Autori admin postitused

Roheline rahandus- ja majandus on edukaks rohepöördeks möödapääsmatud

Delfit tuleb tunnustada, et nad on võtnud ette huvitava, nö. varivalitsuse formaadi, kus opositsioonipoliitikud saavad valitsuse pihta tuld anda ja öelda, mida nemad paremini teeksid. Seda formaati saaks ka veel laiendada ning rohkem  võimalust pakkuda ka erakondadele, kes täna reitingute järgi veel allpool valimiskünnist on ehk Rohelistele, Parempoolsetele ja miks mitte ka Vasakparteile. Ilmselt ei saa väita, et rahvas on juba põhjalikult saanud nende erakondade seisukohtadega tutvuda.

Potentsiaalsete rahandus- ja majandusministrite Joakim Heleniuse (Eesti200) ja Taavi Aasa (Keskerakond) debatt oli nauditav lugemine, kus valija nägi ühelt poolt valitsemiskogemusega, kuid tugevalt populistliku poliituku nägemust ning teisalt valitsemiskogemuseta idealistlikku soovnägemust.  Kas tundub eluliselt usutav, et riigireformiga õnnestub kindlasti kokku tõmmata ja kulusid säästa enam kui 5% eelarve kogumahu ulatuses? Kellelgi poleks midagi selle vastu, kui Helenius tõmbaks oma mustast torukübarast nii priske jänese välja, keda varem nähtud pole. Kui see tal tõesti nii kergelt õnnestuks, siis tuleks ilmselt kõik senised ministrid nädalaks ajaks peale tunde jätma kirjutama kirjandit teemal: “Kuidas ma raiskasin mõttetult miljardeid maksuraha ametnike palkadeks.” 

Aasa jutt sellest, kui geniaalselt Keskerakond koroona ajal poliitikat ajas on piisavalt piinlik, et seda lugedes panna käsi näo ette ja teksti ainult sõrmede vahelt piiluda. Kuidas kõigi ettevõtete bilansid said sularaha täis ja palgad kõvasti kasvasid, kui tema oli majandusminister (mis juhtumisi kattus ka suure rahatrüki lõppvaatusega), küll aga 20% kasvanud inflatsioonis on süüdi vastutustundetu valitsuspartner Reformierakond. Karjääripoliitikutel tundub arusaamine põhjustest ja tagajärgedest kõvasti lappesse minema ning oma teeneks peetakse sedagi, et päike idast tõuseb. Jutud sellest, kuidas ülikõrge inflatsiooni, enneolematute materjalihindade  ja kiirelt tõusvate intresside keskkonnas, tuleks teha suures mahus riiklikke ehitustellimusi, paneb imestama, kuidas see mees on olnud aastaid majandusminister.

Teiste mõtteid analüüsida ning näpuga näidata, kui kuskil mõni asi hästi ei klapi on mõnusalt eestlaslik. Seega, loeme nüüd kvalifikatsioonivoorud lõppenuks ja keskendume selle arvamusloo finaalkatsetel sellele, milline oleks roheline kasvule orienteeritud majandus- ja rahandusprogramm?

  1. Jõuline ja ilma tagasi vaatamata rohepööre energeetikas. Taastuvenergeetikat kasutades saame oma energiahinnad odavaks ja see on meie tuleviku konkurentsieelis. Selles on Rohelised Heleniusega väga ühel nõul ja võiksime kohe koos koalitsiooni teha ja sinnapoole liikuda.
  2. Raiemahtude vähendamine, mis sunnib meid oma metsamaterjali kasutama targemalt, kui seni ja looma metsandussektoris suuremat lisaväärtust. Ajad, mil Eesti on odava materjali ja odava tööjõu maa, on loodetavasti pöördumatult möödas. Puidule suuremat lisaväärtust loob kvalifitseeritud tööjõud, mitte ainult harvesteri või puiduhakkemasina operaator. Boonusena hoiame nautimisväärsena Eestimaa looduse, mis pakub tööd ja leiba meie turismisektorile. Lisaks väldime kiirrongina meie poole liikuvaid võimalikke trahve, mida oleme sunnitud maksma, kui me endale võetud keskkonna eesmärke ei täida. Puidufirmade kasum kuulub nende omanikele, trahviraha peame maksma me kõik.
  3. Puhas toit, puhas vesi ja tervislikud eluviisid on meie rahva edu ja töökuse aluseks. Jah, puhas ja reostamata keskkond ei tundu just liiga palju majandusega seotud olevat, kuid tehes olulisi muudatusi meie põllumajanduses on võimalik parandada meie toidu- ja joogivee kvaliteeti, sellega parandame oma inimeste tervist, millega hoiame kokku ravikuludelt ja võidame tootlikkuselt. Säästetud raha on võimalik muul moel meie inimeste heaks tööle panna.
  4. Eesti IT- ja startup sektor kasvab praegu kui pärmi peal, ligi 30% aastas. Kui sul on sellise tootlusega investeering, siis oleks rumalus see maha müüa või ära kinkida. Aina rohkem tekitab globaalne nõudlus ka ettevõtteid, mis saavad enda tegevust liftikõnes tutvustades avalauses kasutada kuskil eesliidet rohe-. Sektori kõrged palgad ja kõrge tootlikkus tõmbab kaasa kogu ühiskonda. Riigipoolne koostöö idusektoriga ja nende vajaduste kõikvõimalik rahuldamine peab olema igakülgselt ja eeskujulikult tagatud, et see kasv jätkuks võimalikult kaua. See on tegelikult suisa nii oluline, et tegelikult võiks see punkt esimene olla.
  5. Selles, et majanduse ümberkorraldamine Ida-Virumaal on Eesti jaoks ülioluline, oleme Keskerakonnaga nõus. Riik peab siia investeerima. Piinlik on lugeda siit-sealt Isamaa ja EKRE inimeste arvamust, nagu kaevurid muud tööd teha ei oskakski, kui kive kraapida ja just see on olevat ka üks suuri põhjuseid, miks peame energeetikas edasi olema (põlev)kiviajas. Ei, kaevurid on enamasti terved ja tugevad mehed, kellel on küljes pea ja kaks kätt ja kelle oskuste najal on võimalik Ida-Virumaa senine majandusmudel ringi teha.
  6. Raha laenamine jooksvateks kuludeks, nagu praegune valitsus on tegelikult teinud, on äärmiselt ebamõistlik ja soodustab ebamõistlikku tarbimise kasvu. Laenurahaga majanduse kütmine kõrge inflatsiooni ajal ei aita lõpuks ka neid toetusesaajaid endid, sest jätkuvalt kõrgenevad  tarbijahinnad maksavad nad lõpuks ise kinni. Lisaks maksame tulevikus suure osa oma tuludest intressikuludeks.
  7. Sarnaselt Eesti200-ga, on Rohelistelgi väga suur mure meie tuleviku pensionide pärast. Silmakirjalik EKREIKE valitsus, kes pensionisüsteemi lõhkus, samal ajal kui kõik lõhkujad iseendale pensioni edasi koguvad, on käed puhtaks pühkinud. Helir-Valdor Seederi arve maksavad meie lapsed ja lapselapsed. Parim aeg midagi päästa oli eile, paremuselt järgmine aeg on täna.

