Autori admin postitused

Tartu Debati võitsid Lukas ja Tõugu

Kui pärast valimisdebatte on tavaks hinnata, kes võitis, siis pärast Tartu valimisdebatti tuleb tunnistada, et võidu võttis kogemus ja parim kandidaat debatis oli Tõnis Lukas. Väärikas ja väljapeetud esinemine, konkreetne ja sundimatu jutt, vahepeal viskas naljagi, mis näitas, et erilisi pingeid peal polnud. Kuskil kinni ei jooksnud ega ämbrisse ei astunud. Suutis muude asjade juures kenasti oma jutupunktid nagu Kivisilla taastamise sisse tuua. Kohe näha, et kogenud poliitik.


Teiseks suurimaks võitjaks selles debatis oli kahtlemata Roheliste kandidaat Johanna Maria Tõugu. See areng, mis on noorel inimesel olnud sellel perioodil, kui talle see suur vastutus on pandnud on muljetavaldav ja areng debatist debatti on väga suur. Kui esimene kord hääl kuuldavalt värises, siis seekord kaugeltki enam mitte. Oma jutupunktid tulid väga kenasti, enesekindlalt ja konkreetselt. Võib olla oleks tahtnud rohkem näha seda, et mingites küsimustes oleks olnud mängulist ja sundimatut reaktsiooni sellele, mida poliitilised oponendid ütlesid või enam viidatud teiste puudujäämistele. Kui aga keegi tahab viidata tema noorusele ja kogenematusele poliitikas, siis tuleb meenutada, et Tõnis Lukas 30+ aastat tagasi polnud ju ka teab, mis vana ja kogenud poliitik. Roheliste võit oli kindlasti ka see, et lõppude lõpuks oli üks debatt, kuhu ka osalema kutsuti, sest mitmes teises kanalis eetrit ei antud.


Oma tegid debatil kenasti ära Kristina Kallas ja Lemmit Kaplinski. Hindeks 5-. Saate võib olla kõige nutikam vastus tuli ka Kaplinskilt, kui saatejuhid transpordi teema blokis uurisid, et milliseid ühendusi sotsid eelisarendaksid, siis vastus oli: “Eeskätt vaimseid ühendusi.” Kui mingil põhjusel ja valijate soovil peaksid reform ja sotsid Tartus uuesti jätkama, siis tuleks Kaplinski Klaasi asemel linnapeaks panna.


Mis Kallast puudutab, siis ma ei saa üle sellest, et minu jaoks on E200 lihtsalt aruka inimese protestipartei. Protestiparteisid oleme näinud küllalt ja nende saatuseks on ikka olnud hääbumine, sest oma nägu on lihtsalt puudu. Kuigi programmis on nad olnud erinevad, siis minu jaoks läheb E200 lihtsalt samasse jadasse, kus on ees juba 90-ndate erakond Parempoolsed, Res Publica ja Vabaerakond. Nad tulevad korraks, lehvitavad rahvale ja lähevad uuesti minema. E200 peab kõvasti vaeva nägema, et sama saatus ei tabaks 5-6 aasta pärast ka neid.


Jaan Toots ja Keskerakond. Kogu tema olekust ja jutust on aru saada, et ta on vähese jutu ja suuremate tegude mees. Ma arvan, et paljudel poliitikutel võiks sellest olla õppida. Aga mul on tunne, et see ei ole see poliitiline stiil, mida Tartu valija, või üldse valija, kes koguneb hääletuskasti taha oma sedelit kasti panema, näha soovib. Valija tahab ilmselt enam selgitusi, miks mingit asja teha, mitte ainult konkreetset, võib olla küll õiget, juttu, mida teha tuleb. Ma poleks üllatunud, kui Keskpartei jääb sel korral Taaralinnas alla 5%.


Loone Ots ja EKRE. Loone tundub muidu nii tore vanaproua ja ta ei ajanudki väga hullu suust välja. Isegi teele pandud miinist mošee ehitamise kohta Tartus suutis arukalt välja ujuda, lubades rahvahääletust (kuigi ma ei tea kui keegi sooviks oma kulu ja kirjadega sellise asja ehitada Tartusse, kas rahvahääletus oleks ühe planeeringu kinnitamise jaoks mõistlik lahendus. Isegi palju olulisemas teemas, nagu Keskpargi küsimus seda ei ole tehtud). Aga olgu proua Ots milline ta on ja keskmisest EKRE poliitikust lõpmatuid kordi asjalikum – teadupärast matemaatikas midagi on mitte millestki lõpmatuid kordi suurem suurus – aga tema ei ole tegelikult EKRE nägu. Sestap on keeruline kujutada, et EKRE ükskõik millise realistliku tulemuse korral Tartus võimule saab.


Aga mida me siis arvata praegusest linnapeast Urmas Klaasist ja Reformierakonnast? Väljapeetud ja sorava jutuga poliitik. Puistab arve ja muid fakte varrukast nagu külvimasin viljateri. Aga mitte kuidagi ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta oli ainuke mees kogu seltskonnas, kes oli nö. ilmeksimatu ja teadis kõiki vastuseid, hoolimata sellest, mida rahvas arvab. Plaan on paigas ja Reformierakonna plaan on alati õige plaan. Rahvast kuulata pole vaja. Väga seda moodi Klaasi kõik esinemised on, kus ta klaasistunud näoga selgitab kõigile, kuidas rahvas ja teised parteid on eksinud, kuid Reformierakond tuleb taas ja päästab päeva. Reformierakonnal oleks ammu aeg teha ka oma juhtnägude hulgas vangerdus ja edutada oma ridades abilinnapea Raimond Tamm, kes kuulab inimesi märksa rohkem ja vähemalt ei ürita teistest jätta muljet nagu rumalatest inimestest.


Kogu debatti kokku võttes ja olles kuulanud ka Pärnu ja Narva debatte ERR-ist ning uudistest Tallinna valimistralli näinuna, ütleksin, et Tartu linna seis ei ole väga hull ja meil on palju mõistlikke valikuid. Võib olla isegi rohkem kui ülejäänud mainitud linnades kokku. Piinlik ei hakanud seekordset poliitilist debatti kuulates ja iga kord seda lauset kahjuks Eestis viimastel aastatel öelda ei saa.


Aga teie minge valima, kui veel käinud ei ole. Näitame, et Eesti on jätkuvalt e-riik ja teeme selle e-hääletuse rekordi ära.

Link “Valimisstuudio” Tartu debatile

Kas võidab Hamilton, Verstappen või rohepööre? Autospordiliidu vastutusest ja jätkusuutlikkusest

Eesti on autovõidusõidu maa. Ott Tänakusse usub meil kordades rohkem inimesi kui ükskõik millisesse jumalasse. Sorry, Urmas Viilma. Kirikuid Tänaku auks veel püsitama pole hakatud, aga film tehti juba ära. Jüri Vipsi nime teab samuti iga teine eestlane ning tema läbilöök vormelivõidusõidu kõige teravamas tipus on loodetavasti väikese aja küsimus. “Kui seda ebaõnne sel hooajal Tänakul ja Vipsil vaid pisut vähem oleks,” ohkab paadunud kodumaine spordisõber.


Tänane autode võidusõidu maailm ja selle fännamine on rohelise mõttemaailmaga inimestele muidugi väga vastuoluline teema. Sisepõlemismootorite jätkuv fetišeerimine, mida tänane autovõidusõit suures osas on, on kahtlemata kurb. Ma ei räägi siin ainult 50 autost, kes WRC sarjas 300 km ralli läbimise järel väikese koguse naftat ära põletavad, vaid eeskujus, mida see annab kogu maailmale.


FIA ehk rahvusvaheline autospordiliit väidab oma avalehel, et nad on jätkusuutliku mootorispordi arendajad. Paraku sel nädalal Jaan Martinsoni poolt Delfis välismaterjalide põhjal refereeritud lugu, kuidas elektrivormelite võidusõit hääbub näitab küllaltki vastupidist suunda (“Elektrimootoritele lüüakase hingekella” Jaan Martinson Delfi 28. september 2021 https://sport.delfi.ee/artikkel/94651937/elektrivormelitele-luuakse-hingekella) . FIA ei suuda elektriautode võistlusi kuidagi publikule maha müüa ning suured autotootjad eelistavad jätkuvalt F1 sarja. Aga mind ja teisi rohelisemalt mõtlevaid spordihuvilisi jääb painama küsimus, et kas nad tegelikult püüavdki seda teha?


Mina ei vaata F1 sarja telekast juba aastaid, kui just kuskil kohvikus või pubis see parasjagu ekraanil pole. Punktiseisudega olen kursis uudiste vahendusel, kuna kõik meediakanalid neid uudiseid kajastavad. Põhjuseks pole niivõrd see, et see on juba aastaid Eesti teleekraanilt kadunud meelelahutus. Ma ei vaata neid võidusõite lihtsalt sellepärast, et minu meelest ei toimu seal pärast esimest kahte ringi mitte midagi huvitavat. Suures plaanis loksuvad kohad paika stardijärgselt ja autod tiirutavad mitu tundi enam-vähem samadel kohtadel ning tehakse vaid üksikud möödasõidud. Eeldusel, et mõni soosikutest pole mingil põhjusel kvalifikatsioonis ebaõnnestunud ja alustanud võistlejaterivi lõpust. Sellisest autode ringrajal tiirutamisest huvitavam ja sündmusterohkem on isegi keskmine Tour de France’i sile etapp.


Kuna ma elektrivormelitest midagi ei teadnud, siis Martinsoni artikli lugemise järel võtsin Youtube lahti ja vaatasin natukene neid masinaid ja nende sõitmist. Oleme ausad, see on väga täpselt samasugune nagu F1. Telekast näevad autod üsna sarnased välja, sõidujoonis, boksipeatused. Kõik on üsna täpselt visuaalselt sama. Ainuke vahe on ilmselt selles, et olles F1 etapi ajal kuskil linnas, kus see toimub, siis lähema 2-3 km kaugusel kuuled sa nende mootorite möirgamist ja kiunumist, isegi kui sa sinna ringrajale ise kohale läinud pole. Elektrivormelite ringisõitmist sa tõenäoliselt nii kaugele ei kuule.

