener, kes oli valitud mitmel korral Eesti parimaks ning saanud riikliku teenetemärgi. Ta rääkis spordist, mis oli tema kirg ja pühendumus ja millele ta oli pühendanud aastakümneid oma elust ning viinud oma sportlased selles maailma tippu. Ettekande toimumise päeval, 24. septembril 2010, oli ta mees oma võimete tipul. 4 kuud ja 5 päeva hiljem, kui Andrus Veerpalult võeti positiivseks osutunud dopinguproov, algas tema jaoks ilmselt õuduste unenägu. Aga see oli juba järgmises elus.

Rahvusvaheline Kepikõnni Liit Otepääl

Miks siis kindral Alaver, keda toona pigem suusaprofessoriks kutsuti, selle ettekande tol päeval pidas? Eestis toimus Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu treenerite konverents ja mina olin selle korraldajaks ning Alaveri ühe võtmeesinejana rääkima kutsunud. Võiks isegi ausalt öelda, et olin üsna veendunud, et ta on kogu ettevõtmise peaesinejana. Kogu ülejäänud värk, mis oli kahtlemata kasulik ja praktiline oli ikkagi nagu ansambel Bokassa kontsert Tartus enne Metallica lavale astumist. Olite te enne midagi kuulnud ansamblist Bokassa? Mäletate, et nad eelmisel aastal Metallicale sooja tegid? Vot mina ka täna ei mäleta mitte ühtegi teist ettekannet tollest seminarist.

Mati Alaver 24. septembril 2010 Otepääl esinemas

Igatahes Alaver oli nõus esinema ja isegi väikese avantüürina võrdlema suusatajate imitatsiooni treeningut kepikõnni treeninguga, kuigi ta rõhutas ausalt, et teab suusatamisest peaaegu kõike ja kepikõnnist peaaegu mitte midagi. Eriboonusena oli meil pärast loengut plaanis praktilises osas ka suusatajate imitatsioonitreening Väikesel-Munamäel, mida aitasid läbi viia kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu ja olümpiapronks Jaak Mae. Ühesõnaga see spordipäev tundus mulle toona veel palju parem kui juustukook maasikate ja šokolaadikastmega. Olin ise sellise programmi kokkusaamise üle vähemalt sama uhke kui mu kass, kui ta mulle järjekordse surnud linnupoja kabineti laua kõrvale on tassinud.

Eesti suusatajate edulugu Alaveri esituses

Mati Alaver alustas oma ettekannet pealkirjaga “Suusatamisest, kepikõnnist ja julgetest mõtetest” Eesti suusatajate eduloost ja see oli uhke. Kui võtta murdmaasuusatamise tavadistantsid, siis oli Eesti viimase üheteist aasta jooksul (1999-2010) maailma võidetud medalite arvult koguni viies riik. Eespool Saksmaad ja Soomet. Ebareaalne! Miks see oli nii läinud? Sellele oli tunnustatud treeneri peamine selgitus – tehtud oli väga kõvasti tööd ja targalt oli tehtud. Ettekande käigus sai selgeks, et Alaveri lemmik juhtimisteoreetik on Peter Drucker, kelle juhtimisfilosoofiat tsiteeris ta oma ettekandes mitmeid korda. Illustreeriv ja mõjukas oli ka Edisoni tsitaat, mis oli kuvatud Kristina Šmiguni pildi kõrvale: “Enamik inimesi ei tunne võimalust ära, sest see on riietatud tunkedesse ja näeb välja nagu töö”. Šmigun polnud pildil küll tunkedesse riietatud vaid säras fotol olümpiamedaliga, aga eks me saime aru, et tegu oli palgapäeval tehtud pildiga ja tunkedes pilte Alaveril võtta polnud.

Andrus Veerpalu ja Jaak Mae poseerimas kepikõnni juhendajatega Brasiiliast

  Edeva inimesena (tema sõnad) rääkis Alaver seejärel pisut iseendast. Kiirelt käis ta üle ülikooliaja, TÜ-s veedetud õppejõu aja ning aastad 1976-1992, mille tunnustatud suusatreener veetis treenides Eesti (NS)V suusanaiskonda. Sealt edasi, aga suusameeskonda. Saabus ka mõningane edu, mida Alaver küll ei maininud, aga mina, toonase suusahuvilisena, lasin enda peast läbi: verinoore Andrus Veerpalu 21. koht Albertville taliolümpial, Elmo Kassini MK etapi 5. koht Thunder Bay 1992. Kas need tulemused tulid juba tänu Alaverile või mitte?