Rahandus- ja majandus on kindlasti valdkonnad, kus targalt toimetades saab edukale rohepöördele väga palju kaasa aidata. Võib kindlalt väita, et rohepööre ilma muutusteta majanduses pole võimalik. Üks väga oluline muutus on ka mõttetmudeli muutus, mis üteb, et ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb SKT tunnistada. Me oleme nii harjunud, et see on number, mis on kõige keskel ja millest me tuletame kõik ülejäänu, alates kaitse- ja hariduskuludest, kuni mõtlemiseni, et mida suurem, seda õnnelikumad oleme. Äkki on hoopis vastupidi, et mida õnnelikumad me oleme ja mida jätkusuutlikumalt ja loodusthoidvamalt toimetame siin oma riigis, seda suurem on ka meie SKT? Rohelised usuvad sellesse.

Kas liiklusest peaksid kaduma autod või jalakäijad?

Sattusin lugema nauditavat arutelu jalakäijate ja autojuhtide kahjulikkusest ühiskonnas, mille autoriteks ühelt poolt jalakäijate huve ja autojuhtide piiritut ülbust esile toonud Joanna Laast ning teiselt poolt autot kaitse- või ründekilbina kasutanud Peep Pahv. Mõlemad neist on Delfi toimetusega lähedalt seotud ja selle kaasautorid, nii et julgen oletada, et tegemist on selgelt probleemiga ühiskonnas, milles ühiseid arusaamu on keeruline leida isegi igapäevaselt koos töötavatel inimestel või sama pere liikmetel.

Roheliste erakonna üldisem seisukoht on loomulikult selline, et mida vähem fossiilset kütust põletavaid transpordivahendeid meie teedel liigub, seda parem. Kui rohkem rahvast liiguks ühistranspordiga, jalgsi, ratta ja kergliikuritega, siis kahtlemata see on palju parem olukorrast, kus igaüks üritab oma autoga läbi linna põristada, reaalsuses siiski suurtes ummikutes kütust ja oma närve põletades.

Joanna Laast tõi enda arvamusloos välja isiklikud hirmud ja probleemid, mida ta liigeldes märkab. Peep Pahvi tuleks siinkohal kindlasti natukene nahutada, nagu ta ise armastab öelda, selle eest, et ta teise inimese reaalseid hirme ja muresid enda loos sisuliselt naeruvääristab. Kui ma poleks Pahviga mitu aastat harrastajate jäähokiliigas samas satsis litrit libistanud, võiksin isegi uskuda, et tegemist on ülbe ja üleoleva inimesega. Kuna Pahvi suur suuvärk ja laia joonega ütlemisstiil on mulle üldiselt teada, siis püüan pigem vaadata tema suhtlusstiilist mööda ja analüüsida sisu.

Pahvil ongi omast vaatepunktist õigus. Kui elad näiteks Vasalemmas ja pead samal päeval Keilas ja Tallinnas tööl käima, siis meie ühistranspordisüsteem ei võimaldaks sellist elustiili tarbida. Autoga liikumine kindlasti ei ole paha asi ja autojuhte ei pea põhimõtteliselt karistama selle eest, et neil on vajadus ja võimalus autoga sõita.

Pahvi lennuka mõtlemise maa orbiidilt maa peale toomiseks, tuleb meenutada seda, et ruum on linnas väga piiratud ressurss ja Pahvile ideaalset linna, kust ta saaks hoogsalt 70 km/h läbi vuhiseda, ei ole võimalik ehitada, ilma liiklust maa alla viimata. Meil pole enamasti neid teid võimalik enam laiemaks teha ilma, et tee äärest puid, kõnniteid ja maju maha ei võtaks. Meeletu planeerimise ja muu ressursi kuluga saaks ehk nipet-näpet parandada. Sellised projektid nagu Ülemiste ja Haabersti ristmike ümberehitused ja Reidi tee Tallinnas või Riia ringi uuendamine Tartus teevad liiklusvoogu sujuvamaks ja ummikuid väiksemaks. Paraku linna keskel kuskil sellises mahus ümberehitusi teha on kordades keerukam. Seega, ainuke võimalus Pahvil linnas autoga liikumise kiirust parandada on see, kui me suudame piisavalt palju autodest inimesi meelitada jalgsi, rattaga ja ühistranspordiga liikuma saada, et rohkem ruumi autoga liikuda oleks neil, kel seda tõesti on vaja.

Üks suurepärane võimalus seda saavutada ja saada ressursse jalgratta ja jalgsi liikumise parandamiseks, sealhulgas talviseks kõnni- ja rattateede hoolduseks, võiks olla automaks. Eesti on pea ainuke riik Euroopas, kus sellist maksu ei ole. Roheliste meelest on see üsna mõistetamatu, miks me selle ressursi oleme kasutusele võtmata jätnud.

Teine väga suur probleem Tallinnas on Edgar Savisaare lemmikprojekt ehk tasuta ühistransport. Ilmselgelt tundub, et keskmine tallinlane eelistaks mugavat, tihema graafikuga ja õigel ajal peatusse saabuvat ühistransporti tasuta ühistranspordile, kus mõni parm tagaistmel pohmelli välja magab. Muidugi mõni keskerakondlane tahab nüüd öelda, et pensionäridele ja vähekindlustatutele on tasuta ühistransport vajalik. Paraku sama vitsalöögiga lahendada ühistranspordi- ja toimetulekuprobleeme on lootusetu üritus.

Samuti on Joanna Laastul õigus, et piirkiiruse vähendamine linnas muudaks liiklusvoogu sujuvamaks ja ohutumaks. Pahvile täpsustuseks, et me ei räägi siin Laagna teel 40 km/h tunnis tiksumisest, vaid konkreetselt kesklinnas, kus sõidusuunad on teineteisest eraldamata või ühesuunalistel teedel. Ma olen kindel, et kui kui Pahv teeks pisut stopperi ja kalkulaatoriga kodutööd, siis avastaks ta endalegi üllatuseks, et ta sõidab linnas tipptundide ajal keskmiselt veel palju aeglasemalt kui 30 km/h. Aeglasem liikumine neil lõikudel on ohutum jalakäijatele ning tagab sujuvama sõidustiilii tõttu ka väiksema õhusaaste.

Lõpetuseks tahaks kiita endist Delfi sporditoimetusi juhti ja Keila klubi korvpallitreenerit Pahvi, et ta ikkagi aktiivselt jalgrattaga ja jalgsi liikumist propageerib ning kõigile isiklikku eeskuju näitab. Loodetavasti tuleb mõnel neist toredatest jalutuskäikudest arusaamine ka sellest, et jalakäia on liikluses paraku nõrgem pool ning tema kaitsmine ei ole autojuhtide inimõiguste piiramine.

Kuhu liigub maailma sport? Me vist ei taha seal olla.

Fotol: Mida totalitaarsed riigid arvavad ülejäänud maailmast? Seda illustreerib suurepärast see pilt 2018. aasta jalgpalli MM autasustamiselt, kus tseremoonia ajal hakkas vihma sadama. Vihmavarju jagus kohaliku diktaator Putini pea kohale, küll aga mitte külla tulnud FIFA ja Prantsusmaa presidentide kohale.

Kohe on algamas järjekordne jalgpalli MM. Suurvõistlus, mida olen igal suvel, kui ta on toimunud, jälginud juba 1986 aastast. Toonane võitja ja minu tookordne lemmik Argentiina on üle aastate taas üks suursoosikutest. Paraku on suurvõistlusest vaimustust jäänud viimastel aastatel üha vähemaks. Olen juba ette kindel, et sel aastal elan turniiri sportlikule poolele kaasa üsna episoodiliselt.

Oma rolli selles mängib kindlasti suurturniiriks harjumatu aeg. Meil siin on just lumi maha tulnud. Sügis-talvel enne jõulu on palju tööalaseid eesmärke, millele tuleb keskenduda rohkem ja 6 tundi päevas jalgpalli vaadata lihtsalt pole aega, mis keset suurt suve olnuks täitsa tehtav.