Miks elektrivormelitega ei sõida maailma parimad piloodid?


Maailmas on olemas minu jaoks veider kildkond inimesi, kes suudavad aru saada ja jälgida kreeka-rooma maadluse nüansse ning neid nautida. Kui keskmine spordisõber näeb matil kahte tursket meest üksteisest kinni hoidmas ja ringiratast tammumas, siis maadlusgurmaan vaatab maadlejate käteasendit, elab innukalt kaasa sellele, kuidas nad otsivad haaret higist (või mõnest kreemist) libedast vastast ning innustub sellest kuis jalad töötavad otsides vastase nõrkusi ja kaitstes enda omi. Spetsialistile võib see kõik olla meeletult põnev, mis keskmise televaataja jaoks surmigav. Kui ma nüüd samuti oletan, et maailmas on miljoneid vormelifänne, kes naudivad vormelisõidu nüansse peensusteni ja kes on valmis ringide kaupa jälgima, kuidas Verstappen püüab Hamiltoni tuulest väljuda ja lõpuks see üks möödasõit kahe tunni jooksul ära teha, siis need nüansid on täpselt sama põnevad, kui mainitud maailma tippsõitjad sõidavad sisepõlemis- või elektrimootoriga vormelis.


Elektrivormeli tänase eksistentsi probleem ongi tegelikult see, et FIA läheneb selle propageerimiselt valest otsast. Seda sarja tehakse selleks, et näidata, et oleme justkui midagi teinud ja maailm muutub rohelisemaks, aga tegelikult neid päriselt ei koti. Kõik saavad aru, et F1 on suur kaubamärk ja seal sõidavad maailma parimad sõitjad. Selle vastu on elektrivormelil võimatu võistelda. Miks peaks publik huvituma teisejärgulisest sarjast kui maailma tipud sõidavad F1-s? Miks kedagi peaks huvitama mingi uus vormelisari, kui F1 on kaubamärk, mis on turul olnud üle 70 aasta? Seni kuni FIA ei tee pingutusi, et reformida F1 ja kasvõi samm-sammult liikuda selles suunas, et see muutuks lõpuks elektriautode sarjaks, seni elektrivormelite võidusõit tõepoolest kedagi huvitama ei hakka.


Heaks eeskujuks vormelitele võiks olla “tänavasõidu” autode võidusõidusari WRC, mis tulevast hooajast läheb sisepõlemismootoritelt lõpuks üle hübriidajamitele. Seda sammu ei teinud FIA kahtlemata seepärast, et neid huvitab jätkusuutlik mootorisport, vaid seetõttu, et need vähesedki autotehased, kes hetkel võistlustules on, oleks muidu sellest mängust lõplikult välja astunud, sest sisepõlemismootoriga masinat ei ole mõtet enam edasi arendada. Turg nõuab juba midagi muud.


Samm õiges suunas, kuigi terve mõistus tõrgub aru saamast, miks ei tehtud kohe suuremat sammu ja ei minda üle elektriautodele? Kas selleks, et saaks osalevatele tiimidele 3-5 aasta pärast jälle megasuured arenduskulud kaela ajada? Rallisõbrad samal ajal kurvastavad, et tiitlile konkureerivaid võistkondi on WRC-s ainult kaks ja andekatele sõidumeestele pakkuda vaid suurusjärgus 10 töökohta kogu sarja peale.
Olles ise spordimaailma toimetamist ja selle juhtimist kõrvalt aastaid näinud ei pane mind ühest küljest imestama see, et spordiorganisatsioone saab tihtilugu võrrelda autodega, kus on kaks piduripedaali ja gaasi ning rooli polegi. Sõita suudavad sellised organisatsioonid vaid mäest alla ja ühes suunas. Teisest küljest paneb see mind ikka ja jälle imestama, kust ikka ja jälle tulevad idiootsete ja ahnete reformide ideed, aga vajalikke asju ei suudeta teha. Võtame näiteks FIFA. Selle asemel, et mõelda, kui palju suuremalt ja ägedamalt välja tuua naiste MM-i, tahavad FIFA bossid meeste suurima tiitlivõistluse intervalli tuua 4 aasta pealt 2 peale, marginaliseerides sellega regionaalsed ning naiste tiitlivõistlused, justkui saaks ühte lehma kaks korda järjest lüpstes temalt kaks korda rohkem piima. Selle projekti taga on puhas spordijuhtide ahnus, aga mida me räägime spordialaliidust, mis on just hiljuti maailma suurimad tiitlivõistlused andnud korraldada Venemaale ja Katarile.


F1 on FIA jaoks kahtlemata sari, mis on nagu muinasjutu eesel, kes igaks hommikuks talli kuldmünte täis toob. Kallid sõbrad autospordis, ärge siiski kullasäras unustage oma eeslile süüa panna, muidu ühel hommikul on teil tallis kulla asemel hoopis surnud eesel, kelle nahast saab heal juhul veel ainult kasuka teha, ei enamat. See on ju tore, et teie autospordi sari on täna populaarne ja köidab rahvast, aga sama moodi köidaksid inimesi rüütliturniirid või gladiaatorite võitlus. Kõigile arusaadavatel põhjustel neid võistlusi tänapäeval meile enam ei pakuta. Lihtsalt sellepärast, et see ei ole eetiline.

“Elektriautod saastavad ju sama palju, lihtsalt saaste tekib teises kohas?”


Ahjaa, mul on ka hulk sõpru, kes alati, kui jutt on elektriautodest hakkavad rääkima sellest, kuidas need ei ole üldse keskkonnasõbralikud tegelikult. Kuidas laadimiseks saadavat energiat toodetakase põlevkivist ja maagaasist ja kuidas lapsorjade vilkad näpud kuskil Kongo DV-s koobaltit kaevandavad, et elektriautodele akusid toota. Järelikult kogu see elektriautode asjandus on tegelikult sama räpane kui diislipõletamine? Miks siis seda peaks üldse propageerima.


Ma toon teile ühe robustse näite. Kujutage ette, et teil on üks vaimselt ebastabiilne sugulane. Ütleme, et ta on onu Anton. Tal on mania roosa värvi suhtes. Ühel suuremal sugulaste kokkusaamisel teie juures otsustab onu Anton sugulasi üllatada sellega, et on kaasa võtnud suure poti roosat värvi ja kallab nüüd selle kest pidu teie elamisse laiali. Pole just kuigi meeldiv ja ilmselt te onu Antonit edaspidi koosistumistele ei kutsu. Aga kujutage nüüd ette, kahte alternatiivi. Esimeses neist kallab onu Anton need 5 liitrit värvi esikuvaibale. Teise juhul jookseb mööda korterit ringi värvipüstoliga ja pritsib selle igale poole mööda elamist laiali: lakke, seintele, vaipadele, diivanile, külaliste peale, voodilinadele, isegi koera värvib roosaks. Millisel juhul on sul lihtsam ootamatult tekkinud ebameeldivale värviprobleemile lahendus leida ja kogu elamine uuesti puhtaks saada?


Seega, soovitan vaadata kogu seda elektriautode kontseptsiooni edendamist selles võtmes, et sisepõlemismootorite kadumisel tulevikus, mis täna piltlikult öeldes sinu elutoa ja köögi täis tossutasid ning kõigi naabrite oma kah, võtame me napaka onu Antoni käest värvipüstoli ära ning edaspidi on meil juba palju lihtsam tema laga ära koristada. Probleem on palju paremini piiritletud ja seega ka hõlpsamini lahendatav.


Minu üleskutse autospordi eestvedajatele on olla rohelise pöörde tõeline eestvedaja ja aidake suunata tulevikku. Selle asemel, et täna oma rahalehma lüpsta ja mõelda, kas lüpsimasinale, saaks kuidagi turbokäigu installeerida, mõelge, kuidas enda sarja tuntust ära kasutada selleks, et maailmas midagi positiivsemaks muuta. Aitab juba sajandat aastat järjest panustamast legendaarset Ilfi ja Petrovi Kuldvasikast tuttavasse “gnuu antiloopidega” võiduajamise edendamisse. See on lihtsalt nii 1920. Palun arendage tuleviku autosporti.


Ceterum censeo, head F1-st kirjutavad ajakirjanikud, tuleb lõpetada massiline uudiste tootmine sellest, kuidas Michael Schumacheri seisund on jätkuvalt kõigile teadmata. Me oleme seda juba kuulnud.


PS Full disclosure. Kahjuks sõidan ka ise veel täna 5 aastat vana Škodaga, mis on keskmisest üsna palju ökonoomsem, kuid sõidab siiski diisliga. Ilmselt peate mu juttu lugema natukene selles võtmes, et “tehke nagu ma ütlen, mitte tehke nagu ma teen”. Elektriauto ostmine pole täna mulle isikulikult olnud piisavalt ökonoomne lahendus, aga igal juhul tervitan ma häälekalt kõiki initsiatiive, mis liigutavad maailma selles suunas, et mitte ainult minul, vaid kõigil teistel mugavatel inimestel oleks mõistlikum loobuda isiklikust sõiduautost või osta elektriauto. Eesmärk peab olema mugavus ja ökonoomsus teha võimalikult loodussõbralikuks.

EKRE on eestlaste populaarseim valik. Kas nii siis jääbki?

Lõpuks juhtus see, mille hingust oli õhus juba kevadest saati. Ajad asja, mis ammu on aetud, nagu laulis Tanel Padar. Eesti valijate uueks lemmikerakonnaks on EKRE. Palju õnne! See on kindlasti märgiline teetähis partei ajaloos ja tööd on selle saavutamiseks tehtud kindlasti mehemoodi.