Ettekande kõige huvitavam koht oli 1996. aastal. Selle aasta kohta kirjeldas Alaver, et TÜ pani ta murrangulistel aegadel valiku ette, kas täiskohaga või üldse mitte. Selle peale otsustas Alaver, et hakkab täiskohaga suusameeskonna treeneriks. 

Mati Alaver 24. septembril 2010 Otepääl praktilist suusaimitatsiooni tundi juhendamas

 Vahemärkus. Mina astusin TÜ kehakultuuri õppima 1996. aastal ja olin esimeses talvelaagris 1997. Seega Alaveri kuldsed õpetussõnad kehakultuuriteaduskonnas jäid mul napilt saamata. Meie suusatehnikat lihvis legendaarne Arne Kivistik ning hilisem Tartu abilinnapea aga toonane noor suusaõppejõud Tiia Teppan. Kasvuhormooni ega muid dopingaineid üliõpilastele toona ei soovitatud ja verd meil ei vahetatud, aga kuna 10 km klassikalises sõiduviisis suusavõistlus oli siiski kahenädalase laagri kavas, siis pidime iseseisvalt välja mõtlema, kuidas olla seal maksimaalselt edukas. Koos toakaaslase Ilmar Mõttusega, kes on täna Türi valla võrkpalliboss, olime kuulnud, et kofeiin on hea erguti, tegime endale enne laagri suusavõistluse starti hea kange musta tee ja startisime suurte lootustega rajale. Mina sain hea kursavenna Kristo Kangro järel teise koha, mille auhinnaks Kivistik ulatas Kääriku söökla õhtusöögilauas A5 suuruses õhukese diplomi koos sooja käepigistusega. Seda, et minu suhteline edu polnud kange tee teene, tõestas Mõttus-poiss, kes jõudis ka kuidagi läbi häda finišisse, venna käest saadud Soomest toodud sinine Karhu suusamüts uljalt peas viltu nagu Harri Kirvesniemil ning koht kuskil tagumises viisikus, kus edestas paari kursaõde, kes samuti suusatamisele aupaklikult Teie ütlesid. Kas Alaver oleks minust ja Mõttusest tõsisemad suusamehed voolinud jäi meil teada saamata.

 Tänase teadmisega, mis kõik hiljem on juhtunud, oli väga huvitav kuulata, kuidas Alaver kirjeldas oma toonast dilemmat umbes selliselt:

“Ma olin siis teelahkmel ja püüdsin välja mõelda, et mida ma olen saavutanud ja olin enda vastu aus, et ega ma midagi saavutanud ei ole. Ja ma olin aastal ’96 juba 42 aastane. Edasi mõtlesin ma, mida ma tahaksin saavutada ja kas mul on oskuseid ja andeid, et seda teha. Toona mulle tundus, et ma tean suusatamisest kõike. Olin läbi käinud kõik Nõukogude Liidus toimunud seminarid ja aastast 90 ka kõik Soomes toimunud seminarid, mis rääkisid tippsuusatamisest. Siis ma mõtlesin, et miks ma seda teadmist ei näita, miks ma ei vii ühtegi Eesti suusatajat maailma tippu. Oli aeg seista silmitsi reaalsusega.”

Edasi sukeldus Alaver pühendumuse arendamisse. Kurioosumina tsiteeris ta selle slaidi lõpus ei kedagi teist kui Donald Trumpi, keda toona nimetas “vastuoluliseks Ameerika ärimeheks ja multimiljonäriks”: “Kõige visam võidab.”