Indu jalgpallile kaasa elada vähendas oma lapsiku kõnega G20 tippkohtumisel FIFA president Gianni Infantino, kes nagu Mart Helmegi, pole ei Ukraina ega venemaa, vaid rahu poolt. Vähemalt jalgpalli MM ajaks võiks tema arvates Ukraina oma verejanulise pealetungi vene vägedele peatada, et sportlased saaksid palli veeretada.

Korruptsioon spordimaailmas vohab. Aus mäng my ass

Üha suurem on mure kogu spordimaailmas üha suureneva korruptsiooni pärast. Tänavu mängitaksegi finaalturniiri ebaharilikul ajal peamiselt põhjusel, et keset suve on Kataris 40-50 kraadi sooja, nüüd kõigest 30-35 kandis.

Palju on räägitud sellest, et Katar on ebademokraatlik riik. Räägitud sellest, et naiste ja võõrtööliste elu pole seal sugugi lihtne ja inimväärne. Palju on sahistatud ka sellest, et meetodid, kuidas see turniir nii keerulisse kohta saadi, ei olnud kaugeltki mitte eetilised.

No hea küll, vähemalt sportlikult on need nagu kõik varasemad võistlused, ütleb tunnustatud spordiajakirjanik ja jalgpallispets Ott Järvela. Aga võta näpust, kaks päeva enne turniiri algust lahvatab ka sportliku poole pealt äärmiselt ebameeldiv lugu, kus kahtlustatakse turniiri avamängus võõrustajate vastasmeeskonna Ecudaori mängijate äraostmist. Igaüks, kes natukene jalgpalli jälginud, saab aru, et Katar ei ole selle mängu soosik. Kui nad nüüd peaksid võitma, siis millise pitseri see selle turniiri sportlikule poolele jätab? Eks ma küsin Ott Järvelalt, kui nii peaks minema.

Katar on niigi oma sportlaste ja spordivõistluste ülesostmisega kaotanud läänemaailma spordisõbra silmis igasuguse tõsiseltvõetavuse. Paraku kaotavad tõsiseltvõetavust ka suured rahvusvahelised spordiorganisatsioonid ja eriti silmatorkavalt just suurimad neist – Rahvusvaheline Jalgpalli Liit (FIFA) ja Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK). Koos sellega devalveerivad nad ausa spordi põhimõtteid ja spordivõistluste mainet.

Miks järjest antakse võistlused korraldada diktatuurlikele suurriikidele, nagu Hiina, Venemaa ja Katar? Lisaks sellele, et nad maksavad kinni hääletajaid, korraldavad nad võistlusi ka ülivõimsalt, ütleks isegi pompöösselt.

Palun teeme normaalsed suurvõistlused

Milleks on sellist raiskamist vaja? Olümpiaküla ehitamine sportlasdelegatsioonide majutamiseks on ilmselt mõistetav, kui olümpiakülast saavad hiljem korterid või hotellid, siis ei ole nende ehitamine vähemalt mõttetu kulu. Miks aga peab ehitama uhiuued suured spordirajatised, et seal kaks nädalat sporti teha ja siis jätta need rohtu kasvama, nagu mitmel pool on juhtunud? Miks ei või pidada neid võistlusi ja mänge juba olemasolevatel staadionitel?

Kataris on jalgpalli MM-iks ehitatud suured staadionid ja fännide asemel hakkavad neid täitma hoopis kohalikud klaköörid, kes maskeeritakse fännideks. See on tavaline praktika ka Hiinas, et saaks näidata kogu maailma suurt huvi võistluste vastu ja seda, et korraldus on olnud maksimaalselt edukas. Kellele kogu seda tobedat showd vaja on? Kas jalgpallifännile või FIFA-le, et näidata kui suur ja äge neil on?

Head spordiorganisatsioonid, teil on niigi pappi jalaga segada. Kas oleks väga halvasti, kui oleks raha natukene vähem? Oleks alles nii au, südametunnistus kui spordisõprade siiras huvi võistluste vastu. Palun tõmmake selle räige pompöösse laristamisega väheke tagasi. Spordiväljakul selgub parim ka siis, kui riietusruumis ei ole kuldset vetsupotti. Kui suured spordijuhid tõmbavad oma ootuseid pilvedest väheke maa peale tagasi, siis äkki on ka täiesti normaalsed ja demokraatlikud riigid valmis kandideerima nende suurvõistluste korradajateks. Spordisõbradena saaksime nautida sporti harjumuspärasel ajal ning mõtlemata sellele, kas oma huviga kiidame heaks mõne järjekordse diktatuurirežiimi tegutsemise või uue sõja alguse, nagu juhtus pärast Sotši olümpiat.

Loodan, et spordijuhid võtavad spordisõbra muret kuulda ning siiski loodan ka, et Inglismaa ja Argentiina veerandfinaal tuleb seekord taas ja tuleb sama äge, nagu Mehhikos 36 aastat tagasi.

Kolm kõige pisemat sõjapõgenikku Ukrainast

Mariupol on Ukrainas toimuvas sõjas ilma kahtluseta kõige õnnetum linn. Päris kindel, et 400 000 elanikuga rusuhunnikuks muudetud linnas on surma saanud kümneid tuhandeid inimesi ja linn on tänaseks kaardilt põhimõtteliselt pühitud.


Olena pääses linnast tulema aprilli alguses ja kuna ta elas linna läbiva jõe idakaldal, linna kolm silda olid aga õhku lastud, siis ei olnud tal põgenemiseks muud alternatiivi kui liikuda Venemaa poolt okupeeritud nn. Donetski Rahvavabariigi territooriumile. Lahkudes haaras Olena kaasa seljas olevad riided ja ühe käekotitäie asju ning jättis maha oma kalli kodu ja lahkus koos varsti pooleteiseaastaseks saava labradori retriiveri Džiniga. Nende seltskonnaga liitus ka sõbralik ja varasematel jalutuskäikudel tuttavaks saanud paariaastane ja sama tõugu kutsa Gina.


Gina peremeest, keda Olena põgusalt tundis, tal telefoni teel tabada ei õnnestunud. Samuti pole tänaseni ta vastanud suhtlusvõrgustikus Vkontakte, kuhu ta pole juba enam kui kuu aega sisse loginud. Mis saatus võis Gina peremeest tabada, seda ei tea ilmselt keegi. Maha sadavate pommide ja rusuhunnukute keskele Olena süda koera jätta ei tihanud ja nii ta loomakese kaasa võttis ja algas nende ühine seiklus läbi Venemaa Eesti suunas. Ukraina passi Donetski RV ja Venemaa piirivalvurid õnneks Olenalt ei võtnud. Piirivalvur oli Gina kõhualust märgates hoopis naljatanud, et kui kutsikad tulevad, siis võtaks hea meelega ühe endale. “Tal juba olid kutsikad, need tissid pole tal veel ära kadunud,” oli Olena piirivalvurile vastanud, sest teadis tõepoolest, et Ginal olid eelmisel aastal kutsikad olnud ja seetõttu ei osanud kahtlustada, et koer uuesti “ootel” võiks olla.


Kaks päeva, mis Olena ootas koos koertega ühes Peterburis lühiajaliselt renditud korteris tõi aga neli üllatust. Koerad olid 7. aprillil tuppa jäänud, kui perenaine oli läinud linna bussipileteid ja süüa ostma ning koju jõudes kuulis hämaras toas vaikset viginat. Esiti arvas, et tal on rott kuidagi tuppa pääsenud, kuid tule põlema pannes avastas, et kaasa võetud koer Gina oli parasjagu poegimas ja üks väike “pakike” oli juba kõhust välja vupsanud ja neid “kingipakke” tuli mõne aja jooksul kolm tükki veel. Üks pisikestest kahjuks hingama ei hakanud, nii et kokku sai Olena ühe päevaga ootamatult kolm koera lisaks.