Tuleb tõele au anda, et suurem osa eestastest on täna siiski hämmingus. Kuidas on see võimalik? Ausalt öeldes ei osanud minagi kunagi arvata, et sellise stiiliga nagu Donald Trump on võimalik poliitikas läbi lüüa. Täna oleme seda juba Ameerikas näinud korra ja ka teisel korral oli Trump presidendivalimistel tugevas konkurentsis, kuigi iga mõtlev inimene nägi kui segast juttu see härra suust välja ajas ja ei kohanud tagasi ka lausa valetamast.

Meie õnneks olid Ameerikas olid presidendivalimised siiski ainult kahe tõsiseltvõetava kandidaadiga ning üsna kindlasti see asjaolu ja vabariiklaste ajalooline valijatebaas andis teatava võimenduse Trumpile. Eestis on erakondade maastik kõigi mõistlike valijate jaoks õnneks kirevam ja siin EKRE-l 51% võimalust jõuda pole.

Paljud poliitikavaatlejad on juba mitmeid kordi oma sõnu sööma pidanud. Mõned uskusid, et EKRE klaaslagi on 10%, teised, et 16% peal. Üle 20% ja Eesti kõige populaarsem erakond, see ometi pole võimalik!? Tuleb välja, et on. Aga klaaslagi tuleb varem või hiljem kindlasti vastu. Vaadates eestlaste seniseid varasemaid lemmikerakondi läbi ajaloo – Isamaa, Koonderakond, Res Publica, Keskerakond, Reformierakond – siis mõistlik oletus on, et see tuleb kõige hiljemalt umbes ⅓ toetuse juures. Valitsuse moodustamiseks ei piisa neile sel juhul ka Helir-Valdor Seedri jäägitust toetusest, kes täna ilmselt haub juba järgmisteks Riigikogu valimisteks, milliseid reforme, peale pensionireformi, Eestis saaks veel tagasi keerata. Äkki omandireformi? 

Tänane EKRE toetaja on protestivalija ehk valdavalt inimene, kes ei taha ise ilmtingimata paremini elada. Teda rõõmustab ka see kui ka teistel kehvasti läheb. See mentaliteet meenutab paljuski Savisaare Keskerakonna toetaja profiili kümne aasta tagant. Arukamate inimeste protestihääled on täna meie uue Res Publica ehk Eesti 200 tagataskus.

Hulk EKRE toetajatest on vaesed ja õnnetud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Vaesus mõistagi ei ole patt. Paraku on paljud neist ka rumalad ja väiklased inimesed, see aga on patt. Selles veendumiseks piisab kui lugeda, millise kvaliteediga sisu toodab EKRE uudisteportaal Uued Uudised oma lugejale ehk keskmisele EKRE valijale ja millist debati kvaliteeti EKRE toetajad sotsiaalmeedias ja uudisteportaalide kommentaariumides pakuvad – labast, mõttetut ja sisutut sõimu. 

Paljuski peavad tänased valitsuserakonnad tunnistama, et nad on ise palli EKREle jala peale söötnud. Seni kuni Reformierakond ja Keskerakonnad ei suuda teha otsust Tanel Kiige tagasiastumise osas või ei esitle rahvale plaani, kuidas kohe kiiresti ja jõuliselt hakatakse rohepööret ellu viima, saab EKRE lärmi lüüa kõrge elektrihinna teemal ning flirtida koguni vaktsiinivastastega. Nendel viimastel on küll pool aju, aga üks hääl on neil ikkagi. Peaminister käib samal ajal ETV “Esimeses Stuudios” rahvale udu ajamas, kuidas Reformierakond päästab rahva “EKRE plaanitud aktsiisitõusust”. Seda juttu ei usu ta ka ise ning jalgpallimängus oleks selle koha peal protokolli kantud lihtsalt omavärav.

EKRE juhid on kahtlemata ära teinud suure töö ning julgelt võib ennustada, et nende üleriigiline populaarsus võib veelgi kasvada kuni 2023 Riigikogu valimisteni. Täna ilmselt ei ole Eestis kedagi, kes oleks nõus võtma kanget mürki väite peale, et EKRE-l pole võimalusi kunagi valimisi võita. Väiksemas koguses lahjemat kraami olen nõus võtma, kui EKRE peaks 2023 valimiste järel valitsuse moodustama või kui nad sel korral lõpetavad võimukoalitsioonis Tallinnas või Tartus. Selleks peaks palju asju muutuma, eeskätt EKRE ise.

Miks Tanel Kiik tegelikult tagasi astuma peaks

Viimastel kuudel on kõrvulukustavalt kõvaks läinud lärm töö- ja terviseministri Tanel Kiige ametiposti ümber toimuv. Pole parata, et hakkab meenuma vaikselt kuidas kümmekond aastat tagasi Kristen Michal võitles tuuleveskitega, kuni oli lõpuks sunnitud alistuma ja justiitsministri kilekoti, vabandust portfelli, maha panema. Ajakirjandus ei jätnud kordagi kasutamata võimalust ministrilt küsida, et millal te tagasi astute kuni lõpuks muutus Michalil praktilise töö tegemine võimatuks ja tagasiastumine oli juba vältimatu.

Asjaolud on täna küll täiesti teised ja keegi, ei arva, et Tanel Kiik ei annaks endast parimat, et lahendada tervishoius ja oma ministeeriumis toimuvat kriisi. Kui vaatame, kuidas Eesti riik on võrreldes teistega maailmas oma asjadega hakkama saanud, siis pole kahtlust, et nii majanduse kui tervishoiu toimimise mõttes on Eesti olnud maailmas tublimate seas. Saame hakkama, võiks tagasihoidlikult öelda. Võimalik, et avalikkus ei hinda asjaolusid kuigi objektiivselt, kui nõuame, et meil peaks olema sama kõrge vaktsineerituse tase nagu põhjamaades? Ühiskondlik kultuur pole veel päris selline ja ega seda aastaga ei muudagi. Võimalik, et isegi Tom Cruise ei oleks selle võimatu missiooniga hakkama saanud?

Aga täna ei ole enam küsimus selles, kas minister oleks saanud oma tööd teha paremini või mitte. Täna on küsimus selles, et kas ministeerium üldse avalikkuse suunas mõistlikult tööd teha saab. Kui igas intervjuus ja pressikonverentsil küsitakse ministrilt, et millal te tagasi astute, kui usutav on siis ministri antav sõnum, et palun kõigil minna vaktsineerima?

Keskerakond, ärge unustage, et see on ka teie vastutus. See küsimus on täna teie erakonnale olulisem kui Repsi kohvimasin või Porto Franco vassimine… Vabandust, laen. Nende kohta saab öelda, et seal on kahju juba tehtud ja edasise selgitab uurimine ning karistuse määrab kohus. Mis seal ikka enam muretseda või taielda. Sotsiaalministeeriumis tuleb aga tegeleda väga põletavate küsimustega täna, homme ja ülehomme. Leidke palun oma ministrile väärikas asendaja sellele kohale, mis on täna eriti vastutusrikas. Kasvõi Jaak Aab. Samuti leidke oma potentsiaalsele tulevasele esimehele mingi mõistlikult tasustatav koht kuskil parteiaparaadis, ettevõtte nõukogus või kohalikus omavalitsuses, et ta ei peaks täna lihtsalt palga pärast ministrikohal edasi olema. Tanel Kiik on kindlasti kordades asjalikum inimene, kui mõnigi teine, kellele teie partei poolt on kuskile töökoht tekitatud, seega võimalik kulu on minimaalne, iga päev sotsiaalministeeriumi töös aga kallim veel kullast.

Kui see küsimus muutub riigis nii väljakannatamatuks, et peaminister või Riigikogu peab ministri ametist vabastama, siis on juba hilja. Praeguse puuduliku parlamendimatemaatika juures, kus hulk sildu on põletatud, tuleb Eesti inimestel nagunii 2023. aasta märtsi oodata nagu taeva õnnistust. Ärge tehke seda meile veel keerulisemaks. Eestlane on küll sitke rahvas ja üle elanud nii Pätsi, Käbini, Vaino, Helmed kui ka Seederi, aga võib olla pole vaja kõike alati inimestele nii keeruliseks teha. Tanel Kiik peab astuma tagasi, et sotsiaalministeerium ja vaktsineerimiskava saaks minna edasi.

Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…

EKRE esimees Martin Helme esines ETV „Esimeses Stuudios“ ülimalt enesekindlate väidetega, et kliimakriisi ei eksisteeri ja planeedil pole häda midagi. Tuhanded teadlased on küll väitnud vastupidist. Mõistlikul inimesel tekib muidugi kiiresti küsimus, et kuidas Martin Helme teab midagi, mida teised ei tea? Laiemale üldsusele teadaolevalt pole mees viimasel ajal teadusega tegelenud, on poliitikat teinud ja siis veel ühte räusklevas kõneviisis peetavat raadiosaadet. Ülikooliski ei õppinud mees füüsikat ega loodusteadusi, vaid ajalugu. Ometi ei olnud tema väide selline pehmemat sorti, et „kliimasoojenemises on veel palju segast ja raskesti tõendatavat“, vaid väga kindel ja resoluutne probleemi eitamine. Kust tuleb selline enesekindlus?

Vastus on väga lihtne. Helme teab, et paljudele inimestele meeldib sellist juttu kuulata ja veel enam teab ta seda, et ta ei pea nende sõnade eest mitte kunagi vastutama. Vastutavad ikkagi valdkonna asekantslerid, kui nüüd parafraseerida Helmet õigustamas „Esimeses Stuudios“ asjaolu, et tema juhitud ministeerium ei osanud eelarve numbreid õigesti kokku arvutada. Helme, kes on nähtavasti targem kui teadlased, võiks ometi oma kullipilguga läbi näha selle, kui ametnik on exceli tabelis vea teinud. Aga eks arvutustabel ongi natukene keerukam asi kui planeedi ökosüsteem. Igatahes loodame, et juhuks kui kliimakatastroof peaks siiski tulema, et Keskkonnaministeeriumi asekantsleril on lahkumisavaldus lauasahtlisse juba valmis kirjutatud ning valmidus vastutust võtta on olemas.