Käesoleval hetkel demonstreerib Trump seda visadust Ameerika kohtusüsteemi proovile pannes, kaevates  ja uuesti kaevatas erinevates osariikides valimistulemuste üle, mis teda presidendivalimiste võitjaks ei tunnista. Karta on, et lüüasaamisega peab jõuluks leppima temagi ning visa mees võib telekast vaadata filmi Visa Hing (ning kui soovi, siis ka Üksinda Kodus, kus Trump oma rolli sai tehtud).

Täna teame, mis juhtus edasi. Mati Alaveri täieliku pühendumise tagajärjel hakkasid suusatulemused paranema kiiremini kui Gunnar Hololei jõuaks öelda “Jüri Vips”. Jaak Mae Nagano 10 km klassikas OM kuues koht, Andrus Veerpalu kaheksas, Veerpalu aasta hiljem Ramsau MM maratonil hõbemedalil. 2001 Lahti MM – 30 km klassikas Veerpalu võidab 0,2 sekundiga Frode Estilit ja tuleb esimest korda maailmameistriks. Aasta hiljem Salt Lake City taliolümpial 15 km klassikat Eesti kõigi aegade triumf, Veerpalu võitja ja Jaak Mae kolmas. Ja see jada jätkus veelgi. Teame ja mäletame neid hetki.

Vastupidavuse treeningu A&O

Ilmselt ei ole mitte keegi mitte kunagi, sealhulgas Aivar Rehemaa, kelle telefonis teadupärast on Alaveri number kiirvalik number 1, seadnud küsimuse alla Mati Alaveri pädevust vastupidavuse alase treeningplaani koostamise osas. Õnneks pühendas Alaver suure osa oma toonasest ettekandest vastupidavusspordialade treeningu ülesehitamisest rääkides. Põhilised punktid vastupidavustreeningu gurmaanidele kaasa võtmiseks sellest loengust olid sellised:

  • 80-85% oma treeningajast treeni madalal intensiivsusel, milleks võiks lugeda ca 10 pulsilööki alla oma aeroobse läve. See ehitab üles korraliku lihasvastupidavuse baasi, aitab efektiivselt töötada südame-vereringe süsteemil ning efektiivselt toimima panna laktaadi eemaldamise mehhanismid.
  • 7-9% treeningute kogumahust on sportlane valmis maksimaalse intensiivsusega tööks. Pange tähele kui väike ja täpne vahemik – 7-9%. Keskmine apteeker viskab sulle sellest laiema käega ükskõik millist retseptiravimit!
  • Mida see siis praktikas tähendab? Alates juulist kuni märtsini kaks tugevat tempotreeningut nädalas vahemikus 1-2 tundi. Juulis minnakse kuni laktaadini 3 mmol/l, oktoobrist alates hooaja lõpuni 4-8 mmol/l.
  • Kuna suusatamises on mass-stardi osatähtsus kasvanud (NB! jutt oli aastal 2010), siis tuleb päris palju ettevalmistust panna ka jõusaalitreeningule. Enamasti oma keharaskusega või väikeste lisaraskustega. 

Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja seminaril osalejad liikumas mööda Tartu Maratoni rada Väikese-Munamäe tõusu suunas

Suusa-imitatsioon ja kepikõnd

Pisut ettekandest pühendas Alaver ka suusa-imitatsiooni ja kepikõnni võrdlusele. Imitatsiooni eesmärk on suvel keppe kasutades teha võimalikult suusatamise lähedast liigutust. Kasutakse nii aste-, jooksu- kui hüppesammu ning koormus võib ka astesammu kasutades minna vägagi suureks ning laktaat tõusta 4-10 mmol/l, kui raja reljeef on raske.

Seda, et see nii on saime toona omal nahal tunda, sest Alaveri loengule järgnes praktiline imitatsioonitund Väike-Munamäel, kus tehnikat aitasid sättida ja osalejaid inspireerida ka meie olümpiamedalimehed. Oleme ausad, see trenn oli tõesti megaraske ja on mul tänaseni meeles. Kui keegi, kes selle meenutuse siiani on läbi lugenud tahaks proovida, siis ma olen valmis iga kell meenutama seda ja munakale ronima minema. Lihtsalt kirjuta mulle ja teeme ära, saab ikka väga korraliku treeningu lihastesse.