Kuidas Olena koos koertega Tartusse sattus? Mul oli väike maja paar kuud kinnisvara portaalides rendis olnud ja kuigi 3-4 korda oli juba uute üürilistega diil justkui tehtud, jäi see viimasel hetkel erinevatel põhjustel ikka pooleli. Ühel päeval maakler helistas ja küsis, et kas on okei, kui tuleb Ukraina sõjapõgenik koos kahe koeraga. Ta mainis ka, et küsib üle ja enne näitama ei hakkagi inimesele, sest üldiselt põgenikke ei taheta ja loomi ka mitte, seega on neil justkui eriti raske üüripinda otsida. Kuigi tavalisel päeval muidugi minagi eelistaks seda, kui loomad ei ole su diivanit ära rüüstanud sellele, et nad seda teevad, siis viimased paar kuud ei ole olnud tavalised päevad. Nii ei leidnud ma ühtki põhjust, miks peaksin ütlema sõja eest tulnud inimesele ei.


Ja niimoodi siis umbes kümmekond päeva tagasi saabus Olena esimest korda elus Tartusse ja Veerikule. Käe otsas kaks pampu, milles ühes isiklikud asjad ja teised vääksuvad kutsikad ning rihma otsas kaks koera Džini ja Gina. Nüüd on nad juba vaikselt Tartusse sisse elanud ja Olena kiidab Tartut, kui väga ilusat linna. Käib koertega iga päev pikkadel jalutuskäikudel Emajõe ääres kui ka lühematel otsadel Veeriku linnaosa pargis.


Pühapäeval oli õigeusklike ülestõusmispühad ja Olena kutsus mind ja Rebekkat teed jooma, samuti teda suurepäraselt sisse elada aidanud Ilmet ja Aaret. Kui kell 14 seltskonnaga kohale saabusime, siis selgus muidugi, et mingist lihtsalt teejoomisest ja kutsikatele pai tegemisest ei olnud juttugi. Kaetud oli pesuehtne pidulaud – grill, salatid, kalamarja võileivad, veini, võileibu, puuvilju ja mida kõike veel. Kuna me olime näidanud eestlaste külalislahkust ja varustanud vajamineva kraamiga alates lauanõudest ja voodipesust kuni ühe seisma jänud läpakani, siis ei saanud ka Ukraina külalislahkus alla jääda, leidis Olena.


Igatahes tore “teejoomine” oli väliterrasil, kuigi kõige soojem ilm just polnud. Esimest korda elus tähistasin õigeusklike ülestõusmispüha. Päeva nael oli kahtlemata see, kui läksime Rebekkaga väikestele kutsudele pai tegema. Neile olid just silmad pähe hakanud tulema ja üks natukene suurem ukerdas ka juba üsna tegusalt värisevate jalgade peal ringi ja kukkus selle käigus ka voodi pealt maha. Kuna mina olin just parasjagu läinud kardinat eest tõmbama samal hetkel, et saaks lisavalgust, et ilusamat pilti teha, siis olin muidugi mina peasüüdlane selles. Rebekka, kes parajasti ülejäänud kahte nunnutas, oli veendunud, et kui tema alles beebi oli, siis ma kindlasti lasin ka temal voodi pealt maha kukkuda. Päris kindlasti ma selliseid hetki ei mäleta, aga ei julgenud enam ka välistada.


Keskmine ja pisem numpsik eelistasid ringi sahmimisele üldiselt rohkem silmad kinni asendis vigiseda ja aeg ajalt vääksatada. Kui nende emme tuli neile lõpuks süüa andma, siis kaks suuremat poissi muidugi trügisid kõige magusamate kohtade peale ja kõige väiksem, tüdruk, pidi kõigest jõust endale läbi selle meestekarja teed rajama, et ka oma jagu välja teenida. Sellest tegi Rebekka järelduse, et tüdrukutel ongi siin elus kõik raskem ja raske oli sellega sel hetkel vaielda.


Mis kutsadest tulevikus saab see plaan veel lõpuni paigas ei ole. Eks näis, mõned kuud on veel aega nuputada ja küllap head peremehed leitakse. Praegu on väikestel sõjapõgenikel eeskätt ema lähedust ja palju rahulikke unetunde vaja, et kasvus kosuda. Eks hoiame silma peal, mis edasi saama hakkab.

Eestimaa Rohelised on populaarseim erakond aprillis

Täiesti ootamatult tõusis Erakond Eestimaa Rohelised kõigi erakondade populaarsuseuuringute järgi populaarseimaks erakonnaks Eestis. Kui märtsis olid Rohelised veel kõigi Riigikogu erakondade ja Eesti200 järel populaarsuselt seitsmes erakond, siis aprillis tõusis Roheliste reiting uskumatuna tunduva 26% peale. Järgnesid Reformierakond 23%, EKRE 17%, Eesti200 16%, Isamaa 7% ja sotsid 7%. Keskerakonna populaarsus kukkus paraku nulli peale.

Mis võis mõjutada roheliste nii kiiret tõusu kõigest mõne protsendi toetuse pealt absoluutsesse tippu?

Analüütikud nägid selle taga eeskätt asjaolu, et rohelised on juba pikki aastaid rääkinud sellest, et tuleb vähendada energeetiliset sõltuvust Venemaast ja jõuliselt ära teha rohepööre. “Erakonnad, kes on olnud aastaid võimul, on rääkinud üht ja teinud teist, ühel hetkel pidi see tagasilöök tulema,” kommenteeris poliitikateadlane Mõnus Saarts ja lisas, et roheliste puhul on nüüd oluline see, kuidas nemad oma sõnumid ja tegevused välja kannavad. “Rohelistel on hea olnud aastaid õiget juttu rääkida, sest neil pole valitsusvastutust olnud. Vastutusega kaasneb aga ka lobiorganisatsioonide suurenenud tähelepanu ja igasugu toetuspakkumised metsasaagijatelt ja põlevkivikeemia inimestelt, millele on keskmise vastupanuvõimega poliitikul raske vastu seista. Kas rohelised suudaksid päriselt ka oma programmi ellu viia, seda me ju täna ei tea. Samas ei tea me seda ka Eesti200 puhul, aga nende populaarsus on juba päris pikalt üsna kõrgel püsinud,” tähendas Saarts.

Mis aga põhjustas Keskerakonna sedavõrd kõrge kukkumise, et kuu aega varem ligi paarikümne protsendiselt toetuselt täitsa nulli kukuti? “Eks suurimat rolli siin mängis kahtlemata see, et Keskerakonna reiting püsis paljuski rahvasaadik Martin Repinski isiklikul renomeel ja tuntusel,” arutles tuntud politoloog Juhannes Kivirähk. “Märtsis saabus aga uudis, et Repinski lahkub Keskerakonnast, hoolimata Ratase ja Karilaiu keelitamisest. See oli Keskerakonnale muidugi surmahoop, mida püüti varjata Tallinna linnapea Kõlvarti abiellumisega tuntud võidusõitja Kovalenkoga, kuid ainult pehmeid väärtusi pakkudes nii kõva mainepauku, nagu Repinski lahkumine tõi, pole võimalik korvata,” hindas Kivirähk olukorda objektiivselt.