Me kõik ju sooviksime, et Helmel oleks õigus ning tõesti oli täna väljas meeldivalt jahe ilm. Tuulgi polnud kuigi tugev, nii et isegi kaabud püsisid kenasti peas. Kliima on muutunud erinevate lainetena juba miljardeid aastaid, nii et oletame korraks, et eksisteerib mingi  nanomeetri suurune võimalus, et Igor Mang sosistas Martin Helmele õige vastuse kõrva sisse ja tal ongi õigus ning teadlased eksivad.

Sel juhul me teeme asjatult kõiki neid pingutusi, et leida energiaallikaid, mis ei tossuta õhku täis. Arendame oma teadmisi ja oskusi selleks, et teha elektrit tuulest, päikesest, vesinikust. Viia uuele ja keskkonnaohutule tasemele tuumaenergeetika. Võtame vähem metsa maha ja ei aja seda graanulitena ahju või ei istuta hävitatud metsa asemele palmiõli põldu. Tarbime vähem kiirmoodi. Toome diiselmootorite asemele elektrimootorid, mis ei tee müra ega mille heitgaasid pole inimestele ja muule loodusele mürgised. Kujutate nüüd ette, et kogu see suur töö teaduses ja tootearenduses ja inimeste pingutused oleksid tehtud mitte millegi nimel? Mõtleme korra veel. Kas see kõik oleks siiski nii paha? Raha kindlasti läheb ja iga ühiskonna liige kindlasti panustab, aga tulemuse üle rõõmustaksime ikkagi peaaegu kõik.

Aga tuleme nüüd märksa tõenäolisema stsenaariumi juurde, kus Martin Helme ajas stuudios meile lihtsalt populistlikku jama suust välja, mida paljud lihtsalt uskuda sooviksid. Nagu ikka, siis mitte millegi eest vastutades ega mitte kunagi vabandades. Kui see stsenaarium peaks tõeks osutuma ja piisavalt palju inimesi teda usuvad, millised on siis tagajärjed? Võimalusi on väga palju ja eranditult kõik halvad, väga halvad või katastroofilised. Boonusena planeedi hävitamise eest oleme saanud vastu süsinikukvoodi võrra odavama elektri ja aktsiisitõusu võrra odavama diisli. Ravina üleujutustes surnutele soovitaks Helme oma isa ja suure mentori eeskujul hanerasva. Kui koroona vastu aitab, miks siis kliimakatastroofi vastu ei aita?

Tuline kahju on, et inimesi pole võimalik alati veenda faktidega. Tihti otsustavad inimesed enne, millised on nende veendumused ning seejärel valivad nad neile veendumustele sobivad „faktid“. See, et Martin Helme ütles, et kliimakriisi pole olemas on ju fakt. See, et kliimakriisi päriselt pole olemas aga pole fakt. Lihtsamal inimesel on teinekord keeruline sellistel peenetel nüanssidel vahet teha. Kas tasub neid süüdistada, et lihtne inimene võtab uskuda seda, mis talle endale kasulikum tundub? Ilmselt sellisele veenmisele kuluva aja asemel oleks otstarbekam Virtsu kandis kive merre loopida ja loota, et neist saab lõpuks sild Muhumaale.

Ainukene päriselt töötav lahendus, mis kliimakatastroofi aitaks ära hoida, on Helme koos oma jüngritega saata poliitilisele sundasumisele igavesse opositsiooni, kus mitte keegi mitte kuskil nendega koostööd ei tee. Seda nii riigi tasandil, kui  kohalikul tasandil, sest väga paljud kliimapööret soodustavad algatused tulevad just rohujuuretasandilt ja kohalikest omavalitsustest. Muidugi tuleb seejuures loota, et ka teised riigid oma populistidega sama teevad.

Kui EKRE kongiukselt lõpuks kostab seestpoolt koputus ja küsimus, et kas koalitsiooni saaks, siis tuleb esmalt küsida kontrollküsimus kliimakriisi ja planeedi tervise kohta. Kui vastuseks tuleb taas enesekindel teadmistele mittepõhinev jauramine, siis tuleb kongiuks nende nina ees uuesti kõva pauguga kinni lüüa ning ansambel Propeller saab võtta üles uue salmi laulust Helinälg: „Helme istus vangitornis, aeg oli igav oota…“

Lõpetada võiks aga taaskord parafraseerides Martin Helmet: Me oleme nii väikesed, et pole mingit vahet, kas Eesti teeb midagi või mitte midagi. Selle lause soovitan EKRE-l panna oma lipukirjaks ja miks juhinduda sellest pelgalt kliimateemadel, miks mitte näiteks riigikaitses, majanduses, keele ja kultuuri säilitamises. Me oleme ju ikka nii väikesed, keda siis ikka kotib?

Minu ametlik Intervjuu kultuuriminister Anneli Otiga

Kas te olete vaktsineeritud?

Alustame sellest, et ma ei ole kohustatud sellele küsimusele vastama, aga ma teen seda siiski. Tuginedes isikuandmetekaitseseadusele on tegemist minu tundlike isikuandmetega ning kahjuks ei saa ma neid avaldada.

Kas inimesed peaksid end vaktsineerima koroonaviiruse vastu?

Vaadake, noor sõber, kui mina teaksin vastuseid nendele küsimustele, siis mina oleksin pädevam kui Irja Lutsar.

Mida arvate Irja Lutsarist? Kas ta on oma valdkonnas pädev inimene?

Kahjuks puudub mul pädev pädevus hinnata inimeste pädevust nende pädevuses.

Teie siis ei usu teadlasi?

Mõni usub teadlasi, mõni usub jumalat, mina usun iseennast. Teen esmalt asjad endale detailselt selgeks ja siis alles otsustan. Tunnetan niiöelda oma pädevuse piire.

Kuidas te endale koju külmkapi ostsite? Kas õppisite elektriasjade inseneriks?

Vaadake, meie, keskerakondlased, ei osta endale asju. Me laename neid ministeeriumist.

 Hea küll, kuidas teadsite, millist külmkappi laenata?

Selleks õppisin ma TTÜ-s 4 aastat inseneriks ja nüüd on mul olemas pädevus hinnata pädevalt, milline kodutehnika on pädev ja milline on saast.

Mida ütete muuseumidele, teatritele ja kinodele, kes oma uksed koroonapiirangute pärast peavad sulgema?

Vaadake, mina pole Viljandi Kultuurikolledžis õppinud, seetõttu ma pole pädev kultuuriinimestele nõu andma. Küll aga olen õppinud Tallinna Ülikoolis spordiasjandust ja hoolikalt tunnetades oma pädevust antud asjas, ütleksin kõigile spordisaalidele, et tough luck.

Kas ma sain teist õigesti aru, et te ei jaga kultuurist midagi ja olete kultuuriminister?

Mis selles imelikku on? Ega see pole mingi täppisteadus, et sellest miskit jagama peab. Teadusminister niimoodi olla ei saaks, aga kultuuris pole vahet. Kes on teie meelest pädevam kunstnik, kas Pavel Picasso või Oskar Luts? Ärge hakake proovima vastata, sest sellele ei ole pädevat vastust. Kõik siin kultuuris on subjektiivne.

Minu meelest on Vassililegi selge, et te ei saa oma tööga hakkama.

Veelkord kordan. Kõik on subjektiivne. Ka see kas ma saan ministrina pädevalt hakkama või ei. Mina ütlen, et saan, teie ja veel miljon eestlast ütlevad, et ei saa. Kellel on siis õigus?

Kui peaminister teeb teile ettepaneku ametist lahkuda, kui ühemõtteliselt ei saa teie poolt kinnitust, et olete vaktsineeritud, mida te talle vastaksite?

Sel juhul pean minema Tartu Ülikooli arstiteadust õppima, et oma pädevus niiöelda tasemele viia. Aga ma olen elus ka enne raskusi ületanud, nii et selle taha midagi ei jää. Kui Eesti kultuur vajab ohvrit, siis mina olen kõigeks valmis.

Isegi vaktsineerimiseks?

Seda ma ei öelnud.

Täiendus: tuleb välja, et elu on veel jaburam, kui väljamõeldised ja mitmed inimesed on minult juba küsinud, et kas minister tõepoolest on niimoodi vastanud. Täpsustan siis, et minister oleks andnud need vastused, kui ma oleksin esitanud need küsimused.

Palju Õnne, Vehklejad!

Epee naiskonna olümpiakuld on hea näide sellest, kuidas suured saavutused on suure töö ja suure kannatlikkuse, kuid mõõdukas koguses ka hea õnne vili.

Keegi ei kahtle, et olümpiakulla võitmiseks peab sportlane tegema meeletult tööd ja ajastama oma hetkevormi ideaalselt. Eesti epee naiskond oli olümpial supervormis nii vaimselt kui füüsiliselt.

Nad olid ka kannatlikud ja jõudsid oma tähetunni ära oodata. Kogu Eesti mäletab üldrahvalikku pettumust, mis valdas meid kõiki kui Rio olümpia pronksimatšis jäädi Venemaa naiskonnale alla. Võime arvata, et kõige rohkem pettunud olid sportlased ise. Neljas koht on tõesti jama, nagu ütles pea 30 aastat tagasi Barcelonas naiskonna tänane peatreener Kaido Kaaberma, millest on saanud Eesti üks legendaarseimaid sporditsitaate. Uut võimalust tuli naistel viis aastat kannatlikult oodata.

Kannatlikkust ja eneseusku oli väga vaja ka selle olümpiaturniiril. Poola ja Lõuna-Korea võistkondade alistamine oli taas suurepärane näide sellest, kuidas tuleb osata olla kannatlik ja mitte minna närvi väikesesse kaotusseisu jäämisest. Tuleb olla enesekindel ja oma võimalused matši võita tuleb üles otsida.