Ettekande järelkajad

Kui sportlik nädalavahetus kepikõndijatel Otepääl oli möödunud, siis tagasiside oli muidugi positiivne. Eks paljuski on alati sellist rõõmu sellest, et üle maailma oli kokku tuldud ja õhtul koos mõni klaas veini joodud ja spordi- ja lobajuttu aetud. Seminari parima osana toodi mõistagi välja just Alaveri ettekanne ja hilisem praktiline workshop, kus osalejad said Mae ja Veerpaluga koos pilti teha ja end hingetuks ronida. Ise olen ka täheldanud, et iga raske trenni järel oled sa õnnelik, et sa sellega hakkama said ja praktiliselt mitte kunagi ei kahetse, et trenn sai ette võetud.

Natukene küll sain tõreleda rahvusvahelise alaliidu juhatuselt, sest viimasel hetkel pidin Alaveri ettekandele tellima sünkroontõlke. Ma täiesti ausalt ei tulnud selle peale, et isegi küsida Alaverilt, et mis keeles ta kavatseb rääkida. Ikkagi rahvusvaheliselt tuntud suusatreener. Olin väga veendunud, et ettekanne rahvusvahelisel koolitusel tuleb inglise keelne. Mõni päev enne ettekannet, kui eestikeelsed slaidid tulid ja ma tegin märkuse, et need võiks olla ka osalejatele arusaadavas keeles, tunnistas Alaver, et tema on arvestanud sellega, et ta räägib eesti keeles. Oli vajadusel valmis soome või vene keeles tegema ettekande, millele ma ei saanud alla kirjutada. Nii need eurod lõpuks kulusid tõlkimisele ja masinatele, mida tõlke kuulamiseks vaja ja MTÜ-del nagu Kepikõnni Liit ei ole kunagi neid eurosid kontol ülemäära palju. Aga väikesest finantsilisest tagasilöögist hoolimata sai minu meelest kokkuvõttes siiski väga uhke asja.
Pool aastat hiljem, kui Veerpalu dopingukeiss tuli avalikuks kirjutasid mõned osalejad mulle selle kohta, et kas ja mida ma tean. Aga mina toona uskusin Andrus Veerpalu (kuigi mitte niipalju, et FB kommuuniga liituda) või tahtsin lihtsalt Eesti spordi au kaitsta ning kirjutasin vastuseks, et teemad on edasi kaevatud  ja küll tõde lõpuks selgub. Eks tõde CASi otsus selguski, õigus vist pigem mitte.

Täna on mul aga ülihea meel, et selline ettekanne on täies mahus säilinud ja sellega saab kaasa mõelda. Mingis mõttes on Alaver ju geenius ja mingis mõttes kurjategija (ikkagi kohtus karistatud). Tema ettekannet kuulates on aga üheselt selge, et tema jaoks ei tundu, et ta on üldse midagi kunagi valesti teinud. 

Eks siis nautigem seda geeniust ja õpime sellest. Teisalt, oleme ettevaatlikud ja püüame ära tunda need kohad, kus meie mõtlemine võib minna nii valesti, et me hakkame suure mastaabiga sigadusi enda jaoks õigustama ja ise seda kõike siiralt uskuma. Mul ei ole täna kahtlust, et Mati Alaver oli toona ja on täna veendunud, et ta on käitunud absoluutselt õigesti ja teisiti polekski saanud nende tulemusteni jõuda. Kurb on siinjuures see, et me ei tea ja ei saa kunagi teada, kas tal on selles õigus.

Igatahes tänud Mati Alaverile veel täna selle loengu eest, mis oli kõike: huvitav, mõtlemapanev, õpetlik.

Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu konverentsil osalejad Otepääl. Kepikõnnitreenereid Uus-Meremaalt, USAst, Suurbritanniast, Jaapanist, Sloveeniast, Lõuna-Koreast ja igalt poolt mujalt. 24. september 2010 Otepää.

Vaata Mati Alaveri ettekande videot täispikkuses

Mati Alaveri ettekanne from Marti Soosaar on Vimeo.

Endomondo paneb putka kinni. Kuhu edasi?