Värskeid uudiseid jälgides selgus aga Repinski on asutanud uue MTÜ nimega Eesti Äpitaksojuhtide Ordu. Kas sellest võiks lähiajal kasvada uus erakond, seda näitab juba Bolti äpp ja lähitulevik.

Kultuuriminister tembutab jälle

Samal ajal kui Eesti progressiivne spordiüldsus püüab aru saada, mis asi ja kuidas täpselt Team Estonia EOK juhtimisel toimima hakkab, kes tulevad aasta sportlasteks ning mitu medalit saab Eesti Pekingist, on ka meie riiklik “spordiministeerium”, uue ministri toimetamisel, asunud täie hooga sporti korraldama. Nädala jooksul põrutatakse Kultuuriministeeriumi majast välja üks huvitav uudis teise järel.


Alustame viimasest ehk täna Delfis ilmunud teatest, et Tallinna Ironmani korraldajatelt soovitakse tagasi saada, õigemini küll ilmselt maksmata jätta, 204 555 eurot toetusraha, mis neile oli lubatud. Põhjusena tuuakse välja, et ürituse majanduslik mõju polevat selline, nagu olid riiklikud ootused.


Selle selgituse peale tahaks tõesti küsida, et kas ministeerium on äkki kuulnud üht-teist koroonaviirusest ja selle kaasa toodud reisipiirangutest ning ka lihtsalt inimeste väiksemast valmisolekust reisima minna? Kas see tuleb ministeeriumile suure üllatusena? Kui ürituse korraldajad on, kõiki piiranguid ja võimalusi arvestades, teinud endast parima, et suurepärane üritus ka katku ajal kenasti läbi viia ning teinud kulusid ja soovivad nüüd arveid tasuda, siis mille eest seda peaks tehtama?


Igasugu sporti korraldavatel MTÜ-del on omavahenditega alati nagu selles anekdoodis, kus reamehelt küsitakse, kas väeosas ikka korralikult toidetakse. Reamees, kes on kohalikult ülemuselt saanud selge instruktaaži, kuidas vastata tuleb, ütleb, et toidetakse hästi ja jääb ülegi. Küsimusele, et mida ülejäägiga siis peale hakatakse, vastab, et ülejääk süüakse ära ja tuleb puudugi. Sama seis on paraku kõigil sporti korraldavatel MTÜ-del ka eelarves. Sellise summa ükskõik milliselt spordiorganisatsioonilt omavahenditest ära võtmine on väga valus hoop ja peaks olema väga hästi põhjendatud. Ajal mil ministeerium peaks mõtlema, kuidas ürituste korraldajatele rohkem toetusi maksta, küsitakse juba lubatud toetused tagasi. Selle kohta on olemas üks prantsuse keelne sõna, mis mul hetkel meelde ei tule. Jääb vägisi mulje, et Kultuuriministeerium ei võta ürituse korraldajaid enda heade partneritena, kellega ka tulevikus soovitakse head koostööd teha. Tihti on just selline suhtumine otsustavaks asjaoluks, miks mõnigi tore ja traditsiooniline ettevõtmine lõpuks läbi saab.


Rally Estonia tabas Kultuuriministeeriumi üllatusena

Nädala tagasi selgus, et Kultuuriministeeriumile tuli eelarvet koostades Rally Estonia suure üllatusena. Nimelt selgus tõsiasi, et Eesti rallisõbrad saaksid kodust rallit nautida, tuleb maha võtta 2,5M euro eest metsa. Riigikogu Rahanduskomisjon otsustas häältega 5:4, et rallitoetuseks vajalik summa saadakse RMK-lt. Korraldus olevat tulnud Rahandusministeeriumist, kuid vaevalt, et proua minister Keit Pentus-Rosimannus selle initsiatiivi ise välja mõtles. Võib oletada, et see toimus mingi järjekordse lehmakauplemise käigus, kus ministeeriumi eelarve vähendamise üle läbi räägiti. Nõnda saab ministeerium oma nõutavad kärped tehtud ja saab ka ralli siiski toimuda.


Tundub, et Kultuuriminister härra Tiit Terik, kes väga teraselt teadis, et Rally Estonia toimub meil eeskätt tänu kahele inimesele – Urmo Aavale ja Tarmo Hõbele – saab nüüd oma nimekirja pikendada viie rahanduskomisjoni liikme ja proua Pentus-Rosimannuse võrra, kes ralli toimumise päästsid.


Spordisõbrana olen muidugi rõõmus, et ralli MK-etapp Eestis siiski toimub. Mind jäävad huvitama nüüd veel kaks asja. Esiteks, mida tähendab see, et RMK-le tõsteti dividendiootust, aga raiemahtusid ei tõstetud. Kas see tähendab seda, et RMK müügiosakond peab mahavõetud puidu kellelegi kallimalt maha müüma kui senine plaan ette nägi või äkki tuleb raha teenida hoopis karusnahkade müügist? Teiseks, kas sellised ühe ministeeriumi või riigiasutuse haldusala tulude sihtotstarbeliselt otse teise ministeeriumi haldusalasse toimetamine, nagu Rahandusministeerium seda praegu korraldab, saab meil mingiks traditsiooniks. Praegu kultuuriminister rõõmustab, et saab metsa mahavõtmise rahaga rallit korraldada, aga kui järgmiseks tuleb korraldus erakorralist pensionitõusu rahastada Eesti Kunstimuuseumi varade müügist?

Vaata lisaks

Kas 100 000 häälega petitsioon pälviks Riigikogu liikmete tähelepanu?

Riigikogu õiguskomisjon arutas 9. Novembril Eestimaa Roheliste erakonna poolt ettepanekut perekonnaseaduse muutmiseks, et anda abiellumisvõimalus samast soost paaridele. Sellel olid oma toetusallkirja andnud 35805 inimest. Õiguskomisjoni lühike kokkuvõte oli – midagi muuta ei ole vaja, kedagi ei diskrimineerita. 

Tsitaat: “Komisjoni hinnangul on abieluvõrdsus Eestis tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks. Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna ega ükski teine riiklik organisatsioon pole diskrimineerivaid sätteid perekonnaseaduses tuvastanud, samuti pole selle kohta Eestile etteheiteid teinud rahvusvahelised organisatsioonid.”

Selle uudise peale tõmbasid mu EKRE sõbrad muidugi nöökamisi sae käima, et näed kus roheline teema, miks sellega peab tegelema ja miks te oma CO2-ga ei tegele? Unustades ise täiesti sobivalt, et teema algataja oli tegelikult EKRE, kes soovis teha täiesti absurdset rahvahääletust, mille küsimus küll lõpuks vist ei selgunud, kuid mis oleks kõlanud umbes sellisena, et “kas perekonnaseadus peaks jääma kehtima, sellisena nagu ta on, igavesest ajast igavesti.”

Tegelikult, oleme ausad, ei ole see perekonnaseaduse muutmine isiklikult oluline mulle nagu pole ta tegelikult oluline ka EKRE liikmetele ja toetajatele. Meie mõtlemises on erinev ainult see, kas me peame inimesi, kes pole päris meiesugused ja kellel on omad mured, selle seadusega, aitama või saame mingi perversse naudingu nende kiusamisest. Mina arvan, et aitame neid inimesi, kellele see on päris mure ja sellest võidame ühiskonnana kõik. Oleme õnnelikumad ja edukamad. Saame kõik keskenduda teemadele, mis päriselt meie elus olulised on. Näiteks sellele, kuidas rahvas saab oma tahet üldse Riigikogu suurde saali arutamiseks tuua.