Eriline kannatlikkuse etalon on muidugi Irina Embrich. Vanuses 41 treenida ennast suurepärasesse olümpiavormi, et mahtuda maailma parimasse naiskonda, teha siis veel finaalis hiilgav etteaste ning tõusta olümpiavõiduga Eesti kõigi aegade edukaimaks sportlaseks. Hämmastav saavutus. Võimas elutöö.

Kannatlik on olnud ka kogu vehklemisrahvas. Hoolimata sellest, et vehklemine on olnud Eestile üks enim medaleid toonud spordiala, siis sini-must-valge lipu all võideti alles esimesed olümpiamedalid. Nende medalite eellugu on meile kõigile lahti räägitud filmis „Vehkleja“. Tundub, et sellele filmile saab nüüd teha järje „Vehklejad“ (ja äkki siis jõuab ka Eesti filmirahvas oma Oscari lõpuks ära oodata).

Alahinnata ei saa ka õnnefaktorit. Seda oli meie vehklejatel seekord omajagu. Hakatuseks oleme kõik õnnelikud, et need mängud üldse ära ei jäänud. Kamaluga oli naiskonnal aga õnne ka märtsikuisel olümpia kvalifikatsioonivõistlusel, kus Eesti pidi edastama Ukraina ja Prantsusmaa naiskondi ning lootma, et Egiptus ootamatult enda kohta nii head turniiri ei tee, et tõuseks maailma reitingu 16 esimese tiimi hulka. Ukrainlastega saadi tookord ise hakkama, prantslaste edestamise eest toonasel turniiril, tuleb aga tänada olümpial neljandaks tulnud Hiina naiskonda. Seega, õnne on natukene vaja, aga kui kuskilt saab veel paremini tõestust palju ekspluateeritud ütlusele „õnn soosib tugevaid“, siis seda just Eesti naiste imelisest olümpiaturniirist.

Võib öelda, et see olümpiatsükkel tabas vehklejaid tõeline „Ideaalne Torm“, kus langes kokku sportlik vorm, vaimne valmisolek ja kannatlikkus ning natuke rohkem kui väike kübeke sportlikku õnne.

Eesti epeenaiskonna olümpialugu on kindlasti õppetund mulle ja kõigile teistele, kes oma elus tahavad midagi tõeliselt suurt korda saata. Tee selle nimel palju tööd, ole kannatlik ja hoia pea selge, et suudaksid oma õnnelikud hetked ära näha, nendeks valmis olla ja need võiduks realiseerida.

Kuigi kõik soovivad täna vehklejatele palju õnne, siis õnne ei saa kunagi olla liiga palju. Palju õnne ka minu poolt kuldsed Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich ning kõik taustajõud ja poolehoidjad!

Massaažist ja relvalubadest

Täna avaldas Elu24.ee loo sellest, kuidas Stebbys saab tööandja raha eest maksuvabalt osta relvaluba, kuid ei saa massaaži. Kuna see massaaži maksuvabastuse kadumine on teema, millele ma olen ise põhimõtteliselt vastu, siis mul on tunne, et ma tahan selle loo kommentaariks omalt poolt mõne sõna öelda.

Kas laskmine on sport?

Mind aeg ajalt paneb üllatuma mingite inimeste arusaamine, et sport ja treening saab olla ainult see, mis neile tundub, et on sport. Ikka ja jälle olen sattunud debateerima inimestega, kes räägivad, et nende meelest pole bowling sport, sest nad on näinud, et keegi joob bowlingusaalis õlut. (Siis pole äkki ka jooksmine sport, sest ma olen näinud Youtube’is videot õllemiili jooksust) Kellegi arvates pole kardisõit sport, sest sa ju lihtsalt istud autos. EMS polevat treening, sest sa ei liiguta seal piisava intensiivsusega. Ühe ettevõtte spordiklubi juhiga olen korduvalt debateerinud ka teemadel, et maadlus ja rahvatants võiksid olla Stebbyst välja jäetud, sest tegu olevat nišialadega. Kui liiga palju inimesi saavad võimalusi omas nišis endale huvitavadel aladel tegutseda, siis minevat ettevõttel töötajate sportimise arved suureks. See on midagi, millele ma olen põhimõtteliselt vastu ja kui keegi tahab, et Stebbyst need alad välja jäetakse, siis ma usun, et on võimalik paluda oma töötajatel, mitte osaleda nendel aladel. Miks peaksid kõik teised kaotama võimaluse neid spordialasid harrastada?

Laskmine on igal juhul sport ja laskmise harjutamine on treening. Seega selle üle imestada ei ole mõtet, nagu Elu24 lugu kohati tegi.

Kas relvaloa tegemine on treening või mitte, sellele ma ei oska adekvaatset hinnangut anda, kuna ei ole ise relvaluba veel taotlenud. Kui see on põhimõtteliselt tasu laskmiskoolituse eest, siis võib seda ka nii võtta, kuigi ma usun, et artiklis Roman Gnibida vastas Stebby poolt sellele küsimusele väga täpselt, et mul seda üle korrata pole mõtet.

Miks massaaž pole maksuvaba teenus?

Aga miks massaaž ei ole maksuvaba, kui tööandja seda kompenseerida soovib, välja arvatud juhul, kui see on ette kirjutatud töötervishoiu arsti poolt?

Maksuamet on võtnud mingil põhjusel sellise hoiaku ja kummalisel kombel toetab seda lähenemist ka füsioterapeutide liit. Ma olin füsiode arvamuse peale väga üllatunud, sest mu meelest peaks liit tegutsema suunal, et nende liikmetel oleks võimalikult palju tööd, mitte nende tööpõldu piirama. Seetõttu küsisin ka oma kursavennalt Indrek Tustitilt arvamust. Paljud Eesti tippsportlased peavad teda Eesti parimaks füsioterapeudiks, kuid ise ta selle liidu liige pole.

Füsioterapeutide liidu lähenemist ei pea Tustit mõistlikuks. Tema sõnul on olulise taastava efektiga nii ravimassaaž, spordimassaaž kui mitmed teised massaažiliigid ja kui oskaja füsioterapeut neid teenuseid pakub, siis nad ei ei ole millegipoolest kehvemad kui muu füsioteraapiateenus.

Seaduses pole muidugi öeldud, et massaaži maksuvaba teenusena ei saa pakkuda. Seadus ütleb hoopiski, et maksuvaba on füsioteraapia teenus, mida osutab kutsetunnistusega füsioterapeut. Massaaž on aga tegelikult üks füsioteraapia võimalikke viise ning kui kutset omav füsioterapeut pärast kliendi seisundi hindamist ütleb, et kliendi muret rahuldab kõige paremini massaaž, siis ta võib seda teenust kliendile ka osutada ja EMTA-l ei ole sellega probleemi. Ainult arvel peab olema sel juhul kirjas füsioteraapia teenus, mitte massaaž.

Füsioterapeudid sooviksid rahvast harida

Mikk Pärn, kes on füsioterapeutide liidu juhatuse liige ütles, et nende liidu juhatus toetab EMTA “massaažikeeldu” põhjusel, et nende hinnagul tuleks püüda inimesi harida sel teemal, et oma tervise edendamisel ei ei pruugi neil olla vaja massaaži, vaid mõnda muud füsioteraapia teenust. Näiteks seisundi hindamist, mõnda harjutuskava vms. Füsioterapeutide liidu soov oleks, et inimesed saaksid teadlikumaks oma pärisvajadustest.

Minu arvamus on siin selline, et sellisel kujul see meede ei ole edukas, kuna selles puudub plaan, kuidas inimesteni jõuda. Kliendid lihtsalt ei jõuagi selle füsioterapeudi juurde, kes neid hariks, kuna nad otsivad Stebbyst massaaži ja vaatavad, et seda ei saa osta ning lähevad selle asemel hoopis lasketiiru. Nii jäävad hea füsioterapeudi võimalused klienti harida ahtamaks, sest nad lihtsalt ei kohtu kunagi.

JOKK skeem on olemas

Kui nüüd aga 2 ja 2 kokku panna, siis mida ma soovitaks füsioterapeutidele. Pange oma teenuse nimeks Stebbys “füsioteraapia / massaažiteenus 30/60 minutit” vms See peaks olema lahendus, mis on JOKK. Hundid saavad söönuks ehk EMTA näeb arvel, et tegu võib olla füsioteraapia teenusega ja kui küsida pädevalt teenuseandjalt üle, siis teenuseandja osutas just seda füsioteraapia teenust, mida klient vajas. Lambad saavad samuti söönuks, sest piletid on Stebbys leitavad sõnaga massaaž ning nad on ka maksuvabalt ostetavad.

Disci-jooksust ausalt

Kuna disci-jooksu võistlus on ülivärske, siis ei soovi ma selle loost teha mingit pikka heietust, vaid võtab appi lugu jutustama võistluse fotograafid Tarmo Haua ja Gregor Kiini. See blogipostitus on meie ühislooming.

Lühike eellugu selline, et disc-jooks on minu väljamõeldud ja ellu kutsustud spordiala, mida katsetasime esimest korda möödunud aastal ja tegime sel aastal uuesti. Võistluse toimumise aeg oli 1. mai 2021, kuna Viljandi järve ümber joosta ei saanud ning toimumise koht Tartu linn, stardi ja finišiga minu aiast. Delfis on kenasti kokku võetud võistluste käik. nii, et sellega saab tutvuda seal.

Ise võistlema

Esmalt on spordimehele võistluse juures oluline see, et tahaks ise võistleda. Milleks muidu kaunid punased Nike tossud on ostetud, kui nendega mööda Veeriku hoove ringi ei saa tuisata. Nii ka mina ei saanud oma talenti ja isetormavaid susse vaka all hoida. Ilmselgelt mul võiduvõimalused nimekate konkurentide vastu puudusid, aga kaotusemõtetega starti minna pole pointi. Ikkagi olümpia-aasta ja kui sa kodusel suurvõistlusel stardis ei ole, kus siis üldse. Nii vedasin minagi võistlusvarustuse selga, kuid paratamatult jäi taas soojendus tegemata, sest enne võistluse algust hakkas meil ülekande tehnika jukerdama, mistõttu võistluse algus venis. Lõplikult korda me seda ei saanudki, aga see on teine lugu.