 3. novembril saatis fitness äpp Endomondo kõigile kasutajatele uudiskirja, et uuest aastast lähevad putka uksed pauguga kinni. Kuna minu hinnangul on tegemist olnud ühe kõige mugavama ja mis peamine tasuta vastupidavustreeningu jälgimise äpiga ja kindlasti ühe eestlaste lemmikuga selles kategoorias, siis kahtlemata tuli see uudis nagu külm dušš. Selle vahega, et külm dušš on üldiselt tervislik ja meeldiv, pärast kui oled end hommikul kuiva karedaga rätikuga üle hõõrunud, aga see uudis polnud. TASUTA on muide päris oluline argument, sest nagu eesti rahva vanasõna ütleb, siis iga eestlase lemmikjook on tasuta jook.

Endomondo ametlik teadaanne sulgemise kohta 

Mulle see päris maailma lõpp ei olnud, sest eks see Endomondo oli mingis mõttes nagu ta oli. Kord läks meelest see õigel ajal käima panna, kord kinni panna, mõnikord sai telefonil akut tühjaks. Minu isiklik lemmikjuhtum oli sel suvel, kui telefoniaku sai tühjaks virtuaalse rulluisumaratoni distantsi läbimisel 300 m enne finišit.

Meenutus kuidas mu telefoniaku lõppes 300 m enne Tartu Maratoni rulluisu virtuaalmaratonidistantsi täitumist.

Õnneks mõtlesin lahenduse siiski välja. Kui jõudsin koju, siis laadisin telefoni, käivitasin uuesti Endomondo ja tegin oma puuduvad 300 m ära. Maratonimedal auga välja teenitud ja ka Endomondole siin tänud, sest mu trenn “jooksis” ikka edasi kui telefon uuesti käima sai pandud.

Ise olen erinevaid aktiivsusmonitore katsetanud ja nüüd kuu aega jooksnud kasutades elus esimest korda Apple Watchi. Valisin kõige uuema 6 seeria kella, aga puhtalt jooksutrenni registreerimise mõttes tundub palju kiidetud õunafirma kell mulle tasuta telefonis olev Endomondo äpiga umbes võrreldavalt hea asi.

Telefoniäppide kindlaks miinuseks on see, et kui päriselt võistlema või lõike jooksma lähed, siis sa telefoni ju taskusse ei pane, seega mu nobedamate jooksude tulemused seal nagunii kunagi ei kajastunud, enamasti ainult trenni löntsimised. Ants Nurmekivi oleks TÜ kehakultuuripäevadel nimetanud neid aeroobse võimekuse tõstmise treeninguteks. Samas tasuta asjana vastupidavusalade sõbrale-jooksuharrastajale igapäevase treeningu mõõtmisel on Endomondo hindamatu abimees. 

Lõppude lõpuks teeme ju trenni ikkagi enda pärast ja minu jaoks nende andmete kaotus kindlasti tsunamina trennimotivatsiooni minema ei pühiks. Samas, saan aru kõigist, kes on järjepidevalt juba pea 10 aastat seal trennipäevikut pidanud, et see kindlasti ei ole neile meeldiv uudis ja paneb küsima, mis edasi.

Endomondo on surnud, mis saab edasi?

 Möödunud nädalal sattusin koos trennis jooksma poolmaratoni distantsi koos kunagise ülikoolipäevade sõbra Erkki Toriga, keda polnud ammu näinud ja kes on aastaid oma jooksutreeningute logi hoidnud just Endomondos ja otsis nüüd lahendust, et mis ja kus edasi saab. Ta pole päris kindlasti ainuke, kes mõtleb nii.

Under Armour, kellele Endomondo kuulub, soovitab ümber kolida enda teisele platvormile MapMyRun. Paneb muidugi küsima, et miks kasutajana peaksime nüüd Under Armourit tulevikus usaldama? Äkki aasta pärast tuleb uus uudis, et paneme selle ka kinni ja keskendume korvpalliketside või iluvõimlemisekurikate tootmisele? Lisaks, kui teil on kaks samasugust keskkonda, kas oleks keeruline olnud neil endil viia need keskkonnad vaikselt-vaikselt kokku, selle asemel, et võrdlemisi kalli raha eest ostetud platvorm lihtsalt kinni panna ja kasutajad kebabi sööma saata?  