Tahaks küsida Riigikogu õiguskomisjoni liikmetelt, kui palju allkirju peavad inimesed kokku koguma selleks, et nende algatust ei pühitaks teie auväärse komisjoni laualt viie minutiga ja ilma sisuliste vastuargumentideta teie töölaualt maha? Kui sellele petitsioonile oleks iga inimene kirjutanud käsitsi allkirja ning igale lehele oleks kirjutatud 25 nime, isikukoodi ja allkirja, siis oleks teie ette lauale asetatud paberipakis olnud 1430 lehekülge. Saan aru, et see teie komisjoni tõsisemat arutelu ei väärinud. Kas järgmine kord, kui kellelgi on mingi mure ja ta kogub selle toetuseks 50 000 allkirja, kas see muudaks midagi? 100 000? 250 000? Öelge üks konkreetne number.

Küsin selleks, et kõik teaksid järgmine kord. Petitsioonide koostamine ja allkirjade kogumine võtab inimestel aega ja raha ja pole ju mõtet teie lugupeetud komisjoni ette tulla oma paberitega, kui vastuseks kirjutatakse, et “mis te vingute, see pole põhiseadusega vastuolus”. 

See veel puudus, et meie seadused oleksid põhiseadusega vastuolus. Kas seadusi muudame me ainult siis, kui meile teevad etteheited rahvusvahelised organisatsioonid või need on vastuolus põhiseadusega või teeme seda selleks, et muuta elu riigis paremaks?

Kui oleksite vähemalt ausalt öelnud, et pole mõtet asja edasi arutada, me ei saa sellele ettepanekule nagunii Riigikogu saalis hääli taha, siis ma ütleks, et vähemalt aus vastus. Ma arvan, et need 35805 olid vähemalt selle ausa vastuse ära teeninud.

PEREAT CORONA

Samal ajal kui meie kohalikud omavalitsused kapteneid ja tüürimehi valisid sõitis meie laevuke täie hooga ees kohiseva suure kose suunas. Peaminister, kes ise küll valimistel ei kandideerinud, rääkis erinevates valimistuudio saadetes pühapäeva õhtul lootusrikkalt, et äkki nüüd saab lõpuks hakata riiki juhtima, sest valimised on läbi. Paraku oleme sellele kosele nii lähedale jõudnud, et ainult peaministri ja valitsuse pingutustest enam ei aita. Kui me terve ühiskonnana ei keera oma laeva nina õigesse suunda ja laseme sellel allavoolu edasi minna, siis neelab see kosk meid kõiki varsti ja tagajärgi me pigem ei taha teada.

Hea on tark olla, et mida oleks pidanud tegema. Aga mida teha nüüd? Kas kuskil on väljapääs? Midagi ikka saab ja tuleb teha. Panen mõned mõtted kiiresti kirja.

Esiteks ja kõige olulisemalt. Inimesed, kes veel ei ole vaktsineerimas käinud, tehke seda kohe. Eriti ja eeskätt vanemaealised. Kuulake, mida räägivad teile tervishoiu spetsialistid, mitte uhhuu-meedia. Kui te seda ei tee, siis võib vikatimehe koputus teie uksele kõlada ebaõiglaselt varsti ja see on täiesti reaalne hoiatus. Meil on teid ja teie elukogemust veel vaja.

Inimesed, kelle vanemad sugulased pole veel vaktsineeritud, palun veenge neid ja vajadusel aidake transpordiga. Isegi, kui te iseennast pole veel vaktsineerinud ja võib olla ei plaani seda teha. Koroona on olemas ja teie vanemate sugulaste elu ja tervis on teie vastutada. Peielaua peod võiksid veel kaugemat tulevikku oodata, võiks enne veel mõned juubelid üheskoos maha pidada.

Kõik inimesed, kes kõhklevad. Te ei ole üksi ja arusaadav, et igaühel on omad mured ja omad põhjused. Palume kindlasti, helistage esimesel võimalusel oma perearstile ja pidage temaga nõu. Kui olete teda enne oma tervisehädade ja -küsimustega usaldanud, siis usaldage nüüdki.

Inimene, kes sa oled otsustanud, et sa ennast ei vaktsineeri. Sinu keha on sinu oma ja sinu otsust peab austama. Palun ära agiteeri teisi sama tegema. Igaüks meist on erinev ja neil ei pruugi olla sinuga sama hea tervis. Jäta neile nende otsus ja nende võimalus oma terviseotsused ise arstidega läbi rääkida, lähtudes nende tervislikust seisundist. Ära sunni teisi otsustama nii, nagu sina oled otsustanud. Kui nendega juhtub sinu agitatsiooni tõttu õnnetus, kas sa siis vastutust oled valmis kandma? Kas sõbra matusetalitusel astud rahva ette ja ütled kõigile selga ja kõlava häälega: “Mea culpa”?

Meediamajad, palun võtke eeskuju Delfist, kes korjas kommentaarid koroonauudiste alt ära. Postimees ja Õhtuleht, tehke palun sama. Elu näitab, et see kommentaarium seal kahjuks ei väärinda teie ajakirjanike poolt loodud sisu. Võiksite kõik ka oma sotsiaalmeedia platvormide kommentaare paremini modereerida või võimalusel kommenteerimise sealgi sulgeda. Nende kloaakide sulgemine ei piira meie ühiskonnas kellegi sõnavabadust. Internetis sõimamine ja valeinfo levitamine pole sõnavabadus. Tootke üldse vähem uudiseid sellest, mida mõni koroonaeitaja või vaktsiinivastane on öelnud, siis paistab arukam sisu paremini välja.

Kohalikud omavalitsused. See on arusaadav, et teil käib praegu kibekiire koalitsioonide moodustamise aeg. See on loomulikult tähtis töö. Palun ärge tehke neid läbirääkimisi vaktsineerimise kiirendamise arvelt. Omavalitsuses ei jää elu seisma, kui saate oma koalitsioonileppe nädal aega hiljem alla kirjutatud, aga mõne teie kodaniku elu võib küll seisma jääda, kui te peafookuses ei hoia tänast kõige põletavamat teemat. Kaaluge hoolega, kas teil on eelarveressursse, et jõuda vanemate inimesteni, kes veel pole vaktsineeritud. Kas saab saata abitööjõudu perearstidele, et kõik vanemad inimesed veel kord läbi helistada ja selgitada kui tõsiseks olukord on läinud? Kas on võimalik veel teha vaktsineerimisi kodudes?

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ega ikka ei ole küll nii, et teie pühite siinkohal oma käed puhtaks ja ütlete, et valitsus vastutab. Teie sõnumid, mis enne valimisi valijatele läksid olid veel kahepalgelisemad, kui Edgar Savisaare üleskutse hääletada Euroopa Liiduga liitumise asjus südametunnistuse järgi. Teie õhutusel ja heakskiidul on tuhanded inimesed vaktsineerimist edasi lükanud. Valimised on nüüd läbi ja olite seal edukad. Palju õnne teile eduka esinemise puhul. Lõpetage nüüd see jamamine ja öelge inimestele konkreetselt, et tuleb minna vaktsineerima. Kui teil ikka peaks domineerima kiusatus, et mida halvem valitsusel, seda parem teile, siis meenutage, et vanemaealiste hulgas on väga palju ka teie valijaid, kelle hääli te tahaksite tahaksite saada 2023 ja 2025 jne Nende inimeste suremine jääb ka teie hingele, kui te ei anna endast kõike, et teie valijad vaktsineerima jõuaksid. Hea valija on elus valija.