Jooksurajal ma sel aastal päriselt soojaks ei saanudki, sest ilm oli väga jahe, kuigi päikeseline.

Disci-tiirus külmade kätega tundsin end ebakindlalt. Visked ei maandunud tihti seal kuhu ma need enda arvates suunasin ja ketas lendas käest umbes nagu külmutatud tursk, kuid lõpuks selgus, et koduväljaku eelis tõi mulle siiski tiirus päeva paremuselt teise tulemuse. Selle eest paraku medaleid ei jagatud. Lõpuaeg oli mul paar minutit kehvem, kui eelmisel aastal, jooksuvorm on laias laastus sama, nii et põhjuseks oli pigem vabatahtlikult valitud tagasihoidlik jooksutempo ning sel aastal lisatud 5 lisaviset.

Eesti meister Rain Seepõld

Kui tuleb valida disci-jooksu kaanepilt, siis see on see. Millise elegantsiga siseneb suurmeister kurvi, samal ajal sundimatu liigutusega haarates seljas olevast kettakotist oma väärt abivahendid. Milline voolujooneline liibuv kostüüm. Mille keskendumine eesootavaks tiiruks. Millised elegantsed kollase raamiga päikeseprillid. Sel aastal polnud mitte kellelgi Rain Seepõllule mitte midagi vastu panna.

Eks ajalugu jääb meenutama selles sekundite heitlusest võitjana väljunud Raini viimast disci-tiiru ja viimast viset, millega tabas oma peamist rivaali Martin Himmat kettaga pähe. Kohtunikud lugesid selle sisseläinud viskeks. Kas nad tegid õigesti või jääb see nende südametunnistusele igaveseks? Spordiajaloos teine analoogne sündmus on ehk ainult Maradona veerandfinaalis käega löödud värav Inglismaale 86 aastal. Kas jumala käsi aitas kullale ka Seepõllu, eks see jääb spordiajaloolastele tulevikus mõtisklemiseks.

Eesti meister Kelly Nevolihhin

Kelly jooksutalent on ammu teada ja tuntud. Selles, et ta rajal kiiremaid jalgu näitab, võis stardinimekirjaga põgusalt tutvunud asjahuviline olla kindel. Kuidas läheb aga tiirudes? Rohkem viskeid läks sedakorda küll mööda kui neid sisse läks, kuid sama mure kimbutas ka konkurente. Trahviringide läbimisel aga konkurendid samuti Kellyga võistleda ei suutnud, seega võit oli tõsiasi. Kui palju oleks see võistlus olnud põnevam, kui stardis oleks olnud möödunudkordne tšempion Laura Maasik? Eelmise aasta aegadest suuri järeldusi teha ei saa, sest kõigile kogunes sel aastal möödaviskeid oluliselt rohkem.

Martin Himma

Fotol piidleb meie suusalootust selja tagant tema tuliseim rivaal ja hilisem võidumees. Võimalik, et juba ka kavandas enne mainitud manöövrit kettaga vastu pead visata? Himma esitas aga väga südika võistluse, valides algusest peale kiireima jooksutempo. Pisut rohkem õnne tiirudes oleks võinud selle võistluse selgelt tema kasuks pöörata. Väikeseks võidurõõmuks saavutas Himma võidu laskesuusaässa Kalev Ermitsa üle. Äkki tuleb kaaluda alavahetust?

Johanna Talihärm

Eesti viimaste aastate parimaid laskesuusatajaid oli stardis teistkordselt. Kui jooksuvorm tundus olevat paranenud, arvestades ühel ringil tehtud korralikku spurti, kus ta püsis pool ringi Kelly Nevolihhini tempos. Tiirus polnud asi aastaga sugugi paranenud. Ilmselt tasub Talihärmal tõsiselt kaaluda discitreeneri palkamist, sest ühe käega alt visatud saianaise stiilis visked kippusid maanduma aias vaarikate vahel ja mõne ketta korvi sattumist võis pidada pigem juhuseks. Jooksukiirus oli siiski piisav, et võtta sellel võistlused auväärne teine koht naiste arvestuses.

Kalev Ermits

Kalev Ermits, kes saavutas võistlused tubli kolmanda koha jooksis rapsimata ja targalt ning viskas pigem hästi, konkurentidega võrreldes. Mees ei läinud rapsima sinna teise masinaklassi meestega, aga oma lähemad konkurendid suutis kenasti selja taga hoida. Kui vaatate tema spetsiaalselt kõhukotti, siis näete, et korraliku ettevalmistuse heaks soorituseks on teinud temagi. Eks nüüd on mõtteainet, kuidas pigistada endast tulevikus välja veelgi enam, et sekkuda kõige kirkamasse medalimängu.

Margus Pirksaar

Vanameistri särtsakas jooksusamm ja taktikaliselt küps sooritus annab tunnistust, et korüfee staatuses olev jooksumees laagerdub mõnusalt ja läheb aastatega paremaks nagu vana hea vein. Eelmise aasta viies koht õnnestus nüüd vahetada neljanda koha vastu ning ka möödaviskeid ei maandunud sel aastal naabriaias rohkem kui mullu. Vanameistri arengukõver olümpia-aastal on spetsialistid pannud imestama ja on selge, et järgmisel aastal võitmiseks peab iga mees alistama esmalt just Pirksaare.

Karel Viigipuu

Nagu Eesti sportlaselt Jaanuselt Tujurikkujas küsiti, tahaks Viigipuult teada, et kuhu kadusid sel aastal need tunnid? Tiitlikaitsjana kõrgete lootustega rajale läinud mees kõrvetas end sel aastal läbi ja tulemus jäi parimate päevade tasemele kõvasti alla. Võistlusjärgsel kergel grillbanketil mees end veel minevikutäheks ei tunnistanud ja andis märku, et järgmisel hooajal loodab juba oluliselt teravamale minekule. Kas selle saavutamiseks ka treeningtunde kulutatakse ja higi valatakse, seda näitavad juba lähikuud, kuid disci-jooksu ekspertkomisjonil on Viigipuud maha kanda veel ilmselgelt vara.

Maris Tamm

10 aasta tagune aeroobikakuninganna Maris Tamm näitas, mida on võimalik saavutada, kui vaikselt ja kindlalt ajada oma asja. Eelmisel aastal tehtud pöörane kogus möödaviskeid oli vaja enda jaoks lihtsalt unustada ja selle kogemuse pealt teada, et tuleb liikuda omas tempos ja mitte alla anda. See tark liikumistaktika tõi talle 7 sekundilise edumaaga poodiumikoha jalgrattur Janelle Uibokandi ees. Kas see on Maris Tamme elu tippsaavutus? Julgen kahelda, sest siia annab veel ehitada küll ja veel ning järgmisel aastal räägime me võib olla hoopis uuest tasemest.

Ingrid Kiisk

Eesti võrkpallikoondislane ja TÜ/Bigbank nurgaründaja Ingrid Kiisk kiirustas meie võistlusele Tallinnast bussiga. Buss jõudis kohale napid minutid enne Ingridi starti, kuid kogenud sportlane ei heitnud meelt ja sekkus kirglikult võistlustulle. Võrkpallurile omaselt ei hiilanud ta just jooksukiirusega, ent tahtejõudu ja nutikust oli piisavalt. Just Kiisk leiutas meie võistlusel kuulsa üleastumistehnika, kus astus väljavisatavale kettale üle joone pika sammu järele. Palju tabamusi see tema kontole ei toonud, kuid valvsad konkurendid panid siit nii mõndagi kõrva taha. Kas Kiiski üleastumistehnikat ootab sama saatus, mis teivashüppes mööda teivast ronimist või kaugushüppes saltoga hüpet või odaviskes kettapöördega viset ehk siis ärakeelamine? Aga võib olla läheb nagu Dick Fosbury leitatud flopiga kõrgushüppes või Jan Boklövi leitatud V-stiiliga suusahüpetes, et varsti disci-jooksus enam teist visketehnikat ei kasutata kui ainult Ingrid Kiiski üleastumistehnikat? Aeg annab arutust, ütles vanarahvas.

Pöörane visketehnika uuendus Ingrid Kiiski esituses, mille käigus tuleb visatavale kettale järgi hüpata

Albert “Bazooka” Tamm

Vana hea Bazooka tõestas, miks ta on omal Eesti parim. Jooksukiiruses tal küll konkurendid puudusid – eespoololijad näitasid kindlalt kandu ning tagapool olnud Viilu võistles omas kaalukategoorias. Aga tiirus tegi Bazooka oma ära. Keerulistes ilmaoludes taipas ta, et palju kindlam kui putteritega rajale minna, on valida driverid.

Eesti spordiajalugu teab siiski ka ühte analoogset geniaalset võistlustaktika valikut, millega kõik konkurendid seljatati. See juhtus 2009. aastal Libereci MM-il kui 15 km klassikarajal valitsesid sellised olud, millest tõmbas kõige pikema kõrre vanameister Andrus Veerpalu, valides ainsana oma konkurentidest määrdeta suusad. See otsus tõi talle toona tiitli nagu Albert Tamme targad otsused võivad tedagi elus ja disci-jooksus tulevikus kaugele viia.

Janelle Uibokand

See, et Tartu rattamaratoni võita on kordades lihtsam, kui disci-jooksu Eesti meistrivõistlusi, tõestab kõige paremini Janelle Uibokand. Esimese ülesandega on ta mänglevalt mitu korda hakkama saanud, teisest saavutusest jäi omajagu puudu. Kuhu kadusid need 7 sekundit, mis poodiumist lahutasid, selle üle peab Janelle veel pikalt aru. Kui vaid üks mööda läinud vise oleks maandunud sentimeetri jagu teises kohas ja oleks tulnud üks trahviring vähem teha? Oleks, oleks, oleks. Vigade paranduseks on võimalus alles aasta pärast ja soovitav on närvide rahustuseks vahepeal mõni rattamaraton võita, et kõikuma löönud enesekindlus uuesti taastada.