Vahemärkus: 2015 aastal maksis UA Endomondo eest 85 miljonit USD ja toonasel shoppingutuuril osteti veel üks maailma suuremaid toitumise jälgimisäppe MyFitnessPal 475 M USD eest.

Valetaksin, kui ütleksin, et ma olen hullult aktiivselt oma treeninguid Endomondos registreerinud. Vahelduva eduga tubli jooksuharrastajana olin Endomondosse märkinud treeninguid alates 2011 aastast, seda samuti vahelduva eduga. Vahepeal kasutasin teisi seadmeid, vahepeal unustasin, aga siiski oli seal kokku ca sadakond erinevad jooksu-, ratta-, suusa- ja kepikõnnitreeningut. Kui nüüd Endomondo uksed kinni paneb, siis nagu polekski neid teinud? Otsustasin siiski otsida varianti oma treeningute andmed alles hoida.

Kaalusin kiirelt peas erinevaid variante ja otsustasin, et proovin oma Endomondo trennid importida Stravasse, mis on teine mu sõprade seas enim kasutatud tasuta trennide regamise äpp. Mida olen ka väga pisteliselt varem testinud. Konto on mul seal juba ka ligi 5 aastat olnud, aga trenne ehk registreeritud kümmekond. Kerge Google päring ütles, et asi on tehtav, kuid kui tegema hakkasin siis leidsin, et liiga kerge see siiski pole.

Esmalt on muidugi see mõte, et manuaalid on lollidele. Lendan lihtsalt peale ja vajutan kuskil menüüs suurelt olevat nuppu “impordi mu Endomondo treeningud”. Nii lihtsalt see siiski ei käinud ja pidin ikkagi päriselt Strava poolt kirjutatud juhendit lugema hakkama.

Strava ametlik juhend, kuidas Endomondost kogu mant Stravasse saada

Juhendit lugedes sai mulle selgeks, et kui sooviksin kogu oma Endomondo ajaloo Stravasse tõmmata, siis tuleb seda teha selliselt, et kõik Endomondo treeningute GPX failid ükshaaval alla laadida ja siis need Stravasse üles laadida. Üles laadida saaks ka 25 faili korraga, aga Endomondost kahjuks mingit kõigi trennide korraga allalaadimise võimalust ei ole. Sellest igavam töö oleks ilmselt ainult konservivabrikus kilude karpi panemine või mõne Helmena Riigikogus umbusalushääletusel osaleda.

Pääsetee siiski on olemas

Õnneks avastasin aga kasuliku abilise, millest võiks sullegi kasu olla. Selline teenus nagu tapiriik.com lubas, et suudab syncida treeninguid erinevate keskkondade vahel ja teiste seas on olemas nii Endomondo kui ka Strava. Lisaks väikese aastatasu eest (2$ aastas lubab tegija, et suudab pakkuda ka automaatse sünkroniseerimise võimalust.

 Tapiriik.com lubab sul oma treeninguid sünkida erinevate treeningplatvormide vahel

Sidusin oma Endomondo ja Strava kontod tapiriik.comiga ja vajutasin sünkroniseerimise nuppu. See näitas, et minu sünkimise töö läks järjekorda. See järjekord oli küll pikem kui taarpunkti saba 1986. aastal Tartus Veeriku poe taga, sest see syncing oli Tapiriikis ees õige mitu tundi, kui ma sinna tagasi läksin. Lõpuks juba enam ei viitsinud refreshida ja tuin tagasi teenusesse järgmisel päeval. Nüüd tundus, et sünkimine on lõppenud ja õnnestunud. Tõepoolest, hulk uut materjali oli ka Stravasse tekkinud, teiste seas näiteks mu jõuluõhtul 2011 joostud 16 km treening.

Tundub nii, et saame Endomondo saata väärikalt igavesele unele ja oma 10 aasta tagused trennimaterjalid siiski alles hoida. Panin Strava nüüd täna väärikale proovile ja tegin viimase aasta pikima jooksutrenni Strava abi kasutades. Töötab küll ja nagu näete, siis sain uue rekordi kohe kirja.