Valitsus võiks tõsiselt kaaluda viiruse läbipõdenutelt vaktsineerimise nõudmise lõpetamist. Hetkel ei tundu sellel olevat teaduslikku põhjendust ja see on üks olulisemaid asjaolusid, mis tekitab paksu verd, kõva kisa ja vaktsineerimisvastaseid meeleolusid võimendab.

Vaktsiinikahjude fond tuleb ära teha. Kui on olemas mingi imevits, millega saab väga odavalt väga palju muutust esile kutsuda, siis see on see. Me ju teame, et inimesed on kaevanud ennast mittevaktsineerimise kaevikutesse. Kui neile ainult öelda, et “Eesti poisid, tulge üle, saate kõhu täis ja jõuluks koju,” siis seda on inimeste veenmiseks vähe. Mõnegi inimese jaoks, kes on oma veendumuse kõva häälega välja hõiganud, tundub täna põhimõtte reetmine alandavam kui surm. Selle fondi loomine võib olla päästerõngaks, millest nad on valmis haarama, et näidata, et nende põhimõtted on siiski alles kui nad lõpuks süsti õlavarde saavad. 

Tanel Kiik peab tagasi astuma. Me usume, et ta on teinud seda tööd oma oskutele vastavalt ja püüdlikult ja kogu maailmaga võrreldes kindlasti ka mitte kõige halvemini, kuid tänane probleem on selles, et seni kuni Tanel Kiik ministrina veab koroonavastast võitlust, puudub rahval sellesse usk. Usku on meil kõigil aga kõige rohkem vaja.

Sama jutt ka Anneli Oti kohta. Ta kahjustab oma käitumisega Eesti kultuuri, sest tema käitumine on sisuliselt mittevaktsineerimise promo ning tekitab kultuuri- ja spordiasutustele meeletu majandusliku kahju. Samuti õõnestab ta valitsuse usaldusväärsust ühisel koroonarindel. Selline inimene ei saa töötada kultuurisektoris ega ka mitte valitsuses.

Lõpetuseks kõigile, liigume palju värskes õhus, toitume tervislikult, töötame võimalusel kodust, teeme mõistlikult sporti ja püsime terved. 

Objektiiv vahetab nime Subjektiiviks

Agentuur BS News Service annab teada, et kauaoodatud nimemuutus Eesti kirjul, et mitte öelda vikerkaarevärvi, uhhuu-portaalimaastikul on tulemas. Lõpuks ometi vahetab portaal Objektiiv oma nime Subjektiiviks. Selle puhul teeme intervjuu portaali värvika käilakuju Varro Vooglaiuga.

Hea Varro, palju õnne nimevahetuse puhul. Kuidas siis lõpuks jätkus seda mehisust asi ära teha?

Aitäh. Eks peamiselt sai vahetus tehtud põhjusel, et mulle helistas mu kooliaegne eesti keele õpetaja. Rääkisime pikalt laialt tervisest. Ma olin just covid läbi põdenud ja tema oli äsja vaktsineeritud. Muu hulgas arutasime ka sõnade tähenduse üle. Sõna objektiiv tähistab ju teadupärast fotoaparaadi läätse, mille taga asuvad valgustundlikud osakesed, mis salvestavad pildi sellisena nagu see läbi objektiivi paistab. Võiks öelda, et objektiivselt. Sõna subjektiivne tähendus on aga rohkem selline teadvusele omane ehk kuidas meie oma peas sellest pildist siis aru saame. Kuna meie portaal pakubki peamiselt inimestele seda nihestatud ja meie peas sünteesitud maailmavaadet, siis nimevahtus on igati mõistlik. Sõna subjektiiv eesti keeles küll olemas pole, kuid tegemist on nutika sõnademänguga ja kaubamärgina on see väga okei. 

Miks te, vabandage väljenduse eest, oma portaalis sellist ila ajate?

Vabandus vastu võetud. Eks siin on palju räägitud vene rahast, mõnel puhul tähelepanuvajadusest, kolmandal juhul väärastunud ultrakonservatiivsetest ideaalidest. Ma ei hakka siin praegu midagi ümber lükkama, igas neist väidetest võib olla alust, aga ma arvan, et sisu puhul ei olegi oluline ju see, kes seda rahastab või kas see vastab tõele. Oluline on see, et inimesed loeksid ja mõtleksid kaasa. Oluline on see, kui palju me suudame muuta maailma enda ümber ja siingi pole tähtis kas halvemuse või paremuse poole. Kõige hullem asi siin ilmas on paigalseis ja abordid.

Alles eelmisel nädalal läks lahti tõeline torm gruusia teed täis klaasis, kui teid visati välja gruusia restoranist. Miks te oma pahameele seadust täitvate restorani omanike ja töötajate peale välja elasite?

Oleme ausad, ka teie läheks närvi, kui olete päev otsa tööl passinud ja tulete restorani mõttega, kuidas mekib üks tšahohbili ning juua klaasitäis mõnusalt kihisevat borjomi vett sinna kõrvale ja siis teid saadetakse ukse taha. Ma arvan, et minu inimõigus seda kõike saada, kaalub kindlasti üle teenindaja inimõiguse, et kliendid teda väärikalt kohtleksid ja ei häbimärgistaks. Lõpuks läks ju ka restoranil kenasti. Kõik minu jüngrid hoiavad sealt eemale, kõik inimesed, kes pooldavad rohkem seadusekuulekamat ja silmaklappidega käitumist, saavad seal ukseesisel trügida. Ütleks, et win-win ja loodan, et restoraniomanikud aumeestena ka meie subjektiivset väljaannet protsendiga oma kasumist toetavad.

Mis värk selle põhiõiguste kaitseks tehtava meeleavaldusega on? Kas te ei leia, et rahvas peaks olema rohkem solidaarne nende inimestega, kes haiglas surevad, kui nendega, kes tahavad ilma vaktsineerimispassita restoranis hartšod õgida?

Nutika inimesena tabasite ilmselt ära, et tegelikult on tegemist meie väljaande turundusüritusega, kus tahame ka nimevahetuse rahva ette tuua. See on ülisuurepärane, et paljud inimesed võtavad sellest kõigest kinni ja räägivad, kuidas me taastame ühiskonna ühtsuse ja kohtleme kõiki kodanikke väärikalt. See kõik võib ju ka juhtuda, pigem siiski mitte. Kindel asi, mis juhtub on see, et üsna olematu raha eest saame me suurepärast turundust. Oleme ausad, et teie väljaanne millegi nii nutika peale ei suudaks tulla. Üleüldse oleme me tähedanud, et mida rohkem närvi me inimesed suudame ajada, seda rohkem annetusi laekub ka meie kontole ja see on see kütus, mille pealt saab kaugele sõita.

Kaebasite piirangute õiguspärasuse kohtusse ja kohus ei nõustunud teiega. Miks te oma jonni edasi ajate?

Eks omal ajal Villu Reiljan ütles ilusasti, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud. Ma ei tahaks öelda, et alati peaks väitma, et kohtuotsus on kallutatud, kuid neil kordadel, kui ta on minu vastu, tuleb seda siiski väita.

Lõpetasite just hiljuti ka Postimehes ja Kuku raadios oma saate koos Ahto Lobjakasega. Kas selle asemele võib midagi uut oodata?

Oleme ausad, Ahto Lobjakas ei olnud mulle vastane. Ta püüdis asju analüüsida intellektuaalsest vaatepunktist, aga see ei ole kunagi point. Point on oma agenda ja jutupunktid rahvani tuua. Mina asjalikku juttu ei ajanud, keskendusin oluliste küsimuste mantrana kordamisele: abort tuleb keelustada; EKRE on parim; vabaühenduste riiklik rahastus tuleb lõpetada; liberaalne maailmavaade on paha; vaktsineerimine on saatanast. Panite tähele, ma tegin seda jälle. Te ei saa sinna midagi parata, aga olete jälle ühiskonnani toonud minu agendat. Nutikas, kas pole?