Karlotta Kattai

Eesti noortekoondislane võrkpallis oosutus rajal parimaks juunioriks. Tõtt öelda, oli ta ka ainuke juunior sedakorda, kui see ei peaks tema tähesära sugugi tuhmistama. Karlotta hüppeliigesevigastust põdev sõbranna/trennikaaslane Rebekka saab sel aastal ainult näppude pealt kokku arvutada, kas ta oleks tabanud rohkem viskeid või jooksnud kiiremini, et oma trennikaaslast edestada.

Meie stuudiointervjuus tunnistas Karlotta, et see oli tal teist korda elus kettaid käes hoida ning esimene kordki olevat olnud minu KÄSUL suvespartakiaadil.

Kuna lootustandva juuniori tiitel on loodetavasti innustav, siis ei olnud need viimased disci visked. Ei saa ju kindel olla, et järgmisel aastal juunioride tiitel sama kindlalt tuleb kui seekord.

Viilu

Mõtteainet on kõvasti. Miks läks seekord nii, et ei täitunud ka võistleja aboluutselt kõige madalaim eesmärk, läbida distants kiiremini kui ühe tunniga?

Palju siin võis kaarte segada keerutav tuul? Kas võis sekundeid kaduda trahviringi kurve võttes? Kas oli altminek spordijoogi valikul? Miks? Miks? Miks?

Need ja paljud teised küsimused jäävad elu lõpuni kummitama meie lootustandvat aerusurfarit DJ Marti Viilut ning kogu tema meeskonda. Hooldetiim, massöörid, psühholoog, kokk, nõia-Ints. Kõik jõud olid toodud mängu, et see tiitel koju tuua. Mida nüüd rääkida sponsoritele järgmise hooaja eesmärke tutvustades?

Aga läks nagu läks, isegi kõige mustemal päeval ei lasknud Viilu end välja lükata esikümnest. See on siiski omaette kvaliteedimärk.

Väike mõttevahetus Viilu teemadel

Kahtlemata huvitas Viilu juhtum ka Eesti spordiajakirjanduse koorekihti. Sellega analoogset pettumust võis ühiskonnas viimati tunda 10 aastat tagasi, kui Eesti kaotas Iirimaa jalgpallikoondisele EM-ile pääsemist otsustanud play-offi kodumängus koguni 0:4. Arvestades varasemaid tulemusi, oli selline kaotus toona meeletu pettumus ja mõistagi tekitas nüüdne Viilu analoogne krahh meeletult spekulatsioone. Toome Facebookis toimunud arutelu ka teieni.

Stuudiojutud

Kindlasti ei ole disci-jooksu võistlus puhtalt jooksmine ja ketaste loopimine. Tegemist on kindlasti ka meediaprojektiga. Sel aastal oli kohal taas Eesti füsioterapeutide koorekihti kuuluv Risto Jamnese vähem tuntud vend Aare Jamnes, kes saab siiski kiidelda sellega, et kuulub Eesti 3×3 korvpalli teadustajate eliiti.

Eesti on väike riik, aga meie pind on kandnud erakordset talenti. Alustame Gunnar Hololei, Toomas Uba ja Lembitu Kuusega ning jõuame tänapäeva Kalev Kruusi ja Anu Sääritsani. Nüüd on nende kõrval pead tõstmas uus mees – Aare Jamnes.

Aare asjatundlikud kommentaarid oleksid teinud distantsilt üle interneti kaasaelamise erakordselt nauditavaks, kui meid poleks tabanud mingi sõnulseletamatu tarkvaradriverite probleem arvutis, mis kogu meie pildi ja heli lõpuks ära hakkis nagu Joel Ostrat hakib sibulat. Selles ei ole vastutus mõistagi Aare kanda, nii et publiku poolt tema peale langenud pöörane pahameel on muidugi ebaõiglane. Aare talub seda aga nagu tõeline mees ning järgmisel aastal kõik kordub.

Võistluskeskus

Selline oli võistluskeskus linnulennult ehk õuenurgas oleva kuuse otsast vaadatuna
Möödunud aasta hõbemedalist Aivo Kaljumäe oli õigustatult korraldajatele pahane. Mis see siis olgu, et korvi liigutati meetri jagu kaugemale. Eelmise aasta 3 möödaviske asemel tuli Aivol neid sel aastal seetõttu koguni 16.
Andres Hellerma jooksusamm Veeriku hoovide vahel oli lennukas. Medalivõitmiseks vajalikku visketäpsust kippus ehk nappima.
Autasustamisel ajastu vaimus.
Pirksaar leidis tee Veeriku kuuride vahel üles hoolimata kohalikust kalevipojast, kes meie teetähistusviitasid varastas
See vise vist küll sisse ei läinud
Veel kauneid Veeriku ümbruskonna vaateid
Stebby pani üritusele õla alla. Kelly lendab trahviringe nagu pistrik.

Miks FitQ?

Mu käest on mitu korda küsitud, et mida tähendab FitQ? Tõde on see, et ei tähenda otseselt midagi. Mõtlesime selle nime koos mu tütre Rebekkaga väikese ajurünnaku käigus, kui olime passilaua ootejärjekorras, et tema ID-kaarti kätte saada. Need järjekorrad teadupärast ei ole lühikesed, seega aega meil oli. Meie draftis oli igasugu toredaid mõtteid nagu FitFlix ja FitTube. FitQ teiste toredate seas. Pärast väikest kodutööd googliga, otsustasime teised mõtted kõrvale jätta ja just sellega edasi minna. Hiljem olen kuulnud selle nime kohta nii seda, et see ei ütle eriti midagi, kui ka seda, et see on hea lühike ja meeldejääv. Seega, see on lihtsalt nimi.

Aga tegelikult ei tahtnud ma pikalt kirjutada nimest, vaid sellest, miks ma ise otsustasin FitQ-ga liituda, sellest päris teenus teha ning enda 9 aastat tagasi asutatud ettevõtte tegevjuhi kohalt lahkuda.

Ma olen treener

Kui alustada algusest, nagu Agu Sihvka alati tegi, siisi seda lugu tuleb alustada sellest, et 1996. aastal läksin ma Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonda treeneriks õppima. Tahtsin hirmsasti juurasse minna ja ajaloo ning inglise keele eksami järel olin ka sissesaamise kursil, aga emakeele kirjand jättis mind ainult punkti jagu joone alla. Komade panemisega olen ma elu otsa võidelnud ja arusaadav, jurist ei saa komasid valesse kohta panna. Kui sellest muutub lause tähendus, siis see koma otsustab, kas sa võidad või kaotad.

Sport ja liikumine olid mulle siis ja on ka täna väga hingelähedased, seega ma pikalt ei kurvastanud, et tuli kehakultuurlasena 8 tundi päevas Ujula ja Laia tänava vahel pendeldada. Pallimängud, võimlemine, kergejõustik, ujumine, maadlus, võimlemine, maadlus, kergejõustik, pallimängud ja otsast peale ja niimoodi mitu aastat järjest. Sekka biokeemia, biomeetria, bioloogia ja peo panemine, nagu tudengitel ikka.

Pildil on kolm koolitatud treenerit, kes startisid 96-ndal ja jõudsid lõpetamisele 2002. aastal. Triin töötab õpetajana, Toomas treenerina, aga pildil oleva vasakpoolse tegelase koolitamise raha viskas Eesti riik kahjuks maha. Juba ülikooli ajal hakkas ta raha teenima hoopiski veebilehtede arendamisega ning liikus sealt üle kivide ja kändude ettevõtluse poole.

Treeneri ja õpetaja elukutse tundus muidu tore. Kooli lõpusirgel oli ainult üks segav asjaolu mõtteis – ühiskonnas seda toona ilmselgelt ei väärtustatud. Ja ega nüüd siin 15-20 aastat hiljem asjad liiga palju paremaks muutunud pole. Eeskätt pean väärtustamise all silmas just rahalist poolt, aga eks sellest tulenevalt ka muud suhtumist. Kujutate ette siukest klassikokkutuleku filmi laadset kokkusaamist oma klassikaaslastega. Kes on ärimees, kes jurist, mõni on arst, mõned, kellel nii hästi ei lähe, on ehk teadlased ja päris põhjamudas siplevad õpetajad ja treenerid. Vaesekesed, loodame, et prügikastist ikka midagi söödavat leida on.

See kirjeldus on ühest küljest koomiline, aga kurb on see, et ta on tõsi, kuigi ei peaks olema. Just selline on teatud mõttes õpetaja ja treeneri ühiskondlik positsioon. Samas, me ju tahame, et treenerid ja õpetajad, kes meid ja meie lapsi treenivad oleks haritud ja targad inimesed. Rahaliselt me sinna panustada aga ei soovi/suuda.

Nii ta läks, et minu soov kuhugi kooli või spordiklubisse tööle minna pärast ülikooli lõpetamist kahanes olematuks ja nii muutusin minagi üheks neist tuhandetest, keda riik on omal kulul asjatult harinud. Tegelema hakkasin ma hoopis teiste asjadega.

Eesti Spordiseltsis Kalev rahvaspordiüritusi tehes, sai korraldada ürituse algusest lõpuni. Alustades sellest, et kutsusid sõbrad pildile, tegid ise pildi, mingi suht suvalise disaini ja lõpuks korraldasid ka ürituse enda ära.

Sport jäi siiski südamelähendane, seega spordijuhina Eesti Spordiseltsi Kalev minek oli loogiline samm. See, et ma üsna varsti sain ka aru, et ma soovin rohkem vabadust otsustamisel ja iseseisvalt toimetada ja nii sai iseseisvalt spordiüritusi korraldama asutud. Sealt edasi muidugi sekkus juhus ja tekkis SportID, mis oli sisuliselt teenus spordi ja IT piiril.