Teil on isa ka väga tuntud ja austatud inimene. Kas ta pole teile öelnud, et tal on piinlik teie tegevuse pärast?

No isaga suhtleme rohkem pereväärtuste teemal ja hoiame tööasjad tagaplaanile. Vaadake, ka Ruuben Kaalepi isa oli tuntud ja austatud inimene, aga igaüks peab leidma ikka oma tee, mis talle kõige paremini sobib ja teda kõige paremini toidab.

Jeesus Kristus lasi end risti lüüa, et inimkonda päästa. Kas teie oleksite selliseks ohvriks valmis?

Kui kõrgemalt poolt käsk tuleb, eks siis tuleb seda asja tõsiselt kaaluda.

Kõrgemalt poolt…te peate silmas jumalat?

Antud juhul pidasin küll silmas Martin Helmet, aga kindlasti kuulaksin ära ka mida jumalal on öelda.

Tartu Debati võitsid Lukas ja Tõugu

Kui pärast valimisdebatte on tavaks hinnata, kes võitis, siis pärast Tartu valimisdebatti tuleb tunnistada, et võidu võttis kogemus ja parim kandidaat debatis oli Tõnis Lukas. Väärikas ja väljapeetud esinemine, konkreetne ja sundimatu jutt, vahepeal viskas naljagi, mis näitas, et erilisi pingeid peal polnud. Kuskil kinni ei jooksnud ega ämbrisse ei astunud. Suutis muude asjade juures kenasti oma jutupunktid nagu Kivisilla taastamise sisse tuua. Kohe näha, et kogenud poliitik.


Teiseks suurimaks võitjaks selles debatis oli kahtlemata Roheliste kandidaat Johanna Maria Tõugu. See areng, mis on noorel inimesel olnud sellel perioodil, kui talle see suur vastutus on pandnud on muljetavaldav ja areng debatist debatti on väga suur. Kui esimene kord hääl kuuldavalt värises, siis seekord kaugeltki enam mitte. Oma jutupunktid tulid väga kenasti, enesekindlalt ja konkreetselt. Võib olla oleks tahtnud rohkem näha seda, et mingites küsimustes oleks olnud mängulist ja sundimatut reaktsiooni sellele, mida poliitilised oponendid ütlesid või enam viidatud teiste puudujäämistele. Kui aga keegi tahab viidata tema noorusele ja kogenematusele poliitikas, siis tuleb meenutada, et Tõnis Lukas 30+ aastat tagasi polnud ju ka teab, mis vana ja kogenud poliitik. Roheliste võit oli kindlasti ka see, et lõppude lõpuks oli üks debatt, kuhu ka osalema kutsuti, sest mitmes teises kanalis eetrit ei antud.


Oma tegid debatil kenasti ära Kristina Kallas ja Lemmit Kaplinski. Hindeks 5-. Saate võib olla kõige nutikam vastus tuli ka Kaplinskilt, kui saatejuhid transpordi teema blokis uurisid, et milliseid ühendusi sotsid eelisarendaksid, siis vastus oli: “Eeskätt vaimseid ühendusi.” Kui mingil põhjusel ja valijate soovil peaksid reform ja sotsid Tartus uuesti jätkama, siis tuleks Kaplinski Klaasi asemel linnapeaks panna.


Mis Kallast puudutab, siis ma ei saa üle sellest, et minu jaoks on E200 lihtsalt aruka inimese protestipartei. Protestiparteisid oleme näinud küllalt ja nende saatuseks on ikka olnud hääbumine, sest oma nägu on lihtsalt puudu. Kuigi programmis on nad olnud erinevad, siis minu jaoks läheb E200 lihtsalt samasse jadasse, kus on ees juba 90-ndate erakond Parempoolsed, Res Publica ja Vabaerakond. Nad tulevad korraks, lehvitavad rahvale ja lähevad uuesti minema. E200 peab kõvasti vaeva nägema, et sama saatus ei tabaks 5-6 aasta pärast ka neid.


Jaan Toots ja Keskerakond. Kogu tema olekust ja jutust on aru saada, et ta on vähese jutu ja suuremate tegude mees. Ma arvan, et paljudel poliitikutel võiks sellest olla õppida. Aga mul on tunne, et see ei ole see poliitiline stiil, mida Tartu valija, või üldse valija, kes koguneb hääletuskasti taha oma sedelit kasti panema, näha soovib. Valija tahab ilmselt enam selgitusi, miks mingit asja teha, mitte ainult konkreetset, võib olla küll õiget, juttu, mida teha tuleb. Ma poleks üllatunud, kui Keskpartei jääb sel korral Taaralinnas alla 5%.


Loone Ots ja EKRE. Loone tundub muidu nii tore vanaproua ja ta ei ajanudki väga hullu suust välja. Isegi teele pandud miinist mošee ehitamise kohta Tartus suutis arukalt välja ujuda, lubades rahvahääletust (kuigi ma ei tea kui keegi sooviks oma kulu ja kirjadega sellise asja ehitada Tartusse, kas rahvahääletus oleks ühe planeeringu kinnitamise jaoks mõistlik lahendus. Isegi palju olulisemas teemas, nagu Keskpargi küsimus seda ei ole tehtud). Aga olgu proua Ots milline ta on ja keskmisest EKRE poliitikust lõpmatuid kordi asjalikum – teadupärast matemaatikas midagi on mitte millestki lõpmatuid kordi suurem suurus – aga tema ei ole tegelikult EKRE nägu. Sestap on keeruline kujutada, et EKRE ükskõik millise realistliku tulemuse korral Tartus võimule saab.


Aga mida me siis arvata praegusest linnapeast Urmas Klaasist ja Reformierakonnast? Väljapeetud ja sorava jutuga poliitik. Puistab arve ja muid fakte varrukast nagu külvimasin viljateri. Aga mitte kuidagi ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta oli ainuke mees kogu seltskonnas, kes oli nö. ilmeksimatu ja teadis kõiki vastuseid, hoolimata sellest, mida rahvas arvab. Plaan on paigas ja Reformierakonna plaan on alati õige plaan. Rahvast kuulata pole vaja. Väga seda moodi Klaasi kõik esinemised on, kus ta klaasistunud näoga selgitab kõigile, kuidas rahvas ja teised parteid on eksinud, kuid Reformierakond tuleb taas ja päästab päeva. Reformierakonnal oleks ammu aeg teha ka oma juhtnägude hulgas vangerdus ja edutada oma ridades abilinnapea Raimond Tamm, kes kuulab inimesi märksa rohkem ja vähemalt ei ürita teistest jätta muljet nagu rumalatest inimestest.


Kogu debatti kokku võttes ja olles kuulanud ka Pärnu ja Narva debatte ERR-ist ning uudistest Tallinna valimistralli näinuna, ütleksin, et Tartu linna seis ei ole väga hull ja meil on palju mõistlikke valikuid. Võib olla isegi rohkem kui ülejäänud mainitud linnades kokku. Piinlik ei hakanud seekordset poliitilist debatti kuulates ja iga kord seda lauset kahjuks Eestis viimastel aastatel öelda ei saa.


Aga teie minge valima, kui veel käinud ei ole. Näitame, et Eesti on jätkuvalt e-riik ja teeme selle e-hääletuse rekordi ära.

Link “Valimisstuudio” Tartu debatile