Kui oma esimese spordiüritusi korraldava ettevõtmise Firmasport OÜ suutsin ma majanduskriisi ajal pankrotti majandada ja sealt edasi Firmaspordi Liit MTÜ suutis kuidagi ots otsaga kokku tulla ja toimetab kenasti tänaseni, siis kolmas katsetus SportID International OÜ jõudis aastate möödudes juba mõõdukasse kasumisse ja jätkab kenasti kasvamist. Nüüd on käes aeg teha midagi tõeliselt edukat.

Algkool, põhikool, gümnaasium, ülikool

SportID-s sain ma ikka hindamatuid kogemusi. Alates kiirenditest läbitulemisest, mis oli minu lasteaed ja algkool ärimaailma.

2013. kevad-talvel Tallinnas Arengufondi kontoris. Kiirendis Startup Wise Guys. Mike Reiner õpetab SportID tiimi. Miina kuulab õpetussõnu ja Mihkel näitab keelt.

Kiirendist väljalennanuna ja rahvarahastust kaasates olime sama isemajandavad nagu IME aegne Eesti 1987.-1991. aastal ehk saime hakkama, arenesime kiiresti ja gümnaasium sai läbitud. Õppisin siis veel kolm aastat ülikoolis psühholoogiat, et tunda end pädevama inimeste mõtlemise tundjana.

2017-2020 otsisin turgusid, käisin mööda maailma, lugesin kümneid ja kümneid raamatuid müügist, turundusest, tootearendusest, kliendikogemusest, ärist, efektiivsusest ja paljust muust ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et nüüd on ka esimene elu ülikool läbitud ja aeg midagi päriselt suurt ja kasulikku teha nii, et on hästi tehtud. Omamoodi sümboolne, et teatud mõttes olen ma nüüd selle ringiga tagasi alguses ehk selle juures, mida ma ülikoolis õppisin.

Artur, Mehis ja Ermo. koos SportID asutajaga nö. põhikooli päevil. Pilt aastast 2016 mingilt seminarilt.

Enne algust ehk sai selgeks, mis mured treeneritel on

Kui COVID hakkas 2020 märtsis, selgus paljudele fitnesstreeneritele üks kurb tõsiasi, tänu oma töövormile, kus keegi polnud ametlikult klubides tööl, vaid esitasid sinna ettevõtjatena oma töö eest arveid, polnud neil riigiabile võimalik loota. Klubid võtsid nad palgalt maha nagu nipsti, et enda kulusid kokku hoida. Eks neistki peab aru saama.

Algas netitrennide võidukäik, kus iga treener lõi enda FB grupi või Youtube’i kanali ning kutsus oma fänne endaga seal kaasa harjutama ning raha pangakontole üle kandma. Stebby hakkas samuti netitrenni pileteid müüma ja treeningute ajakavasid koostama ning sealt jõudsime ka järgmise sammuni, kus hakkasime treeninguid FB-st ja Youtube’ist Stebby saidi sees kuvama.

Olles nende asjade sees ja suheldes treeneritega igapäevaselt hakkas tekkima arusaam, mis on nende tänased probleemid. Paljud neist jooksevad normaalse palgaraha teenimiseks mitme klubi vahet. Mõni annab 7 trenni päevas. Kas sa kujutad ette ennast 7 tundi päevas trenni tegemas? Kõhulihased võivad niimoodi paistma hakata, aga hapnikuvõlavaba elu kindlasti mitte. Vastu tahtmist seda vast ei tehta, aga kerge töö ei ole see kindlasti.

Tihti on rühma- ja personaaltreenerid sõltuvuses sellest, kui palju ja mis ajal klubi peatreener neile trenniaegu leiab või kliente pakub. Ise nad pahatihti lõpuni otsustada ei saa oma trenniaegade üle. Otsutad ainult, kas võtad või jätad.

Üks mu tuttav treener rääkis loo, kuidas ta avas suures klubis töötamise kõrval ka oma erapraksise, et ise saaks tegeleda müügi ja turundusega ja oma kaubamärgi kujundamisega ja kaotas seejärel kõik oma tunnid Eesti ühes juhtivas fitnessketis. Seejuures ei öelnud keegi talle mitte midagi. Lihtsalt ühel päeval, kui ta tuli klubisse kliendile personaaltrenni andma, avastas, et tema kaart ei ava enam turnikeed ja kuulis siis adminnilt, et tema ligipääsuõigused on ära võetud ja ta enam ei tööta klubis.

Suurel klubil on suur võim ja õigus otsustada, kes tema majas toimetab ja kes mitte. Treenerid on sellest sõltuvad või peavad ise Hunt Kriimsilmana hakkama 9 ametit pidama. Lisaks treenerile ka turundaja, sisulooja, müügimees, kodulehe haldaja ja disainer jne.

Mis on lahendus?

Kõike seda teades ning hinges end ka natukene treenerina tundes, hakkasin mõtlema, et mul on olemas oskused ja palju paremad teadmised neis valdkondades ja ma suudaks treenereid tegelikult päriselt aidata, luues neile tööriistad, millega nad järk-järgult saavad tagasi iseenda peremeesteks. Personaaltreenereid on maailmas aga miljoneid. Ainuüksi USA-s on neid 340 000.

Kuna Stebby suurimaks fookuseks on terve töötaja ja tööpõld on seal ees suur ja lai, siis sai üsna kiiresti selgeks, et Stebby all seda projekti jätkata ei saa ning sündiski otsus luua eraldi firma ja sealt edasi tuli juba nimevaliku lugu, mille alguses ära rääkisin, hulk arendust, et MVP (minimum viable product) välja tuua ning esimesed treenerid ja kasutajad platvormile saada.

Miks aga oli vajalik mu lahkumine Stebby tegevjuhi kohalt? Seda, et kahte jumalat teenida on üsna keeruline sain aru siis kui lugesin meie tiimi anonüümse tagasiside vormist sellist mõtet.

“FitQ osas. Me ei võta seda omaks, sest see pole meie ettevõtte, kuigi see kuulub Stebby alla. Kui meid oleks kaasatud algusest peale kõikidesse protsessidesse, siis me ilmselt võtaksime selle projekti omaks.”

Kes meie töötajatest selle kirjutas, pagan seda teab ja pole olulinegi. Selles anonüümse tagasiside mõte ongi, et inimesed saavad julgelt kirjutada, mida mõtlevad. Stebbys oli kokku pandud suurepärane tiim, kes oli tulnud just seda tegema, mida nad parajasti tegid ning tegid seda pühendunult. Kui ma neid tööle kutsusin, siis ma polnud midagi rääkinud sellest, et hakkame nüüd treenerite jaoks tarkvara ehitama ja me polnud ka mingi esimese aasta startup, et hakata mingit suurt pivotit tegema. Arusaadavalt oli segadust uue asjaga tiimi sees palju. Samas, kui see mingi kõrvalprojektina tiksuma jätta, siis on ka selge, et see ei jõua kuskile.

Stebby tiim novembris 2020 Startup rannavollel. Meil on kokku pandud suurepärane tiim, kelle südameasjaks on tuua sport kõigisse ettevõtetesse.

Kahel rindel toimetades oligi nii, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigiga rääkida. Polnud parata. See pani mõtlema ja mõned kuud veel kahel kohal toimetades sain aru, et mul tuleb valik teha ja lähtudes põhimõttest, et kõik rasked otsused tuleb ellu viia kiiresti, siis nädal pärast enda sees otsusele jõudmist ja oma juhatusega läbi rääkimist saigi lahkumisavaldus lauale pandud.

Nüüd on siis ees tõsine tuleproov taas nullist pihta hakata uue asjaga. Kindlasti võidab sellest ka Stebby, kes ehk viimased pool aastat oli tänu FitQ projektile olnud natukene justkui tõmbetuules ja juhtimisvaakumis. Sellest välja tulles, tuleb aga kindlasti uskumatu kiirendus. Ma ju tean, mis asjad maja sees on ette valmistatud, mis diilid on meil müügitorus ja mis tarkvara uuendusi tulemas on. Samuti tean millise mõtlemisega juht on Kestutis ning kui hästi Roman on suutnud meie majasiseseid protsesse juba praegu parandada ja ma olen väga kindel, et meil on Stebbyga ees mitu suurt arenguhüpet. Panete tähele, et kasutan ikka meie vormi. Olen ju siiski ka ise selle tiimi liige ja ettevõtte asutaja, seega Stebbyst rääkides kasutan ja jään ka edasi kasutama meie vormi.

FitQ-ga aga ehitame valmis kõigile tublidele treeneritele väärt tööriistad, millega nad saavad oma oskusi parimal moel kogu maailmaga jagada ning olles omal alal hea saada seeläbi ka kasutajate/ostjate/fännide tunnustus ja seeläbi ka vääriline rahaline sissetulek, mis ei sõltu suurtest fitnesskettidest.

Nagu mainitud, siis MVP on valmis tehtud, aga nii palju on veel teha. Täna saavad treenerid müüa oma trenni videosid ja kuupileteid. Aga puudu on nõustamine, personaaltreeningud, treeningkavad, oma kalendri haldamine jnejne. Töid ja toimetamisi, mis ees seisab on väga palju. Tööpõld on otsatu ja ootab asjalikke kaasteelisi. Kui sul on tunne, et sul on mõtteid ja soovi minuga sellele teele kaasa tulla, siis kirjuta, joonista, helista ja arutame asja.

1. septembril 2012 juhtus minu elus kaks murdelist asja. Mu tütar läks kooli ja ma tegin oma elu esimese Instagrami postituse. Selle pildiga on mõlemad murrangulised sündmused jäädvustatud. Vaevalt kuu aega varem oli SportID teenus esimeste klientidega live’i läinud. Nüüd on taas aeg uuteks algusteks.